Читать книгу Leedi ja lord - Nicola Cornick - Страница 5

Šotimaa, Forres Castle, juuni 1803

See õhtu oli lausa maagiline.

Kuusirp säras taevas ja meri oli kui hõbedaselt läikiv niit. Tuul sahistas mändide okstes ja tõi kaasa kergelt soolaka lõhna.

„Lucy! Tule vaata!“

Leedi Lucy MacMorlan keeras voodis külge ja tõmbas teki tihedamini ümber kõrvade. Tal oli soe ja mõnus ning ta ei soovinud tekikookonist lahkuda, et akna all tuule käes väriseda. Pealegi ei tahtnud ta koos õde Alice’iga loitsu lugeda. Need olid rumalad ja ohtlikud ning tooksid neile mõlemale ainult häda kaela.

„Ma ei tule voodist välja,“ vastas ta soojas varbaid kõverdades. „Ma ei taha abikaasat.“

„Muidugi tahad.“ Alice tundus kärsitu. Kuueteistkümneaastast kaksikõde huvitasid ballid, kleidid ja mehed. Samal õhtul veidi varem oli Alice lossi aias kolm korda ümber vana päikesekella jooksnud, lugedes samal ajal iidse armuloitsu sõnu, mis näitaks talle noorkuu ajal meest, kellega ta abiellub. Lucy oli püsinud raamatukogus, lugedes Hume’i teost „Moraalsed ja poliitilised esseed“. Nüüd, pärast päikeseloojangut, ootas Alice oma loitsu tulemust.

„Muidugi sa abiellud,“ kordas Alice. „Mida muud sul teha oleks?“

Lugeda, mõtles Lucy. Lugeda, kirjutada ja õppida. See oli palju lõbusam.

„Kõik abielluvad.“ Alice rääkis nagu täiskasvanu, nii kogenult. „Me peame sõlmima liite ja saama lapsi. Seda hertsogite tütred teevad. Kõik ütlevad nii.“

Abielluda. Saada lapsi.

Lucy kaalus seda kainelt nagu kõiki asju. Oli tõsi, et neilt oodati seda, ja kahtlemata oleks nende ema seda tahtnud. Ema oli surnud, kui Lucy ja Alice olid alles väikesed, aga kõik ütlesid, et ta oli olnud oma põlvkonna teemant, Stratharnoni krahvi elegantne tütar, kes oli teinud särava partii ja sünnitanud täiusliku pesakonna lapsi. Lucy ja Alice’i vanem õde Mairi oli kaheksateist ja juba abielus. Lucyl polnud midagi abielu vastu, aga ta lootis kohtuda mehega, kes on huvitavam kui raamat, ja see oli keerulisem, kui pealtnäha tundus.

„Lucy!“ Alice’i hääl muutus teravaks. „Vaata! Oh, vaata, mõned härrad tulevad terrassile konjakit jooma! Keda ma esimesena näen? Temast saab mu tõeline armastus.“

„Sa oled napakas, kui sellist rumalust usud,“ porises Lucy.

Alice ei lasknud end sellest häirida. Ta ei kuulanud kunagi, kui oli millegi pärast elevil. Nende isa oli korraldanud sel õhtul pidusöögi, aga nooremad tütred käisid alles koolis ega olnud kutsutud. Tekkis vaikus. Lucy kuulis läbi avatud akna alt kostvaid hääli, mehelikku naeru. Ninna tungis sigarisuitsu lõhn. Kivil kõlises klaas.

„Oh!“ Alice tundus olevat põnevil. „Kes see on? Ma ei näe ta nägu selgelt...“

„Sellepärast, et ta on su poole seljaga,“ torises Lucy. Ta üritas magada, aga see oli võimatu, kui Alice jutustas. „Pea meeles loitsu. Kui ta on seljaga sinu poole, on see vale, mitte tõeline armastus.“

Alice häälitses ükskõikselt. „See on üks lord Purnelli poegadest, aga milline?“

„Nad kõik on sinu jaoks liiga vanad,“ lausus Lucy. Ta tõmbas õlad kühmu, et õe jutuvada summutada. „Ära lase kellelgi end näha,“ hoiatas ta. „Isa vihastab koledal kombel, kui kuuleb, et üks tema tütardest kõõlus öösärgis aknast välja. Sinu maine on rikutud enne, kui debüüdi teha jõuad.“

Alice ei kuulanud. Ta ei kuulanud kunagi, kui ei tahtnud kuulda. Ta oli nagu liblikas, särav ja muretu, kes hõljub ringi ega pane midagi tähele. „See on Hamish Purnell,“ ütles ta kuidagi pettunult. „Tema on juba abielus.“

„Ma ju ütlesin, et see on rumalus,“ nentis Lucy.

„Oh, nad vaidlevad!“ Alice’i häälde tekkis taas elevus. Ta oli muutlik nagu tuulelipp, pettumus ununes hetkega. Ta heitis pilgu Lucyle ja lükkas akna rohkem lahti, nõjatudes kivist eendile. „Lucy!“ sisistas ta. „Tule vaata!“

Lucy oli tabanud terrassilt kostvates häältes muutuse. Ühel hetkel oli kõik kena ja viisakas, järgmisel oli kuulda raevu, isegi vägivaldsust, mis väreles üle tema ja ajas ihukarvad püsti. Ta libistas end voodist välja ja läks üle põranda akna all pingil põlvitava Alice’i juurde, keha vibuna pingul, et vaadata, mis all toimub.

Terrassil nende all seisid vastamisi kaks meest. Nad olid Lucy poole küljega, nii et ta nägi mõlema nägu. Ta tundis ära nõbu Wilfredi sujuva härrasmeheliku hääle, milles kõlas kerge pilge.

„Miks te täna siia tulite, Methven? Te olete eikeegi, noorem poeg. Ma ei suuda uskuda, et onu teid siia kutsus.“

Tema hääles oli põlgus ja tahtlik provokatsioon. Keegi naeris. Teised mehed nihkusid lähemale, piirates neid kahte nagu hundikari, kes haistab võitlust.

„Oh,“ ütles Alice. „Kui ebaviisakas ja kohutav Wilfred on! Ma vihkan teda!“

Lucy oli samuti nõbu Wilfredi algusest peale vihanud. Wilfred oli kaheksateist, Cardrossi krahvitiitli pärija ning ta nautis oma staatust ja sugulussidemeid Forresi hertsogiga. Noormees oli veetnud aasta Londonis, kus ta kuulujuttude järgi kulutas kogu raha alkoholile, kaardimängudele ja naistele. Wilfred oli peenutsev, ennast täis ja mühaklik ning siin, oma sugulaste ja jüngrite keskel, tundis ta end julgena.

„Võib-olla kutsus hertsog mu sellepärast, et tal on paremad kombed kui tema vennapojal,“ vastas teine mees. Tema hääl oli karedam kui Wilfredi veniv kõnepruuk ja selles oli ka kerge šoti aktsent. Ta ei taganenud Wilfredi ähvarduste ees. Mees pöördus ja Lucy nägi järsku kuusirbi valgel tema nägu. See oli jõuline, põsesarnad, laup ja lõug olid järeleandmatult karmid. Ta oli laiaõlgne ja pikk, ent teda silmitsedes mõistis Lucy, et ta on noor, mitte rohkem kui üheksateist või kakskümmend.

Terrassil seisvat meestesumma läbis kahin. Õhustik muutus. See oli nüüd avalikumalt vaenulik, ent midagi oli veel – kerge ebakindlus, peaaegu hirm.

Alice paistis seda samuti tajuvat. Ta oli tõmbunud paksude sametkardinate varju.

„See on Robert Methven,“ sosistas ta. „Mida tema siin teeb?“

„Isa kutsus ta,“ vastas Lucy sosinal. „Ütles, et ta ei kavatse aega vihavaenu pidamise peale raisata. Tema meelest on see metslaste komme.“

Forreste ja Methvenite klann olid ammusest ajast vihavaenlased. Forresid ja nende sugulased Cardrossi krahvid olid olnud Šoti kuningad nii kaua, kui keegi mäletas. Methvenid olid maanteeröövlid põhjast, Orkney viikingite krahvide järeltulijad, kes järgisid oma seadusi. Lucy ei teadnud Methvenitest muud, kui et nad olevat sama metsikud ja lihtsad kui nende esiisad. Ta vaatas Robert Methveni nägu, mis oli kuuvalges nii selge ja terav, ning tundis, kuidas midagi ürgset mööda selgroogu väreles.

Mitmeid põlvkondi vihavaenlased... See oli neil veres, lugudes, mida oli talle jutustatud imikust peale. Klannidevahelised lahingud võisid ju olla mineviku jäänuk, aga neid polnud unustatud ja vana vimm ei kadunud niisama lihtsalt.

„Ühel päeval,“ ütles Wilfred, „võtan ma tagasi maa, mille teie suguvõsa meie klannilt varastas, Methven, ja ma sunnin teid selle eest maksma. Ma vannun seda.“

„Ootan seda innukalt.“ Robert Methvenile tundus see nalja tegevat. „Seni võiksime juua hertsogi suurepärast konjakit.“

Ta astus Wilfredist mööda, nagu ei huvitaks see jutuajamine teda enam. Wilfred jättis tobeda mulje, kui tormas temast mööda, et oma tähtsust rõhutada ja esimesena uksest sisse astuda. Methven kehitas ükskõikselt oma laiu õlgu.

Alice lasi kardinatel ette vajuda. „Mul on külm,“ porises ta. „Lähen nüüd voodisse.“

Lucy sirutas käe ja tõmbas aknaluugi kinni. See oli Alice’i puhul tüüpiline – jätta korrastamine tema hooles. Alice’iga oligi see häda, et ta oli hoolimatu ja mõtlematu ning Lucy pidi alati tema korraldatud segadusi klaarima.

„Hamish Purnell...“ kuulis ta Alice’it pomisemas ja samal ajal teki alla pugemas. „Noh, ta on päris kena.“

„Ta on abielus,“ tuletas Lucy talle meelde. „Pealegi oli ta seljaga sinu poole, kui sa teda nägid.“

„Ta pööras ringi,“ vaidles Alice. „Nägu minu poole, selg mere poole. Tõeline armastus. Võib-olla tema naine sureb. Pane aken korralikult kinni, Lucy,“ lisas ta, „et keegi ei saaks teada, et me piilusime.“

Lucy ohkas, üritades ikka veel luuki kokku tõmmata, aga see oli põikpäiselt kinni kiilunud. Raske sametkardin lõi ümber tema küünarnuki kõrval riiulil seisva sinise-valge portselanvaasi. Ta vaatas, kuidas vaas aegluubis üle serva kaldus, tema sõrmede eest läbi lipsas ja avatud aknast alla terrassile kukkus. Lucy põrnitses tardunult pimedusse. Vaikus. Kedagi ei tulnud. Ta nägi laialipaiskunud kilde kuuvalgel kividel.

„Sa pead minema ja killud kokku korjama.“ Alice’i hääl oli tungiv sosin. „Muidu nad leiavad need ja saavad teada, et me piilusime.“

„Mine ise,“ sõnas Lucy pahaselt.

„Mina ei lükanud vaasi ümber,“ väitis Alice.

„Mina ka mitte!“ Ehkki nad olid mõlemad kuusteist, oli oht, et sellest kujuneb lapsik tüli. „Mine sina,“ kordas Lucy. „Sinu mõte oli aknast välja vahtida nagu mõni kergemeelne plika.“

„Kui ma vahele jään, saan jälle riielda,“ ütles Alice. Järsku tundus tema särav nägu noor ja murelik ning Lucy tundis sisemuses torget, mis meenutas väga haletsust. „Sa tead, et isa korrutab mulle pidevalt, et emal oleks häbi selle pärast, kui üleannetu ma olen.“

Lucy ohkas. Ta tundis, et vastupanu nõrgeneb. Ta ei teeks kunagi midagi, mis Alice’ile häda kaela tooks. See oli nendevaheline kokkulepe, mis sidus neid väga tihedalt – õed ja parimad sõbrad igavesti. Lucy ohkas taas ning võttis siis hommikumantli ja toakingad.

„Kui sa Mustast tornist alla lähed, jõuad kähku kohale ja keegi ei näe sind,“ soovitas Alice.

„Ma tean!“ nähvas Lucy. Siiski tundis ta kerget ärevust, kui küünla võttis ja ust paotas, et välja hiilida. Ta läks vaikselt mööda koridori tornitrepi poole. Forresi loss ei hirmutanud teda. Ta oli siin kasvanud ning tundis iidse hoone kõiki nurki, saladusi ja kummitusi, ent ta kartis lihast ja luust inimesi, mitte üleloomulikku. Ta ei tohtinud vahele jääda. Ta ei sattunud iialgi pahandustesse, ei teinud kunagi midagi valesti. Alice oli tormakas, see, kes aina endale häda kaela tõmbas. Lucy oli hea laps.

Ent kui neiu trepi alumises otsas raskel uksel riivi eest tõmbas ja ukse lahti lükkas, lubas ta endal hetke õhtut nautida. Tuul oli näol leebe, tuues kaasa mere ja astelherne seebist lõhna. Kaugete lainete müha segunes mändide sahinaga. Kuu oli kitsas sirp ja tumedas taevas kullakarva. Korraks tabas Lucyt hullumeelne mõte joosta üle muru mere poole, et tunda jahedat liiva varvaste vahel ja külma vee loksumist paljaste säärte vastas.

Muidugi ei tee ta seda kunagi. Ta oli selleks liiga hästi kasvatatud.

Lucy kummardus ohates sinivalgeid kilde kokku korjama. Teenijad panevad kahtlemata vaasi kadumist tähele ja teatavad sellest. Isa oleks ärritunud, sest see oli üks kadunud hertsoginna lemmikvaase. Ta esitaks küsimusi ja nõuaks vastuseid – valesid. Lucy ja Alice peaksid tunnistama, et nemad lõhkusid selle ära, aga mitte seda, et see juhtus siis, kui nad üritasid aknast noormehi vahtida. Lucy lootis, et isa ei ole temas väga pettunud.

„Kas ma aitan teid?“

Lucy võpatas ja pöördus ning killud kukkusid uuesti maha. Robert Methven seisis seljaga mere poole, näoga tema suunas. Lähedalt oli mees sama pikk ja laiaõlgne kui aknast vaadates.

„Ma ei teadnud, et siin on kedagi,“ pahvatas Lucy.

Ta nägi, et mees naeratab. „Palun vabandust,“ ütles Methven. „Ma ei tahtnud teid ehmatada.“ Ta kummardus, korjas vaasitükid üles ja ulatas tõsise näoga Lucyle.

„Pange need balustraadile,“ soovitas ta, „enne kui need uuesti maha pillate.“

„Oo ei,“ vastas Lucy. „Ma pean minema. See tähendab...“ Aga ta ei üritanudki ukse poole kiirustada. „Mida te siin pimedas teete?“ küsis ta siis.

Mees kehitas ükskõikselt õlgu. „Seltskond ei ole päriselt minu maitse.“

„Wilfred,“ nentis Lucy. „Mul on kahju, et ta nii vastik on.“

„Mul pole sellest eriti midagi,“ sõnas Robert Methven. „Aga ma ei veedaks vabatahtlikult tema seltsis aega.“

„Mina ka mitte,“ ütles Lucy, „ja ta on mu sugulane.“

„Ei vea teil,“ sõnas Methven. „See tähendab, et teie olete...“

„Lucy,“ vastas Lucy. „Lucy MacMorlan.“

„Meeldiv kohtuda, leedi Lucy.“

„Ja teie olete Robert Methven,“ sõnas Lucy.

Mees kummardas.

„Te olete tore,“ lausus Lucy.

Mees naeratas tema üllatunud hääle peale. „Tänan.“

„Kas me peaksime olema vaenlased?“ uuris Lucy.

Mehe naeratus laienes. „Kas te tahate, et oleksime?“

„Oi ei,“ tähendas Lucy. „See on kauge minevik.“

„Kauge minevik hoiab vahel kõvasti olevikust kinni,“ tähendas Robert Methven. „Meie suguvõsad on teineteist aastasadu vihanud.“

„Isa meelest on vihavaenu pidamine rumal,“ teatas Lucy. Ta vaatas kuuvalguse mängu mehe näol, nägi, kuidas see rõhutas siledaid ja kumeraid pindu, tõi mõned jooned esile ja varjas teisi. See oli kummaliselt paeluv. Ta tundis sügaval sisimas kummalist tuksatust.

„Sellepärast ma täna siin olengi,“ lausus Robert Methven. „Et jätta minevik seljataha.“ Ta nookas neiu käes olevate kildude poole. „Kuidas see juhtus?“

„Oh...“ Lucy punastas. „Aken oli lahti ja kardin tõmbas selle kaasa.“

Methven naeris. „Mu vend Gregor ja mina satume alatasa sääraste asjade pärast pahandustesse.“

„Ma ei usu teid,“ vastas Lucy. Ta vaatas mehe pikka kogu tumeda öötaeva taustal. „Te olete liiga täiskasvanud, et pahandustesse sattuda.“

Robert Methven naeris. „Võiks nii arvata, aga mu vanaisa on türann. Me rikume pidevalt tema reegleid.“

Lucy tundis järsku, et teravad killud lõikavad peopesadesse ja paljastel varvastel hakkab õhukestes siidkingades külm. Ta arutles, mida ta ometi teeb, vesteldes ööriietes õues Robert Methveniga.

„Pean minema,“ ütles ta uuesti.

Mees ei üritanudki teda kinni pidada, aga naeratas. „Head ööd, leedi Lucy,“ lausus ta.

Uksel Lucy seisatas ja pöördus. „Te ei reeda mind, ega?“ küsis ta ettevaatlikult. „Ma ei tahaks pahandustesse sattuda.“

Mees naeris. „Ma ei reedaks teid iialgi.“

„Lubate?“ küsis Lucy.

Methven tuli tema juurde. Lucy tundis sigari ja värske õhu lõhna ning nägi mehe valgeid hambaid, kui viimane naeratas. Neiul hakkas pea kergelt ringi käima ja tal polnud aimugi, miks.

„Ma luban,“ ütles mees.

Siis ta kummardus ja suudles Lucyt. See oli kerge ja üürike, aga Lucyl jäi hing kinni ning ta oli sedavõrd vapustatud, et korraks ei suutnud ta üllatusest liigutadagi ja vaasikillud olid ununenud.

„Oli see teie esimene suudlus?“ küsis Robert. Lucy kuulis tema hääles naeru.

„Jah.“ Lucy vastas millelegi mõtlemata, liiga aus ja süütu, et kekutama hakata.

„Kas see meeldis teile?“

Lucy kortsutas kulmu. Tema sees möllasid uued hämmastavad aistingud, et neid hoobilt kirjeldada, aga ta teadis, et see, mida ta tundis, ei olnud pelgalt meeldimine.

„Ma ei tea,“ vastas ta.

Mees naeris. „Kas te tahaksite seda korrata, et saaksite otsustada?“

Lucy sees tekkis ootamatu üleannetu elevus ja ta sosistas vastuseks: „Jah.“

Mees võttis killud väga ettevaatlikult tal käest ära ja asetas kivibalustraadile. Ta pani käed neiu ümber ja tõmbas tolle enda vastu, nii et Lucy peopesad oli tema rinnal. Tema kuub tundus sile. Lucy oli järsku väga häbelik ja oleks eemale tõmbunud, ent siis mees suudles teda ning häbelikkus kadus magusasse ja sooja aistingusse, mis pani neiu üleni erutusest kihelema. Pea käis ringi ja ta pigistas mehe kuube, et püsti püsida. Süda põksus metsikus rütmis. Ta tundis end haprana ega suutnud värisemist lõpetada.

Siis, liiga kiiresti, oli see läbi ja Methven taganes, lastes ta leebelt vabaks. Korraks valgustas kuu mehe nägu, millel peegeldus üllatus, ehk koguni hämmeldus, ja silmis vilksatas miski, mida Lucy ei mõistnud. Ent kui mees suu avas, ei olnud tema hääles mingit muutust.

„Tänan teid,“ ütles ta.

Lucy ei teadnud, mida teha pärast seda, kui oled kellegagi suudelnud, ning tundis end järsku jälle väga häbelikuna, haaras vaasikillud, pobises: „Head ööd!“ ja kiirustas minema nii tõtakalt, et oleks äärepealt hommikumantli hõlma peale komistanud. Ta jooksis pimedast keerdtrepist üles, märkamata õieti kivist astmeid jalgade all. Ta suutis mõelda vaid Robert Methveni suudlusele.

Alice magas, kui Lucy nende magamistuppa tagasi jõudis. Ta vaatas õe kirgast nägu ja naeratas tahtmatult. Ta ei suutnud kaksikõe peale kaua pahane olla, armastades teda selleks liiga palju – õde, kes oli nii paljus temast erinev ja ometi lähedasem kui keegi teine.

Lucy pani killud ettevaatlikult riiulile, puges soojade tekkide alla ja uinus. Ta nägi unes kuusirpi mere kohal säramas ning tõelist maagiat ja Robert Methveni suudlusi. Ta teadis, et mees ei reeda teda. Nad olid nüüd ühte liidetud.