Читать книгу Mineviku koorem - Нора Робертс - Страница 8

Naomi elas Washingtonis viis kuud, kaks nädalat ja viis päeva. Selle üürikese ajaga kaasnes nii palju kõrghetki ja madalseise, rõõme ja muresid, et tal ei õnnestunud järge pidada.

Talle meeldis Georgetowni maja oma kõrgete lagede ja lopsakate värvidega, ilusa majataguse terrassi ja väikese purskkaevu ning tillukese basseiniga.

Ta polnud iial varem suures linnas elanud ja võis istuda tundide kaupa oma toas akna all ning vaadata autosid ja taksosid ja inimesi. Ja tema tuba oli nii ilus. Vana kirsipuust kummuti peal – antiikese, mitte teiste vana, sest seal oli suur vahe – oli kirsipuust nikerdistega raamis suur ovaalne peegel. Tal oli lai voodi ning ta nautis selle luksust seal püherdades ja sirutades käed laiali lihtsalt sellepärast, et see oli võimalik. Linad olid nii pehmed ja siledad, et ta silitas unele suikudes padjapüüri.

Seinad olid päikeseloojangukarva kuldsed ja neil olid pildid aias kasvavatest lilledest.

Talle meeldis ta enda tuba rohkemgi kui ema oma, mis oli peenem ja kus suure voodi kohal oli heleroheline baldahhiin ning toolikatetel imelikud ja ilusad linnud.

Mason magas diivanvoodil toas, mida onu Seth kutsus ülemise korruse elutoaks, aga esimestel nädalatel ronis ta reeglina õhtuti Naomi voodisse või keris end ta voodi ees vaibale kutsikana kerasse.

Harry viis nad oma restorani, kus olid laudlinad ja küünlad ja lilled, ja näitas neile selle suurt kööki, mis oli tulvil lärmi ja kiirustamist ja kuumust.

Kooliminekuga kaasnes närvilisus ja elevus. Uus kool, uus koht, kus mitte keegi teda ei tundnud. See oli ühtaegu hirmutav ja imeline. Ta sai ka uue nime. Siin oli ta Naomi Carson – uus tüdruk – ja mõned viskasid ta aktsendi üle nalja. Aga mitte keegi koolikaaslastest ei teadnud, et ta isa on vangis.

Talle ei meeldinud eriti teraapias käia. Doktor Osgood oli väga kena – noor ja ilus ja lõhnas alati nii hästi. Aga vähemalt alguses tundus vale rääkida võhivõõrale inimesele asju oma vanemate ja venna kohta ja ennekõike selle kohta, mis tol ööl metsas aset leidis.

Mason käis teise arsti juures – tema arst oli meesterahvas – ja temale meeldis seal päris hästi, sest arst lasi tal rääkida videomängudest ja korvpallist. Vähemalt nii kinnitas Mason ise ja pärast seda, kui ta oli rääkinud paar nädalat videomängudest ja korvpallist, ei tulnud ta enam Naomi voodisse.

Ema käis hoopis teise arsti juures – kui ta üldse käis. Üsna sageli väitis ta, et ei suuda sinna minna, ning läks hoopis järjekordset peavalu kurtes voodisse.

Korra nädalas laenas ta onu Sethi auto ja sõitis külastuspäeval vangimajja – Hazeltoni United States Penitentiarysse. Edasi-tagasi sõidule kulus ligemale kaheksa tundi – selle lühikese aja eest, mis ta sai läbi klaasi isaga kohtuda. Ja tagasi tulles oli ta alati löödud ja ta pea valutas.

Aga ta ei jätnud kordagi ka minemata.

Kuid sellele vaatamata tekkis omamoodi rutiin: nemad Masoniga käisid koolis, Harry töötas restoranis, Seth kontoris, kus investeeris teiste inimeste raha, ja ema töötas osaajaliselt ettekandjana.

Ühel õhtul tuli aga Seth töölt koju, kaasas tabloid, ja siis läks sõda lahti.

Naomi oli ehmunud. Ta polnud elu seeski kuulnud onu vihastamas, polnud kuulnud teda häält tõstmas. Nüüd aga ei teadnud ta, mida teha: tema valmistas kana riisiga, nagu Harry oli teda õpetanud suurel gaasipliidil tegema, Mason istus sööginurgas ja üritas koolitööd teha, ema aga vahtis kaugusse ja teeskles, nagu aitaks.

Ema kargas püsti, kui Seth ajalehe lauale lajatas. Ja Naomi nägi lehe esiküljel isa pilti ja pilti Pine Medowsi koolis tehtud pilti endast.

„Kuidas sa võisid? Kuidas sa võisid teha midagi sellist oma lastele ja iseendale?“

Susan pigistas kaelas rippuvat kuldristi. „Ära karju mu peale. Ma ei rääkinud õieti midagi.”

„Sa rääkisid piisavalt. Kas sina andsid neile Naomi pildi? Kas sina rääkisid neile, et elad Washingtonis?”

Ema õlad vajusid samamoodi längu nagu siis, kui isa talle kurja pilgu saatis.

„Nad maksid mulle viis tuhat dollarit. Ma pean ju kuidagimoodi ülalpidamist teenima.”

„Niimoodi? Müües oma tütre pildi lehtedele?”

„Sa ju tead, et nad oleksid selle ka ilma minu abita saanud ja nad on sellest nüüd juba nädalaid kirjutanud. See ei lõpe iial.”

„Neil ei olnud tema pilti, Susan.” Seth tõmbas punase lipsu sõlme lõdvemale, just nagu oleks ta väsinud. „Nad ei teadnud, et te elate siin.”

Kui telefon helises, tõstis ta Naomi peatamiseks käe. „Ära vasta. Las kõne läheb automaatvastajale. Mulle helistati juba kuuel korral kontorisse. Salastatud numbri ülesotsimine ei võta eriti kaua aega. Ma lasin selle salastada, et kaitsta sind ja lapsi selle eest, mis nüüd lahti läheb.”

„Nad on kogu aeg vangimaja ees, tüütavad mind.” Susan, õlad endiselt längus, surus huuled kokku.

Naomi märkas, et ta suu ümber olid sügavad vaod. Vaod, mida seal enne seda kuuma suveööd ei olnud.

„Ja Tom ütles, et me saame niimoodi korralikku raha teenida. Tema ei saa seda ise teha, seadus on selline, aga...”

„Ja sina toimetad selle raha temale.”

Susan punastas nagu ikka siis, kui ta oli kas väga vihane või tundis piinlikkust. „Mul on abikaasa ees kohustused, Seth. Tema pandi trellide taha, tugevdatud järelevalvega kongi. Ta ütles, et ta vajab raha, et advokaat saaks lasta ta teiste juurde viia.”

„Pagana pihta, Suze, see on ju täielik pask. Kas sa sellest siis aru ei saa?”

„Ära räägi niimoodi!”

„Minu kõnepruuk häirib sind, aga see ei häiri?” Seth lajatas käe ajalehele ning just sel hetkel hakkas telefon uuesti helisema. „Kas sa lugesid seda?”

„Ei, ei, ei lugenud. Ma ei taha seda lugeda. Nad… nad tülitasid mind ja Tom ütles, et temast peetaks rohkem lugu, kui ta saaks oma loo ise rääkida, ja et mina peaksin teda toetama.”

„Mitte keegi ei pea tabloididest lugu. Isegi kui ta teaks...” Seth tegi pausi ja Naomi arust oli ta nüüd pigem tülpinud kui vihane. „Kes sind veel on tülitanud? Kellega sa veel oled rääkinud?”

„Simon Vance’iga.”

„Kirjanikuga. Tõsielukriminaallugude kirjutajaga.”

„Tema on proff. Tema kirjastaja maksab mulle kakskümmend viis tuhat dollarit. Lepingus on niimoodi kirjas.”

„Sa allkirjastasid lepingu.”

„Kõik on professionaalne.” Susan, silmad klaasistunud, huuled värisemas, sirutas käed ette, just nagu üritaks rünnakut tõrjuda. „Ja pärast filmilepingut saab veel raha. Ta ütles nii.”

„Susan.” Naomi tajus onu hääles ahastust. „Mida sa küll teinud oled?”

„Ma ei saa lõputult ettekandjana töötada. Ja see arst, kelle juures sa sunnid mind käima, tema ütles, et ma pean töötama eneseusaldusega. Ma pean leidma endale elamise vanglale lähemal, nii et ei peaks laenama sinult autot ja nii pikka maad sõitma. Tom tahab, et me lastega elaksime lähemal.”

„Mina keeldun.”

Susan keeras end Naomi hääle peale ringi ja ta pisaraist lõikas läbi viha. „Jäta nipsakused!”

„Ma ei ole nipsakas. Ma ütlen, et mina keeldun. Kui sa mu sinna viid, siis põgenen ma ära.”

„Sina teed seda, mida su isa ja mina käsime sul teha.” Susani häälde sugenes hüsteeria – Naomi oli seda viimase nelja kuu jooksul küllalt kuulnud, et see ära tunda. „Me ei saa siia jääda.”

„Miks?” küsis Seth vaikselt. „Miks te ei saa siia jääda?”

„Sina elad koos mehega. Sa elad koos mehega patus. Musta mehega.”

„Naomi, kullake.” Sethi hääl oli endiselt vaikne, aga ta pilk, mis polnud sugugi vaikne, püsis Susanil. „Minge palun Masoniga mõneks ajaks ülemisele korrusele.”

„Mul on õhtusöök tulel.”

„Ja see lõhnab hästi. Võta pott mõneks ajaks tulelt. Minge üles ja aita Masonil koolitööd teha.”

Mason libistas end pukilt maha ja võttis Sethil ümbert kinni. „Ära sunni meid ära minema. Ära lase tal meid ära viia. Mina tahan sinu juurde jääda, palun.”

„Ära muretse. Minge nüüd üles.”

„Tule, Mason. Me lähme kõigest ülemisele korrusele.” Naomi vaatas Masoni raamatuid ja pabereid kokku korjates tagasi. „Harry ei ole patt, aga see, et sina niimoodi ütled, on patt.”

„Sa ei saa aru,” alustas Susan.

„Saan küll. Mina hakkasin saama aru tol ööl metsas. Hoopis sina ei saa aru. Tule, Mason.”

Seth ei lausunud sõnagi, kui Susan nutma puhkes, avas üksnes veinikülmiku ja valis sealt pudeli. Ta lasi Susanil seista, käed näo ees, ja avas pudeli ning valas endale klaasi.

Ta keeras endiselt heliseva telefoni hääle maha.

Ta võttis kaks väikest lonksu.

„Sa oled teadnud, et ma olen gei, sellest ajast saati, kui ma olin neliteist. Arvatavasti kauem, aga siis oli mul nii palju julgust, et seda sulle rääkida. Emale ja isale rääkimine võttis kauem ja nemad suhtusid sellesse kõike arvesse võttes suhteliselt hästi. Aga esimesena rääkisin sellest oma suurele õele. Kas sa mäletad, mis sa ütlesid – noh, pärast seda, kui olid küsinud, kas ma olen ikka päris kindel?”

Kui Susan vaid nuttis, võttis Seth veel ühe lonksu. „Sina ütlesid, noh, ära löö külge nendele poistele, kellele mina silma heidan. Kus see tüdruk on, Suze? See, kes oskas öelda õiged sõnad, kui mina olin nii hirmu täis, et jalad ei tahtnud kanda? Tüdruk, kes pani mind naerma, kui mina üritasin mitte nutta. Tüdruk, kes leppis minuga sellisena, nagu ma olen.”

„Anna andeks. Anna andeks.”

„Pole midagi, Susan. Aga nüüd kuula. Ja kuula korralikult. Sa ei räägi enam kunagi niimoodi mehest, keda ma armastan. Kas on selge?”

„Anna andeks. Palun anna andeks. Harry on olnud minu ja laste vastu nii hea. Ja ma näen, kui hea ta sinule on. Anna andeks. Aga...”

„Me oleme ikkagi rüvedad? Kas tegelikult mõtled sa nii? Kas su süda ütleb nii?”

Susan istus. „Ei oska öelda. Ei tea. Ma ei tea! Neliteist aastat. Alguses polnud ta nii karm. See läks nii sujuvalt, et ma ei märganudki. Ta ei tahtnud enam, et ma tööl käin, ja ma ootasin Naomit, nii et ma leidsin, et mis seal ikka. Tore, et saan olla kodus ja punuda oma beebiga tõelist pesa. Siis ei tahtnud ta ema ja isa juures käia – tal olid pidevalt mingid vabandused. Siis ei tahtnud ta, et mina sinna lähen. Me olime pere ja tema oli perekonna pea. Siis ei tahtnud ta, et vanemad meile tulevad. Ainult pühadeks – alguses.”

„Ta lõikas sind ära kõigist, keda sa armastasid.”

„Tema ütles, et olulised oleme üksnes meie. Et me peame elama oma elu, ja kui Mason sündis, nõudis ta nii karmilt, kuidas kõik peab olema. Aga ta rügas tööd teha ja maksis arved. Ta ei puudutanud mind näpuotsagagi, ausõna. Ega ka lapsi. See, kuidas ta mõtles, mida ta tahtis, mida ta ütles – see lihtsalt imbus minusse. Igatsesin ema ja isa. Igatsesin nii väga sind, aga...”

Seth võttis teise klaasi, valas sinna veini ja pani Susani ette.

„Pärast Naomiga rasedaks jäämist pole ma joonud midagi peale armulauaveini. Ma olin ju varem tema moodi? Tugev ja vapper ja pisut metsik.”

„Olid.”

„Ma kaotasin selle, Seth. Kaotasin selle kõik.”

„Sa võid selle veel uuesti leida.”

Susan raputas pead. „Ma olen nii väsinud. Kui saaksin, võiksin magada seni, kui see kõik on möödas. Naomi mõtles öeldut tõsiselt. Ta ei tule minuga kaasa. Või kui ma teda sunniksin, siis põgeneks ta ära – ja võtaks Masoni kaasa. Ta ei jätaks Masonit maha. Nagu mina jätsin sinu. Tema paneks mind valima oma laste ja mehe vahel.”

„Sa oled sellist asja kord juba teinud: valinud perekonna asemel oma mehe.”

„Naine on oma mehe kõrval.” Ta võttis ohates klaasi ja jõi. „Oh, kui hea. Olin juba unustanud. Ma andsin abielutõotuse, Seth. Ma tean, et tema murdis seda, ma tean, et ta tegi kohutavaid asju – vähemalt vahel ma tean seda. Aga mul on nii raske neid tõotusi murda, leppida sellega, et inimene, kellele ma need andsin, on see mees, kes on nüüd vangis. Ma olen lihtsalt kohutavalt väsinud. Kogu aeg. Kui võimalik, siis magaksin kogu ülejäänud elu.”

„Kullake, see on depressioon. Sa pead teraapiale ja ravimitele aega andma. Sa pead endale aega andma.”

„Mulle tundub, nagu see oleks kestnud juba aastaid. Iga kord Hazeltoni sõites kinnitan endamisi, et see on viimane kord. Ma ei taha neid müüre näha, ma ei taha valvurite juurest läbi minna. Ma ei taha seal istuda ega läbi klaasi rääkida. Ma ei taha, et kõik need ajakirjanikud ja muud ootavad mind ja üritavad minuga rääkida. Nad karjuvad igasuguseid asju. Sina ei tea seda.”

„Siis ära ole nende sihtmärk.”

Susan raputas üksnes pead. „Aga siis... Tomil on oskus mu meelt muuta, panna mind endas kahtlema. Ja lõpuks teen ikka seda, mis tema käsib. Ma teadsin, et ajakirjanikega rääkimine on vale. Ma teadsin, et lepingu allkirjastamine on vale. Aga ma ei ole tugev ja vapper ja metsik, nii et ma tegin nii, nagu tema käskis. Tema ütles, võta raha, kirjuta paberitele alla. Ma pidin panema raha tema vanglakontole ja otsima lähedusse maja. Pidin käima teda iga nädal vaatamas ja viima vähemalt alguses lapsed kord kuus teda vaatama.”

„Seda ei lase ma sul küll teha. Võib juhtuda, et muu mul ei õnnestu, aga ma ei lase sul lapsi sinna viia.”

„Tema hakkab mulle vastu. Minu oma tütar.” Susan pühkis nuuksudes pisara. „Tema ei lähe ja võitleb nagu tiiger, et ka Mason ei läheks. Pean neile parem ema olema. Ma tean seda.”

„Ära mine tagasi.” Seth pani käe ta peale, tundis, kuidas see kangestus. „Saa tugevamaks. Võta paariks nädalaks aeg maha, siis vaatame. Räägi sellest arstiga.”

„Üritan. Seth, ma olen sinule ja Harryle väga tänulik. Mul on kahju, et pärast kõike seda, mis te olete meie heaks teinud, toimisin nii, nagu Tom käskis.”

„Elame üle.”

„Lähen nüüd üles ja räägin lastega. Ja siis tuleme alla ja teeme õhtusöögi valmis.”

„See on hea algus. Ma armastan sind, Suze.”

„Seda vist tõesti.” Ta tõusis püsti. „Mina sind ka. Ära jäta mind.”

„Seda ei sünni iial.”

Ta kallistas venda kõvasti ja väljus siis köögist ning läks trepist üles. Ta mõtles, et see oli ta elu kõige raskem minek. Raskem veel kui see kohutav minek läbi vangimaja külastusruumi.

Ta seisatas Naomi toa lävel ja vaatas põrandal istuvaid lapsi: Mason turritas pliiatsi ja töövihiku kohal.

Mason oli nutnud ja see murdis ta südame, sest tema oli nende pisarate põhjus.

Naomi aga mitte. Tema silmad, kui ta need tõstis ja talle otsa vaatas, olid kuivad ja sähvisid sädemeid.

„Kõigepealt tahan andeks paluda. See, mis ma ütlesin onu Sethi ja Harry kohta, oli vale. See oli vale ja inetu. Loodan, et te annate mulle andeks. Ja ma tahan öelda, et teil oli õigus. Teil mõlemal oli õigus. Me ei koli Sethi ja Harry juurest ära. Ma tegin valesti, et nende inimestega rääkisin. Et rääkisin ajakirjanikega, raamatu kirjutajaga. Ma ei saa minna tagasi ja teha seda olematuks, aga ma ei tee seda enam iial. Naomi, palun anna andeks, et andsin neile su pildi. Ma ei tea, kuidas seda sulle korvata. Aga ma üritan parem olla. Ausõna, ma üritan. Seda on lihtne öelda. Ma pean seda teile tõestama. Te peate andma mulle võimaluse tõestada, et ma olen parem.”