Читать книгу Itaalia pulm - Nicky Pellegrino - Страница 4

„Jutustage mulle, mis stiilis teie pulmapidu toimub.”

See oli esimene küsimus, mille Pieta tulevasele pruudile esitas. Tolle vastus andis talle esmase ideevälgatuse selle kohta, millise kleidi ta kavandab.

Tänane pruut oli heledapäine ja veatu nahaga, kuid tal oli liiga ilmetu lõug, et olla tõeline iludus, ja väga hõredad juuksed. Ta kügeles kroonlühtritoa valge diivani serval ning silmitses seinu ääristavaid vandliga kaetud mannekeene ja aksessuaare täis riiuleid. Pieta võttis istet tema vastas kõrge seljatoega toolil, valge paberiga joonistusplokk põlvedel ja pliiats peos.

„Oh, ma arvasin …” Noor pruut näis segaduses olevat. „Kas te nüüd alustategi? Ma lihtsalt mõtlesin, et me ootame, kuni Nikolas Rose saabub. Mul pole midagi ootamise vastu.”

Pieta muigas. „Vabandust, ma arvasin, et teile selgitati asjade käiku. Mina viin läbi esimese nõustamise ja teen algsed visandid. Seejärel võtab Nikolas kavandi ja viimistleb seda. Nõnda valmivad kõik Nikolas Rose’i kleidid. Niisiis … teie pulmade stiil?”

Pruut võttis klaasist lonksu külma šampanjat, mida Pieta oli talle valanud. „Kuna mu peigmehe perekond on katoliiklased, tuleb suurejooneline laulatus väga uhkes kirikus ning hiljem pulmapidu muusika ja tantsuga. Kõik on väga traditsiooniline. Aga asi on selles, et …” Ta rüüpas veel veidi šampanjat. „Ma tahan oma pulmapäeval olla glamuurne, nagu oleksin Oscari auhindade gala punasel vaibal. Sellepärast olengi siin Nikolas Rose’i juures, kuna kõik ütlesid mulle, et ta teeb kõige peenemaid kleite.”

Pieta pliiats liikus juba mööda valget paberit. „Järelikult soovite midagi klassikalist, kuid siiski üsna seksikat,” arutles ta. „Mitte liiga suurt dekolteed või õlgade paljastamist, aga ometi kehale liibuvat, eks ole? Teil on nii kaunis figuur, et oleks kahju sellega mitte uhkustada.”

Pruut näis närviline: „Võtsin kaasa mõned fotod, mis ma ajakirjadest välja lõikasin, aga ma polnud kindel, kas härra Rose …” Ta sukeldus oma mahukasse käekotti ja tõi sealt esile kaustatäie klantspilte.

Pieta torkas kausta oma joonistusploki alla. „Väga hea,” ütles ta, pliiats ikka veel visandeid kritseldamas. „Nikolas heidab hea meelega neile pilgu peale. Nüüd järgmine küsimus: riietuse värv? Kas olete mõelnud, mida te tahaksite pruutneitside seljas näha? Ja lilled? Milliseid lilli te pruudikimbuks soovite?”

„Ma … ma pole kindel. Neid asju, mille peale peab mõtlema, on nii palju, eks ole?”

„Pole viga. Me võime teid aidata ideedega kõikide nende asjade puhul, kui vajate. Seega on minu järgmine samm võtta teie mõõdud ja teha teist paar kiiret fotot. Seejärel, niipea kui olen Nikolasega nõu pidanud, määrame teile järgmise kokkusaamise.”

Ta oli just jõudnud mõõdulindi ümber pruudi piha seada, kui kuulis meest tulemas. Ilmselt mõtles Nikolas, et Pieta on üksi. „Pieta, Pieta, Pieta!” karjus ta pahuralt, „Pieta, kas oled näinud mu …”

Taibates, et Pieta on toas koos kliendiga, muutis Nikolas näoilmet. Ta kandis kitsaid peenetriibulisi pükse, musta särki ja pikka musta pintsakut, mille nööpaugus oli punane gerbera. Ainsa hõljuva liigutusega läbis ta toa, pööras pruudi näoga peegli poole, haaras ta hõredad juuksed pihku, kuhjas need pealaele ning silmitses nii tema kui ka enda peegelpilti.

„Kaunis,” ütles ta, „lihtsalt kaunis!”

„See on Helene Sealy,” informeeris Pieta teda. „Ta abiellub järgmisel suvel ja tahab kanda Nikolas Rose’i kleiti.”

„Muidugi tahab ta seda.” Nikolas laskis pruudi juuksed sõrmede vahelt alla libiseda ja heitis pilgu Pieta visanditele. „Ma näen teda milleski voogavas, materjalis, mis liigub, kui ta end liigutab, ning mis pole liiga jäik ega ametlik. Ma näen pruudikimbuna valgeid orhideesid, seotud lihtsa mündirohelise paelaga. Ja juuksed võibolla ülespandult, mõned valged õied ja kahvaturohelised lehed otse siin kõrva juures. Jaa, jaa, kaunis! Jätan sind sellega tegelema, Pieta.”

Ta tegi kannapöörde ja oli kadunud sama kiiresti, kui oli ilmunud.

„Kas see oli Nikolas Rose?” küsis pruut, kes näis vapustatud.

„Jah, see oli tema.”

Pieta jätkas asjadega, mis oli vaja ära teha: mõõtude võtmine, fotode tegemine kausta jaoks, paberite täitmine, ning lõpuks andis ta pruudile oma visiitkaardi, millele oli kirjutatud: „Pieta Martinelli, moelooja abi”.

„Oo, teil on Itaalia nimi,” Helene’ile näis see meeldivat.

„Jah, mu isa on itaallane,” ütles Pieta.

„Vaat see on tõesti kokkusattumus. Mu peigmees on ka itaallane. Ta nimi on Michele DeMatteo. Kas pole kena nimi? Varsti olen Helene DeMatteo …”

Pieta seisis väga vaikselt ja laskis noorel mõrsjal edasi kõnelda seni, kuni oli kindel, et on enesevalitsuse täielikult tagasi saanud. See kestis mõne hetke, ja ta mõtles, kas oli märgata, et midagi on valesti.

„Ja teie peigmees,” küsis ta viimaks, „kas ta teab, et tulite Nikolas Rose’i juurest endale pulmakleiti tellima?”

„Oh ei, muidugi mitte. See peab ju üllatus olema, eks ole? Suur üllatus.”

Pieta noogutas. „Oo jaa, see saab olema üllatus,” sõnas ta vaikselt, „seda võin teile lubada.”

Ta lipsas välja, ilma et oleks Nikolasele seda isegi öelnud. Kui too oleks teadnud, et Pieta välja läheb, oleks ta leidnud tuhat moodust, kuidas teda kinni pidada, ja oleks ilmselt koostanud nimekirja asjadest, mida talle on vaja tuua. Aga Pieta ei saanud oodata. Tal oli vaja minna Little Italysse ja otsekohe Addoloratat näha. Ta ei suutnud seda uudist kauem ainult endale hoida.

Little Italy3 oli kunagi olnud kõige kitsukesem restoran, kus oli ainult niipalju ruumi, et üksainus kelner sai hädavaevu laudade vahel liikuda. Tollal polnud ei menüüd ega toiduvalikut. Külastajad sõid seda, mida Beppi oli parajasti valmistanud. Näiteks pastasuppi, millele järgnesid taldrikutäis kaua mooritud liha ja paprikahautis peperonata, kõrvale klaas teravamaitselist punast veini, ning igal laual oli korv koreda sitke leivaga. Alguses olid seal söömas käinud ainult itaallased, aga kuuldused olid aegamööda levinud, ja nüüd, kõik need aastad hiljem, oli Little Italy laienenud kolme naabruses asunud äri pinnale. Maja ees kõnnitee kohal oli suur valge baldahhiinkatus, selle all hõbedakarva alumiiniumlauad ja – toolid, ning suurtes pottides pügatud rohelised põõsad, eraldamaks lõunastajaid äritänava saginast, mis seal alati tööpäevadel valitses. Sealt võiski leida Beppi – kes oli öeldavasti pensionile jäänud – soojadel päevadel oma sõpradega kaarte mängimas ja silma peal hoidmas Addoloratal, kui too igal hommikul tahvlile kriidiga menüüd kirjutas ja terve päeva külastajatele toitu valmistas.

Sisekujundus ei olnud muutunud. Valgeid krohvitud seinu katsid suured mustvalged äratrükid vanadest fotodest: Beppi lapsena lõunalauas spagette söömas, kogu perekond pidulikult riietatud pühapäevahommikul kirikusse minekuks, Beppi ja ta õde Isabella naervatena laenatud Vespal sõitmas. Lauad olid kaetud punavalgeruuduliste linadega ja toitu serveeriti suurtes valgetes kaussides. Nii oli see olnud Little Italy algusaegadest saadik.

Nüüd oli Addolorata hakanud vähehaaval väikeseid muudatusi tegema, lisades toitudele uusi maitseaineid ja koostisosi: peotäis Kreeka pähkleid tummises risotos, näpuotsatäis köömneid lambaraguus. Beppil oli kombeks kaardimängupartiide vahel köögis käia ja proovida lusikalt kastet või kulbist suppi ning sageli kostsid siis köögist kõige valjemad hääled.

Aga täna leidis Pieta isa tema lemmikkohalt laua äärest õues päikesepaistel, valge vesti väel ja täielikult süvenenud kaardimängu Ernesto Bosettiga.

„Kas sa võidad, papa?” hüüdis Pieta.

Isa tõstis kulmu kortsutades pilgu: „Noh, ma võiksin võita küll, kui see stronzo4 lõpetaks sohitegemise.”

Ernesto viskas oma kaardid lauale ja tõstis käed taeva poole: „Porca la miseria,5 ma olen sinuga kolmkümmend aastat kaarte mänginud ja sa ei suuda unustada seda ühtainsat eksimust palju aastaid tagasi!” Ta vaatas üles Pieta poole ja raputas pead. „Ma ei tea, miks ma ikka veel temaga mängin, kullake, ma tõesti ei tea. Igatahes on tore sind näha. Leia endale tool ja söö koos meiega!”

Pieta patsutas teda õlale: „Mulle meeldiks väga teiega lõunatada, aga ma söön täna koos Addolorataga. Tal on mingi uus roog, mida ta tahab minu peal katsetada.”

„Uus roog?” pomises ta isa. „Ära praegu liiga palju söö, Pieta!”

Pieta ärritus, kuid vastas naerdes: „Aga alles täna hommikul ütlesid sa mulle, et pean rohkem sööma.”

„Si, si, kuid ära unusta imeilusat lasanjet, mille ma täna õhtusöögiks tegin. Tahan, et su söögiisu alles jääks.”

„Ära muretse, papa,” hüüdis Pieta üle õla, kui majja sisenes, „su imeilus lasanje süüakse kindla peale ära!”

Restoranis oli täna palju rahvast. Väljas olid kõik lauad hõivatud ja sees oli üksainus vaba laud. Maja oli täis lärmi ning valgesse riietatud itaallastest kelnerid sööstsid edasi-tagasi, kandes laudadele auravaid toidutaldrikuid ja viies neid jälle ära, kui need olid isukalt tühjaks söödud. Kõikidel vanemaealistel kelneritel olid vuntsid ning noorematel hobusesabasse seotud pikad juuksed ja sätendav kuldrõngas kõrvas.

Ülemkelner oli Frederico, kes oli siin töötanud peaaegu algusest peale. Ta serveeris parajasti kaussides musta kalmaarivedelikuga risotot, kui märkas Pietad. Peanoogutusega osutas ta vaba laua suunas: „Ciao, bella!6 Istu sinna ja ma teatan su õele, et oled kohal.”

Õde oodates jälgis Pieta, kuidas inimesed toitu naudivad. Kõige rohkem telliti risotot. Külastajad sõid isukalt, tupsutasid punase salvrätiga oma kalmaarivedelikust musti huuli ja rüüpasid veiniklaasidest Chiantit. Teiste seas oli ka üks ülikonnas mees, kes sõi üksinda, lugedes samal ajal ajalehte. Ta sõi seda ainsat rooga, mida Addolorata kunagi menüüst ei eemaldanud – hirvekooti, mida oli kaua hautatud ohtra koguse sibulate ja tomatitega ning mida serveeriti sametise kastmega, mis immutas suurt kuhilat kartuliputru praetud küüslauguga. Pieta nägi mehe näoilmest, et iga suutäis tundus talle taevalik.

Kui Addolorata köögikuumusest õhetades saabus, tõi ta kaasa kaks valget kaussi täis pastarooga, mida ta terve hommikupooliku oli täiustanud.

„Näe, proovi seda! Ütle, mida sa sellest arvad. Ma valmistasin palju eri versioone, kuid arvan, et lõpuks see mul õnnestus.”

Pieta pistis ühe lusikatäie suhu. Tegelikult oli see roog rohkem supi moodi. Brokolit oli keedetud vanamoodsal viisil, kuni see oli täiesti pehme ja tükkideks lagunenud. Porrulauku oli praetud oliiviõlis ja siis kergelt hautatud väheses brokolikeeduvees, kuni see oli peaaegu sulanud. Lisatud oli pisut tšillit ja sidrunit ning jämedalt hakitud musti oliive, natuke piiniapähkleid ja paksude laastudena pecorino-juustu. Maitse ja toitvuse lisamiseks oli see kõik segatud kõrvakesekujulise pasta hulka.

„Sa oled peekoni välja jätnud,” märkis Pieta.

Addolorata pistis lusikaga veidi toitu suhu, kallutas pea viltu ja kehitas õlgu. „Mulle tundus, et see ei vaja üldse peekonit. Kas sulle maitseb?”

Pieta võttis teise lusikatäie, ja siis kolmanda. „Mmm, maitseb küll. Isegi väga! Peaksid selle tingimata menüüsse lisama. Serveeri seda koos suure viilu krõbeda leivaga, et inimesed saaksid kogu vedeliku kausist kätte.”

„Kas see on liiga vedel? Äkki oleks vaja toidu paksendamiseks natuke kartulit lisada?”

„Ei, ei, see on parem nii, nagu on, kerge ja tervislik. Ära pane kartulit!”

„Ikkagi …” Addolorata liigutas lusikaga oma suppi. „Võibolla vajab see siiski peekonit …”

See oli üks asju, mis Pieta perekonda lõhestas. Tema õde ja isa elasid toidu nimel. Nad sõid seda aplalt ning võisid sellest kirglikult kõnelda terve päeva ja veel pool ööd lisaks, ilma et oleksid kunagi tüdinenud. Ent Pieta, kuigi talle meeldisid köögiviljasupp ja pasta, oleks olnud täpselt sama õnnelik ka kooreta keedetud muna ja röstsaia süües.

„Noh, mida sa arvad,” nõudis Addolorata, „peekoniga või ilma peekonita?”

„Jätame praegu selle.” Pieta kummardus üle laua. „Mul on uudiseid.”

„Ohoo!” Addolorata rebis end lahti mõtisklustest oma kausi sisu üle. „Mille kohta?”

„Meile tuli täna hommikul nõuandeid saama uus pruut, ja arva ära, kellega ta abiellub.”

„Räägi!”

„Michele DeMatteoga.”

Addolorata pillas oma lusika kaussi. „Ei! Kas tõesti?”

„Jah, tõesti.”

„Kas see pruut teab, kes sa oled?”

„Ma ei usu.”

„Oh jumal, kas sa kavatsed talle seletada? DeMatteo vanamees saab rabanduse, kui ta sellest teada saab.”

Pieta noogutas: „Ma mõistan, aga ma ei tea, kuidas saan talle midagi öelda. Lisaks kõigele muule on ta pruuti juba näinud.”

„Nikolas?”

„Jah, ta tuli sisse, kui parajasti mõõte võtsin. Nii et vaevalt ma saan selle naise nüüd enam minema saata. Nikolas ei unusta eales ühtki klienti. Ta otsustas juba, mis värvi pael peaks tolle pruudikimbul olema.”

„No mida sa siis teed?” Addolorata tõukas oma kausi kõrvale ja toetas küünarnukid lauale.

„Ma ei tea. Ilmselt jätkan lihtsalt tööd ja kavandan talle kleidi. Minu meelest tuleb see üsna ilus. Ta tahab, et see oleks tagasihoidlikult seksikas ja glamuurne.”

„Ja ta ise? Kas tema on ka seksikas ja glamuurne?”

„Ta on kenake, blond, ja minu arvates Michelest tublisti noorem. Aga mitte just glamuurne.”

Addolorata nägu oli mõtlik. „Tead, minu arust oli Michele DeMatteo alati sinust sisse võetud, kui me koolis käisime.”

„Ei!”

„Tegelikult küll. Ta näis alati püüdvat sinu tähelepanu.”

Pieta naeris ja raputas pead: „Sa pead silmas seda, et tal oli kombeks mind narrida. Ja vahel näppas ta mu lõunasöögi.”

Frederico tuli nende juurde, kergitas üht kulmu ning Addolorata andis talle noogutusega loa nõud laualt koristada. Mõni minut hiljem tõi mees neile espresso tillukestes tassides, mille kõrvale alustassile oli seatud ruuduke tihket šokolaadikooki. Pieta hammustas oma koogist tüki juba enne, kui kohvi rüüpas. Ta armastas magusat.

Ta jõi lonkshaaval kohvi ja raputas uuesti pead: „Michele polnud kunagi minust selles mõttes huvitatud, ja kui olekski olnud, mis üldse saanuks juhtuda? Papa ja DeMatteo vanamees oleksid saanud krambid, kui oleksime kusagile koos läinud. Ära ütle talle midagi, Addolorata! Ja ära räägi, et Michele pruut tuli minu juurde. See tekitab ainult veel rohkem pahameelt.”

„Noh, lõpptulemusena tekitab see igal juhul pahameelt.” Addolorata nägu oli sünge. „Ma arvasin, et pulm peaks olema õnnelik sündmus, aga näib, et sellega kaasneb alati mingi draama.”

„Igatahes mitte sinu pulmaga,” lubas Pieta, „sinu oma saab olema täiuslik. Ma kannan selle eest hoolt.”

Pieta jäi lõunalt tulles tööle hiljaks. Nikolas oli kindlasti maruvihane. Lootes, et järgmine klient pole veel tulnud, tõttas Pieta mööda rahvarohket kõnniteed pruudisalongi poole. Disainer Nikolas Rose’i käsutuses oli mitu omavahel ühendatud ruumi ühe vana häärberi ülemisel korrusel Holbornis. Kui Pietal kohe üldse ei vea, siis vestleb suurmees praegu isiklikult kroonlühtritoas pruudiga, kes on saabunud viimasesse kleidiproovi. Kleit on valmis pandud ja ripub peeglitoas, kuid Nikolasel ei tule mõttessegi pruudile kleiti selga proovida. See on Pieta töö. Nikolasele meeldis kohale ilmuda proovi lõpus, pruudi juukseid puudutada, kleidi vedikut kohevile lüüa ning seejärel kaduda kõrvale disainiruumi seniks, kuni ilmub järgmine pruut ja tal on vaja taas oma võlujõudu rakendada.

Nikolas Rose’i salongi tähtsaim ruum oli õmblustuba, ning viis vanemat naist, kes istusid kitsastes tingimustes ümber pika õmbluslaua, olid peamine põhjus, miks Pietal oli nii raske salongist lahkuda ja omal käel tööle hakata. Need olid Londoni parimad õmblejannad, kes valmistasid oivalise lõikega, peenelt teostatud ja käsitsi külgeõmmeldud pärlitega kleite, mille poolest Nikolas Rose kuulus oli. Vahel piisas neil ainsast pilgust kavandile, et märgata mõnda detaili, mis Pietal kahe silma vahele olid jäänud. Vaiksetel päevadel, kui Nikolas polnud kohal, mängisid nad mannekeenil kangastega ja aitasid näitlikuks muuta Pieta ideid valmisriiete kollektsioonist, millega ta unistas kunagi algust teha. Pieta arvas end teadvat, mida ta tahtis. Esmalt kõigest tuumikkollektsioon, mitte üle kaheksa lihtsas stiilis kleidi, mida iga pruut saaks veidi isikupärasemaks muuta, ning iga kleidi sees silt kirjaga „Moekunstnik Pieta Martinelli”.

Kuid Nikolas Rose’ist polnud kerge lahku lüüa. Pieta hakkaks puudust tundma neist viiest eksperdist õmblustoas ja ka teistest asjadest: Nikolas Rose’i mainest, rikastest pruutidest, kes tulid tema juurde ja olid valmis kulutama raha ilusatele kangastele ja peenele teostusele, ning üllatuslikult ka Nikolasest endast. Sest kuigi too oli tujukas, vihaleajav ja nõudlik, oli tal siiski sageli geniaalseid ideesähvatusi. Ta võis näiteks võtta mõne väga ilusa kleidi, mille Pieta oli kavandanud, ning muuta selle tõeliselt eriliseks. Iga päevaga, mil Pieta seal töötas, õppis ta midagi uut. See oligi põhjus, miks ta ei saanud lahkuda ja oma äri luua. Kunagi kindlasti, aga praegu polnud ta selleks veel valmis.

Pieta kiirustas nii väga, et tormas oma kõrgetel kontsadel mööda järske astmeid kuuest trepijärgust üles. Topeltuste ja kriiksuvate puitpaneelidega vanaaegsel liftil võttis kohalejõudmine terve igaviku ja tal ei jätkunud kannatust seda oodata. Mis veelgi tähtsam, kannatust ei jätkunud ka Nikolasel.

Pieta oli täiesti hingetu, kui kroonlühtritoa ukse lahti tõukas. Nagu ta oligi kartnud, ootasid teda seal nii Nikolas kui ka pruut. Nad õhetasid veidi ja nende vahel madalal laual oli poolik pudel šampanjat.

„Vabandust, et hilinesin,” püüdis Pieta oma häält rahulikuks sundida, „mul oli vaja välja minna, et mõned asjad korda ajada, ja mind peeti kinni.”

Nikolas naeratas kokkupigistatud huultega. Kliendi juuresolekul ei lasknud ta eales oma viha välja paista. „Preili Laney soovib kannatamatult oma valmis kleiti näha, Pieta. Palun juhata ta peeglituppa!”

Selle pruudiga oli raske olnud. Ta oli lugematu arv kordi muutnud meelt nii kleidi kanga kui ka tegumoe suhtes, nutnud oma käsivarte kuju ja reite paksuse pärast, kõhnunud, seejärel kaalus juurde võtnud ja siis taas kõhnunud. Seda kleiti oli lõputult muudetud, kuid Pieta oli pruuti kindla käega läbi kogu stressirikka protsessi juhtinud ning nüüd mõtles ta, kas polnud valmis saanud kleit mitte üks kõige kaunimatest, mille nad olid loonud.

Pruutkleit rippus peeglitoas seal, kuhu Pieta oli selle jätnud. See oli eriti kaunist siidsatiinist, kahara maani seelikuosaga ja pikkade nööbitud varrukatega, seljal olid samasuguse riidega kaetud nööbid ning põrandani ulatuvate otstega mustast satiinist lehv. Kui pruut kleiti nägi, täitusid ta silmad pisaratega: „Oh, Pieta, sina ja härra Rose olete täitnud kõik mu unistused!”

Pieta naeratas leebelt: „Proovime seda viimast korda selga veendumaks, et see istub veatult. Ükski Nikolas Rose’i kleit ei tohi pitsitada, paigast libiseda või nihkuda, kui sa end liigutad. See peab olema kõige mugavam asi, mida oled eales kandnud, samuti kõige luksuslikum.”

Pisaraid voolas veel rohkem, kui pruut seisis oma kleidis peegli ees, ning Pieta ulatas talle suure karbitäie pabertaskurätte, mida ta hoidis peeglitoas varuks sellisteks tundeküllasteks hetkedeks.

„See on täiuslik, eks?” küsis Pieta.

„Oo jaa!” Pruut näis vapustatud. „Kas ma tohin tõesti selle koju viia?”

„Mitte enne, kui härra Rose on sind selles näinud ja me oleme saanud veenduda, et ta on sellega täiesti rahul.” Pieta helistas dekoratiivset pronkskellukest, mis rippus peeglitoa nurgas.

Nikolas viivitas mõne hetke, enne kui tähtsalt sisenes. Täna kandis ta hästi istuvaid pükse, musti seemisnahast poolsaapaid ja liibuvat musta särki. Ta oli pirtsaka näoga sale mees varakult hõbedaseks tõmbunud paksude turris juuste ning tujutult mossis suuga.

Nikolas seisatas ukseavas, olles oma paha tuju unustanud. „Pieta, kullake,” õhkas ta kleiti vaadeldes, „ma arvan tõesti, et see on kõige jumalikum asi, mille me kunagi oleme loonud.”

„Mina arvan sedasama.”

Nikolas astus lähemale ja puudutas varrukaid, mis olid kavalalt drapeeritud, nii et varjasid pruudi käsivarte ülaosa. „See on nii moodne, nii aktuaalne ja nii originaalne. Ma olen tõepoolest väga õnnelik.”

Pruudi pisarad voolasid endiselt lakkamatult. „See on kõige kaunim kleit, mida ma oma elus näinud olen. Ma ei taha seda enam üldse seljast ära võtta.”

Mees naeratas talle: „Kõik Nikolas Rose’i riietatud pruudid on kaunid. Teisiti pole meie puhul mõeldavgi.”

Ning seejärel oli ta läinud, jättes Pieta lõplikku arvet vormistama, kleiti kotti pakkima, seda koos selle omanikuga taksosse paigutama ja koju saatma. Paari nädala pärast saavad nad ümbriku, milles on fotod pruudist, kes seisab kirikutrepil, pruudikimp käes, ja näeb välja veel kaunim ja rõõmsam kui täna. Pieta tundis peaaegu omaenda silmis pisaraid pakitsemas, kui ta seda ette kujutas.

„Õnn kaasa, saa õnnelikuks! Ja ära unusta, et kleit kannatab ainult keemilist puhastust ja et pärast kandmist tuleb see pakkida happevabasse paberisse.” Need olid alati viimased sõnad, mida Pieta pruutidele ütles, kui nood koos kleidiga oma uude ellu lahkusid.