Читать книгу Koolihoovi miljonäri saladused - Nat Amoore - Страница 5

Tavaliselt alustatakse lausega „olin täiesti normaalne ja tavaline kümneaastane” – noh, seekord mitte. Ma olen ja olen alati olnud kõike muud kui normaalne ja/või tavaline. Ma ei suuda välja mõelda midagi hullemat kui see, et ollakse tavaline. Ole veider, ole kummaline, ole ebatavaline, ole erakordne – ära MITTE KUNAGI ole tavaline.

Minu nimi on Tess Heckleston. Käin Wattersoni algkooli viiendas klassis. Minu parim sõber on Toby Baker (tema on ka kõike muud kui tavaline – ta on üks veidramaid inimesi, keda tean). Ma elan koos ema, isa ja nelja venna-õega ning mina olen neist täpselt keskmine.

Nii! Igav jutt on aetud.

Nüüd aga sellest, mida te tegelikult teada tahate. Kuidas saab juhtuda nii, et ühel kümneaastasel on koolikapis ämbrite viisi raha?

Minusuguse kohta ütlevad inimesed „ettevõtja”. Teate, mis see tähendab? Ei? Guugeldage. Muide, siin on minu esimene nõuanne.

1. nõuanne

GUUGELDA!

Täiskasvanud räägivad kogu aeg, et meie põlvkond „veedab liiga palju aega ekraani taga”. Täiskasvanud ei tea, millest nad räägivad. Kui sa mängid arvuti taga videomänge või vaatad kassivideoid, siis jah, sa kärsatad oma aju. Aga Google on maailma parim asi. Guugeldades saab sõna otseses mõttes kõike tegema õppida. Kui sa midagi ei tea, siis guugelda. See teeb targemaks.

Niisiis, ma olen ettevõtja. Ma mõtlen välja ideid. Ja suurem osa mu ideedest on seotud sellega, kuidas raha teenida. Raha on elus tähtis. Seda on vaja peaaegu kõigeks. Isegi söömiseks. Kui sul just pole talu ja sa ei kasvata endale ise toitu. Tegelikult ei, isegi see nõuab raha.

Kolmandas klassis organiseerisin kooli taga spordiväljakul ennustusvõistlusi. Lapsed said oma lõuna- või taskurahaga teha panuseid minu korraldatud võistlustel. Panuseid sai teha tulemustele peaaegu igas asjas: jooksmises, maadluses, puu otsa ronimises. Ma sain teada, mis on võidutõenäosus ja kuidas kihlveod toimivad, ning Toby tegeles arvutamisega. Tema on meie meeskonnas numbritega tegeleja. Me teenisime vist umbes sada dollarit, enne kui preili Jensen meie äri kinni pani, sest Sam McVean kitus talle ära, et kaotas oma lõunasöögiraha turnimise võistluses. Siis pidime kogu raha tagasi andma ja laste ja nende vanemate ees vabandust paluma ja kaks nädalat kooliümbrust koristama. Nii et kui öeldakse, et hasartmängudes on kõik kaotajad, siis see peab küll paika. Me kulutasime palju aega ja energiat, aga lõpuks olime tühjade pihkudega … See võtab minu jaoks hasartmängud üsna kenasti kokku. Nii et me otsustasime, et kihlvedudega me rohkem käsi ei määri, ja liikusime edasi õige äri tegemise juurde.

Neljandas klassis juhtisin ma talvel ujula riietusruumist spiooniagentuuri. Minu alluvuses töötas viis spiooni, keda sai palgata kedagi terve lõunavahetunni aja jälitama ja nende liikumistest teavitama. Toby kirjutas aruandeid ja viis neid kohale ja kasum oli hea, kuni ujula suvel avati ja me pidime oma kontorist välja kolima. Üüri peale minevad üldkulud on äris alati tohutu murekoht.

Selle aasta alguses sündis Koolitükid Korda. Toby muretses, et see äri on põhimõtteliselt petmine. Ma ei saa just öelda, et ta eksis, aga mulle endale meeldis pigem mõelda, et osutame teenust. Väikese summa eest – mille hulka kuulus muidugi vahendustasu – viisin ma kokku lapsed, kellel oli vaja koolitükke teha, ja lapsed, kellele meeldis neid teha. Vaadake, mõnel lapsel on tihe seltsielu ja tal pole koduste ülesannete jaoks aega. Ja mõnele kohe meeldib koduseid ülesandeid teha ja tal ei saa sellest küllalt. Mina viisin lihtsalt pakkumise ja nõudluse kokku – puhtalt hea ärivaist.

Selgitasin Tobyle, et tegelikult ei tee meie midagi valesti. Meie ei lasknud oma koduseid ülesandeid teistel ära teha JA meie ei teinud teiste eest koduseid ülesandeid ära.

Toby ütles, et see on kahtlane värk.

Mina ütlesin, et see on loov mõtlemine.

Toby ei olnud minuga nõus ja pani selle äri üsna kiiresti kinni.

Aga rahaga ongi ju nii. Mõnikord tuleb olla loov. Mu mamps töötab täiskohaga ja paps hoolitseb laste eest. Meil on täitsa norm maja, aga iga kuu lõpus nad kraabivad raha kokku, et kõikide arvete ja muude värkide eest tasuda. Sellepärast, et tavalise inimese moodi tööl käimine ei ole loov. Kui mina vanemaks saan, ei toimu mingit raha kokkukraapimist. Ma ostan emale ja isale maja ning maksan nende arved, et nad ei peaks selle pärast muretsema. Valin suure maja, nii et kõik mu vennad ja õed saavad ka seal elada. Minul on muidugi oma maja, aga raha pärast ei pea keegi muretsema. Mitte keegi.

Isegi mitte Toby. Mitte et Toby muretseks tegelikult raha pärast … mis on veider, sest Toby muretseb peaaegu kõige pärast. Ta on ärev poiss. Aga ta on väga tark. Tõenäoliselt targem kui mina. Lihtsalt vaiksem. Inimesed arvavad, et ma ei hinda Tobyt, aga nad eksivad. Ma tean igasuguse kahtluseta, et Tobyst paremat sõpra pole olemaski. Ma lihtsalt ei ütle talle seda, sest sedasorti jutt on minu jaoks pisut liiga imal.

Aga ma tahan Tobyle oma tänu üles näidata, nii et eraldan talle vist täitsa oma peatüki. See on vähim, mida ta väärib pärast seda, mis ta minu heaks tegi.