Отрывок из книги
Kõigepealt oli vastuvõtt, väike küljepealne ruum laua ja mõne pruuni raudjalgse vakstutooliga. Seal me istusime emaga, kes andis aru, mis hädasid mul küljes on. Kas on olnud leetreid, difteeriat, läkaköha? Milliseid haigusi on põdenud? (Neelupõletik, neelupõletik, neelupõletik.) Kas on mingeid halbu harjumusi? „Ta kiigutab ennast.“ Kiigutab, mismoodi? Vastuvõtuõde vaatas mind halvakspaneva pilguga. „Kiigutab ennast magama, sageli on ühel pool isegi juuksed pulstis,“ vastas ema häbelikult.
Esimest korda olin lastehaiglas vist umbes kaheksa-aastaselt ja mitte neelupõletikuga, vaid mingi sapi- või maohädaga. Igatahes ma mäletan, et ema tõi mulle mandariine ja need olid haruldased maiusasjad, pugisin nad korraga sisse ja öökisin pärast terve öö, ei jõudnud WC-sse, mis oli pikas rohelises koridoris (teate küll seda haiglarohelist? see pole hele, see pole tume, see pole sinakas, see on midagi hallikasrohelist, maailma kõige koledam värv), vaid oksendasin palatis asuvasse kraanikaussi ja sinnagi pool mööda. Oi ma hommikul sain kurja Prillmao-nimelise õe käest! Prillmadu oli 50-60 ringis naisterahvas, tigedad silmad prillide taga pulkas ja kõik kartsid teda, sest ta ei jätnud kunagi halvasti ütlemata. „Teeme sulle kokarboksilaasi süsti!“ ähvardas ta patuseid. „See on nii valus, et sa pissid püksi!“ Prillmadu oli alati paaris hiiglapaksu pruunisilmse ja mustavuntsilise sanitariga ning koos olid nad oma elu päris mugavaks teinud.
.....
Õhtuti räägiti voodis soss-soss-soss lugusid, anekdoote ja õudusjutte – kuni hakkas kostma nohinat siit ja sealt voodist. Vaatasin kuuvalgustriipe laes, kuulasin vaikust, tittede rahutuid vääksatusi, õe tasaseid samme, pimeduses kumas kraanikauss, helendas nurgataguse koridori valgus, voodid kägisesid ja kriiksusid, mõtted seisid paigal, läksid segamini ja siis tuli uni.Päeval mängisime kaarte ja lauamängu „Tsirkus“. Ei olnud vigagi, ainult vaikne tund oli üsna masendav. Vaikse tunni ajal pidi lebama vaikselt päevase baikateki all ja ei mingit raamatulugemist.
Voodid olid muidugi raudotstega ja reformpõhjaga, vedas, kui said mõne sellise, mis veel polnud väga auku magatud. Hommikul pidi need sõdurlikult üles tegema, villase teki kenasti madratsi alla toppima ja seda kontrolliti. Kui ei olnud hoolega ja ilusasti sirgus kõik, tuli ümber teha. Padi oli alati mingi võimatult väike nirakas, raudset voodiraami see väga pehmemaks ei teinud. Peale vaikse tunni pikutust võis hakata ootama külastusaega, see oli kella viiest seitsmeni, siis tuli ema. Ja kui seni oli olnud kõik enam-vähem väljakannatatav, siis äraminekute kurbus oli otsatu. Muidugi oli talvel ka gripikarantiinide aeg, siis ei saanud keegi ligi, ema käis meie koeraga akna taga, seisid kahekesi seal lumes ja mina teisel pool klaasi ja ma vaatasin oma pruuni koera ja tahtsin üle kõige, üle kõige, et haiglasse lubataks koeri kaasa võtta, ja öösel kujutasin ette, kuidas ta magab mu kaisus, see aitas natuke üksinduse vastu ja aitas uinuda.
.....
