Читать книгу Mina olen moslem - Nele Siplane - Страница 6
Tähistaevas
ОглавлениеVäiksena käisin ma isaga tihti kaasas autot garaaži ära viimas. Toona elasime tavalises korrusmajas, millest garaažiboksid jäid paarisaja meetri kaugusele. Aga see oli alati mõnus lühike sõit ja seejärel väike jalutuskäik tänavalaternatest valgustatud majadevahelisel teel.
Mäletan kord, kui auto oli garaaži ära pandud, garaažiuks kinni ja me mööda teed tagasi kodu poole hakkasime kõndima, näitas isa käega taeva suunas ja ütles: „Näed, seal on Suur Vanker. Vaata hoolega. Kas näed?”
Mina ei näinud tuhandetest tähetäppidest koosnevas meres aga midagi peale nende punktide.
„Vaata, vaata. Seal on nagu ruut, millel saba küljes. Ja kohe seal lähedal on väiksem, samasugune. See on Väike Vanker.”
Kael oli mul taeva poole küünitamisest juba kange, kui ma lõpuks Suure Vankri tähtkuju teistest täpikestest eristasin. Ja seejärel eraldus ülejäänud massist ka väiksem.
Ma olin nii õnnelik, südamest õnnelik. Umbes sama õnnelik nagu pime, kes on jälle nägijaks saanud. Need tähtkujud olid kogu aeg minu kohal, minu ees, kuid ma ei suutnud neid märgata, eristada. Aga kord, kui olin neid märganud, nägin nende selgeid jooni edaspidi taeva poole vaadates alati.
Usuga on niisamuti. Kui oled seda kord märganud, siis sa ei mõista, kuidas sa küll varem seda kõike ei näinud. Ja edaspidi, kui väga sa ka teisti ei mõtleks või teisele teele ei satuks, kusagil mälusopis jääb see usk alati sinuga.