Читать книгу Koolihoovi miljonäri saladused - Nat Amoore - Страница 6

2. nõuanne

OTSI ENDALE TOBY-SUGUNE PARIM SÕBER!

Toby on väga-väga kasulik. Ta oskab suurepäraselt nimekirju koostada, asju organiseerida, märkmeid teha, kalendrit uuendada, arveid korras hoida ja kõiki mu suurepäraseid mõtteid ära kuulata. Lisaks on ta mu parim sõber olnud sellest ajast peale, kui olime kolmesed, nii et meid seob pikk minevik.

Sõpruse juures on kõige tähtsam usaldus. Ja mina usaldan Tobyt täielikult. Räägin talle kõikidest oma geniaalsetest äriskeemidest ega muretse kunagi, et ta need ära näppab ja minuta miljoneid teenima hakkab. Ta elab minust kolm maja eemal, teisel pool tänavat. Seitsmeaastast sõprust on raske vaid mõne sõnaga kirjeldada. See on ju terve eluaeg!

Toby sai eelmise aasta lõpus kümneseks. See, kuidas ta oma sünnipäeva veetis, annab mu sõbrast minu meelest päris hea ettekujutuse.

Oli kolmapäev, nii et Tobyl olid edasijõudnutele mõeldud tunnid – jah, hea küll, ta saab koolis paremini hakkama kui mina, AGA kui tunniplaani lisataks äriõpetus, nagu palusin, saaksin talle mõnes asjas ikka silmad ette teha. Igatahes, leidsin ta vahetunnis lõpuks üles. Raamatukogust! Oleksin pidanud arvama. Toby veedaks seal terve päeva, kui saaks. Ta vaatas ainiti arvutiekraani ega isegi näinud, et ma sisse tulin. Hiilisin talle selja taha ja viskasin ta ette plastkarbi.

„Palju õnne sünnipäevaks!”

Ta keeras end ringi. „Kas see on see, mis ma arvan?”

„Just nimelt. Paps ütles, et ta pani seekord pisut rohkem jalapenosid sisse. Sa ju ei võtnud lõunasööki kaasa, ega?”

„Muidugi mitte. Mu mampsid ju teavad.”

See traditsioon on kestnud terve igaviku. Paps teeb Tobyle tema sünnipäeval lõunasöögi. Alati. Isegi kui Toby on koolis. Ta mampsid on ülilahedad, aga nad pole suuremat asi kokad. Paaril viimasel aastal on paps Tobyle enchilada’sid teinud.

Toby tegi kaane lahti ja nuusutas lõunasööki. „Nii hea.”

Kuna mina olen pärit viielapselisest perest, siis meie sünnipäevapidusid ei pea. See oleks mampsile ja papsile pööraselt kulukas. Aga me saame oma sünnipäeval kõike ise valida. Mida me lõunasöögiks tahame. Mida me telekast vaatame. Mida me tol päeval teeme (kui just pole koolipäev – koolis käimine ei kuulu arutamisele). Toby pere on meie traditsiooni üle võtnud, kuigi neil on ainult üks laps.

„No nii, mis sa hommikusöögiks said?” küsisin ma.

„Banaanipannkooke.”

„Mõnus! Kas kingid said enne kooli või saad pärast?”

„Enne.”

„Nii? Mis sa said?”

Toby naeratas mulle laialt ja osutas arvutiekraanile.

Mulle naeratas vastu umbes seitsmeaastane väike tüdruk. Tema kohal seisis kiri:

ANYA ON KEENIAST PÄRIT TÜDRUK, KES VAJAB SONGAOPERATSIOONIKS 253 $.

„Kellegi ravikulude tasumine, Toby? Päriselt? Sünnipäevakingiks?”

Toby noogutas. „Ma saan ise valida, kelle. Võtan vist Anya.”

Toby avastas watsi.org lehe paar kuud enne oma sünnipäeva. Vaadake ise järele, see on üsna lahe. Seal on palju teistest riikidest pärit inimesi, kes vajavad operatsiooni. Seal on kirjas, kui palju iga operatsioon maksma läheb, ja sa saad raha annetada, et see saaks tehtud. Toby kulutab alati oma taskuraha ja enda osa meie kasumist selle veebilehe peale. Ta annab sularaha oma mampsidele ja nemad teevad interneti teel krediitkaardiga annetuse. Oleks mul ka ometi krediitkaart! Toby kasutas eelmisel aastal garaažimüügist teenitud raha selleks, et mingi Kambodža laps saaks minna silmaoperatsioonile. Mina ostsin selle eest Scott Pape’i raamatu „Paljasjalgne investor”. Jah – Toby on parem inimene kui mina.

Vedasin Toby raamatukogust välja mänguväljakule. Paps oli teinud mõned muffinid, nii et ma olin Tobyle väikese sünnipäevalaua üles seadnud ja mõned sõbrad ootasid meid. Laulsime sünnipäevalaulu ja mugisime papsi tehtud muffineid.

Järgmises tunnis tegime härra Deeryga matemaatikat. Mis sisuliselt tähendas seda, et enam õnnelikum poleks Toby saanud olla. Toby on arvudemaailmas VÄGA osav. Nagu Ada Lovelace. Kui te ei tea, kes on Ada Lovelace – guugeldage! Ta oli põhimõtteliselt maailma esimene programmeerija ja tõsiselt äge naine. Nii et Toby on nii osav. Tema hoolitseb kõikide meie äride rahaasjade eest ja vaatab, et me alati kasumit teeniksime. Ta hoiab kõigel silma peal – igal sendil, mida kulutame või teenime, igal kviitungil – ja ta ei eksi mitte kunagi.

Igatahes, osa minust arvab, et härra Deery võis matemaatikat pisut lisaks teha lihtsalt sellepärast, et Tobyl oli sünnipäev. Mis kõige hullem, me võtsime murdarve.

„Kas keegi teab, kuidas lahutatakse erinimelisi murde?” küsis härra Deery.

Ma teadsin, et Toby teab, aga ta ei tõsta tunnis kunagi kätt.

„Näiteks sünnipäevapoiss?” Näis, et härra Deery teadis samuti, et Toby seda teab.

Enne kui Toby jõudis vastata, hakkas terve klass teist korda sünnipäevalaulu laulma.

Järgmisena tuli ujumistund. Kolmapäev sobib Toby sünnipäevaks väga hästi. Ta armastab ujuda.

„Kas tohin katsuda?” küsis Sarah Krykov.

Toby kehitas õlgu. „Ikka.” See oli ujumistunnis üsna tavaline asi. Tobyl jookseb piki rindkeret lahe arm. Teised lapsed lähevad seda nähes segi.

„Mul võiks ka selline päevitus olla nagu sul, Toby,” ütles Sarah ta rinda näpuga susates. „Ema paneb mulle nii palju päikesekreemi peale, et mu nahk pole vist mitte kunagi päriselt päikest näinud.”

Aga ma mõistan, miks. Sarah’st kahvatum poleks võimalik olla. Toby kõrval seismine ei tule talle ka kuidagi kasuks.

Toby on sündinud Boliivias. Ta ütleb, et ta on „Boliivia austraallane”. Mina pakkusin välja, et ta võib end „bolustraallaseks nimetada”, aga ta arvas, et see ei lähe massidesse. Mulle meeldib, et mu parim sõber on Boliivia austraallane. Oleksin nagu maailma näinud. Ja kuna mina pole kunagi üheski teises riigis käinud, aga Toby põhimõtteliselt on, pean teda endast kultuursemaks. Ta ütleb, et see on totrus, sest mampsid lapsendasid ta ja tõid ta Austraaliasse, kui Toby oli kuuekuune, nii et ta ei mäleta midagi. Ma lootsin, et äkki ta mäletab alateadlikult boliivia keelt, aga sellega ka ei vedanud. Lisaks ma guugeldasin ja tuleb välja, et Boliivias räägitakse hispaania keelt, ja ma tean meie „Dora the Exploreri” vaimustuse perioodist, et hispaania keelt ei oska Toby kohe kindlasti.

Niisiis, laias laastus oli lugu selline … Toby oli Boliivias ühes orbudekodus ja vajas oma elu päästmiseks südameoperatsiooni. Tema mampsid töötasid siin, Austraalias, mingi heategevusorganisatsiooni heaks, mis selliseid lõikusi rahastas. Nad sõitsid Boliiviasse, et külastada mõnesid inimesi, keda nad olid aidanud, nägid Toby väikest nunnut nägu, armusid temasse ja tõid ta endaga koju kaasa. Selle taga on kindlasti veel midagi, aga nii saab asja hästi kokku võtta. Nii et Toby pole mitte ainult maailma näinud, vaid tal on rinnal operatsioonist ka ülimalt lahe arm. Tahaksin endale ka sellist lahedat armi. Mul on üks sõrm pisut kõver, aga see on ka enam-vähem kõik.

Pärast ujumistundi tuli lõuna ning Toby ägises papsi tehtud enchilada’sid süües mõnust. Siis veel mõned tunnid ja LÕPUKS oli aeg koju minna.

Ühe asja pean ma täiesti selgeks tegema. Toby võis oma sünnipäeval kõike teha, eks? Ükskõik mida valida. Ükskõik kuhu minna. Ükskõik mida süüa. Ükskõik mida vaadata. Ja sellega peavad leppima tema mampsid, minu vanemad ja kõik mu õed-vennad, sest me oleme põhimõtteliselt üks suur perekond.

Teate, mida Toby otsustas sel õhtul teha?

Me kõik aitasime vabatahtlikuna supiköögis ja tegime toitu inimestele, kellel pole kodu või raha.

Jah – selline Toby ongi.