Читать книгу Mina olen moslem - Nele Siplane - Страница 7

Tihti küsitakse minult: „Kas sa oled moslemina õnnelik?” Palju harvem uuritakse aga minu tollaseid tagamaid ja küsitakse, miks ma üldse moslemiks hakkasin, mis mind islami juures võlus või mida ma üldse varem uskusin. Enamasti eeldatakse, et võtsin islami vastu, kuna inimene, kellesse armusin, oli moslem ehk siis mehe pärast – no umbes nii nagu naised meeste pärast ikka igasuguseid lollusi teevad. Ja ega ma neid küsijaid hukka mõista – mäletan hästi enese kunagist ahastust, kui kuulsin, et mõni eesti neiu araablasest moslemile naiseks läks ja ise ka moslemiks hakkas. Mis siin ikka miksitada – loomulikult mehe heameeleks. Aga kuidas sellise valemi järgi õnnelik saab olla, see on paljudele hoopis suuremaks küsimuseks.

Ma ei hakka siin seda ka eitama – fakt, et Mohamed on moslem, oli kindlasti suureks tõukejõuks islamisse astumisel ja just selle praktiseerimisel. Kuid mosleminaised oma tagasihoidlikkuses, kaetuses ja auväärsuses, justkui sisse pakitud hinnalised kingid, jätsid mulle sügava mulje juba minu esimese Egiptuse reisi käigus, kui ma neid hotellirestoranis ja kuurorti tänavatel kohtasin. Mosleminaised olid nagu mingid looritatud müstilised olevused, kes mind oma salapärasuses võlusid.

Toona oli mu elus üsna raske periood – mulle tundus kohati, et ma olen nagu orav rattas ja kui ma seisma jään, on tulemus null. Ma ainult jooksin ja jooksin üksinda teadmata kuhu, kuid see elu ei pakkunud mulle midagi, peale kooliskäimise ja töötamise. Ma tundsid juba palju varem, enne Mohamediga internetis kohtumist, et ma pean sellest ringist välja murdma ja oma elule mõtte leidma. Mõte tuligi koos armastusega, aga mitte armastuse pärast.

See oli aeg, mil ma tundsin, et vajan just sellist turvalist ja hoolitsevat keskkonda, mis pakub mulle kindlaid reegleid, millest ümbritsetuna saan tunda end taas kahe jalaga maa peal seismas, mitte nagu peata kana edasi tormamas. Ma õppisin seda usku hindama, õppisin uskuma saatusesse ja õiglusesse, sellesse, et Jumal on alati meie jaoks olemas, ainult me ise oleme need, kes tema teelt kõrvale astuvad. Just sellist rahulolu olin ma märganud nende mosleminaiste silmis, kadestamisväärset ühtekuuluvustunnet. Ka mina vajasin seda – kuuluda kuhugi, olla osa millestki suuremast, leida sisemine tasakaal.

Mäletan, kuidas sõbranna mõni aeg hiljem mulle kirjutas, et tema peab saama just ise otsustada ja oma reeglid luua – kellegi teise ettekirjutuse järgimine ajab tal lihtsalt ihukarvad püsti ja tekitab trotsi. Ma saan sellest aru – mingis mõttes peame me igaüks ikkagi oma enese maailma looma, ole sa moslem või mitte. Aga tol hetkel tundus see mulle lihtsalt hädavajalikuna, et keegi näitaks kätte, milline on see rahumeelne maailm, mida luua ja kuidas seda teha.

Koraan kõneles minuga tollal väga selges keeles. Mis mind esialgu eemale tõukas, olid prohvet Muhamedi õpetused, kuidas Koraani praktiseerida. Aga minu mees Mohamed ütles mulle toona ühe väga õpetliku lause, et kui Jumal on saatnud oma sõnumi ja usaldanud selle kellelegi edasiandmiseks, siis peab ta ju ometigi ka seda inimest usaldama. Tasapisi mõistsin, et tegelikult ei ole prohvet Muhamedi õpetuste järgimises midagi rasket, kui loogiliselt mõelda. Need seletavad lahti Koraanis antud käsud, kuidas täpselt palvetada, paastuda, anda almust, käia palverännakul – kõike seda, mis ühest moslemist moslemi teeb. Kuidas olla heatahtlik, aus ja õiglane, mida siin elus väärtustada, millised õigused ja kohustused on inimesel teiste ees ja vastupidi. Need õpetused, mis seletavad Koraani lahti, vormivad inimest olema eneseväärikas.

Üks tuttav ütles mulle kunagi õpetlikud sõnad: väga oluline on see, kellega oma lapsed saada ehk leida tubli inimene, keda sinu lapsed kunagi isaks kutsuvad. Tol hetkel igatsesin ma väga ka lapsi ja mulle meeldis mõte, et pereelu ja isa moraal põhineb tugeval vundamendil, millele ühine maja ehitada. Perekond on minu jaoks tähendanud alati midagi püsivat, nagu kivist ehitist, mida ei lükka ümber siit ja sealt puhuvad tuuled.

Mulle tundub, et kogu see moslemiks hakkamise teema on veidi üle paisutatud. Inimesed ikka leiavad endale teeviitu, mille suunas edasi minna, olgu selleks siis islam või budism või mis tahes õpetus. Islam tuli minu ellu ajal, mil vajasin edasiminemiseks eneseusku, mõtestatust, turvalisust, loogilisust, tugevaid seinu oma tulevasele majale. Kõike seda olen ma islamist ka leidnud, ja seeläbi ka rahu ja tasakaalu.

Vastates nüüd sellele esimesele küsimusele, kas ma ka õnnelik olen, siis selle puhul olen täheldanud, et nii nagu usk ise on erinevatel eluperioodidel tugevam ja siis jälle nõrgem, nii on ka õnnega. Mida paremas ühenduses Jumalaga oled, seda tasakaalukam ja mõtestatum on sinu elu, mis omakorda muudab sind õnnelikuks. Ega niisama öelda, et ühed õnnelikumad inimesed on need, kes usuvad Jumalat.