Читать книгу Mineviku koorem - Нора Робертс - Страница 6

29. august 1998

Tüdruk ei teadnud, mis ta üles äratas, ja kuigi ta elas seda ööd edaspidi veel palju kordi läbi – kuhu iganes painajaunenägu ta ka viis –, ei saanudki ta seda teada.

Suvi oli muutnud õhu niiskeks ja podisevaks hautiseks, mis lõhnas higi ja märja roheluse järele. Kummutil surisev ventilaator ajas seda ringi, aga ikkagi oli niisugune tunne, nagu magaks potist pahiseva auru käes.

Aga ta oli sellega harjunud. Ta oli harjunud magama suviselt niisketel linadel, aknad – kust kostis halastamatu tsikaadidekoor – pärani lahti lootuses, et kuumusest immitseks läbi mingigi tuuleõhk.

Teda ei äratanud kuumus ega ka kauguses kõmisev äike. Naomi oli ühe hetkega ärkvel, just nagu oleks keegi teda raputanud või talle kõrva karjunud.

Ta istus pimeduses silmi pilgutades pulksirgelt voodil ega kuulnud midagi peale ventilaatori surina, tsikaadide kiunumise ja öökulli laisa huikamise. Kõik need suvised maahääled olid talle sama tuttavad nagu ta oma hääl ega tekitanud imelikku pinget.

Kuid nüüd ärkvel olles tundis ta kuumust, just nagu oleks ta mässitud kuuma vette kastetud marli sisse. Ta soovis, et oleks hommik ja saaks hiilida majast välja, enne kui teised ärkavad, ning jahutada end jões.

Kõigepealt tuleb ära teha majapidamistööd. Selline oli reegel. Ent õhk oli nii kuum, et tundus, nagu peaks selle eest lükkama nagu kardina. Ja tegelikult oli ju (või kohe varsti on) laupäeva hommik ja ema suhtus vahel laupäeviti reeglitesse pisut kergekäelisemalt – kui isa oli heas tujus.

Siis kuulis ta kõuekõminat. Ta ronis rõõmu tundes voodist välja ja jooksis akna alla. Talle meeldis äike; talle meeldis, kuidas tuul sasis puudes, kuidas taevas muutus tontlikuks, kuidas välgud sähvisid.

Ja võib-olla toob äike vihma ja tuule ja jahedama õhu. Võib-olla.

Ta laskus põrandale põlvili ja toetas käed aknalauale, pilk kuumuse ja pilvede sumusse varjunud kuul.

Võib-olla.

Ta soovis seda – ta saab kahe päeva pärast kaksteist ja uskus ikka veel soovide jõudu. Tugev äike, mõtles ta, nii et välgud sähvivad nooltena ja kõu kõmistab nagu kahurituli.

Ja palju-palju vihma.

Ta sulges silmad ja tõstis näo ning püüdis nuusutada õhku. Ja siis toetas ta pea kätele ja uuris pimedust.

Taas soovis ta, et oleks juba hommik – ja kuna soovida sai ju vabalt, soovis ta, et oleks tema sünnipäeva hommik. Ta soovis nii väga uut jalgratast ja oli selle kohta nii palju vihjeid jaganud.

Vilajas tüdruk, kel polnud veel rindugi – kuigi ta kontrollis seda iga päev –, soovis akna all põlvitades hommikut. Kuumast kleepusid ta juuksed kaelale. See häiris teda ja ta tõstis need üles. Ta tahtis juuksed maha lõigata – päris lühikeseks poisipeaks nagu selles muinasjuturaamatus, mis vanavanemad olid talle kinkinud enne seda, kui neil ei lubatud enam kokku saada.

Aga isa ütles, et tüdrukutel peavad olema pikad juuksed ja poistel lühikesed. Ja nii lõigati ta väikevennale linnas Vicki meestejuuksuris siilisoeng, temal ei jäänud aga üle muud kui siduda oma üsnagi heledad juuksed hobusesabasse.

Aga kuna Mason oli poiss, siis hellitati – vähemalt Naomi arust – teda kohutaval kombel. Mason sai sünnipäevaks korvpallirõngakomplekti ja Wilsoni palli. Ja lisaks sellele lubati temal mängida pesapalli – isa reeglite kohaselt oli see üksnes poistele (ja Mason hõõrus seda talle pidevalt nina alla) – ning kuna Mason oli temast kakskümmend kolm kuud noorem (ja seda hõõrus tema vennale pidevalt nina alla), ei olnud temal kodus ka nii palju kohustusi.

See polnud õiglane, aga kui ta seda ütles, sai ta karistuseks veelgi rohkem töid ja riskis sellega, et tal ei lubata telekat vaadata.

Aga kui ta saab uue jalgratta, ei häiri see kõik teda enam.

Ta märkas sähvatust – madalas taevas oli see pigem helk. Äike läheneb. Soovitud äike jõuab kohale ja toob jahedust ja niiskust. Kui vihma muudkui sajab ja sajab ja sajab, ei pea ta aias rohima.

Mõte sellest viis ta nii elevile, et järgmine sähvatus oleks peaaegu kahe silma vahele jäänud.

Aga seekord polnud tegu välguga, vaid taskulambi valgusvihuga.

Ta peast käis läbi mõte, et võib-olla nuusib keegi siin ringi ja üritab majja sisse tungida. Ta tahtis end püsti ajada, et minna isa kutsuma.

Aga siis nägi ta, et see ongi isa, kes eemaldus majast ja läks kiirel ja kindlal sammul taskulambivihus puude poole.

Võib-olla läheb isa jõkke end jahutama. Isa ei või ju siis pahaseks saada, kui ka tema seda teeb? Kui isa on heas tujus, naerab ta selle peale.

Ta ei mõelnud pikemalt, vaid haaras plätud, pistis tillukese taskulambi taskusse ja ruttas hiirvaikselt toast välja.

Ta teadis, millised astmed kriuksuvad – seda teadsid kõik – ja vältis neid harjumuspäraselt. Isale ei meeldinud, kui nad Masoniga läksid pärast uneaega alumisele korrusele juua otsima.

Ta pani plätud jalga alles tagauksel ja paotas seda parasjagu nii palju, et välja mahtuda.

Hetkeks tundus talle, et ta on taskulambivihu silmist kaotanud, aga siis nägi ta seda taas ja lippas selle suunas. Ta hoidis distantsi, kuna ei võinud ju teada, mis tujus isa on.

Aga isa keeras madala jõelindi äärest eemale ja läks sügavamale metsa.

Kuhu ta küll läheb? Naomit tõukas takka uudishimu ja peaaegu peadpööritav elevus, et saab keset ööd metsas hiilida. Ning taevas sähvivad välgud ja kõmin tegid asja veelgi põnevamaks.

Ta ei tundnud hirmu, kuigi polnud kunagi varem nii sügavale metsa läinud – see oli keelatud. Kui ta vahele jääks, saaks ta ema käest koosa, seega vahele jääda ei tohi.

Isa astus kiirel ja kindlal sammul, nii et ta teadis, kuhu läheb. Ta kuulis kitsal rajal isa saabaste all praksuvaid kuivanud lehti ja hoidis seetõttu kaugemale. Isa ei tohi teda kuulda.

Miski asi kriiskas ja pani ta võpatama. Ta pani itsituse summutamiseks käe suu ette. Pelgalt jahti pidav öökull.

Pilved liikusid edasi ja katsid kuu. Lüües palja varba vastu kivi, oleks ta peaaegu kukkunud, ning pani jälle käe suu ette, et summutada valuahhetust.

Isa jäi seisma ning tema süda hakkas peksma nagu trumm. Ta oli liikumatu nagu raidkuju, ei julgenud õieti hingatagi. Ja esimest korda mõtles ta selle peale, mida teha siis, kui isa keerab ringi ja tuleb tagasi tema poole. Jooksu ei saa pista, sest seda kuuleks isa kindlasti. Ehk tuleks teerajalt kõrvale astuda, põõsaste taha varjuda. Ning loota, et seal kuskil ei maga mõni madu.

Kui isa edasi liikus, püsis tema endiselt paigal ning mõtles, et peaks tagasi koju minema, enne kui sellest tuleb suur pahandus. Aga taskulambivihk tõmbas teda magnetina kaasa.

See hüples ja värises hetke. Ta kuulis raginat ja kriipimist – kriuksumist, mis meenutas maja tagaukse kriuksumist.

Ja siis oli valgusvihk kadunud.

Ta seisis ärevalt hingeldades sügaval pimedas metsas ja kuigi õhk oli kuum ja raske, tundis ta ihul jäist hingust. Teda valdas kihk jooksu panna, ta taganes sammukese, siis kaks.

Taas tundis ta kõris imelikku ärevat tunnet, mis oli nii terav, et tal oli raske neelatada. Ja pimedus oleks ta nagu liiga kõvasti oma embusse mässinud.

Jookse koju, jookse. Mine tagasi voodisse, pane silmad kinni, kriiskas ta peas teravalt hääleke, mis meenutas tsikaade.

„Argpüks,” sosistas ta, haarates julgust otsides käsivartest. „Ei tohi olla niisugune argpüks.”

Ta hiilis kobamisi edasi. Taas liikusid taevas pilved ja ta nägi kuusirbikumas varemete siluetti.

Nagu mõni vana osmik, mis oli maha põlenud, nii et sellest oli jäänud alles üksnes vundament ja vana korsten.

Hirm taandus ja selle asemel võttis maad põnevus kõigi nende vormide, hallide toonide ja selle vastu, kuidas kuukuma mängis kõrbenud kividel, mustaks tõmbunud palkidel.

Taas soovis ta, et oleks hommik ja ta saaks kõike lähemalt uurida. Kui tulla siia tagasi päevavalguses, saaks sellest tema salapaik, kuhu tuua oma raamatud ja lugeda – ilma et vend ta kallal naaksuks. Ja siin võiks lihtsalt istuda ja joonistada või istuda ja unistada.

Kunagi oli siin keegi elanud, nii et võib-olla on siin kummitused. Ja see mõte oli põnev. Nii tore oleks ju mõne kummitusega kohtuda.

Aga kuhu siis isa kadus?

Ta mõtles taas kriuksumise ja kolina peale. Võib-olla oli siin mingi teine dimensioon, nii et isa avas ukse ja läks sellest läbi.

Isal olid saladused – küllap olid saladused kõigil täiskasvanuil. Neil olid saladused, mida nad varjasid kõigi eest, mis muutsid pilgu külmaks, kui esitati vale küsimus. Võib-olla läks isa läbi võluukse teist maailma avastama.

Isale ei meeldi, kui ta peas keerlevad sellised mõtted, sest piiblis ei ole ju selliseid teisi maailmu nagu kummitused ja teismelised nõiad. Aga võib-olla ei taha isa, et ta nende asjade peale mõtleb, sest see on tõsi.

Ta riskis astuda, kõrvad kikkis, veel paar sammu lähemale. Ja kuulis üksnes üha lähenevat äikest.

Kui ta uuesti varba ära lõi, vallandus ta suust valukarjatus, ja ta hüppas ühe jala peal, kuni valu järele andis. Igavene nõme kivi, mõtles ta maha vaadates.

Aga kahvatus kuuvalguses ei näinud ta mitte kivi, vaid ust. Ust, mis viis maa sisse! Ust, mis avanedes kriuksub. Võib-olla oli see võluuks.

Ta laskus käpuli maha, tõmbas kätega üle ukse – ja sai selle eest tasuks pinnu.

Võluustest ei saa pinde. Pinde saab üksnes vanadest keldriustest. Aga kuigi teda valdas valutavat näppu imedes pettumus, oli tegu ikkagi metsas vana mahapõlenud maja kõrval maa sees oleva uksega.

Ja isa oli läinud sinna alla.

Ratas! Ehk peitis isa jalgratta sinna ja pani seda praegu seal kokku. Riskides saada veel ühe pinnu, surus ta kõrva vastu vana ust ja pani silmad kõvasti kinni, et paremini kuulda.

Talle tundus, nagu oleks kuulnud all isa liikumas. Ja isa nagu ähkis. Ta kujutas ette, kuidas isa paneb uut läikivat punast ratast kokku, kuidas isa suured käed otsivad õiget tööriista, ning kuidas ta vilistab läbi hammaste, nagu ikka millegagi ametis olles.

Isa oli seal all ja tegi midagi erilist, mis on mõeldud temale. Ta otsustas kuu aega majapidamistööde pärast mitte (endamisi) toriseda.

Kui kaua siis ratta kokkupanek aega võtab? Peaks tagasi koju minema, et isa ei saaks teada, et ta oli tema järel metsa tulnud. Aga ta tahtis nii väga seda näha. Ainult piiluda.

Ta eemaldus luugist, ronis üle mahapõlenud maja varemete ja kössitas vana korstna taha. Isal ei lähe enam kaua – tal on osavad käed. Kui isa tahaks, võiks tal olla oma remonditöökoda, ning ta töötas Morgantowni kaablifirmas üksnes sellepärast, et ei peaks pere toitmise pärast muretsema.

Nii rääkis isa kogu aeg.

Ta tõstis välgunoolt nähes pilgu ning sellele järgnenud kõmin oli juba märksa valjem. Oleks tulnud koju minna, aga nüüd ei saa seda enam teha. Isa võib iga hetk välja tulla ja siis jääb ta küll vahele.

Kui ta nüüd vahele jääb, ei saagi ta sünnipäevaks läikivat punast jalgratast.

Kui hakkab sadama, saab ta ju üksnes märjaks, muud ei midagi. Ja nii jahtubki ta maha.

Ta otsustas oodata veel viis minutit ja kui need said läbi, siis veel viis. Ja siis oli tal vaja minna pissile. Ta üritas kinni hoida, hädale mitte tähelepanu pöörata, aga lõpuks andis ta alla ja hiilis veelgi kaugemale puude vahele.

Ta pööritas silmi, tõmbas püksid alla ja kükitas, jalad harkis. Siis raputas ta end, kuni oli nii kuiv kui võimalik. Ning just siis, kui ta oli pükse üles tõmbamas, avanes kriuksudes luuk.

Ta kangestus, püksid põlvede kohal, paljas tagumik maapinnast paari tolli kõrgusel, huuled kõvasti kokku surutud, et mitte hingata.

Järgmises välgusähvatuses nägi ta isa ja isa näis metsistunud: ta lühikeseks lõigatud juuksed mõjusid välguvalguses peaaegu valgena, ta silmad olid tumedad ja näol oli metsik irve.

Kui ta isa niisugusena nägi – peaaegu arvates, et nüüd heidab isa pea kuklasse ja ulub nagu hunt –, hakkas ta süda taguma ja ta tundis esimest korda elus tõelist hirmu.

Ta nägu lõi lõõmama, kui isa end sealt hõõrus. Ja siis pani isa luugi kajava pauguga kinni, lükkas riivi ette raginaga, mis tekitas tüdrukus külmajudinad. Ta jalad värisesid ebaharilikus asendis seismisest. Isa tõmbas luugile kuivanud lehed peale.

Isa seisis hetke paigal – ja nüüd välk lausa kõrvetas! – ning valgustas taskulambiga luuki. Selle kumas oli näha üksnes ta näokontuure ja heledate lühikeseks lõigatud juuste ja tumedate silmade tõttu tundus, nagu oleks tegu koljuga, milles hingetud augud.

Isa vaatas ringi ja ühe õudutekitava hetke vältel kartis tüdruk, et isa vahib otse temale otsa. Ta tundis sisimas, et see mees on valmis talle haiget tegema, on valmis laskma käiku rusikad, nagu ei iial see isa, kes hoolitses oma pere toitmise eest.

Ta nuuksatas abitult, mõeldes: ära tee!

Aga isa keeras selja ja läks pikkade ja kindlate sammudega tuldud teed tagasi.

Naomi värises üle kogu keha, kuid ei liigutanud end enne, kui polnud kuulda muud kui öö muusikat ja esimest tuuleõhku. Äike lähenes, aga isa oli läinud.

Ta tõmbas püksid üles, ajas end sirgu ja masseeris surnud sääri.

Nüüd ei paistnud enam kuud ja seikluse mekk oli asendunud kohutava õudusega.

Kuid ta silmad harjusid pimedusega, nii et ta leidis taas tee lehtedega kaetud luugi juurde. Seda oli näha üksnes seetõttu, et ta oli selle olemasolust teadlik.

Nüüd kuulis ta üha tugevneva tuule foonil iseenda hingamist. Õhk oli läinud jahedamaks, aga nüüd ihkas tema sooja. Külmus meenutas talvist külma ja ta käsi värises luugi pealt paksu lehekihti pühkides.

Ta vahtis suurt roostes riivi vanal puuluugil. Ta tõmbas käega üle riivi, kuid nüüd polnud tal tahtmist seda eest tõmmata. Ta tahtis tagasi oma turvalisse voodisse. Ta ei tahtnud näha silme ees isa metsistunud nägu.

Aga ta sikutas ikkagi mõlema käega riivi ja surus hambad kokku, kui see eest nihkus.

Kuigi ta tundis rinnus kohutavat raskust, kinnitas ta endale, et all keldris on tema jalgratas. Tema läikiv punane sünnipäevakink. Et ta leiab sealt just selle.

Ta tõstis ettevaatlikult luugi üles ja vaatas alla pimedusse.

Ta neelatas, võttis taskust taskulambi ja läks selle peenikeses valgusjoas redelist alla.

Ta kartis, et äkki võib üles avale ilmuda isa nägu. Metsistunud ja kohutava pilguga. Ja et luuk lüüakse kinni ja tema jääb siia lõksu. Ta oleks juba peaaegu tagasi üles roninud, kuid kuulis nuuksatust.

Ta kangestus.

Seal all oli mingi loom. Miks küll peaks isa hoidma all keldris looma... kutsikat? Kas see on siis tema sünnipäevaüllatus? Kutsikas, keda ta oli ikka ihanud, kuid keda polnud talle lubatud. Isegi Masonil ei õnnestunud kutsikat välja lunida.

Alla muldpõrandale jõudes kipitasid ta silmis pisarad. Isa puudutavate kohutavate mõtete eest tuleb palvetada ja paluda andestust – mõtted on samasugune patt nagu teod ise.

Süda tulvil rõõmu – ja see oli pikaks ajaks viimane rõõm, mida ta tunneb –, valgustas ta taskulambiga ruumi nurki. Aga kastis niutsuva kutsika asemel nägi ta hoopis naist.

Naise silmad olid suured ja helkisid neis voolavaist pisaraist. Ta suu oli teibiga kinni tõmmatud, kuid sealt vallandusid kohutavad hääled. Ta näol ja kaelal olid kriimud ja sinikad.

Tal polnud midagi seljas, mitte midagi, kuid ta ei üritanudki end katta.

Ta ei saanud end katta. Ta käed olid köiega kinni seotud ja randmed veritsesid ning köis oli seotud metallist posti külge vana madratsi kõrval, kus ta lamas. Ka ta harkis jalad olid kinni seotud.

Tema suust kostvad kohutavad hääled jätkusid, panid kõrvad kumisema, sees keerama.

Naomi lähenes talle nagu unenäos. Ta kõrvus kohises, just nagu oleks ta jäänud liiga kauaks vee alla ega pääseks enam tagasi pinnale. Ta suu oli nii kuiv, et sõnad kriipisid kõri.

„Ära karju. Sa ei saa ju karjuda, ega? Ta võib kuulda ja tagasi tulla. Okei?”

Naine noogutas, paistes silmades palve.

„Sa ei tohi häält teha,” ütles Naomi sosinal, püüdes värisevate kätega teibinurka kätte saada. „Palun ära tee häält.” Ning tõmbas teibi ära.

See tegi jubedat häält ja sellest jäi alles veritsev punane jälg, aga naine ei karjunud.

„Palun.” Ta hääl kõlas nagu roostes uksehing. „Palun aita mind. Palun ära jäta mind siia.”

„Sa pead siit ära minema. Sa pead jooksma.” Naomi vaatas keldriluugi poole. Mis siis, kui isa tuleb tagasi? Oh taevas küll, mis siis, kui see metsistunud mees, kes nägi välja nagu tema isa, tuleb tagasi?

Ta üritas sõlmi lahti harutada, aga need olid liiga tugevasti kinni. Ta hõõrus ärritunult käsi ja vaatas taskulambi valgel ringi.

Ta nägi alkoholipudelit – isa seaduste kohaselt olid sellised asjad nende kodus keelatud – ja ootavat köiepundart. Vana tekki, laternat. Ajakirju, mille kaanel alasti naiste pildid, fotoaparaati ja – oh taevas küll! – seintele kinnitatud naiste pilte. Sarnaselt selle naisega olid ka need alasti, kinni seotud, verised ja tulvil hirmu.

Ja need naised vahtisid surnud silmadega.

Vana tool, seinale kinnitatud riiulil toidupurgid ja -karbid. Hunnik kaltse – ei, katkirebitud riideid, millel vereplekid.

Ta tundis vere haisu.

Ja noad. Nii palju nugasid.

Üritades kõike muud meeltest pühkida, haaras Naomi ühe noa ja asus köiesõlme lahti saagima.

„Sa pead olema täiesti vait.”

Nuga riivas naise ihu, aga naine ei karjatanud.

„Palun tee kiiremini. Palun.” Naine surus maha oige, kui ta käed said vabaks, ning üritas värisevaid käsi langetada. „Valus on. Nii kohutavalt valus.”

„Ära mõtle selle peale. Kui selle peale mõtled, on valu suurem.” Jah, see tegi valu, mõtlemine tegi valu. Nii et ta ei mõtle verele, piltidele, katkirebitud kohutavatele riietele.

Naomi asus jalgu kinni hoidvaid köisi läbi saagima. „Mis su nimi on?”

„Ashley. Kes ta on? Kus ta on?”

Naomi ei saanud seda sõnadesse panna. Ta keeldus seda tegemast. „Nüüd on ta kodus. Äike jõudis kohale. Kuuled?”

Teist köit läbi lõigates kujutas Naomi ette, et ka tema on kodus oma voodis ning et see kõik on pelgalt õudusunenägu. Et ei ole vana kopitanud keldrit, mis haiseb pissi järele, ning – mis veelgi hullem – pole ei naist ega metsistunud meest. Ta ärkab oma voodis ja äike on kõik jahutanud.

Ärgates on kõik puhas ja jahe.

„Sa pead püsti tõusma, siit ära minema. Sa pead jooksma.”

Jookse, jookse, jookse pimedusse, jookse ära. Siis pole seda juhtunudki.

Ashley püüdis end püsti ajada, mööda ta nägu voolas higi, aga jalad ei kuulanud sõna. Ta kukkus hingeldades muldpõrandale. „Ma ei suuda veel kõndida – mu jalad. Anna andeks, anna andeks. Sa pead mind aitama. Palun aita mul siit välja saada.”

„Su jalad on surnud, muud ei midagi.” Naomi võttis teki ja mässis selle ümber Ashley õlgade. „Sa pead üritama püsti tõusta.”

Koos õnnestus neil Ashley jalule saada. „Toetu minu peale. Ma lükkan su redelist üles, aga sa pead üritama ronida. Sa pead üritama.”

„Ma saan sellega hakkama. Ma saan hakkama.”

Luugist sadas vihma sisse ja Ashley oleks üles ronides kaks korda peaaegu redelilt alla kukkunud. Naomi lihased tulitasid pingest teist toetada, lükata. Aga lõpuks vinnas Ashley end nuuksatades maapinnale ja jäi hingeldades sinna lamama.

„Sa pead jooksma.”

„Ma ei tea, kus ma olen. Anna andeks. Ma ei tea isegi seda, kui kaua ma olen seal all olnud. Päeva, kaks. Ma pole saanud süüa ega juua sellest saadik kui ta... mul on valus.”

Mööda ta nägu voolasid pisarad, aga ta ei nuuksunud, vaid vaatas Naomile läbi pisarate otsa. „Ta... ta vägistas mind ja kägistas mind ja lõikas noaga mu ihusse ja lõi mind. Mu pahkluu. Sellega on midagi lahti. Ma ei saa sellise jalaga joosta. Aita mind palun siit välja. Politseisse.”

Vihma sadas ja välgud lõid taeva särama, nagu oleks hommik.

Aga Naomi ei ärganud.

„Oota üks hetk.”

„Ära mine sinna tagasi!”

„Oota.”

Ta ronis uuesti alla, sinna kohutavasse kohta, ja võttis noa. Kogu veri sellel polnud värske. Osa verd oli vana ja kuivanud ja pärines enamast kui väikesest haavast.

Ja kuigi see ajas iiveldama, sobras ta riidekuhilas ja leidis katkise särgi ja rebenenud lühikesed püksid.

Ta ronis koos riietega üles. Ashley noogutas neid nähes.

„Olgu, sa oled nutikas.”

„Ma ei näinud jalanõusid, aga särgi ja pükstega on kergem. Need on küll katkised, aga...”

„Sellest pole midagi.” Ashley surus hambad kokku, kui Naomi aitas talle püksid jalga ja tõstis ettevaatlikult ta käed, et särk selga saada.

Naomi langetas käed, nähes Ashley rindkerel veritsevaid haavu.

„Toetu minule.” Ja kuna Ashley värises, pani Naomi talle teki uuesti õlgadele.

Ära mõtle, tegutse.

„Sa pead kõndima, kuigi see teeb valu. Otsime sulle korraliku tugeva kepi, aga me peame minema hakkama. Ma ei tea, mis kell on, aga hommikul hakatakse mind otsima. Ma peame tee peale jõudma. Sealt linna on pisut üle miili. Sa pead kõndima.”

„Kui vaja, siis olen valmis roomama.”

Ta ajas end põlvili ja Naomi abiga püsti. See läks aeglaselt ja Naomil oli Ashley hingeldamise põhjal selge, et see tegi valu. Ta leidis mahakukkunud oksa ja sellest oli pisut abi – aga ainult pisut –, sest teerada oli muutunud vihmast poriseks.

Nad läksid läbi jõe – nüüd jooksid nad kiiresti – ja läksid muudkui edasi.

„Anna andeks. Aga ma ei tea su nime.”

„Naomi.”

„Ilus nimi. Naomi. Pean hetkeks hinge tõmbama.”

„Okei, aga ainult hetkeks.”

Ashley toetus hingeldades vastu puud, toetus raskelt kepile, mööda ta nägu voolas higi ja vihm. „Kas see on koer? Ma nagu kuulen koera haukumist.”

„Küllap on see King. Hardyde maja on kohe seal.”

„Kas me võime sinna minna? Me võime ju politseisse helistada, kutsuda abi.”

„See on liiga lähedal.” Härra Hardy oli koos tema isaga kirikus diakon. Ta helistab enne isale ja alles siis politseisse.

„Liiga lähedal? Tundub, nagu me oleks kõndinud maha mitu miili.”

„Isegi mitte üht miili.”

„Okei.” Ashley sulges hetkeks silmad, hammustas huulde. „Okei. Kas sa tunned seda meest? Seda, kes mu kinni sidus, kes tegi mulle haiget?”

„Jah.”

„Sa tead siis ta nime, kust teda leida.”

„Jah. Hakkame nüüd minema. Me peame edasi minema.”

„Ütle ta nimi.” Ashley ajas end valugrimassiga puu najalt sirgu, kooberdas edasi. „Selle teadmine aitab mul edasi minna.”

„Tema nimi on Thomas Bowes. Thomas David Bowes.”

„Thomas David Bowes. Kui vana sa oled?”

„Üksteist. Saan esmaspäeval kaksteist.”

„Palju õnne. Sa oled tõepoolest nutikas ja tugev ja vapper. Sa päästsid mu elu. Sa päästsid elu enne kaheteistkümnendat sünnipäeva. Pea seda kogu elu meeles.”

„Pean. Ma ei unusta seda. Äike hakkab üle minema.”

Ta hoidus metsa sisse. Sealtkaudu oli tee pikem kui maanteed mööda, aga nüüd tundis ta hirmu ja hoidus metsa, kuni nad jõuavad Pine Meadowsi väikelinna serva.

Ta käis seal koolis ja kirikus ja ema käis seal poes. Ta polnud elu seeski šerifi juures käinud, aga teadis, kus see on.

Kui idataevas lõi koidikus helendama ja lompidelt helkis vastu esimene päevavalgus, möödus ta kirikust, ületas kitsa jõe kohal kaarduva kitsa silla. Plätud lirtsusid ja Ashley luukas, kepp põntsus – iga samm tegi talle valu.

„Mis linn see on?”

„Pine Meadows.”

„Kus? Mina olin Morgantownis. Käin seal ülikoolis.”

„Morgantowni on siit umbes kaksteist miili.”

„Tegin trenni. Jooksin. Usu või ära usu, aga ma olen pikamaajooksja. Ja ma tegin trenni nagu igal hommikul. Tema oli parkinud tee äärde, kapotikaas üleval, just nagu oleks auto katki läinud. Pidin tempo pisut maha võtma ja tema haaras must kinni. Ta lõi mind millegagi. Ja siis ärkasin selles kohas. Ma pean jälle pausi tegema.”

Ei, ei, ei, ei tohi peatuda. Ei tohi mõelda. Tuleb edasi minna.

„Oleme peaaegu kohal. Näed seda valget maja? Sellel silti?”

„Pine Meadowsi politseijaoskond. Oh, jumal tänatud. Jumal tänatud.” Ja siis puhkes Ashley nutma, kogu ta keha vappus nuuksetes. Naomi võttis tal ümbert kinni, kandis ta raskust. Nad liikusid pisitasa edasi.

„Nüüd pole meil midagi karta. Nüüd on kõik korras.”

Kui Ashley kitsal terrassil kokku varises, mässis Naomi talle teki paremini ümber ja koputas siis kõvasti uksele.

„Kas seal üldse on kedagi? Ei usu. Aeg on liiga varajane.”

„Ei tea.” Aga Naomi koputas uuesti.

Uks avanes. Naomile tundusid noor nägu ja sassis juuksed kuidagi tuttavad.

„Mis see siis on?” küsis mees, kuid siis langes ta uniste silmade pilk Ashleyle. „Pagana pihta.”

Ta lõi ukse valla, hüppas õue ja kükitas Ashley kõrvale. „Ma viin su sisse.”

„Aita meid.”

„Kõik on korras. Kõik saab korda.”

Mees tundus Naomile kõhn, aga võttis Ashley sülle, nagu ei kaaluks too midagi – ja punastas pisut, kui tekk langes alla ja paljastas katkise särgi all Ashley rinna.

„Kullake,” ütles mees Naomile, „hoia palun ust lahti. Kas teil juhtus õnnetus?”

„Ei,” vastas Naomi. Ta hoidis ust lahti ja tal oli üürike hetk aega mõelda, kas joosta ära, panna plehku – või minna sisse.

Ta läks sisse.

„Panen teid siiasamma. Kas nüüd on parem?” Mees uuris Ashley sinikates kaela ning ta silmis kumas mõistmine. „Kullake, näed seal kraani. Mine too õige – mis su nimi ongi?”

„Ashley. Ashley McLean.”

„Too õige palun Ashleyle vett.”

Seda öeldes keeras ta ringi ja nägi Naomi käes nuga. Ning ta ütles sama sujuval toonil: „Anna see õige minu kätte. Väga tubli.”

Ta võttis Naomi lõdvast käest noa ja pani üles riiulile, käeulatusest välja.

„Pean paari kohta helistama ja sulle arsti kutsuma. Aga me peame tegema pildid. Saad aru?”

„Jah.”

„Ja ma kutsun šerifi kohale ja siis esitatakse küsimusi. Kas oled selleks valmis?”

„Jah.”

„Hästi. Joo vett. Tubli tüdruk,” ütles ta Naomile, kes tõi Ashleyle papptopsis vett, ning silitas ta märga pead.

Mees võttis telefoni ja valis numbri.

„Šerif, Wayne siin. Jah, ma tean, mis kell on. Meil on siin üks vigastatud naine. Ei, tegu ei ole õnnetusjuhtumiga. Talle on kallale tungitud ja talle tuleb teha arstlik läbivaatus.” Ta keeras selja ja rääkis vaikselt, aga Naomi kuulis sõna vägistamiskomplekt.

„Üks laps tõi ta siia. Mulle tundub, et tegu on Tom ja Sue Bowesi tütrega.”

Ashley langetas topsi, vahtis Naomile silma. „Bowes.”

„Jah. Mina olen Naomi Bowes. Sulle kulub vesi ära.”

„Sinule samuti, kullake.” Aga Ashley pani topsi käest ja tõmbas Naomi enda vastu. „Sinule samuti.”

Kui ta murdus, kui kõik temas lõpuks murdus, toetas Naomi pea Ashley õlale ja nuttis.

Ashley vaatas üle Naomi pea Wayne’ile otsa. „Seda tegi mulle tema isa. Seda tegi Thomas David Bowes. Ja Naomi päästis mu.”

Wayne ohkas pikalt. „Šerif, tule õige kiiremas korras siia.”