Читать книгу Mina olen moslem - Nele Siplane - Страница 9

„Mida arvad sina burka keelustamisest Euroopas?” küsis minult üks eestlannast sõbranna meie vestluse käigus. „Mind väga huvitaks sinu arvamus,” lisas ta siis. Iseenesest ju mõistetav, et ta selle küsimusega just minu poole pöördus, sest ma oleksin justkui olnud mõlemal pool – ühe jalaga Euroopa naine ja selle poliitika esindaja, teisega ise näokatte varjus ja islamit omaks pidav.

No kui minu arvamus aitab kellelgi maailma lahti harutada, oma arvamust kujundada, siis selgitan oma seisukohti hea meelega.

Kõigepealt tuleks aga selgeks teha burka mõiste. Kuigi mina katan Egiptuses oma nägu, siis tegu ei ole siiski burkaga, vaid näolooriga, mida nimetatakse niqaab’iks. Mõlemad katavad küll näo, kuid on oma olemuselt siiski veidi erinevad riideesemed. Kas poliitikud ka neil vahet teevad, sellest ei ole ma veel aru saanud. Burka on valdavalt kasutusel Afganistanis ja meenutab pikka ja laia kotti, millel ees on väike võretaoline aknake ja traditsiooniliselt on see sinist värvi. niqaab on valdavalt Pärsia lahe riikides ja Saudi Araabias kasutatav riideese, mis seotakse näo ette nii, et silmad või ka laup jäävad välja. niqaab’e on väga erinevat liiki ja traditsiooniliselt on niqaab musta värvi.

Kui minult nüüd küsida, mida ma arvan burka või siis tegelikkuses niqaab’i, sest seda kantakse Euroopas burkast tõenäoliselt palju rohkem, Euroopas kandmisest üldse? Kuigi ma katan oma nägu Egiptuses, siis Euroopas ja Eestis olles ma seda ei tee. Seda väga lihtsal põhjusel – Koraani järgi peaks naine olema tagasihoidlik, mitte paljastama oma võlusid, mitte tõmbama tähelepanu. Egiptuses toimib niqaab sellisel puhul väga hästi, eriti välismaalasele, kes nagunii on ülejäänud rahvamassist erinev. Kuid võõras kultuuris tekib vastupidine efekt ja nii keeravad autojuhid päid, olgugi, et midagi vaadata ei ole. Tõenäoliselt ei ole tänapäeval Euroopas näokatmine ka väga turvaline tegevus ja seostub pigem sooviga oma isikut varjata.

Jah, moslem peaks elama mõttega, et kõike, mida me teeme, teeme Jumala heaks. Kuid minu arusaam sellest, et me teeme kõike Jumalale, on selline: me katame end ja oma nägu, sest nii on Jumalale meelepärane, et me ei tõmba endale võõraste meeste pilke. Aga me ei kata oma nägu näiteks palvetades ja ka palverännakul ei ole seda kohustust, kui läheduses ei ole mehi. Seega me ei kata oma nägu Jumala ees, vaid püüame järgida Jumala ettekirjutust olla tagasihoidlik. Tagasihoidlikkus tähendab teisisõnu seda, et me ei ürita silma torgata. Kahjuks Euroopas ja mujal mitteislamimaades oma nägu kattes me seda just teeme.

Samal ajal arvan ma, et neile naistele, kes juba kannavad niqaab’i või burkat, kes on selle otsuse langetanud ja tahavad oma nägu katta ka Euroopas elades, ei tohiks seda keelata. Päris mõistlik vastus ei ole see, et mingu siis oma kultuuriruumi tagasi või see rikub tänavapilti või see kultuur ja usk ei sobi siia. Igal inimesel on oma põhjused, miks ta Euroopas elab. Aga kas ikkagi peaks talle keelama vabadust riietada end nii, nagu ta soovib? Kultuur on teine, las siis olla. Kas riietus on tõesti midagi, mis paneb inimese rohkem ühiskonda lõimuma? Ma ei usu. Pigem tekitab see trotsi, kui valitsuse tasandil ei lubata sul riietuda, nagu soovid. Mina näiteks küll ei kujutaks ette, et pärast viit aastat näokatmist keelustaks Egiptuse valitsus äkki näoloori kandmise. See oleks natuke nagu alasti tänavaleminek. Pigem eraldab see neid naisi ühiskonnast veelgi, sest kui nad „alasti” tänavale astuda ei soovi, siis tõenäoliselt jäävad nad nelja seina vahele.

Ega üks keskmine eurooplane ju ka ei kujutaks ette, kui Egiptuse valitsus keelustaks äkki bikiinide kandmise ja ütleks, et mingu päevitagu oma kodus – oma keha paljastamine on haraam ehk keelatud. No mida sa päevitad, kui päikest ei ole! Ikka võiks mõelda natuke laiemalt kui üksnes poliitiliste kampaaniate raames ja arvestada teiste erinevustega, võimaldada neile esmaseid inimõigusi. Elu ei ole alati must-valge. Tean seda nüüd omast käest – nägu kattes on ühiskonnal täiesti võimalik normaalselt toimida.