Читать книгу Itaalia pulm - Nicky Pellegrino - Страница 3

Mannekeen seisis Pieta ärklitoa nurgas. Kleit, mille ta oli sellele selga pannud, oli lihtsast kalingurist hooletult kokku traageldatud mudel, kuid Pieta nägi juba vaimusilmas, mis sellest pidi saama. Kauni helmestikandiga, voogava vedikuga ja ümber piha seotud ehisvööga. Kleit pidi tulema imekaunis.

See oli aeg, mida Pieta armastas üle kõige. Aeg, mil nii pulmakleit kui ka pruudi tulevik näisid paljulubavad. Pärastpoole võisid tulla pettumused või isegi südamevalu. Kuid parim aeg oli just praegu, mil kleit polnud midagi enamat kui mudel ja kogu selle ilu oli alles Pieta kujutluses peidus.

Harilikult teadis Pieta, missuguseks kleit kujuneb, juba enne seda, kui ta pruuti lähemalt tundma õppis. Tema nägemus sellest, mida ta oma pitsi-, tülli- ja siidikangarullidest looma hakkab, valmis ta peas peaaegu alati juba esimese nõuandmiskohtumise lõpuks. Alles hiljem, lõputute proovide käigus allutas ta pruudid oma tahtele, ent nii leebelt ja veenvalt, et neile näis alati, et see on nende endi idee. Jätame ära riidest kunstlille puusal, ärme teeme allserva taskurätipalistust. Jaa, jaa, just see oligi teie soov.

Viimases proovis, kui pruut seisis peeglitoas ning talle pandi kingad jalga ja kinnitati loor juustele, tundis Pieta alati kurbust. Tema looming oli lahkumas laia maailma ja kunagi polnud teada, kuidas see – ja naine, kes seda kandis – seal hakkama saab. Sest Pieta teadis, et oli olemas ka hullemaid asju kui pitsi rebenemine ja allääre määrdumine.

Aga see kleit, mis oli praegu tema magamistoas mannekeeni seljas, oli teistsugune. Palju tähtsam kui kõik varasemad, palju raskem oli lasta sellel lahkuda. Pieta istus patjadele toetudes voodil ja vahtis kalingurist mudelit. Sellest ilmetust asjast pidi saama tema noorema õe pruutkleit ja kõik selle juures pidi olema täiuslik.

Pieta kuulis allkorrusel ukse avamist ja sulgemist ning samme puitpõrandal. Ta mõtles, kes see võiks olla. Õde Addolorata, tulevikuplaanidest liiga erutatud, et magama jääda? Või ema, kes oli mitu tundi tagasi voodisse läinud, kuid võis olla üles ärganud ja taibanud, et oli unustanud võtta mõnda tabletti või tilku, mida ta praegu tarvitas?

Nüüd kõlasid sammud raskemalt ja neile lisandus müra – pannide ja savinõude kõlksatused ning mürtsatused köögikappides. Järelikult oli see ta isa Beppi. Too oli liiga rahutu, liiga toimekas nii kehalt kui ka vaimult, et kunagi öö otsa järjest magada. Ja otse loomulikult oli ta köögis, ei kusagil mujal. Hommikuti, kui Pieta alla läks, et teha endale esimene tass kanget musta kohvi, oli köögilaual kuivamas äsja valmistatud pasta või seisis seal supipott, täis tomatikastet ja aeglaselt hautatud veiseliha.

Nagu poleks toitu juba niigi küllalt olnud. Köögikapis lebasid linastesse köögirättidesse mähitult pakid tema hoolikalt kuivatatud pastaga ning sügavkülmikus anumad tema tehtud kastmete ja suppidega, millele ema oli korralikult sildid peale kleepinud. Ja ometi jätkas Beppi toitude valmistamist.

Pieta armastas isa tehtud sööki, aga seda oli alati kohutavalt palju. Vahel unistas ta, et lahkub sellest suurest neljakorruselisest majast, kus nad kõik koos elasid, hakkab elama üksi ja teeb ise endale süüa. Siis oleks lõunasöögiks lihtne lehtpeedisupp, maitsestatud veidikese peekoniga, mida ta saaks rahus süüa, selle asemel et taluda hiiglaslikke portsjoneid, mida ta isa serveeris kära ja sekeldamisega, mis saatsid alati kõiki ta tegevusi.

Haigutades heitis Pieta viimase pilgu kalingurist mudelile. Kujutluses kohendas ta kergelt kaelaava ja tegi õlapaelad laiemaks. Siis kustutas ta tule, tõmbus tekkide all kerra ja oli mõne minutiga uinunud.

Järgmisel hommikul vara alumisele korrusel minnes leidis Pieta köögi täpselt sellisena, nagu oli arvanud. Pika männipuust laua üht otsa katsid läbisegi laiali laotatud kollased fettucine-pasta ribad, millele oli jahu peale puistatud. Laua teises otsas olid hunnikus õhukesed lasanjeplaadid ning keskele oli jäänud imetilluke vaba ruum, kuhu Pieta ema Catherine oli asetanud oma hommikusöögihelveste kausi ja teekruusi.

Kahvatu ja väsinud, hallinevad juuksed siledalt taha kammitud, lilleline hommikumantel seljas, kühveldas Catherine ükskõikselt putru suhu.

„Tere hommikust, mamma! Kuidas sa ennast täna tunned?” Pieta tõukas köögiukse lahti ja suundus otsejoones kohvikannu võtma.

„Ei eriti hästi ega ka eriti halvasti.”

„Kas tahad kohvi?”

„Ei, ei, ma suudan hommikuti ainult teed juua, sa ju tead seda.” Catherine osutas pahaselt sõrmega lauda katvatele pastatükkidele. „Igatahes seda ma küll ei tea, kus sa istuda saad, et hommikust süüa. Vaata seda kõike!”

„Pole viga,” kehitas Pieta õlgu. „Ma tahan ainult tassi kohvi ja ühe sigareti. Lähen istun tagaukse juures trepiastmel.”

„Suitsetamine, ikka see suitsetamine,” pahandas Catherine. „Millal sa maha jätad? Su õde ju ei suitseta. Ma ei saa aru, mis sundis sind üldse alustama.”

Kõik see kordus igal hommikul. Ema ärkas alati esimesena ning istus, ajaleht käes, elades kaasa halbadele uudistele ja oodates, kuni piim maisihelvestesse imbub. Pieta leidis ta alati köögilaua äärest, suu mossis, nagu sööks ta midagi kibedat, ning tihti luges ema valjusti ette mõne loo, mis oli temas erilist nördimust tekitanud.

Kui Addolorata oli hilisööni restoranis tööl olnud, tuli ta harilikult alla ja istus koos Pietaga trepiastmel, et kiiresti kohvi juua ja tema sigaretist salaja paar mahvi tõmmata, seejärel läks ta tagasi voodisse, et veel natuke magada.

Alles siis, kui nende isa Beppi üles tõusis, näis terve maja ärkavat ja päeva alustavat. Kui isa oli heas tujus, tormas ta köögiuksest sisse, haaras oma naise eest pooleldi söödud helveste kausi ja virutas valamusse, valas endale kolinal kohvi, ise kogu aeg lärmates: „Tere hommikust, mu bella Caterina, ja tere hommikust, Pieta! Kas oled väljas suitsetamas? Tule sisse ja söö enne tööleminekut veidi hommikueinet nagu hea laps.”

Kui ta oli ärganud halvas tujus, siis oli kõik teisiti. Siis käis ta jalgu lohistades mööda kööki ringi, pigistas oma ninaselga nimetissõrme ja pöidla vahel ning oigas valjusti.

Kuid täna hommikul istus Pieta trepiastmel üksi, jõi oma kohvi, vaatas välja üle väikese aialapi, kus ta isa kasvatas köögivilju, ning kuulas, kuidas ema ajalehe lehti keeras.

Taamalt kostis nagu alati Londoni liiklusmüra, kuid Pieta ei pannud seda õieti tähelegi. Ta oli sündinud selles kõrges majas Clerkenwelli kõrvaltänaval ja elanud seal terve elu. Kui ta istus siin oma lemmikpaigas, silmad poolsuletud ja hommikupäike näole paistmas, kuulis ta ainult neid helisid, mida kuulda tahtis – lindude laulu vastas asuva kirikaia puudelt, laste kilkeid väikeselt mänguplatsilt. See kõrge müüriga ümbritsetud aed, mille iga jalatäis maad oli üles haritud ja kasutoov, oli kõige turvalisem koht, mida ta teadis. Kuid ta ei saanud siia jääda kogu hommikuks. Veel üks tass kohvi, veel viimane sigaret, ja siis on aeg minna. Ta tundis tavapärast hirmu, kui mõtles eelseisvale päevale.

„Mis sul viga on? Sa näid täna hommikul veidi kahvatu, Pieta.”

Ta avas silmad. See oli muidugi Addolorata, kes kummardus, võttis ta käest sigareti ja imes seda ahnelt.

„Mul pole midagi viga.” Pieta nihkus kõrvale ja õde surus end tema juurde istuma. „Ma lihtsalt mõtlesin millestki, ja ongi kõik.”

„See tähendab, muretsesid millegi pärast.”

Addolorata valas Pieta kohvitassi enda omast uuesti täis ja tõmbas kahjutundega sigaretist viimase mahvi, enne kui selle õele tagasi andis.

Kaks neidu ei näinud üldse välja nagu õed. Addolorata oli isasse, üleni vormikas ja ohjeldamatute krässus juustega, tal olid ümarad põsed ja väikesed pruunid silmad. Pietal olid heledamad silmad ja tumedamad juuksed, mis olid lõigatud maitsekaks poisipeaks, raske tukk kulme riivamas. Ka temperamendi poolest olid nad täpselt sama erinevad, aga kuigi nad olid terve elu teineteisega kakelnud, olid nad ometi alati jäänud parimateks sõpradeks.

„Kas sa töötad täna?” Pieta viskas lõpuni põlenud sigareti betoonteerajale ja kustutas selle sussitalla all.

„Mhmh, ja mul on vaja küllalt vara kohal olla. Tahan proovida midagi uut. Mul on mõttes orecchiette-pasta, mida serveerin brokoli, kanapuljongis hautatud porrulaugu ja lahja peekoniga, võibolla lisan isegi tšillit ja pigistan veidi sidrunimahla peale.” Addolorata hääl kõlas peaaegu unistavalt, kui ta rooga kirjeldas. „Sa võiksid tulla lõunaks restorani, ma valmistan seda sulle.”

„Võibolla, ma vaatan, kas mul on aega.”

„Tule lihtsalt pooleks tunniks. Ta ei saa nõuda, et sa kogu aeg tööd teed. Isegi tema peab aru saama, et sul on vaja süüa.”

„Meil käivad terve päev pruudid nõu küsimas ja kleidiproovis. Ma pean kohal olema.”

Addolorata pööritas silmi. „Ausalt, ma ei mõista, miks sa seda teed. Ta varastab su ideesid, eeldab sinult päev läbi kohal olemist ja sunnib sind kogu töö ära tegema.”

„Ma tean, ma tean. Aga ta on Nikolas Rose, nii et ta võib teha kõike, mis talle meeldib.”

„Tule tema juurest ära, Pieta! Hakka omal käel tööle. Sa tead ju, et saad hakkama.”

„Ei, veel mitte.” Pieta raputas pead. „Praegu pole õige aeg. Ma ei ole veel valmis.”

„Kui sa raha pärast muretsed, siis papa on valmis sind aitama.”

„Ma tean. Ta tuletab mulle seda vähemalt kord nädalas meelde. Lihtsalt jätame selle teema, eks?” Pieta viskas õele veel ühe sigareti, mille too taskusse torkas.

Justkui märguande peale kuulis Pieta köögist pannikolinat ja tundis praetud sibula lõhna. Ning siis ilmus isa, käärid näpus, maitserohelise otsingule, komistades peaaegu otsa oma tütardele, kui ta tagauksest välja sööstis.

„Tüdrukud, miks te peate siin väljas istuma nagu talunaised, ah? Mille jaoks ma teie arvates need köögitoolid ostsin? Minge ja istuge nende peal nagu normaalsed tsiviliseeritud inimesed. Ja Pieta,” kõrgendas ta häält, „söö natuke hommikueinet! Sa pead rohkem sööma.”

„Vabandust, papa, aga mul pole aega. Ma pean tööle minema.”

„No sel juhul tule täna õhtul mõistlikul ajal koju. Ma teen õhtuks ühe ilusa lasanje ja tahan, et terve pere oleks laua ümber seda minuga koos söömas.” Ta vaatas Pietale õnnelikult otsa ja vehkis õhus kimbu värskelt lõigatud maitsetaimedega.

Pieta suudles teda kähku põsele. Kui ta köögi kaudu majja tagasi kiirustas ja trepist üles jooksis, et esimesena duši alla jõuda, kuulis ta ema kurtmas: „Alati on siin majas söögitegemise hais, Beppi, isegi hommikul esimese asjana.”

See polnud esimene kord, kui Pieta imestas, miks ta isa oli üldse palju aastaid tagasi Itaaliast lahkunud. Miks pidi nii elav ja rõõmsameelne mees armuma sellisesse igavasse naisesse nagu ta ema? Aga mis pani üldse mõnda meest mõnesse naisesse armuma? Pieta oli peaaegu kolmkümmend aastat vana ega teadnud seda ikka veel.