Читать книгу Poola poisid - Mudlum - Страница 6

Bussijaama jõudsid nad varakult, sest üle kõige vihkas Ewa kiirustamist ja hiljaksjäämist. Hunniku kottidega õige peatusetulba juures paigas, hingas ta kergendatult. Enneaegu. Ta ei teadnud, et kohekohe hakkavad juhtuma kummalised sündmused, mis painavad teda hiljem läbi elu.

Isake Mackiewicz otsustas bussi väljumiseni oleva aja parajaks teha puhvetist läbi põigates. Adam ja Ewa jäid kannatlikult pingile istuma, lootes varsti kohvisaiu ja limonaadi saada. Isa aga ei tulnud ega tulnud. Buss oli juba ees, kõik teised piletiga reisijad peale läinud, siis needki, kes ostsid pileti bussijuhi käest, ja Ewa oli peaaegu kaotanud oma häirimatu rahu. Lõpuks ilmus pan Mackiewicz kohale, aga nii imelikus seisundis, et sellele ei olnudki min-git mõistuspärast seletust, pealtnäha paistis, et ta on ennast veerand tunni jooksul maani täis kaaninud. Ta peaaegu ei seisnud püsti, ei suutnud muud teha kui arusaamatult mõmiseda ja nägi väga hirmus välja, nagu langetõbine põrguvürst. Bussijuht teda peale ei võtnud ja ema sõitis lapsega üksinda minema. Vastikus, mis nagunii südamepõhjas pesitses, lahvatas pimeda vihana pinnale ja mattis enda alla kaastunde ning isegi huvi selle üleloomuliku muundumise vastu, mis abikaasat oli tabanud, oli ainult hirm ja pime sund saada minema, eemale, nii kiiresti kui võimalik.

Kaks päeva hiljem jõudis isake neile järele, kuid oleks parem olnud, kui ta ei oleks tulnud. Tema vaimses seisundis oli ilmselgelt toimunud mingi täielik ärakukkumine, tulivett ei saanud selles süüdistada, sest maal polnud majas viinapoegagi ja pood oli kilomeetreid eemal. Aga tema jutt oli arusaamatult segane, justkui teisest reaalsusest, ta näis unustavat, kus ja kellega ta üldse on, kutsus naist Marinaks ja last võõraste nimedega, toidu pani suust mööda, nii et see kukkus habemesse ja särgiesisele, ei saanud suitsu põlema; see ei olnud käte värisemine, see oli täielik koordinatsiooni puudumine kehaosade, mõtete ja tegude vahel. Lisaks astus pan endale lagunenud küünis mahakukkunud roovlatist kohutavalt jämeda roostes naela jalga. Ewa leotas seda jalga kausis, kus vesi kohe punaseks värvus, päris mitu ämbritäit vett tuli kaevust vinnata, ja lõpuks seoti pöid mitme nartsuga kinni. Edaspidi püsis pan vaimulik suurelt jaolt voodis, sest stigmaga jala peale toetada ei saanud, see oli paistes, haava ümbert sinine ja kole valus. Linnasõidule ei saanud mõeldagi.

Nõnda olid nad mõistetud asumisele, kuni isa jalg terveneb sellise määrani, et suudab mõned kilomeetrid peatusesse longata. Ewa otsis endale nii palju välitöid, kui ta vähegi mõistis, sest segaseks läinud mehega koos toas olla oli õudne. Too istus köögis laua taga ja pudistas enda ümber tubakapuru, tikke ja seosetuid mõttejuppe. Kuskilt oli ta leidnud vana koltunud vihiku ja kirjutas sinna imeliku loperdava, igal real isesuguse käekirjaga sisse Poola kuningate valitsusaastaid. Ühele vihikulehele oli Jakub joonistanud küüni plaani ja pidas tõsimeeli aru, kuidas varemetest uus elumaja ehitada. Muist müüre oli ju veel püsti. Vaba käega oli veetud köögi ja tubade piirjooned, maha märgitud ukse- ja aknaavad, põrand pidi laotama maakivist. Mingi osa tema ajust töötas laitmatult, sest kõik kuningad olid õigesti kirja saanud ja neid ei ole Poolamaal mitte vähe valitsenud. Veel üks töö, mis isakesele väetis seisundis jõukohaseks osutus, oli toolil istudes aiakääridega põõsaid nõksida, maja lähedalt, sest kaugemale ei jaksanud Ewa teda talutada. Seda tegi pan Mackiewicz ülima pühendumusega, ainult kõrgemad põõsad jäid pealt täiesti pügamata ja võhikule võis tunduda, et aias on kitsed söömas käinud.

Mõelda vaid, viisteist aastat tagasi olid nad siinsamas maakohas salaja kokku saanud, mõlemad noored ja armunud. Mees paistis toona Ewale kõige targem, kõige mustema habeme, kõige pikemate sõrmede, kõige kõrgema laubaga, tal oli palju tuntud inimestest sõpru. Kuigi tagantjärele tarkusega võib öelda, et kõige suuremat muljet avaldas Ewale siiski Mackiewiczite elamine endises ajas, nii mentaalselt kui aineliselt. Šlahta privileegid polnud kuskile kadunud, nad kandsid neid edasi oma veres, oma suhtumises maailma, oma kombestikus, oma lagunevas, kopitanud moraalis.

Tol kaugel ja kaunil hilissuvel avastasid nad üksteise voorusi, mis need siis just ei tundunud olevat, kas Ewa pikad ja hästivormitud jalad, tema ümarad õlad või Jakubi lõpmatud tiraadid usu- ja ajaloo teemadel. Nad käisid pikkadel soekuldsetel õhtupoolikutel koos seenel, kuni väljas hakkas hämarduma ja nende jalad olid pehmesse samblasse mahakukkunud käbide otsas sumpamisest alt ümmargused. Köögis tehti tuli üles, vana pliit roostes rõngastega õhkas kanget kuuma, nad puhastasid oma noosi mullast ja oksapurust. Jakub teadis peast kõikide seente sorte, mida kupatada ja mida mitte, nad vaidlesid natuke aega tavavaheliku üle, Ewa arvates see ei olnud söögiseen, nii nagu ka võitatikas. Võitatikas teeb ju kõhust haigeks. Siis sikutas Jakub riiulist seente määraja välja: „Vohh, näe! Vähekvaliteetne söögiseen,“ ütles ta mullase sõrmega raamatut sonkides. Kartul juba kees, soust tehti hästi palju hapukoorega, see maitses mõrkjalt nagu nende noor arm.