Читать книгу Loojangute värvid - Нора Робертс - Страница 6

Montana lääneeosa, 1991

Alice Bodine kergendas end männituka taga. Selleks et puude taha jõuda, oli ta pidanud sumpama läbi paksu lume ja ta paljas tagumik (vesikiili tätoveeringuga, mille ta oli lasknud Portlandis teha) värises murdlainetena vuhiseva tuule käes.

Kuna ta oli kõndinud mööda mahajäetud teed kolm miili, nägemata ühtki autot, ei saanud ta aru, miks ta üldse oli teelt lahkumisega vaeva näinud.

Aga küllap on mõni harjumus lihtsalt liiga sügavalt juurdunud, mõtles ta teksaseid üles tõmmates.

Jumal teab, et ta oli üritanud. Oli üritanud loobuda harjumustest, vabaneda reeglitest, tavadest ja ootustest. Aga siin ta nüüd oli: sellest, kui ta oli kuulutanud, et vabaneb kõigest tavalisest ja harilikust, oli möödas kolm aastat ja siin ta nüüd oli – vedas oma pooljääs tagumikku tagasi koju.

Ta kohendas õlgadel seljakotti, kui jalgu kõrge kaarega oma jälgedesse asetades tagasi mahajäetud maanteele astus. Seljakott sisaldas kogu tema maist vara, mille hulka kuulus veel üks paar teksaseid, AC/DC T-särk, Grateful Deadi pusa, mille ta oli esmakordselt Los Angelesse jõudes ühelt nüüdseks unustatud tüübilt võtnud, seep ja šampoon, mille oli näpanud õnnekombel lühikeseks jäänud hotelli toateenija karjääri jooksul Idaho osariigi Rigby linna Holiday Innist, kondoomid, meik, viisteist dollarit ja kolmkümmend kaheksa senti ning see, mis oli jäänud alles päris korralikust kanepist, mille ta oli pannud pihta ühelt tüübilt, kellega Oregoni idaosas ühel laagriplatsil pidutses.

Ta kinnitas endale, et läheb tagasi koju sellepärast, et tal on raha otsas ning kuna ei kavatse enam elu seeski koristada mingi nõmeda tüübi spermaseid linu. Lisaks sellele tunnistas ta endale, kui kerge oleks olnud saada mõneks neist surnud silmadega naistest, keda ta oli näinud nii paljude linnade nii paljudel tänavanurkadel mehi püüdmas.

Ta tunnistas, et oli sellele üsna lähedale jõudnud. Kui su kõht on küllalt tühi, kui sul on küllalt külm, kui kardad küllalt, siis tundus oma keha müümine – lõpuks on see ju kõigest seks – söögi ja normaalse ulualuse hinnaga täiesti okei.

Aga tegelikult – ja tuli ette hetki, mil ta tunnistas tõde – oli mõni reegel, mida ta polnud valmis rikkuma. Tegelikult tahtis ta koju. Ta tahtis ema, õde, vanavanemaid. Ta tahtis oma tuba, mille ilusatel roosadel seintel on plakatid ning mille akendest avaneb vaade mägedele. Ta tahtis tunda hommikuti köögis kohvi ja peekoni lõhna ning tunda enda all galopeerivat hobust.

Ta õde oli abielus – kas mitte õe nõme, läbi ja lõhki traditsiooniline pulm polnudki see, mis sai viimaseks õlekõrreks? Reeniel võib nüüd juba laps olla – arvatavasti ongi – ja võib arvata, et ta on endiselt sama neetult täiuslik nagu alati.

Aga ta tundis puudust isegi sellest, isegi Maureeni vastikust täiuslikkusest.

Ja nii kõndis ta edasi, veel ühe miili, pruugitud asjade poest ostetud kulunud fliisjakk ei kaitsnud külma eest ja üle kümne aasta vanad saapad kopsisid kitsal teepeenral kõvakstõmbunud lund.

Ta oleks pidanud Missoulast koju helistama. Oleks pidanud uhkuse maha suruma ja helistama. Vanaisa oleks talle järele tulnud – ja vanaisa ei pidanud iial loenguid. Aga tema oli kujutanud ette, kuidas mööda teed rantšo poole kõnnib – võib-olla isegi uhkeldaval sammul.

Ja kuidas kõik jääb seisma. Kuidas töömehed, hobused ja isegi kari väljal seisatavad. Kuidas vana hagijas Blue sörgib teda tervitama. Ja kuidas ema astub maja ette trepile.

Kadunud tütar tuleb tagasi.

Alice ohkas, nii et õhku paiskus sooja õhu pilv, mille kärekülm tuul minema puhus.

Ta oleks pidanud olema targem – oligi targem –, aga Missoulast küüti saada tundus omamoodi endena. Ja ta jõudis kodust kaheteistkümne miili kaugusele.

Ta ei pruugi pimeduse saabumiseks koju jõuda ja see tegi talle muret. Tal oli seljakotis taskulamp, aga selle patareid olid peaaegu tühjad. Tal oli välgumihkel, aga mõte jääda öö peale ilma telgi või tekita, ilma söögita ja olukorras, kus viimane vesi oli otsa saanud juba kahe miili eest, sundis teda edasi sammuma.

Ta üritas ette kujutada, mis nad talle ütlevad. Nad on teda nähes rõõmsad – peavad olema. Võib-olla on nad pahased, et ta läks minema, jättes maha üksnes nipsaka kirja. Aga ta oli siis kaheksateist ja küllalt vana, et teha nii, nagu tahtis – ja tema ei tahtnud kolledžit või abieluvanglat või teha rantšos mõnd tühja tööd.

Ta tahtis vabadust ja oli selle endale ka võtnud.

Nüüd oli ta kakskümmend üks ja oli langetanud ise otsuse koju tulla.

Võib-olla polegi tal eriti midagi rantšos töötamise vastu. Võib-olla kaalub ta isegi kolledžisse minekut.

Ta oli täiskasvanud naine.

Täiskasvanud naise hambad tahtsid plagiseda, aga ta rühkis edasi. Ta lootis, et vanavanemad on veel elus – ja tundis süümepiinu, sest ta ei saanud olla täiesti kindel, et vanaema või vanaisa on ikka veel elus.

Muidugi on elus, rahustas Alice end. Ta on ju olnud ära kõigest kolm aastat. Vanaema ei oleks pahane – vähemalt mitte eriti kaua. Võib-olla ta noomiks teda. Vaata, kui niruks sa oled jäänud! Mida sa küll oma juustega oled teinud?

Alice tõmbas selle mõtte juures naeratades suusamütsi veelgi mõnusamalt lühikestele juustele, mille ta oli värvinud nii heledaks, kui tal õnnestus. Talle meeldis blond olla, talle meeldis, kuidas see säravam värv muutis ta silmad rohelisemaks.

Aga eelkõige meeldis talle mõte sellest, kuidas vanaisa kallistab teda kõvasti, kuidas ta istub kaetud laua äärde – tänupüha on ju kohe varsti – ja räägib kogu oma ennasttäis perele oma seiklustest.

Ta oli näinud Vaikset ookeani, oli jalutanud filmitähena Rodeo Drive’il, oli töötanud kaks korda filmides statistina. Mis siis, et pärisosade saamine päris filmides osutus palju raskemaks, kui ta ette oli kujutanud, aga ta oli vähemalt üritanud.

Ta oli tõestanud, et saab ise hakkama. Et ta suudab teha asju, näha asju, kogeda asju. Ja kui nad hakkaksid talle väga pinda käima, võib ta kõike seda uuesti teha.

Alice pilgutas pahaselt silmi ja pühkis ära silmi tunginud pisarad. Ta ei kavatsenud anuda. Tema ei anu, et ta koju vastu võetaks.

Jumal küll, kuidas ta tahtis kodus olla.

Päikese asukoha järgi oli selge, et ta ei jõua koju enne pimedat, ning õhus oli tunda läheneva lumesaju lõhna. Võib-olla – võib-olla kui minna puude vahelt üle põllu, siis jõuaks välja Skinneri taluni.

Ta jäi väsinult ja kõheldes seisma. Maantee peale jääda on ohutum, aga üle välje minnes võidaks ta tubli miili või rohkemgi. Pealegi oli seal paar onni, juhuks kui ta ei mäleta enam teed. Kõigest neli seina ja katus looduses puhkajatele, aga sinna õnnestuks sisse murda, teha tuli ja leida vast isegi mõni konserv.

Ta vaatas tühjana tunduvat teed, üle lumega kaetud väljade, lumemütsidega mägede poole, mis kerkisid videvikus ja lähenevas lumesajus hallikassinistena taevasse.

Hiljem mõtles Alice selle otsustamatusehetke peale, nende paari minuti kõhklemise peale, kui ta seisis maanteeserval kõledas tuules. Nende paari minuti peale, enne kui ta astunuks sammukese väljade ja mägede poole, mis viinuks ta mändide üha pikemaks venivatesse varjudesse, maanteest eemale.

Kuigi see oli esimene heli, mida Alice oli rohkem kui kahe tunni jooksul peale oma hingamise, oma sammude ja puudes lõõtsuva tuule kuulnud, ei jõudnud mootorimüra talle kohe kohale.

Ja kui jõudis, ronis ta uuesti läbi lume, tundis, kuidas süda hüppab, kui ta lähenevat kastikat nägi.

Ta astus tee keskele ja selle asemel et tõsta pöial, nagu ta oli oma teekondadel arvutuid kordi teinud, vehkis ta appikutsuvalt kätega.

Ta oli küll kolm aastat ära olnud, aga olema olemuselt oli ta ikkagi maatüdruk. Lääne tüdruk. Mitte keegi ei sõida mööda naisest, kes annab üksildasel teel märku, et vajab abi.

Kui auto võttis kiiruse maha, et seisma jääda, tundus Alice’ile, et ta pole elu seeski näinud midagi nii ilusat kui see relvatugedega roostes sinine Ford, mille kasti kattis present ja mille tuuleklaasil oli kleeps kirjaga TÕELINE PATRIOOT.

Kui juht kõrvalistujaakna alla keris, võitles Alice pisaratega.

„Tundub, et te vajate abi.”

„Tahaksin küüti.” Alice naeratas mehele teda pilguga mõõtes. Ta vajas küüti, aga ta polnud loll.

Mees kandis üsna vana lambanahkset kasukat ja lühikestel tumedatel juustel pruuni kauboikaabut.

Hea välimusega mees, mõtles Alice. Selline asi tuli alati kasuks. Vanem – vähemalt nelikümmend. Silmad, mis olid samuti tumedad, tundusid üsnagi sõbralikud.

Alice kuulis autoraadiost kantrimuusikat.

„Kui kaugele te tahate minna?” küsis mees Montana lääneosale omase venitava kõneviisiiga, mis kõlas samuti nagu muusika.

„Bodine’i rantšosse. See on…”

„Tean, kus see on. Sõidan sealt mööda. Hüpake sisse.”

„Tänan. Tänan. Suur tänu.” Alice võttis seljakoti seljast ja tõmbas enda järel autosse.

„Kas te auto läks katki? Ma ei näinud tee ääres ühtki autot.”

„Ei.” Alice pani seljakoti jalgade juurde maha ja oli peaaegu sõnatu kergendusest, mis valdas teda, kui ta tundis auto radiaatorist puhuvat soojust. „Tulin Missoulast, sain küüti, aga nad pidid umbes kuue miili eest ära keerama.”

„Kas te olete siis kuus miili jala maha käinud?”

Alice sulges õndsuses silmad: ta varbad, mis olid olnud nagu jääkuubikud, hakkasid üles sulama. „Teie olete esimene, keda ligemale kahe tunni jooksul näinud olen. Ma ei arvanud, et pean kogu maa jala maha käima. Mul on väga hea meel, et nüüd pole seda vaja teha.”

„Pikk tee – ja teiesugune ihuüksi tee peal. Kohe varsti läheb pimedaks.”

„Tean. Mul vedas, et teie siit mööda sõitsite.”

„Teil vedas,” kordas mees.

Alice ei osanud rusikat oodata. See käis nii kähku ja oli nii ootamatu. Ta nägu oleks löögist nagu plahvatanud. Ning siis kaotas ta teadvuse.

Teist lööki ta enam ei tundnud.

Mees, erutatud, et talle oli selline võimalus lihtsalt taevast sülle kukkunud, tegutses kiiresti: ta tassis Alice’i autokasti ja lükkas lõdva keha presendi alla.

Ta sidus Alice’i käed ja jalad kinni, pani suhu tropi ning viskas talle vana teki peale.

Ta ei tahtnud, et Alice enne surnuks külmuks, kui ta koju jõuab.

Sõita oli veel üsna mitu miili.