Читать книгу Itaalia pulm - Nicky Pellegrino - Страница 5

See oligi see, mis tegi ta isa kõige õnnelikumaks – kogu perekond ümber köögilaua naerdes ja omavahel vaieldes söömas midagi maitsvat, mida ta oli valmistanud. Talle meeldis istuda laua otsas, naine temast paremal ning tütred teisel pool. Kuid nüüd oli laua ääres uus tool ja üks mees perekonnas juures, ning kuigi Beppi püüdis kõigest väest, hakkas õhus valitsev pinge siiski tunda andma. Eden Donald küll meeldis Beppile, ent too polnud mees, keda ta soovis oma tütrele Addoloratale abikaasaks.

Edeni isa oli šotlane ja ema pärit Ghanast. Eden oli ehitaja. Ta nahk oli piimašokolaadi karva, nina katsid tedretähnid, tal olid paksud huuled ja punakaspruuni tooni tumedad juuksed, mis olid punutud pikkadeks rastapatsideks. Kui ta Beppi söögilaua teises otsas istet võttis, muutus õhkkond alati kergelt pingeliseks. Tänane õhtu ei olnud erand.

„Nii, Eden.” Beppi toon oli käskiv. „Kas sa oled koos mu tütrega juba Saint Peteri kiriku preestriga kõnelnud ja pulmaaja broneerinud?”

„Ei, veel mitte.” Eden näis tundvat end ebamugavalt.

„Noh, siis peate kiirustama. Saint Peteri kirik on populaarne koht ja te ei pruugi soovitud kuupäeva saada, kui te veel venitate.”

Eden noogutas. Talle oli algusest peale öeldud, et tema ja Addolorata laulatus toimub Saint Peteri kirikus, mis on Clerkenwelli Itaalia kirik, ja et pulmapidu peetakse restoranis Little Italy.

„Ja Ernesto rääkis mulle, et neil on seal veel üks asi, mida te peate tegema.” Beppi oli rääkimisega nii hõivatud, et polnud oma lasanjet peaaegu puudutanudki. „Eriline kursus neile paaridele, kes hakkavad abielluma. Ta ütles, et see on kohustuslik.”

Addolorata tõstis pilgu taldrikult. „Papa,” alustas ta, aga jäi kõhklevalt vait.

„Si, cara.7 Ma tean, et sul on restoranis väga palju tegemist. Ma räägin preestriga, kui sul aega ei ole.”

„Ei, ära seda veel tee!” Addolorata kaevus kahvliga õhukeste pastakihtide vahele, millest immitses bešamellkastet, liha ja tomateid. „Eden ja mina mõtlesime, et võiksime alguses mõningaid teisi paiku vaadata.”

Beppi oli hämmelduses: „Teisi kirikuid, miks?”

„Ei … mitte teisi kirikuid. Mõnda hoopis teistsugust paika … nagu näiteks mõni saal või hotell. Või isegi mõni eraklubi. Väga ilusaid kohti on olemas.”

„Ja kas preester saaks sind seal laulatada?”

„Noh, see oleks tsiviillaulatus, papa. Aga suurepärane oleks see, et …”

„Mannaggia chi te muort!”8 Beppi virutas oma veiniklaasi lauale nii ägedalt, et see purunes ning loik Barolo veini valgus laudlinale.

„See on kõigest üks idee, papa. Me tahame lihtsalt selle üle järele mõelda.” Addolorata hääl oli paluv.

„Kas sa püüad mind ja mu perekonda solvata?” Beppi pöördus nüüd otse Edeni poole. „Kas sul pole minu vastu üldse austust?”

Eden vahtis talle lihtsalt pilku pööramata otsa, kuid ei öelnud midagi.

„Va bene, va bene!”9 Beppi tõstis käed. „Kui mu tütar ütleb, et tahab just sinuga abielluda, siis olgu nii, aga ta teeb seda Saint Peteri kirikus, mitte kusagil mujal. Kas see on arusaadav?”

Keegi ei öelnud sõnagi. Beppi langetas pea ja sõi pasta oma taldrikult viimse raasuni ära. Siis virutas ta kahvli lauale, tõukas tooli eemale ja tormas köögist välja.

Paar hetke valitses vaikus, siis hakkas Catherine oma leebe, kurnatud häälega rääkima.

„Kas sa tahad isa südant murda, Addolorata?”

„Ei, mamma.” Tütre hääl reetis, et ta on nutule lähedal.

„Miks te Edeniga mõtlete siis abiellumisest ükskõik kus mujal, mitte Saint Peteris?”

„Lihtsalt sellepärast, et … see on minu laulatus ja … miks peab kõik alati olema nii, nagu papa ütleb?”

„Sellepärast, et ta on perekonnapea,” vastas Catherine lihtsalt.„Oh issand jumal küll!”

„Sa elad siin tema katuse all, sa teenid elatist restoranis, kus ta nii rängalt tööd on teinud, et muuta see niisuguseks, nagu see on praegu. Kõik, mida su isa teeb, teeb ta sinu ja su õe jaoks. Ja nüüd tahad sa ta ilma jätta sellest ainsast asjast, mida ta soovib.” Lükanud eemale taldriku söömata lasanjega, tõusis Catherine vaikselt lauast ja väljus toast.

Addolorata kattis näo kätega: „Oh, mu jumal!”

„Noh, ma ju ütlesin sulle,” lausus Eden leebelt.

„Ma tahan lihtsalt vaadata teisi kohti ka, muud midagi. Kas see on siis nii tähtis asi?”

„Ilmselt.” Eden oli ainus, kes ikka veel sõi.

„Pieta,” pöördus Addolorata õe poole, „kas ma olen ebamõistlik?”

„Kas ausalt?” Pieta kaalus vastust. „Ei, ei ole. Aga minu meelest peaksid sa ikkagi abielluma Saint Peteri kirikus.”

„Oh, ja see ongi tõde? Olgu, mul on kõrini sellest, et mulle öeldakse, mida ma peaksin tegema, ja mul on kõrini sellest perekonnast ja sellest, kuidas kõik sekkuvad üksteise ellu.” Addolorata tõusis püsti. „Ma ei kavatse seda rohkem kannatada!” Ta lõi ukse enda taga pauguga kinni ja tormas majast välja.

Eden pühkis leivatükiga oma taldrikult viimased kastmejäägid kokku. „Ma räägin temaga,” ütles ta Pietale.

„Lihtsalt veena teda Saint Peteris aega kinni panema. Kõik muu toimub nii, nagu sina tahad,” lubas Pieta. „Noh, peaaegu nii.”

„Jaa, jaa, hea küll.” Ikka veel leiba mäludes ajas Eden end laua äärest püsti. „Ma lähen nüüd parem talle järele. Näeme hiljem!”

Pieta jäi üksi. Laual olid ikka veel määrdunud taldrikud, katkine klaas ja veiniplekid, pliidil hunnikus kasutatud potid ja kausid. Ohates hakkas ta koristama. Addoloratal oli õigus – vahel polnud kerge olla selle perekonna liige.

Pieta magas halvasti ja ärkas hilja. Ta jõi püstijalu kohvi, silmitsedes köögiaknast isa, kes oli vööni paljas ja kaevas köögiviljaaias maad. Tema liigutused olid kiired, peaaegu raevukad, kui ta maad labidaga ümber pööras. Tema kõrval seisis vana kassettmakk ja möirgas Napoli armastuslaule. Aeg-ajalt laulis isa kimedal häälel kaasa. Ta näis küllalt heatujuline, aga isa viha oligi alati nagu õletuli – kiirelt lahvatav, ent sama kähku kustuv, kui uut kütet ei lisatud. Ema oli teistsugune. Kui ta aias nokitsedes tõmbas välja mõne umbrohu või sidus üles tomatitaime, siis mõtles ta eelmise õhtu tüli üle järele ja kujutles tõenäoliselt juba uusi probleeme, mille pärast muretseda.

Lõpetanud kohvijoomise, ronis Pieta mööda järsku treppi oma pööningutuppa. Maja oli korruste kaupa pereliikmete vahel ära jagatud. Alumisel korrusel oli avar köök ja väike harva kasutatav elutuba. Teisel korrusel oli vanemate magamistuba ja ema õmblustuba. Addoloratale kuulus järgmine korrus, kuigi ta praegu seal ei viibinud, sest oli ilmselt jäänud ööseks Edeni juurde. Ning kõige kõrgemal oli Pieta kuningriik – tuba, kus ta magas, ja teine, millest oli aastate jooksul saanud hiiglaslik garderoobiruum.

Pieta ei visanud kunagi riideid minema. Neid sai alati ümber teha ja uuesti kanda. Ta käis kaupa jahtimas turgudel, odavmüükidel ja kasutatud riiete poodides. Toa ühes otsas rippusid põikpuul kaunid siidkleidid 1920.–1930. aastatest. Need hakkasid juba kõdunema ja pudenema, ent Pieta pani neid siiski aegajalt selga. Lisaks olid garderoobitoas lillelised mustlasseelikud, pikad pluusid ning kleidid, mille Pieta oli kiiruga kokku vuristanud ema õmblusmasinal paar tundi enne peoõhtule minekut, ja kallid disainerrõivad, millele ta oli kulutanud kaugelt liiga palju raha. Kõik põikpuud olid nii üle koormatud, et olid keskkohast kaardus, kuid Pieta suutis ometi alati millegi uue ja erilise tarvis ruumi leida.

Talle meeldis igal hommikul paar hetke seista ja oma riideid vaadata, nagu oleksid need vanad sõbrad, enne kui endale midagi selga valis. Täna otsustas ta lihtsa musta puuvillase kleidi kasuks, sidus vöö asemele oranži siidsalli ja libistas randmele kaks laia plastkäevõru. Paar täistallaga tekstiilkingi jalga, ja ta oligi valmis.

Kui vihma ei sadanud, meeldis Pietale jalgsi tööle minna. Ta läks alati üht ja sama teed pidi. Kõigepealt suundus ta läbi Saint Jamesi kirikaia, kus oli lapike muru ja vanad puud, siis üle Clerkenwelli haljasala, ja edasi mööda rahvarohket peatänavat Little Italy poole, mille ees pesti parajasti kõnniteed ja seati end päevaks valmis.

Samal tänaval veidi maad edasi tundis Pieta tugevat kohviubade jahvatamise lõhna. DeMatteode Itaalia toidukaupluses segati ise oma suurepärased kohvisegud. Pieta ei lubanud endale kunagi sealt kohvi kaasa osta, sest Martinelli perekonna liikmetel polnud ealeski ette nähtud vahetada sõnagi Gianfranco DeMatteo ja tema poja Michelega. Nendevaheline vaen oli ammune ja lepitamatu.

Isegi lapsepõlvest mäletas Pieta, kuidas ta isa oli DeMatteode perele Saint Peteri kiriku juures selja pööranud. Sama oli kordunud alati, kui nad kusagil kohtusid. Iga aasta jaanuaris kolmekuningapäeva ajal, kui kohalikud itaalia perekonnad kogunesid tähistama La Befana püha ning jagama lastele kinke, olid DeMatteod ruumi ühes ja Martinellid teises otsas. Juulikuus Karmeli mäe Jumalaema püha auks korraldatud rongkäigu ja hilisema peo ajal eirasid nad üksteist samuti.

Pietale ei olnud kunagi keegi rääkinud, mis on vaenu põhjus. Isa oli keeldunud sellest kõnelemast ja ema oli öelnud midagi ähmast. Kui nad olid nooremad, oli Addolorata mõnikord püüdnud mõistatada, kuid ta ideed olid alati nii hullumeelsed, et need ajasid Pieta ainult naerma. Pealegi oli see vaen vaid üks paljudest saladustest isa elus. Hoolimata kogu lärmist, mida ta tekitas, kõneles ta endast väga harva.

Täna hommikul oli DeMatteode kaupluse uks avatud ning kohvilõhn oli väga tugev ja ahvatlev. Pieta oli kindel, et neil on letil hõrgutavalt magusad täidisega saiakesed sfogliatelle’d, mida ta nii väga armastas. Tunda hamba all krõbedaid lehttainakihte, nende vahelt immitsevat pehmet ricotta-kohupiima ning tuhksuhkru, vanilli ja kaneeli maitset – sellele oli võimatu vastu panna. Ta heitis kiire pilgu ümberringi. Silma ei hakanud ühtki tuttavat. Läbi poeakna oli näha Michele DeMatteot, kes asetas pastakarpe riiulile, kuid ta isa ei paistnud kohal olevat. Pieta otsustas riskida.

„Tere hommikust! Mulle üks latte kohv ja üks sfogliatelle, palun.” Ta heitis pilgu käekellale. „Ja ma hakkan hiljaks jääma, nii et …”

Pieta lahkus leti äärest ja hakkas uudistama restriiulil lebavaid Itaalia ajakirju, kuni Michele talle kohvi tegi. Ta võttis ühe kõige värskematest Itaalia Vogue’i numbritest ja hakkas ajakirja lehitsema.

„Hei, naisterahvas, ärge ajakirju puutuge, kui te ei kavatse neid osta!” Nagu maa alt oli ilmunud Gianfranco DeMatteo ja ta näoilme oli tige.

„Okei, okei,” viskas Pieta punastades ajakirja letile, „ma ostan selle ära, olete rahul?”

Ent vanamees oli valmistunud lahinguks ega kavatsenud alla anda. „See pole siin mingi raamatukogu. Mul on vaja ülalpidamist teenida. Teiesugused arvavad, et võivad siia lihtsalt sisse astuda ja …”

Ta lärmas aina edasi, kui Pieta raha letile asetas, oma ostud haaras ja ukse poole suundus. Pieta heitis kiire pilgu Michelele, kes seisis ikka veel kohvimasina juures. Mees naeratas põgusalt ja kehitas vabandavalt õlgu. Kuid ta ei püüdnud Pieta kaitseks välja astuda, sest teadis, et sel poleks mõtet.

Saiakest näksides ja Holborni poole tõtates mõtles Pieta, mida vanamees siis ütleks, kui teaks, et Pieta esimene tööülesanne sel hommikul on hakata kavandama kleiti, mida tema ainsa poja pruut pulmapäeval kannab. Kui ta ei taha, et Pieta käib tema poes ja puudutab tema ajakirju, siis on kindel, et ta ei taha teda ka kuskile tulevase proua DeMatteo lähedusse.

Nikolas ei tulnud kunagi vara tööle ja Pieta nautis iga päev paari esimest tundi, mil ta sai disainitoas üksi olla. Sel hommikul istus ta korktahvli kõrval, millele olid kinnitanud kangaproovid ja väljalõiked rahvusvahelistest ajakirjadest, ning mõtles sellele, kui palju tööd tal ees seisis. Neil oli tellijate nimekirjas rohkem pruute kui kunagi varem ning iga kleit, mille nad kavandasid, näis võtvat rohkem aega kui eelmine. Lisaks oli tal vaja nüüd ka Addolorata kleidile mõelda. Pieta ei teadnud, kust leida aega kõigega toime tulemiseks.

Ohates avas ta visandiploki ja silmitses märkmeid, mida oli teinud DeMatteo kleidi kohta. Kõiki Nikolas Rose’i kleite iseloomustas eelkõige lihtsus – mõjuv lõige, kaunis kangas ja kõrgel tasemel teostus. Aga kui Pieta lehitses ajakirjadest väljarebitud lehtede kausta, mille Helene oli talle andnud, mõistis ta, et Michele pruut eelistas midagi rohkemate kaunistustega. Ta leidis ridamisi lehekülgi, millel olid kahara seelikuosaga kleidid pitsist pealiskihi ning aplikatsioonidest, sulgedest ja kroogetest kaunistustega. Ta ohkas uuesti. Ta peab vaeva nägema, et juhtida pruuti selle pealetükkimatu stiili suunas, mida nõudis Nikolas Rose. Pieta kaalus, kas ta ei peaks säästma kõiki suurest tülinast sellega, et veenab teda minema ja tellima pruutkleiti mõnest teisest ateljeest.

Ta lappas ikka veel pildikausta, kui ilmus Nikolas. Too kandis täna pehmet tviidülikonda ja kaela ümber punast neerumustriga salli.

„Oh taevas,” lausus ta, kiigates üle Pieta õla üht eriti silmatorkavate kroogetega kleiti, „mis sellega küll lahti on?”

„Kõik,” vastas Pieta süngelt.

„Jah, seda ma näen. Aga miks sa seda niiviisi jõllitad, kas see on mingi enesepiinamise liik, mille sa oled välja mõelnud? Vahtida viis minutit päevas mõnda jubedat kleiti? Kasvatad iseloomu?” Ta toon oli sarkastiline ning Pieta mõistis, et mees naudib ise tohutult oma teravmeelsust.

„Ei, see on selline stiil, mis meeldib ühele meie uutest tellijatest, Helene Sealyle. Ta käis siin eile hommikul, mäletad? Sa kujutlesid teda voogavast kangast kleidis ja mündirohelise vööga.”

„Ah jaa.”

Pieta tõstis kaustast esile pildi ühest sulgedega ehitud pitskleidist: „Asi on selles, et ma pole kindel, kas ta on ikka Nikolas Rose’i tüüpi pruut. Võibolla peaksime talle ära ütlema.”

„Ära ütlema?” kordas Nikolas. Pieta nägi, et see idee riivas tema edevust. Nikolas polnud eales ühelegi kliendile ära öelnud. See võinuks omal moel tõsta tema väärtust ja eksklusiivsust.

„Just nimelt.” Pieta hääl oli lootusrikas.

„Ei, ei!” Ahnus oli peale jäänud. „Ta oli ju kena ja armsake, eks? Me ei saa keelduda talle õmblemast. Aga sa peaksid ehk oma algseid ideesid mugandama. Leia midagi veidi rohkemate kaunistustega ja … hm … lopsakamat.”

„Sa tahad, et ma disainiksin beseetordi?” Pieta kahetses oma sõnu otsekohe, kui oli need välja öelnud.

Nikolas ainult sisistas vastuseks ta peale läbi hammaste ja sammus väärikalt toast välja, kõndides nagu alati peaaegu kikivarvul ja hoides pead tahapoole, nagu võitleks ta tugeva vastutuulega.

Kurvalt lahkus Pieta oma laua juurest ja otsis pelgupaika õmblustoas, kus alati lobiseti, naerdi ja joodi lõputult teed. Võibolla osatakse seal aidata tal välja mõelda DeMatteo kleidile kavand, mis teeks õnnelikuks nii pruudi kui ka Nikolas Rose’i.

Pieta lõpetas töö õhtul hilja, ja selleks ajaks, kui ta salongist lahkus, oli London peomeeleolus. Pubidest valgus rahvast kõnniteele ja restoranid hakkasid täituma. Pieta juurdles, kas Addolorata hakkab juba oma vahetust Little Italys lõpetama. Oleks tore, kui saaks temaga korraks rääkida, enne kui koju läheb.

Ta jalutas aeglaselt, surudes Itaalia Vogue’i lugemata numbrit vastu rinda, mõtted ikka veel kavandite ja ideede küljes. Ilmselt ei jälginud ta oma liikumist, sest äkki põrkas ta kokku kellegagi, kes kõndis kiiresti vastassuunas.

„Palun vabandust, Pieta! Ega sa haiget ei saanud?” See oli Michele DeMatteo. Kergelt punastades kummardus ta üles võtma ajakirja, mille Pieta oli maha pillanud.

„Jaa, jaa, minuga on kõik hästi.”

„Mul on tänase hommiku pärast kahju.” Pieta mõistmatut pilku nähes lisas mees: „Sellepärast, et papa niiviisi sinu peale karjus.”

„Oh, sellest pole midagi.” Pieta sirutas käe oma ajakirja järele, kuid mees hoidis sellest kõvasti kinni.

„Tead, see on nende vihavaen, mitte meie oma.” Ta lisas veidi kõhkleva häälega: „Pole ühtki põhjust, miks meie ei võiks sõbrad olla.”

Pieta ei teadnud, mida öelda.

„Ja pole olemas ühtki põhjust, miks sa ei peaks tulema meie poodi kohvi ja saiakesi ostma, kui sa seda tahad.” Mehe hääl oli nüüd enesekindlam. „Astu homme läbi ja ma teen sulle maja poolt välja, et tänast hommikut heastada.”

„Michele.” Pieta polnud kunagi varem mõelnud seda temalt küsida. „Kas sina tead, mis on meie isade vahelise vaenu põhjus?”

„Ei, aga sina?”

„Papa ei taha sellest rääkida. Ma arvan, et see on miski, mis juhtus kodus, see tähendab, Itaalias.”

„Kas pole kummaline, et nad mõlemad pidid lõpuks sattuma just siia, teineteise naabrusse?”

„Minu meelest ka. See tundub absurdne. Ma tahaksin kogu lugu algusest peale teada saada.”

„Igatahes, kui kunagi teada saad, siis räägid mulle ka. Vahepeal aga kohtun sinuga homme hommikul.” Ta andis ajakirja tagasi. „Üks latte kohv ja üks sfogliatelle, eks?”

„Õige,” vastas Pieta. „Ja sinu isa ei karju minu peale?”

„Ei.” Michele näis mõtlik. „Ma vähemalt loodan seda.”

Pieta leidis Addolorata istumas üksi ühe Little Italy õuelaua ääres, kauss oliividega ja klaas punase veiniga küünarnuki kõrval.

„Kas sa ootad kedagi?” küsis ta, kui võttis istet toolil õe vastas.

„Tegelikult ma lootsingi, et sa astud läbi.” Addolorata valas Pietale klaasi veini ja lükkas oliivid talle lähemale.

„Kuidas sa end tunned?” Pieta võttis suure lonksu veini.

„Väsinud, päev oli pikk. Kuidas sinuga on?”

„Ma olen ka väsinud. Mu päev oli sündmusrikas. Tahad kuulda?” Ta jutustas Addoloratale kõigest, mis temaga juhtunud oli, alates Gianfranco DeMatteo vihapurskest kuni Michele ootamatu sõbralikkuseni.

„Aga ta ütles, et ka tema ei tea kogu selle vaenu põhjust,” lõpetas Pieta.

„Masendav, kas pole?” Addolorata rüüpas mõtlikult veini. „See on üks igivana lugu, mis ei peaks üldse mulle korda minema, aga ma soovin siiski seda teada.”

„Olen alati mõelnud, kas sellesse polnud kuidagi segatud papa õde.”

„Vaene Isabella?” Nad polnud kunagi kuulnud teda kuidagi teisiti nimetatavat.

„Jah, papa räägib temast äärmiselt harva.”

„Kuid neid asju on väga palju, millest ta äärmiselt harva räägib,” nentis Addolorata. „Näiteks kuidas ta mammaga tuttavaks sai või miks ta siia elama sattus …”

Pieta naeris. „Ma leidsin ühe ilusa inglise tüdruku ja lubasin talle järgneda maailma lõppu,” ütles ta isa kõneviisi matkides.

„Täpselt! Nii et papa ei räägi meile mitte midagi ning vaene Isabella on surnud ja kadunud, seega on kõik lootusetu ja me ei saa iialgi midagi teada.”