Читать книгу Koolihoovi miljonäri saladused - Nat Amoore - Страница 7

Niisiis, mina ja Toby oleme meeskond. Meie eesmärk number üks on saada rikkaks, ja seda varsti. Okei, see on minu eesmärk, aga Toby on täiega valmis kaasa lööma.

Me räägime kogu aeg, mida vägevat me saaksime teha, kui meil oleks hunnikute viisi raha. Mina laseksin kindlasti kooli basseini liutoru paigaldada ja teeksin nii, et iga lapse lõunasöögikarbis oleks vähemalt üks maiustus. PÄRIS maiustus – mitte nagu minu omas, kuhu paps paneb õuna koos märkmepaberiga, millel seisab: „Kujuta ette, et see on Marsi šokolaad.”

Tobyl on ka mõtteid. Kuidas teisi aidata ja nii.

Suuremat osa oma ideedest hoiame enda teada, sest täiskasvanud ei saa asjale eriti pihta. Jutt ei käi ju mingitest sandikopikatest. Me tahame teenida tuhandeid. Sadu tuhandeid!

Täiskasvanud lihtsalt mõtlevad liiga piiratult.

Mõni aeg tagasi helises koolis kell lõunavahetundi. Toby ja mina pidime klassist välja kiirustama. Tol nädalal oli meil üles pandud pisike puhvet. Olime taskuraha kokku pannud ja Toby mampside toidupoe kliendikaardiga hulgi näkse ostnud. Lapsed said neid rattakuurist palju odavamalt osta kui koolipuhvetist ja samal ajal teenisime meie siiski vaheltkasu, nii et kõik olid rahul. Iga päev, kui me kuuri juurde tõttasime, ootasid lapsed juba järjekorras.

Aga tol päeval pidas härra Deery mind kinni.

„Kuule, Tess, ma nägin midagi, mis minu meelest võiks sulle huvi pakkuda.” Ta ulatas mulle lendlehe. Selle ülemises servas seisis erkkollaste tähtedega kiri „Laste äri”. „See on algklasside lastele mõeldud äriideede võistlus. Tean, et sulle väga meeldib see teema. Sa loed kogu aeg raamatuid sellest, kuidas edu saavutada. Mõtlesin, et võiksid osa võtta.”

Püüdsin kõigest väest mitte silmi pööritada. Härra Deery on tore, aga täiesti tuhm.

„Äkki sa võiksid kooke müüa. Või naabruskonna inimeste juures kodutöid teha.”

Ärge pöörelge, silmad. Ärge pöörelge!

„Ja parimale äriideele on auhinnaraha. Vaata!” Härra Deery suskas sõrmega lendlehte. „Kümme dollarit!”

Vaatasin ta õnnest säravat nägu. Tõsiselt. Täitsa tuhm. „Lahe, härra Deery, aitäh! Kõlab vägevalt.”

Vaatasin Toby poole, kes noogutas kaasa nagu mingi võdiseva peaga kujuke auto armatuurlaual. Sa pingutad entusiasmi teesklemisega üle, Toby!

„Mõtlesin, et see võiks sulle väga hästi sobida, Tess.” Härra Deery tundus enda üle kohutavalt uhke olevat. „Sa oled väga hakkaja. Ühel päeval sa veel juhid seda riiki.”

Ma vastasin talle oma kõige laiema naeratusega. „Kindel see, härra Deery. Aitäh! Pean minema.”

„Muidugi, Tess. Ja kui sul on ideede leidmisega abi vaja, anna ainult teada. Vaatame, kas saame üheskoos sulle selle kümme dollarit võita.”

„Mhmhm.” Haarasin Tobyst kinni ja vedasin ta minema. Kui olime ohutusse kaugusesse jõudnud, lasin silmadel pöörelda. See oli tõeline kergendus. „Kümme dollarit!” turtsusin ma. Kägardasin lendlehe kokku ja ulatasin selle Tobyle, kes viskas selle prügikasti.

3. nõuanne

TÄISKASVANUD VÕIVAD LAPSI ALAHINNATA

See pole nende süü. Nad on lihtsalt täiskasvanud, neil on palju õppida. Ole kannatlik ja saa aru, et nad annavad endast parima.

Sellel lõunavahetunnil teenisime oma puhvetis neljakümne viie minutiga kokku kaheksakümmend kolm dollarit kasumit.

Niisiis ma arvasin, et mul on kõik paigas. Äriideed ja kiiresti rikastumise skeemid. Lugesin kõiki raamatuid, vaatasin kõiki filme ja olin ülimalt kindel, et pean lihtsalt proovima erinevaid asju, kuni lõpuks leian kullaaugu.

Aga veebruaris juhtus midagi, mis muutis kõike.