Читать книгу Leedi ja lord - Nicola Cornick - Страница 6

Šotimaa, Forresi loss, veebruar 1812

„Lucy, sa pead mind aitama.“

Leedi Lucy MacMorlani sulg jõnksatas paberil, jättes maha suure tindipleki. Ta tegeles parasjagu eriti keerulise matemaatilise arvutusega, kui tema vend Lachlan raamatukogusse tormas. Vennaga tuli kaasa pahvak kibekülma talvetuult, mis kergitas seinavaipu ja pani tolmu kivipõrandal liikuma. Tuli praksus ja sisises, kui korstnast varises sisse lörtsi. Lucy hoolikad arvutused lendasid laualt põrandale laiali.

„Palun pane uks kinni, Lachlan,“ ütles ta viisakalt.

Vend tegi, nagu palutud, katkestades tugeva tõmbetuule, mis vuhises kivist keerdtrepist üles. Ta heitis oma pika ja kõhna keha kamina ette vanasse tugitooli.

„Ma vajan su abi,“ kordas ta.

Lucy summutas ärrituse. Tundus ebaõiglane, et ta pidi kaks aastat vanemat Lachlanit, kes oli kahekümne kuue aastane, pidevalt hädast välja aitama. Lachlan oli muretult sarmikas ja ühtlasi veendunud, et keegi teine lahendab alati tema tekitatud probleemid. See keegi tundus olevat Lucy.

Neil kõigil oli perekonnas oma roll. Pärija Angus oli raskepärane ja igav. Lucy vanem õde Christina oli vanatüdruk, kes pärast ema surma oli pühendanud oma elu õdede-vendade kasvatamisele ja tegutses nüüd ka nende isa majaperenaisena. Lucy teine õde Mairi oli lesk. Lachlan möllas ringi. Lucy oli alati olnud hea, lausa täiuslik laps.

Milline täiuslik beebi, olid inimesed öelnud, kui tema hälli kohale teda imetlema kummardusid. Hiljem oli teda peetud täiuslikuks nooreks daamiks, siis täiuslikuks debütandiks. Ta oli koguni kohe pärast kooli lõpetamist täiuslikult kihlatud olnud – vanema härraga, kes oli aadlik ja õpetlane. Kui mees enne nende abiellumist suri, oli Lucy muutunud täiuslikult kättesaamatuks.

Kunagi oli ta olnud täiuslik õde ja sõber. Kunagi oli tal olnud kaksikõde, kellega ta kõike jagas. Ta oli arvanud, et elu on turvaline ja kaitstud, aga oli eksinud. Siinkohal keeldus Lucy edasi mõtlemast, sulgedes aju pauguga nagu tammepuust ukse. Minevikule polnud mingit mõtet mõelda.

„Lucy?“ Lachlan nõudis tema tähelepanu. Ta heitis ühe saapas jala hooletult üle tooli käetoe ja naeratas õele. Lucy vaatas teda kahtlustavalt.

„Millega sa tegeled?“ küsis vend, viidates laual laiali olevatele paberitele.

„Üritasin tõestada Fermat’ viimast teoreemi,“ vastas Lucy.

Lachlan oli rabatud. „Miks küll ometi?“

„Sest mulle meeldivad väljakutsed,“ sõnas Lucy.

Lachlan raputas pead. „Mina tegeleksin arvutamisega ainult siis, kui muud üle ei jää,“ teatas ta siis.

„Sa tegeleksid kõigega ainult siis, kui muud üle ei jää,“ märkis Lucy.

Lachlan naeratas laiemalt. Temast jäi mulje, nagu oleks õde talle komplimendi teinud. „See on tõsi,“ sõnas mees. Ta vaatas oma säravate pähkelpruunide silmadega Lucyt. „Kuidas kirjutamine edeneb?“

„Ma tegelen daami käsiraamatuga täiusliku härrasmehe leidmiseks,“ vastas Lucy. Ta kõneles väärikalt. Neiu teadis, et Lachlan pilkab teda. Venna meelest oli kirjutamine naeruväärne kummaline hobi. Kõik Forresi hertsogi tütred kirjutasid, see oli emalt pärit huvi, kuna viimane oli olnud teada-tuntud sinisukk. Tema pojad aga ei olnud vastupidi üldse enda harimisest huvitatud. Lucy armastas oma vendi – või olgu, ta armastas Lachlanit, ehkki viimane ajas teda hulluks, ja üritas armastada igavat Angust –, aga nad ei olnud intellektuaalsed inimesed.

Selle tõestuseks huilgas Lachlan nüüd naerda. „Käsiraamat täiusliku härrasmehe leidmiseks? Mida sina sellest tead?“

„Olin sellise mehega kihlatud,“ teatas Lucy teravalt. „Muidugi ma tean.“

Lachlani pilk kustus. „Duncan MacGillivray ei olnud täiuslik härrasmees,“ sõnas ta. „Ka polnud ta sinu jaoks täiuslik. Ta oli liiga vana.“

Lucy rinnus tekkis pitsitav tunne. „Sa oled väga ebaviisakas,“ ütles ta pahuralt.

„Ei,“ lausus Lachlan. „Ma räägin tõtt. Sa nõustusid temaga abielluma ainult sellepärast, et isa tahtis, et sa abielluksid, ning sa leinasid alles Alice’it ega mõelnud selgelt.“

Alice...

Ukse alt puhus taas jäist tuult ja külmus hiilis mööda Lucy selgroogu ülespoole. Ta värises ja tõmbas salli tugevamini ümber õlgade. Alice oli kaheksa aastat surnud, aga Lucy mõtles oma kaksikõele iga päev. Tema sees oli Alice’i-kujuline tühimik. Ta arutles, kas tunneb elu lõpuni sellist tühjust, nagu oleks osa temast välja lõigatud, jättes asemele vaid sünguse. Alice’i puudumine oli nagu pidev valu, vari südame peal, eksisamm pimeduses. Isegi nii palju aastaid hiljem tegi see nii väga haiget, et vahel jäi hing kinni. Lucy lapsepõlv oli lõppenud Alice’i surmaga.

Ta tõrjus selle mõtte eemale nagu alati. Ta ei kavatsenud Alice’ist rääkida.

„Asja mõte on selles,“ selgitas Lucy, „et ma tean, milline on härrasmehelik käitumine, ja mis peamine...“ Ta vaatas kõrgilt venda, „... mis ei ole.“

„Sa tead ka, mis on Prantsuse ja Itaalia pornograafia,“ lausus Lachlan muiates, „ja sinu erootilised jutud on olnud palju edukamad ja kasumlikumad kui su teised kirjutised. Huvitav, miks sa neid rohkem ei kirjuta.“

Lucy põrnitses teda vihaselt. „Sa tead väga hästi, miks! Me ei räägi sellest, Lachlan. Mäletad? See on minevik ja keegi ei tohi sellest midagi teada. Kas sa tahad, et mu maine saaks rikutud?“

Lachlan kortsutas samuti kulmu ja korraks olid nad nagu kaks nääklevat last. „Muidugi mitte. Ma pole kellelegi rääkinud.“

Lucy ohkas. Ilmselt oli ülekohtune kõiges venda süüdistada, kui tema ise oli olnud nii hoolimatult rumal ja naiivne, aga kindel oli see, et Lachlan polnud usaldusväärne. Aasta tagasi oli ta tulnud õe jutule ja palunud teenet, umbes nagu praegu. Ta vajas õe abi ühe kirja kirjutamisel. See pidi olema äärmiselt romantiline, väga sensuaalne ja piisav, et tema unistuste daam selle mõjul tema käte vahele langeks.

Lucy oli hädasti raha vajanud ja kuna ta oli sõnaosavam kui vend, oli neiu nõustunud. Ta oli välja valinud mõned Shakespeare’i read ja lisanud ka mõned enda luuletused. Lachlan oli naernud ja öelnud, et vajab midagi palju erutavamat.

Siis meenuski Lucyle, et lossi raamatukogus oli erootilisi kirjutisi. Raamatukogu oli alati tema jaoks olnud kui aardekirst ja ta oli selle riiulites tuhninud sestsaadik, kui lugema õppis, ahmides endasse kõiki neid raamatuid, mida vanaisa oma reisilt kaasa oli toonud. Ühel päeval oli Lucy raskete poliitajalooraamatute ja klassikaliste õpetlaste tööde seast leidnud midagi palju tuleohtlikumat kui kuiv poliitika – mitu kausta joonistusi ja visandeid naistest ja meestest kõige erakordsemates erootilistes poosides. Mõned visandid tundusid Lucyle anatoomiliselt võimatud, aga neid olid hariv ja huvitav vaadata ning ta oli neid uurinud pingsa intellektuaalse huviga, keerates koguni raamatuid tagurpidi ja küljeli, et veenduda, kas ta ikka sai üksikasjadest õigesti aru.

Joonistuste juures olid ka jutukesed, detailsed ja sensuaalsed, õpihimulisele noorele inimesele samavõrd huvipakkuvad. Need meenusidki Lucyle, kui Lachlan palus midagi erutavamat kui Shakespeare. Ta oli kasutanud neid lugusid inspiratsiooniallikana. Võib-olla oli ta üle pingutanud. Ta polnud kindel, aga vend ei kaevelnud. Ta oli sõpradele sellest rääkinud ja paljud neist olid palunud samasugust abi oma südamedaami võrgutamisel. Lucy oli nõustunud.

Siis aga läks kõik väga valesti. Esimest korda kuulis Lucy sellest skandaalist Mägismaa Daamide Sinisukaühingu kokkusaamisel. Kõik rääkisid salapärasest kirjutajast, kes aitas Edinburghi noortel meestel oma tuttavaid naisi võrgutada. Selgus, et Lachlanil oli kuum suhe ühe tantsijaga ja tema sõbrad tekitasid linnas furoori samasuguse liiderliku käitumisega. Üks neist oli rasedaks teinud ja hüljanud võõrastemaja peremehe tütre ning teine põgenenud Edinburghi lossi kuberneri naisega. Kõikidel juhtudel olid naised meelitatud voodisse võltside lubaduste ja erootiliste jutukeste abil.

Lucy oli tundnud kohutavaid süümepiinu ja ennast ülimalt naiivsena, et polnud kahelnud Lachlani motiivides, enne kui kirju kirjutama hakkas, ja ka polnud ta osanud ette näha, millega asi lõppeda võib. Rahahäda oli teda pimestanud ja ta polnud muule mõelnud. Ta võis vaid loota, et keegi ei saa kunagi teada, et tema need kirjad kirjutas, sest kui see juhtuks, oleks tema maine rikutud. Ta oli endale lubanud, et rohkem ta provokatiivseid tekste ei kirjuta. See polnud hästi kasvatatud pärijannale kohane käitumine ja edaspidi peab ta raha teistmoodi hankima.

Lachlan jälgis teda. Venna pruunides silmades oli otsustavalt kalkuleeriv pilk. See muutis Lucy kahtlustavaks.

„Igatahes,“ jätkas Lachlan säravalt naeratades, „unustame selle ja räägime minust.“ Ta tõmbas käega läbi juuste, ajades need sassi. Nii nägi ta võluvalt keigarlik välja. Lucy meelest oli kahju, et ükski tema sõbranna polnud kohal, et see saaks neile muljet avaldada. Nende meelest oli Lachlan imetore, ehkki tema kirjeldamiseks võinuks kasutada sõnu „isekas“ ja „kergemeelne“.

„Ma olen armunud,“ lausus Lachlan, nagu oleks tegu mingi tähtsa teatega.

„Jälle!“ ütles Lucy. „Kes see õnnelik daam siis seekord on?“

„Dulcibella Brodrie,“ vastas Lachlan. „Ma armastan teda, tema mind ja me tahame abielluda.“

Lucy vaikis. Tema poleks preili Dulcibella Brodried esimese valikuna vennanaisena eelistanud. Dulcibella oli ilus, aga kohutavalt ärritavalt abitu. Kahtlemata see Lachlanit tema puhul ligi meelitaski, aga kuna vend oli ka ise üsna abitu, oleks nad kahekesi koos tõeline katastroof.

„Dulcibella on... väga lahke,“ sõnas Lucy ettevaatlikult. Ta tundis uhkust, et oli alati viisakas, ja tal oli hea meel, et leidis midagi positiivset öelda. Dulcibella võis ju olla veidi ärahellitatud ja isekas ning teda tõmbas peegli ette nagu mesilast lilleõie poole, aga tal oli ka häid omadusi kui hoolega otsida.

Lachlani näole ilmus järsku tõrjutud spanjeli traagiline ilme. „Ta pole vaba,“ kuulutas mees. „Ta on lubatud Robert Methvenile. Leping on juba koostatud.“

Robert Methven.

Paberid pudenesid taas Lucyl käest. Ta kahmas neid ja ajas end siis aeglaselt sirgu. „Oled kindel?“ küsis neiu. Ta tundis sisimas häirivat värelust. Sõrmed värisesid. Põsed tundusid kuumad. Lucy silus tahtmatult pabereid.

Õnneks ei pannud Lachlan mitte midagi tähele ja oli oma probleemidest liiga hõivatud, et õe ärevust märgata. „Muidugi olen,“ vastas ta. „See on kohutav, Lucy. Ma armastan Dulcibellat. Kavatsesin talle ise abieluettepaneku teha. Ma lihtsalt ei olnud veel selleni jõudnud ja nüüd jõudis Methven ette.“

„Lord Brodrie tahab ilmselt oma ainsale lapsele kedagi paremat kui nooremat poega,“ tähendas Lucy. Ta ei vaadanud Lachlani poole, kuni end kogus ja hingamist rahustas.

„Aga ma olen hertsogi noorem poeg!“ väitis Lachlan.

„Ja lord Methven on markii,“ ütles Lucy. „Ta on parem saak.“ Tema hääl oli päris rahulik, ehkki pulss oli kiire, keha kuum ja tundus ärritunud.

Robert Methven abiellub.

Lucyl käis pea ringi, ta oli vapustatud ega saanud aru, miks. Ta ei tundnud ju lord Methvenit kuigi hästi. Varsti pärast õhtut kaheksa aastat tagasi, kui nad Forresi terrassil kohtusid, oli mees oma perekonnaga tõsiselt tülli läinud ja Šotimaalt lahkunud. Ta oli purjetanud Kanadasse ja räägiti, et teenis puiduga kauplemisega terve varanduse. See oli juhtunud veidi pärast Alice’i surma ja Lucy polnud sellele suurt tähelepanu pööranud. Ta mäletas sellest ajast üldse väga vähe muud kui lämmatavat leina ja tühja kaotusevalu.

Siis oli Robert Methveni vanaisa surnud, mees oli tiitli pärinud ja Šotimaale tagasi tulnud. Lucy oli näinud teda hiljuti mõned korrad Edingburghis talvistel pidudel, aga mõnus vaba olek, mida Lucy mäletas sellest korrast, kui ta Forresis mehega kohtus, oli kadunud. Nad olid vahetanud vaid mõne sõna suvalistel teemadel.

Lucy meelest oli Robert Methven füüsiliselt heidutav. Nende suguvõsa mehed olid pikad ja saledad, aga lord Methven oli võimsa kehaehitusega ja lisaks pikk. Tema keha oli lihaseline, lõuajoon range ja safiirsinistes silmades oli kalk pilk. Ta oli ülimalt mehelik. See maskuliinsus oli sedavõrd ilmne, et mõjus nagu kõrvakiil. Lucy polnud midagi sellist kunagi kogenud.

Methven oli ka muus mõttes muutunud. Ta oli tõsine ja sära oli tema silmist kustunud. Võimukus ja tugevus, mida Lucy oli tajunud esimesel kohtumisel, oli alles, ent veelgi sügavam ja süngem. Tragöödia mõjus inimestele rusuvalt. Lucy teadis seda. Ta arutles, mis oli Methveniga juhtunud, et mees oli niimoodi muutunud.

Neil polnud enam midagi ühist. Ja ometi... Lucy surus käe rusikasse, tundes, kuidas sile paber käe all kortsub. Robert Methvenis oli midagi. Ta tajus meest teravalt ja ebamugavalt. Ta ei tahtnud sellele mõelda, sest siis muutus keha kuumaks ja kihelevaks ning ta hakkas hingeldama. See tunne sarnanes väga armukadedusele.

Ma pole armukade, mõtles Lucy pahaselt. Ma ei saa olla armukade. Ma pole kellegi ega millegi pärast armukade. Armukadedus pole sünnis ega daamilik.

Aga ta oli. Ta oli Dulcibella peale armukade.

Lucy surus sõrmed meelekohtadele. See oli arusaamatu. Ta ei saanud olla armukade Dulcibella peale. Dulcibellal polnud midagi sellist, mida tema tahtnuks. Lucy ei tahtnud abielluda ja isegi kui tahtnuks, poleks lord Methven vastanud kuidagi tema arusaamale täiuslikust abikaasast. Mees oli liiga heidutav ja liiga mehelik. Temas oli kõike liiga palju.

„Mida ma tegema pean, Lucy?“ küsis Lachlan ja nõudis mõlemaid käsi anuvalt üles tõstes Lucy tähelepanu. „Dulcibella ei julge oma isa soovidele vastu hakata. Ta on selleks liiga habras.“

Lucy poleks Dulcibella kirjeldamiseks just seda sõna kasutanud. Dulcibella oli nõrk. Tal puudus tahtejõud. Vahel tundus Lucyle, et tal pole üldse selgroogu.

„Sa ei saa midagi teha,“ vastas Lucy energiliselt. „Mul on kahju, Lachlan.“ Aga sa armud kohe järgmisesse daami.

„Sa pead kirjutama ühe oma kirja,“ ütles Lachlan ja ajas end istuma, pilk järsku tungiv. „Sa pead aitama mul teda veenda. Palun, Lucy.“

„Oo ei,“ vastas Lucy. „Ei ja veel kord ei. Kas sa ei kuulanud üldse, mida ma ütlesin, Lachlan?“

„Palun viimase korra pärast vabandust.“ Lachlan taipas vähemalt häbenemist teeselda.

„Seda ma ei usu,“ nentis Lucy.

Lachlan kehitas õlgu, tunnistades nii oma valet. „Olgu, aga mu kavatsused on seekord ausad, Lucy. Ma armastan Dulcibellat ja tean, et sa tahad, et me oleksime õnnelikud. Ma tahan temaga abielluda, Lucy. Palun...“ Ta lasi häälel kustuda, nagu oleks tema süda purunenud. Väga osav, mõtles Lucy.

„Ei,“ kordas ta. „Peale kõige muu ei usu ma, et Dulcibella end sellisest kirjast mõjutada laseks. Ta on väga kogenematu daam.“

„Jah,“ lausus Lachlan naeratades, „sa pead veidi tagasihoidlikum olema.“

„Ei,“ ütles Lucy kuuendat korda. Ta mõtles Robert Methvenile. „Nad on kihlatud, Lachlan. See oleks vale.“

„Palun, Lucy,“ sõnas Lachlan seekord paluvamalt. „Ma tõesti armastan Dulcibellat.“ Ta heitis käe taeva poole. „Kuidas ta saaks olla Methveniga õnnelikus abielus? See mees on ju metslane! Ta pole üldse minu moodi.“

„Ei,“ sõnas Lucy. „Ta pole kindlasti sinu moodi.“ Robert Methven polnud Lachlani kombel rafineeritud. Ta oli tahumatu ja see oli viimased kolm kuud Lucy meeli ärritanud, nagu hõõrduks metall vastu siidi. Ta tundis taas, kuidas närvilõpmed värelevad.

„Ma ei saa sind aidata, Lachlan,“ ütles ta. „Peaksid selle asja rahule jätma.“

Lachlani näole ilmus jonnakas ilme, mida Lucy mäletas lapsepõlvest, kui vend oma tahtmist ei saanud.

„Ma ei saa aru, miks sa keeldud,“ sõnas ta. „Keegi ei saaks teada.“

„See on vale,“ kordas Lucy teravalt. Üle tema naha libises kerge värelus. Ta teadis, et peab keelduma ka siis, kui Lachlan on tõesti armunud. Robert Methveni kihluse saboteerimine ei oleks õige. Pealegi, praktilisemalt mõeldes polnud Robert Methven mees, keda tahaks välja vihastada. Ta oli karm ja ohtlik ning oleks rumal teda ärritada. Kui Methven sellest teada saaks, oleks Lucy suures hädas.

„Sa vajad raha,“ ütles Lachlan järsku. „Ma tean seda. Kuulsin ükspäev, kui sa ütlesid oma toatüdrukule, et su seekordne taskuraha on ära kulutatud.“

Lucy kõhkles. Tõesti, tema taskuraha oli läinud, kuna ta annetas selle Greyfriarsi orbudekodule ja leidlaste haiglale kohe, kui talle raha välja maksti. Lachlan seda ei teadnud. Ta arvas, et õde on samasugune pillaja nagu tema ise, ega näinud selles midagi häbiväärset. Tal polnud aimugi, et kahetsus Alice’i surma pärast sundis Lucyt ära andma iga penni, et üritada leevendada süütunnet, mida aga millegagi leevendada ei saanud.

„Ma ostan sulle roheliste paeltega kübara, mida sa Princes Streetil eile imetlesid,“ lubas Lachlan ettepoole nõjatudes.

„Eelistaksin sularaha, tänan väga,“ vastas Lucy. Korraks lubas ta endal mõelda sellele, mida kõike ta osta saaks – lastele uusi riideid ja jalanõusid, raamatuid ja mänguasju.

Tal tekkis sisimas süüdlaslik tunne, kui ta taipas, et teeb, mida Lachlan palus. Lucy üritas seda tunnet eirata, kinnitades endale, et lord Methven ei saa teada, mida ta tegi, sest kirjadel on all Lachlani nimi, ja kuni vend suu peab, ei kahtlusta Lucyt keegi. Ta kinnitas endale, et saab haigla lastele osta rohkem ravimeid. Sel talvel oli bronhiit väga raskekujuline.

„Kui palju?“ küsis Lachlan. Ta keris pikad jalad toolilt maha ja tõusis.

„Kümme šillingit kiri,“ vastas Lucy energiliselt.

Lachlan põrnitses teda. „Ma kirjutan need ise,“ sõnas ta siis.

„Õnn kaasa,“ ütles Lucy naeratades.

Lachlan põrnitses teda veel. Lucy ei pööranud pilku ära ega värahtanud. Ta teadis, et Lachlan annab alla. Tema tahtejõud olid venna omast palju tugevam.

„Sa võiksid seda teha armastusest,“ porises vend.

Lucy keeras pea ära. Armastus polnud see valuuta, millega ta kauples. „Sularaha sobib mulle kõige paremini,“ kostis ta.

„Olgu, aga viis šillingit,“ sõnas Lachlan. „Ja et need kirjad oleksid head.“

„Seitse,“ vastas Lucy. „Ja ongi.“

Kuni Lachlan läks raha tooma, avas Lucy lauasahtli, et võtta sealt uus sulg, mille ta osavalt ära teritas, ja kallas tindipotti tinti juurde. Ta laseb Lachlanil kirjad rohelise tindiga ümber kirjutada. Kiri pidi välja nägema sama romantiline, kui oli selle sisu.

Lumelörts peksis vastu akent. Raam värises. Tuul huilgas korstnas. Lucy vabises. Ta ei suutnud maha raputada hirmuärevust, mis raskena tema sisse kogunes. Ta nägi vaimusilmas lord Methveni, nägu kalk nagu kivi, tumesinised silmad jahedad nagu mägioja.

Temast oli vale aidata Lachlanil Dulcinellat Methvenilt üle lüüa. Lucy teadis seda. See oli moraalselt vale, lisaks suurendaks see pingeid kahe klanni vahel, pingeid, mis polnud kunagi päriselt kadunud. Ta teadis, et Methveni markii ja nende nõbu Cardrossi krahv Wilfred käivad mingi asja pärast kohut. Kui Lachlan lööb üle Methveni mõrsja, lisab see vaid õli tulle.

Lucy teadis, et peaks sule käest viskama ja minema minema, aga ta tahtis raha, et aidata leidlaste haiglat. Kõik läheb hästi, kinnitas ta endale. Ta ei satu pahandustesse. Kõik sujub. Robert Methven ei saa kunagi teada, mida ta on teinud.