Читать книгу Mineviku koorem - Нора Робертс - Страница 7

Kui šerif kohale jõudis, viis Wayne Naomi teise ruumi, tõi talle šokolaadi ja koola. Naomile polnud sellist luksust kunagi lubatud, aga ta ei vaielnud vastu. Wayne tõi esmaabipauna ja tohterdas ta haavu ja kriime, mille olemasolust tal aimugi polnud: kuidagi oli ta need pika metsarännaku jooksul saanud.

Wayne lõhnas Juicy Fruiti nätsu järele – mehe rinnataskust paistis nätsupakk.

Ja sellest hommikust peale seostas Naomi seda nätsu alati headusega.

„Kullake, kes su lemmikõpetaja on?”

„Hmm. Ei oskagi öelda. Vast ehk preili Blachard.”

„Kui tahad, võin talle helistada ja paluda tal endale seltsiks tulla.”

„Ei, pole vaja. Ta saab teada. Kõik saavad teada.” See tõi ta rindu valu ning ta keeras pilgu kõrvale. „Aga ma ei taha kohal olla, kui nad teada saavad.”

„Olgu. Kutsume ühe toreda õe Ashley juurde, kes läheb temaga ka haiglasse kaasa. Kas sina tahad ka kedagi endale seltsiks? Kedagi sellist, kes sind ei tunne.”

„Ei taha kedagi. Mis nüüd edasi saab?”

„Noh, šerif räägib praegu natuke aega Ashleyga ja siis viiakse ta Morgantowni haiglasse ja ravitakse terveks.”

„Ta jalg on haige.”

„See tehakse korda, ära muretse. Kas tahad mõnd teist kommi?”

Naomi vahtis Snickersit, mida polnud veel paberist lahti harutanud. „Ei. Ma pole lihtsalt kunagi hommikul esimese asjana šokolaadi saanud.”

„Aga lihavõtte ajal?” Wayne pani naeratades väikesele sügavale kriimule plaastri.

„See on püha päev. See on palvetamiseks, mitte kommisöömiseks.”

Isa sõnu korrates nägi ta Wayne’i silmis kaastunnet. Aga mees vaid patsutas ta säärt. „Noh. Toome sulle esimesel võimalusel sooja hommikusöögi. Jätan su natukeseks siia, sobib?”

„Kas ma olen vahi all?”

Nüüd Naomi nägu silitades, õrnalt nagu ema, polnud mehe silmades kaastunnet, vaid Juicy Fruiti headus. „Miks, kullake?”

„Ei tea. Te võtate mu isa vahi alla.”

„Ära sina praegu sellepärast muretse.”

„Ma nägin teda. Ma nägin, kui ta tuli metsas keldrist välja ja ta nägi välja hoopis teistsugune. Ma kartsin.”

„Nüüd pole sul vaja enam karta.”

„Aga mis saab emast – ja vennast?”

„Kõik saab korda.” Ta vaatas avaneva ukse poole. Naomi tundis miss Lettiet, kes käis samas kirikus. Aga ta oli juba unustanud, et miss Lettie töötas politseijaoskonnas.

Lettie Harbough sisenes ruumi, kaasas punane kott ja priskel näol kurb naeratus.

„Tere, Naomi. Tõin sulle kuivad riided. Need on minu tütre omad ja tema on sinust lühem ja mitte nii sale, aga riided on puhtad ja kuivad.”

„Tänan, miss Lettie.”

„Pole tänu väärt. Wayne, šerif kutsub sind. Meie saame siin Naomiga hakkama. Sa võid tualetis riided vahetada.”

„Jah.”

Riided olid liiga suured, aga teksad sai rihmaga kokku tõmmata.

Kui ta tualetist väljus, istus Lettie pisikese laua taga ja jõi suurest sinisest kruusist kohvi. „Mul on siin hari. Kas sobib, kui ma harjan su juukseid? Need on sul täiesti sassis.”

„Tänan.”

Naomi sundis end istuma, kuigi talle ei meeldinud eriti mõte, et teda puudutatakse. Aga pärast esimesi harjatõmbeid vabanes ta pingest.

„Nii ilusad juuksed.”

„Kartulikoor.”

„Ei, tõesti. Nagu hirvenahk, erinevad heledad toonid ja nüüd suvel päikesetriipudega. Ilusad ja paksud ka. Ma küsin su käest paari asja, võib-olla on küsimused rasked, aga need on olulised.”

„Kus Ashley on?”

„Ta viiakse haiglasse. Ta küsis sinu järele, küsis, kas me viime su teda vaatama. Kas tahad minna?”

„Jah. Palun. Tahan küll.”

„Olgu. Aga praegu pean su käest küsima, kas isa on sulle kunagi haiget teinud. Ma tean, et see on raske küsimus.”

„Ta pole kordagi puudutanud ei mind ega Masonit. Kui vaja, annab ema keretäie, aga need pole eriti hullud. Emal pole südant korralikult peksa anda, nii et me kõik kolmekesi teeme näo. Sest isa ütleb, et laps peab vitsa saama, muidu rikutakse laps ära.”

„Minule pole see asi kunagi meeldinud. Aga nüüd pean su käest küsima raskema küsimuse: kas ta on sind kunagi halvas mõttes puudutanud.”

Naomi vahtis otse ette ja lasi Lettiel juukseid harjata. „Selles mõttes nagu Ashleyt. Ta vägistas Ashley. Ma tean, mis vägistamine on. Piiblis vägistati sabiinide naised. Minuga pole ta midagi sellist teinud. Ta pole mind kunagi halvas mõttes puudutanud.”

„Olgu. Kas ta on emale liiga teinud?”

„Ei usu. Vahel...”

„Pole midagi.” Lettie kinnitas vilunud liigutusega Naomi juuksed hobusesabasse. „Räägi mulle lihtsalt tõtt.”

„Vahel oli tal küll niisugune nägu, nagu tahaks ta emale haiget teha, aga ta ei teinud. Kui ta väga vihastas, siis läks ta lihtsalt päevaks või paariks ära. Ema ütles, et maha jahtuma. Meestel on vaja omasoodu maha jahtuda. Ema ei teadnud, miss Lettie. Ema ei teadnud, et ta teistele inimestele haiget tegi – muidu oleks ta kartnud. Rohkem kartnud.”

„Inimestele?”

Kui Lettie taas istet võttis, vahtis Naomi otse ette. „Ashley ütles, et talle tundus, et ta oli olnud seal päeva või kaks. Seal oli palju köit, pildid. Seintel olid pildid teistest naistest, kes olid samamoodi kinni seotud. Hullemini kui Ashley. Mulle tundub, et mõned neist olid surnud. Mulle tundub, et nad olid surnud. Mul on paha.”

Lettie hoolitses ta eest, hoidis tualetipotist kinni hoidva Naomi juukseid, pühkis pärast ta nägu jaheda rätiga.

Ta andis Naomile suu loputamiseks midagi mündimaitselist, suudles teda laubale.

„Sa oled juba küllalt üle elanud. Ehk tahad natuke puhata.”

„Ma ei saa koju minna, on nii?”

„Praegu küll mitte, kullake. Aga ma võin viia su enda juurde ja sa võid proovida külalistoas magada.”

„Kas ma ei või siin oodata, kuni ema ja Mason tulevad?”

„Kui soovid. Kas tahad, ma teen sulle röstsaia ja vaatame, kuidas see sulle istub. Hoia Snickers pärastiseks.”

„Tänan.”

Lettie tõusis püsti. „Naomi, see, mis sa tegid, oli õige. Ja väga vapper. Ma olen sinu üle väga uhke. Tulen paari minuti pärast tagasi. Kas soovid saia juurde teed ja mett?”

„Tänan, see oleks küll kena.”

Üksi jäädes toetas Naomi pea lauale, kuid ei saanud puhata. Ta limpsis koolat, aga see oli liiga magus. Ta tahtis vett – puhast külma vett. Veekraani peale mõeldes tõusis ta püsti.

Ta väljus toast, tahtis hüüda, küsida, kas ta tohib seda teha.

Ta nägi, kuidas Wayne tiris isa läbi selle ruumi suure metallukse poole. Isa käed olid selja taga raudus, ta paremal põsel oli värske sinikas.

Nüüd ei näinud isa välja metsistunud ega ka õnnetu ega vabandav. Ta näol oli irve – selline nagu ikka siis, kui keegi ütles, et võib-olla pole tal mingis asjas õigus.

Isa nägi teda – ja Naomi oli valmis isa raevuks, vihkamiseks, vihaks.

Kuid enne metalluksest sisenemist ja selle taha kadumist oli isa näol üksnes ükskõiksus.

Ruum oli täis rahvast, lärmi ja midagi, mis särises õhus ohtlikult. Tal oli niisugune tunne, nagu hõljuks ta õhus, just nagu jalad oleks läinud alt ning keha ripuks õhus.

Ta kuulis sõnakatkeid, kuid need kõlasid kõrvus metalselt.

FBI, sarimõrvar, kriminalistika, ohvrid.

Ta ei saanud millestki aru.

Mitte keegi ei märganud teda – liiga suurtes riietes ja šokis hõljuvat kiitsakat tüdrukut, kelle silmad olid liiga suured ja liiga läikivad näos, mis oli kaame nagu kriit.

Mitte keegi ei vaadanud tema poole ja ta mõtles, et kui nad peaksid seda tegema, kas siis libiseksid nende silmad samamoodi üle tema, temast läbi, nagu isa omad.

Võib-olla pole see kõik üldse tegelikkus. Võib-olla pole tema tegelikkus.

Aga surve rinnus tundus tõeline. Just nagu oleks ta kukkunud vana tamme otsast kõrgelt oksalt alla ja jäänud hingetuks. Nii et ei saanud enam üldse hingata.

Ruum hakkas keerlema ja valgus tuhmus. Pilv kuu ees.

Bowes luku taga, sisenes Wayne ruumi just hetkel, et näha, kuidas Naomi silmad tagurpidi läksid. Ta sööstis karjatades lapse poole. Ta oli kiire, aga mitte nii kiire, et Naomi enne põrandale kukkumist kinni püüda.

„Tooge vett! Kus see neetud arst on? Kus pagan see Lettie siis on?” Ta võttis Naomi sülle, patsutas talle õrnalt põskedele, mis olid nii kahvatud, et tundus, nagu läheks käsi sealt läbi.

„Andke andeks. Armas jumal küll. Ta tahtis süüa. Läksin üksnes talle süüa tooma.” Lettie kükitas veetopsiga Naomi kõrvale.

„Kas ta nägi isa? Kas ta nägi, kui ma ta siia tõin?”

Lettie raputas pead. „Ma polnud ära kauem kui kolm minutit. Ta tuleb teadvusele. Nii, Naomi, kullake, hinga nüüd rahulikult. Sa lihtsalt minestasid. Joo vett.”

„Kas ma olen haige?”

„Nüüd on kõik korras. Võta lonks.”

Ja siis meenus talle kõik. Ta silmad – mida ema nimetas rohupudelirohelisteks – vajusid kinni. „Miks ta minu peale vihane pole? Miks ta ei hooli?”

Talle joodeti vett sisse. Wayne viis ta tagasi teise ruumi. Talle toodi haigete sööki: teed ja röstsaia. Ta sõi nii palju kui suutis ja avastas, et see aitas hõljuvast tundest vabaneda.

Ülejäänu möödus virvarris. Doktor Hollin vaatas ta läbi. Keegi oli kogu aeg tema juures – ja Wayne tõi talle veel ühe koola.

Šerif tuli teda vaatama. Ta tundis šerifit – šerifi nimi oli Joe Franks –, sest ta käis tema poja Joega koos koolis. Šerifil olid laiad õlad ja tugev keha ja jämeda kaela kohal karm nägu. Teda nähes meenus Naomile ikka buldog.

Šerif võttis ta vastas istet.

„Kuidas sul läheb?”

Šerifi hääl krabises nagu killustik.

„Ei oska öelda. Vist okei.”

„Ma tean, et sul oli raske öö ja sellele krooniks veel raske päev. Kas tead, mis siin sünnib?”

„Jah. Minu isa tegi Ashleyle halba. Ta sidus Ashley vanas keldris kinni; kelder on metsas mahapõlenud maja kõrval. Isa tegi Ashleyle väga haiget ja teistele inimestele ka. Seal olid pildid. Ma ei tea, miks ta seda tegi. Ma ei saa aru, miks üldse keegi midagi sellist teeb.”

„Kas sa oled enne eelmist ööd ka keldris käinud?”

„Ma ei teadnud, et see üldse olemas on. Me ei tohi nii kaugele metsa minna. Ainult jõeni – ja siis ka üksnes juhul, kui oleme saanud selleks loa.”

„Mis sundis sind eelmisel ööl sinna minema?”

„Ma… ma ärkasin üles ja nii palav oli. Istusin akna all ja nägin isa välja minemas. Mõtlesin, et võib-olla ta läheb jõe äärde end jahutama… ja tahtsin ka minna. Võtsin taskulambi ja plätud ja hiilisin majast välja. Ma ei tohi seda teha.”

„Pole midagi. Nii et sa järgnesid talle.”

„Mõtlesin, et võib-olla on see tema arust naljakas. Oleksin sellest enne aru saanud, kui oleksin talle oma olemasolust märku andnud. Aga tema ei läinud jõe äärde ja mina tahtsin teada, kuhu ta läheb. Ja kui ma nägin vana maja ja keldrit, arvasin, et võib-olla paneb ta kokku mulle sünnipäevaks ostetud ratast.”

„Kas sul on sünnipäev, kullake?”

„Esmaspäeval – ja ma palusin jalgratast. Ja nii ma ootasin… tahtsin seda lihtsalt korraks näha. Ma pugesin peitu ja ootasin, kuni ta tuli välja, aga...”

„Aga?”

Hetkeks tundus talle, et oleks lihtsam, kui ta taas hõljuks, lihtsalt hõljuks. Aga šerifil olid head ja kannatlikud silmad. Ning ta hoiaks nende pilku temal ka siis, kui ta ära hõljuks.

Ja ta pidi ju sellest ometigi kellelegi rääkima.

„Ta ei näinud välja nagu peab. Sealt välja tulles ei näinud ta välja nagu peab ja see ajas mulle hirmu nahka. Aga ma ootasin, kuni ta oli läinud, ja tahtsin lihtsalt näha, mis seal all on.”

„Kui kaua sa ootasid?”

„Ei tea. Tundus, et kaua.” Ta punastas. Ta ei kavatsenud šerifile rääkida, et oli metsas pissinud. Mõni asi tuli jätta enda teada. „Luugil oli riiv ees ja mul oli raske seda eest saada ja kui ma luugi lahti sain, kuulsin nagu niutsumist. Mõtlesin, et võib-olla kutsikas. Meile ei lubata koera, aga mõtlesin, et võib-olla siiski. Ja siis nägin Ashleyt.”

„Mis sa nägid, kullake? See on küll raske, aga sellest on palju abi, kui sa räägid mulle täpselt, mida sa nägid.”

Ja nii ta siis rääkis, täpselt, ja jõi koolat, kuigi tal hakkas seda kõike rääkides sees keerama.

Šerif esitas veel küsimusi ja Naomi andis endast parima. Kui šerif ühele poole sai, patsutas ta Naomi kätt.

„Väga tubli. Toon su ema siia.”

„Kas ta on siin?”

„Jah.”

„Ja Mason?”

„Mason on Huffmani juures. Proua Huffman hoiab tal silma peal ja ta mängib Jerryga.”

„Väga hea. Neile meeldib koos mängida. Šerif Franks, kas emaga on kõik korras?”

Šerifi silmis välgatas miski. „Ka temal on olnud raske päev.” Ta jäi vait. „Sa oled tasakaalukas tüdruk.”

„Ma ise küll seda ei tunne. Mul hakkas halb ja ma minestasin.”

„Usu mind, mina olen seadusekaitsja.” Ta naeratas. „Sa oled tasakaalukas tüdruk. Nii et ma ütlen sulle, et sulle esitavad küsimusi veel teisedki. FBI – sa ju tead, mis see on?”

„Jah. Enam-vähem.”

„Nad esitavad sulle küsimusi ja ajakirjanikud tahavad sinuga rääkida. FBI-ga pead sa rääkima, aga ajakirjanikega mitte.”

Ta tõmbas tagataskust visiitkaardi. „Siin on minu telefoninumber – ja kaardi tagaküljel kodune number. Võid mulle igal ajal helistada – ükskõik mis ajal. Kui sul on vaja minuga rääkida, siis helistad. Selge?”

„Jah.”

„Pane see kindlasse kohta. Toon nüüd su ema siia.”

„Šerif Franks?”

Šerif seisatas uksel, pöördus Naomi poole. „Jah, kullake?”

„Kas mu isa läheb vangi?”

„Jah, kullake, läheb küll.”

„Kas ta teab seda?”

„Arvata võib.”

Naomi vahtis koolapudelit, noogutas. „Okei.”

Isa läheb vangi. Aga kuidas läheb tema tagasi kooli või kirikusse või koos emaga poodi? Asi oli palju hullem kui siis, kui Carrie Potteri isa läks piljardisaalis kaklemise eest kaheks kuuks vangi. Ja veelgi hullem kui siis, kui Buster Kravitti onu läks narkootikumidega äritsemise eest vangi.

Ta läheb nädala pärast seitsmendasse klassi ja kõik teavad, mis on juhtunud. Mida isa tegi. Mida tema tegi. Tal on võimatu...

Ja siis avanes uks ja lävel seisis ema.

Ema nägi välja, nagu oleks ta mitu päeva haige olnud, nii kohutavalt haige, et oli otsa jäänud. Ta nägi välja kõhnem kui eelmisel õhtul enne seda, kui Naomi magama läks. Ja ta silmad olid punased ja paistes ja endiselt pisarais. Ta juuksed olid sassis, just nagu polekski ta neid harjanud, ja ta kandis lohmakat pleekinud roosat kleiti, mis oli tal tavaliselt seljas aias töötades.

Naomi ajas end ebakindlalt jalule. Ta ihkas vaid suruda nägu ema rinnale, leida sealt tröösti, leida lubadusi, mille uskumist ta oli valmis teesklema.

Aga ema silmist voolasid pisarad ja ta suust vallandusid nuuksed. Ta vajus põrandale maha ja kattis näo kätega.

Ja nii läks laps ema juurde, võttis tal ümbert kinni, paitas ja lohutas. „Me saame hakkama, emme. Me saame hakkama.”

„Naomi, Naomi. Nad räägivad su isa kohta kohutavaid asju. Nad räägivad, et sina räägid neid.”

„Me saame hakkama.”

„Need ei saa olla tõsi. See ei saa olla tõsi.” Susan tõmbus eemale, haaras Naomi näo käte vahele ja ütles ägedalt: „Sa kujutasid seda ette. Sa nägid halba und.”

„Ema, ma nägin seda.”

„Ei näinud. Sa pead neile ütlema, et sa eksisid.”

„Ei eksinud. Ashley – see tüdruk, keda ta kinni hoidis – on haiglas.”

„Ta valetab. Ta peab valetama. Naomi, ta on ju su isa, ta on sinu veri. Ta on minu mees. Kogu maja on politseinikke täis. Isa käed pandi raudu ja ta viidi minema.”

„Ma ise lõikasin Ashley köied läbi.”

„Ei lõiganud. Sa pead selle valetamise otsekohe lõpetama ja rääkima kõigile, et mõtlesid selle välja.”

Naomi pea tuikas tuimalt ja ta hääl kõlas läbi valu ilmetult ja õõnsalt.

„Ma tõmbasin tal teibi suult. Ma aitasin ta keldrist välja. Ta ei saanud õieti kõndidagi. Tal polnud riideid.”

„Ei.”

„Isa vägistas teda.”

„Ära räägi niisugust juttu,” ütles Susan Naomit raputades kimedalt. „Kuidas sa julged!”

„Seintel olid pildid. Palju pilte teistest tüdrukutest. Keldris olid kuivanud verega noad ja köis ja...”

„Ma ei taha seda kuulda.” Susan surus käed kõrvadele. „Kuidas sa küll võid midagi niisugust rääkida? Kuidas ma saan midagi niisugust uskuda? Ta on minu mees. Ma elasin koos temaga neliteist aastat. Ma sünnitasin talle lapsed. Ma magasin temaga päev päeva järel samas voodis.”

Ta ägedus purunes klaasina kildudeks. Susan langetas taas pea Naomi õlale. „Oh, mida me küll teeme? Mis meist küll saab?”

„Me saame hakkama,” kordas Naomi abitult. „Me saame hakkama, emme.”

Nad ei saanud koju minna – enne kui politsei ja nüüd ka FBI on seal ühele poole saanud. Aga Lettie tõi neile kõigile riided ja nende endi hambaharjad ja muud asjad ja andis neile – Naomile ja emale – oma külalistoa ning Mason pandi magama Lettie poja tuppa.

Arst andis emale midagi, mis aitas tal magama jääda, ja see oli hea. Naomi käis duši all, pani oma riided selga, sidus juuksed kinni ja tundis end paremini.

Kui ta vannitoast lahkus ja ust paotas, et emale pilk peale heita, nägi ta väikevenda voodil istumas.

„Ära aja teda üles!” hoiatas Naomi sosinal, kuid tundis end siis teravate sõnade pärast halvasti, kui vend pead keeras ja talle otsa vaatas.

Ka vend oli nutnud ja ta nägu oli laiguline ja silmad punased ning eksinud.

„Ma lihtsalt vaatan teda.”

„Tule siia. Kui ta üles ärkab, puhkeb ta taas nutma.”

Vend kuulas vastu vaidlemata sõna – see oli üsna haruldane – ning tuli otsemat teed Naomi juurde ja võttis tal kõvasti ümbert kinni.

Nad ei kallistanud enam eriti sageli, aga nii hea oli kellegi ümbert kinni hoida ning seega kallistas Naomi ka venda.

„Nad tulid meile koju ja meie magasime ikka veel. Kuulsin isa ja teiste inimeste karjumist ja jooksin välja. Nägin, kuidas isa võitles abišerifiga ja nad tõukasid ta vastu seina. Ema kriiskas ja nuttis ja isal pandi käed raudu – nagu telekas. Kas ta röövis panka? Minule ei räägi keegi midagi.”

„Ei, ta ei röövinud panka.”

Kui alumisele korrusele minna, on seal miss Lettie, nii et nad istusid põrandale.

„Ta tegi teistele inimestele haiget. Naistele.”

„Miks?”

„Ei tea, aga nii see on.”

„Võib-olla oli see nende süü.”

„Ei olnud. Ta viis nad metsas ühte kohta ja pani nad sinna luku taha ja tegi neile haiget.”

„Mis kohta?”

„Halba kohta. Ta tuleb selle eest vangi panna.”

„Mina ei taha, et issi vangi läheb.” Mööda Masoni nägu voolasid taas pisarad. Naomi ei osanud teha muud kui vennal ümbert kinni võtta.

„Ta tegi inimestele halba, Mason. Ta peab vangi minema.”

„Kas emme peab ka vangi minema?”

„Ei, emme pole kellelegi halba teinud. Tema ei teadnud, et isa teeb halba. Ära esita selle kohta teistele küsimusi. Ja ära kakle ka. Isa kohta öeldakse igasuguseid asju ja sina tahad vastu hakata, aga ära tee seda. Sest see, mis öeldakse, on tõsi.”

Masoni ilme muutus sõjakaks. „Kust sina tead, mis on tõsi?”

„Sellepärast et ma nägin, sellepärast et ma tean. Ma ei taha sellest praegu rohkem rääkida. Olen sellest juba päev otsa rääkinud. Ma soovin, et see oleks möödas. Ma soovin, et me oleksime kuskil mujal.”

„Mina tahan koju minna.”

Naomi ei tahtnud. Ta ei tahtnud enam iial minna tagasi sinna majja, teades, mis oli varjul sügavas metsas. Teades, mis oli elanud neis samades tubades, söönud sama laua taga.

„Miss Lettie ütleb, et peretoas on Nintendo.”

Sõjakus asendus pilguga, milles oli nii lootust kui ka kahtlust. „Kas me võime seda mängida?”

„Miss Lettie ütles, et võime.”

„Kas neil on Donkey Kong?”

„Eks uurime välja.”

Kodus polnud neil videomänge ega ka arvutit, aga mõlemal olid sõbrad, kel olid need olemas, nii et neil oli mängude põhimõte teada. Ja Naomi teadis, et Mason tundis väga suurt huvi videomängude vastu. Miss Lettie abiga pandi Mason mängima ja Lettie saatis oma teismelisele pojale karmi pilgu, mille peale too Masoniga liitus.

„Teen sidrunijooki. Naomi, tule õige koos minuga kööki ja aita mind.”

Maja oli nii mõnus. Puhas ja ilus, seintel ja mööblis oli palju värve. Naomi teadis, et härra Harbough on keskkoolis inglise keele ja kirjanduse õpetaja ja et miss Lettie töötas šerifi juures. Aga tema pilgule tundus maja rikaste oma.

Ja köögis oli nõudepesumasin – kodus oli selleks tema – ja köögi keskel lumivalge kapp ja selles veel üks kraanikauss.

„Teie maja on nii ilus, miss Lettie.”

„Suur tänu. See teeb mulle rõõmu. Ma soovin, et sa tunneksid end siin olles hästi.”

„Mis sa arvad, kui kauaks me siia jääme?”

„Päevaks või paariks.” Lettie pani potti keema suhkru ja vee. „Kas sa oled kunagi päris sidrunijooki teinud?”

„Ei.”

„Imehea. Tegemine võtab aega, aga on seda väärt.”

Lettie toimetas köögis. Naomi märkas, et ta ei kandnud põlle, vaid oli käteräti püksivärvli vahele pistnud. Isale ei meeldinud, et ema kannab pikki pükse. Naised pidid kandma seelikuid ja kleite.

Sellele – isale – mõtlemine, kõrvus tema hääle kuulmine tekitas taas sisimas imeliku tunde. Ja nii sundis ta end mõtlema millelegi muule.

„Miss Lettie, mida sa šerifi juures teed?”

„Mina olen Pine Meadowsi esimene nais-abišerif ja pärast kuut aastat ikka veel ainus.”

„Nagu abišerif Wayne.”

„Täpselt nii.”

„Nii et sina tead, mis nüüd edasi saab. Räägi minule ka.”

„Päris kindlalt ei oska ma öelda, sest FBI on nüüd asja üle võtnud. Meie aitame neid. Nad koguvad asitõendeid ja võtavad ütlused ja sinu isa saab advokaadi. See, mis saab edasi, sõltub nüüd asitõenditest ja ütlustest ja sellest, mida sinu isa ütleb ja teeb. Saan aru, et see on raske, aga oleks hea, kui sa praegu veel kõige selle pärast ei muretseks.”

„Ma ei saa isa pärast muretseda.” Selles oli ta juba arusaamisele jõudnud. Aga... „Ma pean hoolitsema ema ja Masoni eest.”

„Oh sa kullake.” Lettie ohkas ja, liigutanud kulbiga potis, tuli ümber laua. „Keegi peab ju ka sinu eest hoolitsema.”

„Ema ei oska midagi teha, kui isa ei ütle talle, mida teha. Ja Mason ei saa aru, mida isa tegi. Tema ei tea, mis asi on vägistamine.”

Lettie kallistas ohates Naomit. „Ega siis sina pea kõigile toeks olema. Kus su ema vend praegu on? Kus onu Seth on?”

„Washingtonis. Aga me ei tohi temaga läbi käia, sest tema on homoseksuaal. Isa ütleb, et ta on rüve.”

„Ma tundsin su onu Sethi. Ta oli koolis minust paar aastat taga. Minu arust polnud ta sugugi rüve.”

„Piiblis on kirjas...” Piiblis öeldu – või see mis isa ütles, et piiblis oli öeldud – pani ta pea ja südame valutama. Ei, sellega ei tohi praegu pead vaevata. „Ta oli meie vastu alati nii kena. Mäletan, et tal on mõnus naer. Aga isa ütles, et ta ei tohi enam meile külla tulla ja ema ei tohtinud temaga telefonis rääkida.”

„Kas tahaksid, et ta tuleks?”

Piisas vaid neist sõnadest. Ühtäkki ei saanud Naomi sõnagi suust, suutis üksnes noogutada.

„Olgu siis. Kui paneme siirupi pliidile jahtuma, uurin, kuidas temaga ühendust saada. Ja siis näitan sulle, kuidas sidrunitest mahla kätte saab. See on vahva.”

Naomi õppis sidrunijooki tegema ja sõi grillitud juustuleiba – ning sellest kombinatsioonist sai igaveseks tema lohutussöök.

Ema magas terve päeva ja esimest korda elus palus Naomi, et talle antaks töid teha. Lettie lasi tal rohida maja taga lillepeenart ja aedviljapeenraid ning panna linnumajadesse värsked seemned.

Töödega ühele poole saanud, andis Naomi väsimusele alla, heitis murule päikesevarju pikali ja jäi magama.

Ta ärkas ehmatusega – samamoodi nagu öösel. Ta tajus midagi.

Ta ajas end südame pekseldes kähku istuli, kartes, et näeb enda kohal isa, ühes käes köis, teises nuga.

Aga mees, kes istus ta kõrval puude varjus suvetoolil, ei olnud isa. See mees kandis khakipükse ja mokassiinkingi ja erksinist särki, mille rinnal oli tasku koha peal hobuse seljas istuv väike mees.

Mehel olid tema silmad – rohupudelikarva rohelised –, ta nägu oli sile ja ilus nagu filmitähel ning panama alt paistvad juuksed olid lokkis.

„Ma jäin magama.”

„Pole midagi paremat kui väike uinak suvisel päeval puude vilus. Kas sa mäletad mind, Naomi?”

„Onu Seth.” Ta süda tegi valu, aga see polnud paha valu. Ta kartis, et võib uuesti minestada, kuigi tunne polnud samasugune nagu ennist, vaid kõik tundus kerge ja särav.

„Sa tulid, sa tulid!” kordas ta ikka ja jälle ning ronis siis nuttes onule sülle ja haaras tal kaelast. „Ära jäta meid maha. Palun, ära jäta meid maha. Onu Seth. Palun!”

„Ei jäta. Ma ei jäta teid, pisike. Luban sulle seda. Ära nüüd muretse, sest mina olen siin ja mina hoolitsen sinu eest.”

„Sa kinkisid mulle roosa peokleidi.”

Seth puhkes naerma ja tema naer leevendas valu Naomi südames. Seth võttis püksitaskust lumivalge taskuräti ja pühkis ta pisaraid.

„Sa mäletad siis? Sa ei saanud olla rohkem kui kuuene.”

„See oli nii ilus ja peen. Ema magab. Ta muudkui magab.”

„Tal on praegu seda vaja. Vaat kui pikaks sa oled kasvanud! Ja kui pikad jalad! Aga need on saanud mõned kriimud.”

„Metsas oli pime.”

Seth kallistas teda kõvasti. Ta lõhnas nii hästi nagu laimišerbett. „Nüüd pole enam pime ja mina olen siin. Ja me sõidame minu juurde niipea kui võimalik. Sina, Mason ja ema.”

„Kas me sõidame Washingtoni? Sinu juurde?”

„Just nii. Minu ja mu sõbra Harry juurde. Harry meeldib sulle kindlasti. Ta mängib praegu Masoniga Donkey Kongi – et Masoniga tuttavaks saada.”

„Kas ta on homoseksuaal?”

Sethi rind kõmises. „Jah, muidugi.”

„Aga samamoodi tore nagu sina.”

„Minu arust küll, aga eks sa pead ise otsustama.”

„Ma pean varsti kooli minema. Mason ka.”

„Te lähete kooli Washingtonis. Kas see sobib sulle?”

Naomi oleks kergendusest peaaegu uuesti minestanud, nii et ta üksnes noogutas. „Ma ei taha enam siin olla. Miss Lettie on väga kena. Ja abišerif Wayne. Ja šerif ka. Ta andis mulle oma telefoninumbri, et ma helistaks talle, kui vaja. Aga ma ei taha enam siin olla.”

„Me sõidame ära niipea kui võimalik.”

„Ma ei taha isa näha. Ma saan aru, et see on paha, aga...”

Seth vaatas talle otsa. „See ei ole paha ja selle peale ära mõtle enam iial. Kui sa ei taha, ei pea sa teda nägema.”

„Kas sa ütled emale? Tema tahab kindlasti, et me Masoniga näeksime isa. Mina ei taha teda näha. Ta ei näinud mind. Kas me võime kohe Washingtoni minna?”

Seth surus ta enda vastu. „Ma tegelen sellega.”

Selleks kulus rohkem kui nädal, kuigi nad ei peatunud miss Lettie juures ühtki ööd. Tulid ajakirjanikud – selles osas oli šerifil õigus. Ja nad tulid karjakaupa, suurtes masinates ja telekaameratega. Nad hüüdsid valjult küsimusi ja piirasid ümber kõik, kes majast väljusid.

Mitte kellelgi polnud tema sünnipäev meeles, aga see ei häirinud teda. Ta tahtis seda ka ise unustada.

Nad viidi Morgantowni lähedal asuvasse majja, mis polnud nii ilus nagu miss Lettie oma. Ja FBI inimesed peatusid ka seal – nii ajakirjanike pärast kui ka ähvarduste pärast.

Ta kuulis, kuidas üks FBI inimene rääkis sellest – ja kuidas ka isa viiakse kuskile mujale.

Ta kuulis nii mõndagi, sest ta kuulas.

Ema tülitses onu Sethiga Washingtoni mineku pärast, sellepärast et tema tahtis viia lapsi isa vaatama. Aga onu pidas sõna. Kui ema läks isa vaatama, oli tal kaasas üks FBI naine.

Kui ta teist korda läks, võttis ta tagasi tulles tablette. Ja magas üle kaheteistkümne tunni.

Ta kuulis, kui onu rääkis Harryga, kuidas muuta kodus asju, et kolm inimest saaks nende Georgetowni majas elada. Harry meeldis talle – Harrison (nagu Indiana Jones) Dobbs. Kuigi teda üllatas ja viis hämmeldusse, et Harry ei olnud valge. Mitte ka päris must. Pigem nagu karamell, mis talle jäätise peal nii väga meeldis, kui ta oli midagi head välja teeninud.

Harry oli väga pikk ja tal olid sinised silmad, mis olid karamelli foonil nii erilised. Ta oli chef – ta selgitas Naomile silma pilgutades, et see on peenemat sorti kokk. Kuigi Naomi ei tundnud ühtki meest, kes oleks köögis õiendanud, tegi Harry igal õhtul süüa. Sellist sööki, millest Naomi polnud elu sees kuulnudki, maitsmisest rääkimata.

See oli nagu filmis, söök oli nii ilus.

Nad ostsid Masonile Nintendo ja temale ja emale uued riided. Naomi leidis, et kui Harry ja Seth ka siia jääksid, oleks tema valmis selles mitte eriti ilusas majas edasi elama.

Aga ühel õhtul hilja, kui ema oli käinud isa vaatamas, kuulis ta tüli. Talle ei meeldinud, kui ema ja onu tülitsesid. See tekitas hirmu, et Seth sunnitakse jälle ära minema.

„Ma ei saa lihtsalt niisama ära minna, lapsi ära viia. Nad on Tomi lapsed.”

„Tema ei saa iial vangist välja, Susie. Kas sa kavatsed siis lapsed külastuspäevadel kaasa tirida? Kas sa kavatsed panna neid niisuguseid asju läbi elama?”

„Ta on nende isa.”

„Ta on kuradima koletis.”

„Ei räägi nii!”

„Kuradima koletis, harju juba ära. Lapsed vajavad sind, Susie, nii et võta end kokku ja ole neile toeks. Tema ei vääri sekunditki sinu aega.”

„Ma andsin tõotuse. Armastada, austada, kuuletuda.”

„Tema samuti, aga tema murdis tõotust. Kurat võtaks, ta vägistas, piinas ja tappis üle kahekümne naise – nii palju on ta üles tunnistanud, kes teab, kui palju tegelikult. Hooples sellega, pagana pihta. Üle kahekümne noore tüdruku. Ja pärast seda tuli ta sinu kõrvale voodisse.”

„Lõpeta! Lõpeta! Kas tahad, et ma ütlen, et ta seda tegi? Et ta tegi neid kohutavaid asju? Kuidas ma suudan sellega elada, Seth? Kuidas ma suudan sellega elada?”

„Sellepärast et sul on kaks last, kes vajavad sind. Ma aitan sind, Susie. Me sõidame siit ära, nii et te tunnete end turvaliselt. Ja nii sina kui lapsed lähete nõustamisele. Lapsed vajavad head kooli. Ära pane mind olukorda, kus ma pean ütlema sulle samamoodi, mida teha, nagu tegi tema. Kui vaja, siis praegu ma teen seda, et kaitsta nii sind kui lapsi. Aga ma palun, et sa tuletaksid meelde, milline sa olid enne teda. Sul oli selgroogu, sul olid plaanid, sinus oli sära.”

„Kas sa ei saa siis aru?” See kohutav palve ema hääles, see kohutav valu, just nagu ei tahaks haav üldse paraneda. „Kui mina lähen ära, siis tunnistan ma, et see kõik aset leidis.”

„See leidiski aset. Ta on seda tunnistanud.”

„Ta sunniti seda tunnistama.”

„Lõpeta! Lõpeta juba! Su enda tütar nägi, mis ta tegi.”

„Ta kujutas...”

„Lõpeta, Susie!”

„Ma ei suuda... Kuidas ma küll ei teadnud? Kuidas ma sain küll ligemale pool elu temaga koos elada ja mitte teada? Ajakirjanikud karjuvad mu peale.”

„Ajakirjanikud võivad põrgusse käia. Me sõidame homme ära. Pagana pihta, kus su viha on, Suzie? Kus on su viha sellepärast, mis ta tegi, mis ta on, mida ta sind ja lapsi kannatama pani? Mida Naomi läbi elas? Loodetavasti leiad sa selle üles, aga seni pead sa mind usaldama. Nii on kõige parem. Me sõidame homme ära ja sina hakkad endale ja lastele uut elu ehitama.”

„Ma ei tea, kust alustada.”

„Paki asjad kokku. Ja võtame üks samm korraga.”

Ta kuulis, kuidas ema Sethi toast lahkudes nuttis. Aga mõne aja pärst kuulis ta sahtlite avamist ja sulgemist.

Pakkimise hääled.

Hommikul jätavad nad kõik selle seljataha.

Ta luges silmi sulgedes onule tänupalve. Ta sai aru, et oli päästnud Ashley elu. Ja nüüd päästis onu Seth tema elu.