Читать книгу Leedi ja lord - Nicola Cornick - Страница 7

Kaks kuud hiljem, aprill 1812

Mõrsja jäi hiljaks.

Methveni markii Robert sikutas vargsi kaelasidet. See tundus väga pingul olevat nagu ka säravvalge särk tema laiadel õlgadel. Väike mägismaa kirik oli rahvast täis ja palav ning liiliate raske lõhn täitis õhku. Robert oli pidanud liiliaid matuselilledeks.

Igati kohane.

Pulmakülalised muutusid rahutuks. Moekalt hilinemise aeg oli ammu möödas. Ainus põhjendus säärasele viivitusele oleks olnud see, kui naise pulmakleidiga oleks midagi juhtunud või mõni sugulane oleks ootamatult ebasobival ajal surnud. Robert kahtles mõlemas.

Dulcibella. Kuradima veider nimi. Nende kihluse kahe kuu jooksul polnud Robert olnud kordagi kindel, kas ta suudab selle ära kannatada. Nüüd tundus, et ta ei saagi võimalust seda välja selgitada.

Ta pöördus. Kirik oli rahvast tulvil, sest see oli seltskondliku hooaja tähtsaim laulatus. Kakssada Šoti aadlikku olid sõitnud põhja sellesse tillukesse Brodrie mõisa kirikusse, et näha lordi tütart abiellumas mehega, kes oli ühinenud nende ridadega sama skandaalselt, kui oli kaheksa aastat varem lahkunud.

„Sind on vist maha jäetud, mu sõber.“ Tema isamees ja nõbu Jack Rutherford ütles seda suunurgast. Lisaks sellele Jack muigas, olgu ta neetud. Robert põrnitses teda kurjalt. Ta oli avaliku häbi suhtes ükskõikne, aga ta polnud tahtnud Dulcibellast ilma jääda. Naine oli olnud tema päranduse seisukohast võtmetähtsusega.

Tema pilk jäi pidama daamil kiriku tagumises otsas.

Leedi Lucy MacMorlan.

Robert tundis, kuidas veri kiiremini ja kuumemini liikuma hakkas nagu alati Lucyt nähes. Ainult vaatamisest piisas, tekitamaks tunnet, et ta oli valinud püksid kaks suurust liiga väikesed, mis oli kirikus äärmiselt ebasünnis reaktsioon, kuna ta kavatses abielluda teise naisega.

Robert polnud päris kindel, kuidas see paganama ebamugav külgetõmme leedi Lucy vastu tekkis. Ta kahtlustas – ehkki seda oli alandav tunnistada –, et oli naisesse kergelt armunud juba siis, kui nad olid mõlemad teismeeas, ja polnud sellest päriselt üle saanudki. Kui ta neidu aastate eest Forresi lossi terrassil suudles, oli see toimunud vaid hetke ajel. Tema reaktsioon sellele suudlusele, leedi Lucyle, oli olnud tugev ja ootamatu, nii et ta oli kohe taganenud, teades, et kui ta seda ei tee, tuleb neil mõlemal palju pahandusi. Seejärel olid sekkunud aeg ja tragöödia ning viinud ta Šotimaast kaugele, ent kui ta tagasi tuli ja Lucyt ühel Edinburghi peol nägi, oleks nagu uinuv säde temas lõkkele löönud.

Robert oli muutunud, aga ka naine oli muutunud. Avameelne siiras tüdruk, keda ta kunagi kohtas, oli nüüd tunduvalt vaoshoitum. Ta oli endiselt võluv, aga siiski ka elukogenud. Robert oli olnud üllatunud, tundes, kui tungivalt ta tahab teada, mis on selle pealispinna all.

Ta tundis leedi Lucy suhtes teisigi samavõrd pakilisi impulsse. Neid ei saa ta kunagi välja elada.

Täna istus Lucy kiriku tagumises otsas vanemate õdede ja isa, Forresi hertsogi, ning nõo, Cardrossi krahvi, tolle jõleda Wilfredi vahel. Robert ei sallinud seda meest silmaotsaski. Lucy tundus väike, habras ja meelas, punaste trotslike juuste ja lavendelsiniste silmadega, mis olid elavad ja säravad. Just juuksed olid Robertilt viimase vastupanu röövinud. Ta tahtis teada, kas need on tema sõrmede vahel sama sensuaalsed, kui tundusid. Leedi Lucyl oli ka südamekujuline nägu ja roospunased huuled, hele veatu nahk ja armsad tedretähnid. Robertit huvitas, mis maitse neil huultel on ja kui kaugele alla need tedretähnid ulatuvad.

Lucy oli täiuslik. Kõik ütlesid nii. Ta oli täiuslik tütar, täiuslik daam ja ühel päeval saab temast täiuslik abikaasa. Robert oli kuulnud, et ta kihlus kohe pärast kooli lõpetamist mingi muldvana aadlikuga, kes viskas sussid püsti enne, kui nad abielluda jõudsid. Sestsaadik oli leedi Lucy kõik abieluettepanekud tagasi lükanud, väidetavalt seetõttu, et keegi ei olnud sama täiuslik kui tema kihlatu. Roberti meelest oli see veider, aga inimeste maitsed on erinevad.

Ta heitis vargsi veel ühe pilgu leedi Lucy täiuslikule profiilile. Kahju, et ta ei saa sellele naisele abieluettepanekut teha, aga tema päranduse tingimused olid väga selged. Dulcibella Brodrie oli üks neist vähestest kui mitte ainuke naine, kes tema kriteeriumidele vastas.

Robert mõistis, et jõllitab endiselt Lucyt. Ta polnud nagunii eriline härrasmees, aga isegi tema teadis, et oma pulmapäeval ei ole viisakas vahtida naist, kes pole tema mõrsja.

„Pilk ette, Methven,“ haugatas tema vanaema nagu seersantmajor paraadi ajal. Methveni leskmarkiis istus üksinda esireas. Ta oli väike väärikas kogu punases siidkleidis ja briljantehetega. Kui vanaisa Roberti pikema jututa rahast ilma jättis, oli vanaema olnud ainuke pereliige, kes Roberti välismaal viibimise ajal temasse uskus. Vanaema oli seda teinud oma abikaasa trotsimiseks ja saatnud nõbu Jacki Kanadasse Roberti juurde, kui noormees tahtis maailma avastada. Robert jumaldas oma vanaema, ehkki ta seda talle kunagi ei tunnistaks. Nemad kaks, Jack ja vanaema, olid tema ainsad elusolevad sugulased.

Kiriku uks lendas lahti. Orel hakkas mängima „Sheeba kuninganna saabumist“. Robert tajus kirikuõpetaja kergendust. Kostis ootusärev kriuks ja sahinat, kui kogudus kaela käänas, et esimest korda mõrsjat näha.

Muusika vakatas. Dulcibella isa lord Brodrie sammus mööda vahekäiku. Üksinda. Tema käevangus ei olnud pruuti.

Robert oli varasemalt tähele pannud, et lord Brodrie on pidevalt millegi peale vihane, ja nüüd oli see raev silmaga nähtav. Tema nägu oli vihast tulipunane, valged juuksed seisid peas püsti ja sinised silmad pildusid vihasädemeid. Käes oli tal mitu paberilehte. Üks neist varises Roberti jalge ette maha.

„Ta on põgenenud!“ teatas Brodrie.

„Palju õnne ettenägelikkuse eest, Jack,“ pomises Robert.

Koguduse sõnatuks ehmatanud vapustus lahvatas nüüd häältemäsuks. Kõik rääkisid korraga, vehkisid kätega, pöördusid naabri poole, et skandaalset uudist lahata.

Robert kummardus paberit üles võtma. See polnud selgitav ega ka vabandav kiri, nagu ta oli arvanud. See oli üks lehekülg armastuskirjast.

„Ma ei suuda seda enam taluda. Piinlen ööl ja päeval. Ma ei suuda rääkida ega süüa. Mõte sinust teise mehe käte vahel, teise mehe voodis on mulle väljakannatamatu. Mõte Methvenist sinuga armatsemas, kuigi sa kuulud mulle... Sa oled minu elu! Tule minuga kaasa, enne kui on liiga hilja...“

Kiri jätkus samas vaimus, aga Robert katkestas lugemise. Ta oli siiski piisavalt lugenud, et sisemuses keerama hakkaks. Tundus, et Dulcibellale selline asi meeldis, kuna ta oli kirja kirjutajaga põgenema nõustunud.

„Kes selle kirjutas?“ küsis Jack. Ta üritas üle Roberti õla lugeda.

„Alla on kirjutanud Lachlan,“ vastas Robert.

„Ilmselt Lachlan MacMorlan,“ nentis Jack ja uuris silmi kissitades allkirja. „Ta oli preili Brodriesse ülepeakaela armunud. Ma ei arvanud siiski, et ta midagi ette võtab. Pidasin teda liiga laisaks.“

„Ma riputan ta soolikatega lossimüüri külge,“ kuulutas Brodrie äkiliselt. Tema nägu oli punase-valgelaiguline. Näis, et tal võib iga hetk veresoon lõhkeda. Ta raputas rusikat, milles oli veel mitu käsitsi kirjutatud paberilehte. „Rikub minu tütart romantilise kirjaga!“ möirgas ta. „Argpüks! Kui ta teda tahtis, miks mitte tema eest võidelda nagu mees?“

Robert kortsutas enda käes oleva paberilehe ära. „Eeldan, et see meetod töötas paremini,“ nentis ta. „Ma ei teadnud, et preili Brodrie on romantik.“

Ta polnud tegelikult Dulcibellast üldse midagi teadnud. Nüüd oli sellest arusaamiseks muidugi veidi hilja, aga teda oli naine huvitanud vaid nii palju, et oma pärandus kätte saada. Robert vajas abikaasat – ja pärijat – kiiresti. Ta oli teinud Dulcibellale ettepaneku ainult sel põhjusel. Ta oli muidugi näinud, et naine on ilus. Robert oli pidanud tema naeru ebameeldivaks ja abitust ärritavaks. See oli kokkuvõttes kogu nende suhe.

„See tobe plika luges kogu aeg,“ jätkas Brodrie. „Selles mõttes on ta emasse. Ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Talle meeldisid need sentimentaalsed raamatud, nagu „Pamela“ ja muud.“

Robert hakkas asjast paremini aru saama. Ta lõi kortsutatud kirja kärsitult vastu peopesa.

„Ma ei usu, et MacMorlan selle kirjutas,“ ütles Jack järsku. „Ma käisin temaga koos koolis. Ta pole õpetlane.“

„Ehk oli ta liiga häbelik, et oma kirjutisi sulle näidata,“ torkas Robert sapiselt. Ta luges paari rida. „Tal on annet.“

„Kui Lachlan MacMorlan on häbelik,“ sõnas Jack, „olen mina paavst.“

„Härrased...“ Kirikuõpetaja seisis sealsamas, lai nägu murelik. „Kas laulatus toimub või mitte?“

„Ega vist,“ tähendas Robert. „Kui ainult preili Brodrie oleks mulle oma tunnetest rääkinud, oleksid tema ja lord Lachlan võinud meie asemel abielluda.“

Nii lord Brodrie kui ka kirikuõpetaja vaatasid teda hämmeldunult. Robert taipas, et nad arutlevad, kas ta tõesti on nii külm ja ükskõikne, kui tundus. Robert polnud Dulcibellast karvavõrdki hoolinud, aga ta ei tahtnud mingi hinna eest oma pärandusest ilma jääda. Kogudus niheles ja sosistas, kui kõik üritasid kuulda, mis toimub, ja seda oma naabrile edasi öelda. Nende näoilme oli vapustatud, kohkunud või lõbus sõltuvalt sellest, kellega tegu, ja olenevalt konkreetse inimese meelelaadist. Wilfred Cardross ei üritanudki kahjurõõmu varjata. Ennekõike tervitaks tema Roberti plaanide läbikukkumist ja võimalust Methvenite maa tagasi saada.