Читать книгу Loojangute värvid - Нора Робертс - Страница 7

Tänapäev

Koidik säras roosa roosina, maalides lumega kaetud mäed õrnades toonides. Põdrad hüüdsid hommikusel palverännakul läbi udu ujudes ja kukk kires nõudliku äratuskellana.

Veel viimast kohvitilka nautiv Bodine Longbow seisis köögiuksel, et vaadata ja kuulata seda, mida tema pidas novembrikuu päeva kõige imelisemaks alguseks.

Ainus asi, mis teeks selle päeva veelgi paremaks, oleks see, kui päev oleks tunni võrra pikem. Ta oli soovinud juba lapsepõlveast peale, et päevad oleksid kahekümne viie tunnised, ta oli pannud lausa kirja, mida kõike ta jõuaks veel ühe kuuekümne minutiga korda saata.

Aga kuna maakera pöörlemine ei tulnud tema soovile vastu, tegi ta selle tasa sellega, et magas vaid harvadel juhtudel kauem kui poole kuueni. Selleks ajaks kui päike tõusis, oli tema juba teinud ära hommikuse trenni – täpselt kuuskümmend minutit –, käinud duši all, teinud end korda, pannud selga tööriided, lugenud läbi e-kirjad ja sõnumid, söönud hommikusöögiks jogurti – üritades panna end nautima Granolat, mis meeldis talle sama vähe kui jogurt –, vaadates samal ajal üle oma päevakava.

Kuna päevakava oli tal juba peas, polnud vaja seda üle vaadata. Aga Bodine oli põhjalik.

Kuna nüüd oli koidueelne osa päevast möödas, võib nautida mõne hetke hommikust latet: topeltespresso, rammus piim ja terake karamelli, kuigi ta üritas oma sisemist kriitikut veenda, et tal õnnestub end sellest kunagi võõrutada.

Peagi ärkavad ka teised ja tulevad kööki: isa ja vennad on selleks ajaks käinud karja üle vaatamas ja pannud töömehed tööle. Kuna Clementine’il oli vaba päev, purjetab ema kööki, et valmistada heatujuliselt ja täiuslikult tüüpiline Montana rantšo hommikusöök. Söötnud ära kolm meest, koristab Maureen köögi, enne kui läheb Bodine Resorti, kus ta tal on müügijuhi amet.

Maureen Bodine Longbow oli oma tütre pidev imetluseallikas.

Bodine oli täiesti kindel, et lisaks sellele, et ema ei soovinud aktiivselt, et päev oleks tunni võrra pikem, polnud tal seda vajagi, et jõuda kõik ära teha: säilitada kindel abielu, aidata juhtida kaht keerulist ettevõtet – rantšot ja puhkekeskust – ning nautida samal ajal veel täiel rinnal elu.

Just siis, kui Bodine’il see mõte peast läbi käis, tuhises Maureen kööki. Ta lühikesed küpsetatud kastani tooni juuksed ehtisid roosinupuna ilusat nägu. Elavad rohelised silmad naeratasid Bodine’ile.

„Hommikust, kullake!”

„Hommikust. Sa näed superhea välja.”

Maureen tõmbas käega üle kitsaste puusade ja kena mererohelise kleidi. „Mul on täna päev otsa koosolekud. Pean ju muljet avaldama.”

Ta avas sahvrisse viiva vana laudaukse, võttis sealt konksu otsast valge lihunikupõlle.

Kuigi ega peekonirasv julgekski sellele kleidile pritsida, mõtles Bodine.

„Ole kena, tee mulle üks late,” palus Maureen põlle ette pannes. „Keegi teine ei tee seda nii hästi kui sina.”

„Saab tehtud. Mul on kohe hommikul Jessiega nõupidamine,” ütles Bodine. Jessie Baazov oli puhkekeskuse üritustekorraldaja ning oli olnud selle koha peal kolm kuud. „Põhiteema on Linda-Sue Jacksoni pulmad. Linda-Sue ise tuleb kella kümneks.”

„Mmm. Su isa räägib, et Roy Jackson nutab õlleklaasi, mõeldes, kui kalliks ta tütre mehelepanek maksma läheb, aga ma tean, et Linda-Sue ema on otsustanud, et kõik peab olema viimase peal. Kui meil õnnestuks tellida kohale taevane inglikoor, siis tahaks tema, et selle laul saadaks ta tütre altari ette.”

Bodine aurutas late jaoks korralikult piima. „Kui hind sobiks, saaks Jessie sellega ilmselt hakkama.”

„Ta saab vist päris kenasti hakkama?” Maureen pani kaheksakohalisele pliidile tohutu suure panni ja asus peekonit praadima. „See tüdruk meeldib mulle.”

„Sinule meeldivad kõik.” Bodine andis emale kohvi.

„Nii on elu õnnelikum. Kui otsida, leiad kõigis midagi head.”

„Adolf Hitler?” pakkus Bodine.

„Noh, tema oli, nagu oli, tema tõmbas liiva sisse joone, millest enamik enam üle astuda ei taha. Ja see on hea.”

„Teist sinusarnast ei ole.” Bodine kummardus oma suurelt kõrguselt – ta oli juba kaheteistaastaselt ületanud kasvus ema viis jalga kolm tolli¹ ja kasvanud veel viis tolli pikemaks² – ning suudles ema põsele. „Mul on enne tööleminekut veel nii palju aega, et laud ära katta.”

„Oh, kullake, sa pead ka hommikust sööma.”

„Sõin jogurtit.”

„Sa ei talu ju seda.”

„Ma ei talu seda ainult siis, kui seda parajasti söön, ja see on mulle kasulik.”

Maureen ohkas, tõstis peekonitükid nõrguma ja pani pannile uued. „Vahel on mul küll tunne, et sina ise oled endale parem ema, kui mina sulle üldse kunagi olin.”

„Sina oled maailma parim ema,” vaidles Bodine vastu, võttes samal ajal kapist virna igapäevataldrikuid.

Müra oli kuulda paar sekundit enne ukse avanemist. Tema ellu kuuluvad mehed astusid koos paari koeraga sisse.

„Pühkige jalad puhtaks.”

„Reenie, kullake, kuidas me siis seda unustada saame?” Sam Longbow võttis kaabu peast – Maureeni söögilauas ei kandnud keegi kaabut.

Sam oli kuus jalga kolm tolli³ ja enamiku ta pikkusest moodustasid jalad. Ta oli tugeva kehaehitusega kena välimusega mees, kelle mustades juustes oli hõbedat, ning ta tumepruunide silmade nurkades olid naerukurrud.

Ta vasakpoolne lõikehammas oli pisut viltu ning Bodine’i arvates lisas see ta naeratusele sarmi.

Bodine’ist kaks aastat vanem Chase riputas kauboikaabu nagisse ja ajas seljast laudajope. Chase oli pärinud pikkuse ja kehaehituse isalt – tegelikult olid selle pärinud kõik Longbow’ lapsed –, kuid näolt ja juuksetoonilt meenutas ta ema.

Bodine’ist aasta noorem Rory oli kombinatsioon mõlemast vanemast: tal olid tumepruunid juuksed, elavad rohelised silmad ja Sam Longbow’ näo kahekümne kahe aastase versioon.

„Ehk teed ühele veel?”

Maureen vaatas kulmu kergitades Chase’i poole. „Mina võin seda alati teha. Kellele?”

„Kutsusin Cali hommikusöögile.”

„Noh, pane siis veel üks taldrik,” kamandas Maureen. „Callen Skinner pole istunud meie lauas juba väga pikka aega.”

„Kas ta on tagasi?”

Chase noogutas kohvimasina juurde minnes Bodine’ile. „Jõudis eile õhtul. Seab end hütis sisse – nagu me kokku leppisime. Soe hommikusöök aitaks sellele kaasa.”

Chase jõi oma kohvi mustalt, Rory lisas ohtralt piima ja suhkrut. „Ta ei näe sugugi Hollywoodi kauboi moodi välja.”

„Meie noorimale on see suur pettumus,” märkis Sam suure kraanikausi ees käsi pestes. „Rory lootis, et ta tuleb kohale kannuste kõlisedes, kaabul hõbedane pael ja saapad läikima viksitud.”

„Ei midagi sellist.” Rory näpsas peekonitüki. „Ei näe üldse teistmoodi välja kui siit ära minnes. Vast ehk pisut vanem.”

„Ta pole minust aastatki vanem. Kuule, jäta meile ka peekonit,” lisas Chase.

„Teen juurde,” lausus Maureen rahupakkuvalt ja tõstis näo, kui Sam kummardus teda suudlema.

„Sina, Reenie, näed välja ilus nagu kommikarp. Ja lõhnad sama hästi.”

„Mul on terve ennelõuna täis kohtumisi.”

„Kui juba kohtumistest rääkida,” lausus Bodine kellale pilku heites, „siis pean mina minema hakkama.”

„Kullake, kas sa siis ei saa nii kaua oodata, et Callenile tere öelda? Sa pole seda poissi ju ligemale kümme aastat näinud.”

Kaheksa, mõtles Bodine ning pidi tunnistama, et Cali oleks päris huvitav näha. Aga… „Kahjuks ei saa. Küll ma näen teda – ja teid ka,” lausus ta isa suudeldes. „Rory, mul on vaja sinuga kontoris paarist asjast rääkida.”

„Tulen kohale, boss.”

Bodine turtsatas selle peale ning läks tagakotta, kuhu oli juba koti vajalike asjadega valmis pannud. „Õhtupoole hakkab lund sadama,” hüüdis ta jopet selga ajades ning pannud mütsi pähe, salli kaela ja kindad kätte, astus ta külma hommikusse.

Ta oli ühe minuti oma päevaplaanist maas ning seetõttu kõndis ta auto poole kiirel sammul. Ta oli teadnud, et Callen on tagasi tulemas, oli osalenud perekonna koosolekul, kus arutati tema ratsastajana tööle võtmist rantšosse.

Callen oli olnud lapsepõlvest saadik Chase’i parim sõber ning Bodine oli kõikunud aastaid kahevahel: kord ei talunud ta Callenit silmaotsaski, siis oli temasse kõrvuni armunud.

Ta ei mäletanudki enam, mis seisus asi siis oli, kui Callen Montanast lahkus. Mööda kõvakstambitud lumist laines rantšoteed sõites mõtles ta, et Callen oli olnud kodust lahkudes noorem kui Rory praegu.

Umbes kakskümmend ja küllap kohutavalt nördinud ja pahane, et oli ilma jäänud oma sünniõigusest. Maast, mille tema isa oli Skinneritelt ära ostnud, kui Calleni isal olid viisakalt öelda rasked ajad.

Tal olid raskused sellepärast, et ta mängis maha head ajad. Bodine oli kuulnud isa rääkimas, et Skinner ei kõlvanud hasartmängijana kuhugi ning oli sellest sama suures sõltuvuses kui mõni teine pudelist.

Nii et kui maa, mida Callen kindlasti armastas, oli kahanenud vähem kui viiekümne aakrini pluss maja ja paar kõrvalhoonet, lahkus Callen Skinner kodust, et leida oma tee.

Chase’i jutu järgi oli Calil läinud hästi ning ta oli olnud filmides hobusekarjus.

Nüüd, kui Cali isa surnud ja ema lesk ning ta õde oli abielus ja tal oli väike laps ja ta ootas järgmist, tuli Cal tagasi.

Bodine’i teada polnud allesjäänud Skinneri maad väärt seda, mis selle eest laenude tagatisena võlgu oldi. Ja maja oli tühi, sest proua Skinner oli kolinud tütre juurde ilusasse majja Missoulas, kus Savannah’l ja ta abikaasal oli kunstipood.

Võis arvata, et varsti tuleb koosolek, kus arutatakse allesjäänud viiekümne aakri äraostmist, ja ta arutas sõidu ajal omaette, kas see maa sobiks paremini rantšo või puhkekeskuse tarbeks.

Maja võib korda teha ja üürida välja gruppidele. Või kasutada seda ürituste korraldamiseks. Väiksemate pulmade, firmaürituste, perekondlike koosviibimiste läbiviimiseks.

Või säästa aega ja raha ning lammutada maja maha ning ehitada uus.

Sõites ristikheinalehelogoga Bodine Resorti kaare alt sisse, veetis ta aega erinevate võimalustega mängides.

Ta tegi ringi ümber kompleksi ja märkas, et poes põlevad tuled, sest hommikuse vahetuse omad olid kompleksi avamiseks valmis. Sel nädalal oli tulemas nahkehistööde müük, mis meelitab kindlasti kohale hilissügisesi külastajaid. Või siis meelitab Rory meeskonna turundustöö kohale neid külastajaid, kes on läbi astunud restoranist.

Ta keeras laia terrassiga pika madala hoone ette, kus asus vastuvõtt.

Seda nähes tundis ta alati uhkust.

Puhkekeskus oli sündinud enne teda ta ema, vanaema ja vanavanaema ideest ning selle ohje hoidis vanaema Cora Riley Bodine.

Rantšo, mis oli olnud algusaegadel läbi ja lõhki meeste pärusmaa, oli arenenud luksuslikuks puhkekeskuseks, mis pakkus viietärnikööki, isiklikku teenindust, seiklusi, poputamist, üritusi, lõbustusi ja nii edasi ning kõike seda rohkem kui kolmekümne tuhandel aakril – ja selle alla kuulus ka niinimetatud töörantšo. Ning kõik see Montana lääneosa hindamatu ilu foonil, mõtles ta autost väljudes.

Ta läks kiirel sammul sisse, kus tohutu suure põleva kamina ees paar külalist kohvi nautis.

Ta nina tabas kõrvitsa ja nelgi lõhna ning ta lehvitas heakskiitvalt leti suunas, soovides jõuda juba oma kabinetti, et päevaga pihta hakata. Kuid nähes, et punapäine Sal, keda Bodine oli tundnud juba kooliajast saadik, annab talle märku, läks ta leti juurde.

„Tahtsin öelda, et Linda-Sue helistas just ja ütles, et jääb pisut hiljaks.”

„Nii on see alati.”

„Jah, aga seekord ta ka ütles seda. Ta läheb emale järele.”

Bodine’i päeva alustalad said esimese mõra. „Kas ta ema tuleb siis ka kohtumisele?”

„Kahju küll, aga jah.” Sal naeratas kurvalt.

„See on peamiselt Jessie probleem, aga tänan info eest.”

„Jessie pole veel jõudnud.”

„Pole midagi. Mina jõudsin varem.”

„Sina jõuad alati varem,” hüüdis Sal, kui Bodine läks ümber nurga puhkekeskuse juhataja – Bodine’i enda kabineti suunas.

Talle meeldis kabineti suurus. See oli küllalt suur, et korraldada siin kohtumisi personali või juhatajatega, ja küllalt väike, et need kohtumised oleksid isiklikud.

Kabinetis oli topeltaken, kust avanes vaade kivisillutisega teedele, hoone sellele osale, kus asus restoran ja eksklusiivsem söögisaal, ning põldude taga paistvatele mägedele.

Ta oli meelega vanaema vana laua asetanud nii, et istus seljaga akna poole, sest muidu oleks võinud see vaade töötegemist segada. Tal oli kaks kõrge seljatoega nahkkattega tooli, mis olid omal ajal ehtinud rantšo elumaja kabinetti, ning väike diivan, mis oli kunagi kuulnud emale ja mis olid nüüd kaetud toeka suviselt sinise kangaga.

Ta pani jope, mütsi ja salli nurka nagisse, silus juukseid – mis olid sama mustad nagu isal ja mida ta kandis seljal pikas sabas.

Ta meenutas vanaisa – või vähemalt nii vanaisa lesk alati rääkis. Bodine oli näinud fotosid ja nägi neis teatavat sarnasust noore Rory Bodine’iga, kes oli enne oma kahekümne kolmandat sünnipäeva Vietnamis surma saanud.

Vanaisal olid jõulised rohelised silmad ja lai suu. Vanaisa mustad juuksed olid olnud laines, Bodine’i omad olid pulksirged, aga tal olid vanaisa kõrged põsesarnad ja väike ninakas nina ning valge iiri nahk, mis nõudis suurtes kogustes päikesekreemi.

Aga talle meeldis mõelda, et ta oli pärinud vanaema ärivaistu.

Ta läks laua juurde, kus oli kohvimasin, mis tegi päris talutavat kohvi, ning läks koos kohvikruusiga laua taha, et vaadata üle päeva esimese kahe kohtumise märkmed.

Just siis, kui ta oli valmis saamas, helises telefon, samas tuli sisse meil ning Jessica astus uksest sisse.

Jessie kandis kleiti nagu Maureengi. Tema kleit oli erkpunane ning selle peal kandis ta kreemikat nahkjakki. Madalad kõrge kontsaga saapad ei peaks lumes viit minutitki vastu, aga sobisid punase kleidiga nii hästi, nagu oleks saapad ja kleit värvitud ühes anumas.

Bodine imetles paratamatult Jessie peent stiili.

Jessica blondide triipudega juuksed olid kinnitatud krunni, nagu tal tööpäevadel kombeks oli. Sarnaselt saabastega klappis ka huulepulga värv täpselt kleidiga ning sobis ta teravate põsesarnade, kitsa ja sirge nina ning selgete jääsiniste silmadega.

Ta võttis istet, oodates, et Bodine lõpetaks kõne, ning võttis jaki taskust oma telefoni ja otsis sealt midagi.

Bodine naaldus kõnet lõpetades toolile. „Westerni kirjanike ühenduse koordinaator võtab sinuga ühendust kolmepäevase ürituse ja lahkumisbanketi asjus.”

„Kas nad ütlesid ka kuupäevad? Kui palju neid on?”

„Eeldatavalt üheksakümmend kaheksa. Kuupäevad on üheksandast jaanuarist kaheteistkümnenda jaanuarini.”

„Kohe saabuvas jaanuaris?”

Bodine naeratas. „Neil oli üks koht broneeritud, aga sellega juhtus midagi, nii et nüüd on nad hädas. Vaatasin, et meil õnnestuks see küll ära mahutada. Pärast pühi on siin vaiksem. Broneerime neile kohtumisteks ja banketiks veski ning soovitud neljakümne kaheksaks tunniks külalismajad. Nende koordinaator Mandy tundus küll üsna asjalik, aga pisut meeleheitel. Saatsin just äsja sinule, emale ja Roryle kõigi üksikasjadega meili. Nende eelarve peaks välja vedama.”

„Olgu. Räägin temaga, võtan ta soovid toitlustuse, transpordi, ürituste ja kõige muu kohta. Kirjanikud?”

„Jah.”

„Hoiatan Salooni.” Jessica tegi telefoni ülestähenduse. „Minu seniste kogemuste põhjal on kirjanike üritustel alati suured baariarved.”

„Väga hea!” Bodine osutas pöidlaga väikese kohvimasina suunas. „Tee endale kohvi.”

Jessica tõstis selle peale iirirohelise Bodine Resorti veepudeli, mida ta kõikjal kaasas kandis.

„Kuidas sa saad küll ilma kohvita elada?” küsis Bodine päris siiralt. „Või koolata. Kuidas sa suudad üksnes vee peal elada?”

„Sellepärast et vein on ka veel olemas. Ja jooga ja meditatsioon.”

„Kõik need asjad panevad ju magama.”

„Siis mitte, kui neid õigesti teha. Sa peaksid tõesti rohkem joogaga tegelema. Ja meditatsioon aitaks sul kohvijoomist piirata.”

„Meditatsioon paneb mind mõtlema kõigi nende asjade peale, mida ma parema meelega teeksin.” Bodine keerutas tooli ühele ja teisele poole. „See jakk meeldib mulle kohe väga.”

„Tänan. Käisin vabal päeval Missoulas ja priiskasin pisut. Ja see on vaimule peaaegu sama hea kui jooga. Sal räägib, et Linda-Sue jääb pisut hiljaks – nagu see oleks mingi uudis – ja et ta ema tuleb ka.”

„See on jah viimane uudis. Saame hakkama. Nad võtavad kolmeks päevaks viiskümmend neli külalismaja. Prooviõhtusöök, pulm, pulmavastuvõtt – lisaks muudele üritustele vallutavad nad sisuliselt päev enne pulmi Zen-linnaku.”

„Pulm on kõigest nelja nädala kaugusel, nii et neil pole ilmselt enam aega rohkem meelt muuta või midagi lisada.”

Bodine muigas. „Sa ikka oled Dolly Jacksoniga kohtunud?”

„Mina saan Dollyga hakkama.”

„Parem juba sina kui… keegi teine,” leidis Bodine. „Vaatame üle, mis meil siin on.”

Nad käisid kõik broneeringud põhjalikult läbi ja olid just jõudnud ühe väiksema pühadeürituseni, mis pidi leidma aset nädal enne jõule, kui Sal pistis pea ukse vahelt sisse.

„Linda-Sue ja tema ema.”

„Kohe tuleme. Oota, Sal! Telli Mimosad.”

„Tohoh!”

„Nutikas liigutus,” lausus Jessica, kui Sal oli lahkunud. „Meelita neid, et nad oleks leebemad.”

„Linda-Sue polegi nii hull. Chase käis temaga kooli ajal mingi viis minutit.” Bodine tõusis püsti ja kohendas tumepruuni vesti. „Aga Mimosa kokteilid pole kunagi liiast. Lähme siis lahingusse.”

Ilus, vormikas ja üsna kergesti närvi minev Linda-Sue tammus fujaees, käed rindade vahele surutud.

„Ema, kas sa siis ei saa aru? Kõik on ehitud jõuludeks, puud, tuled, kamin nagu praegu. Ja Jessica ütles, et veski särab.”

„Tahaks loota. Ma räägin sulle, et meil on vaja neid suuri küünlajalgu ja vähemalt tosin. Kuldseid, nagu ma selles ajakirjas nägin. Mitte läikivkuldseid, vaid stiilselt kuldseid.”

Dolly kritseldas rääkides telliskivipaksusesse lumivalgesse pulmakaustikusse.

Ta pilgus oli pisut hullunud helk.

„Ja valge sameti asemel sinna, kus saan peatub, punane samet – tumepunane, mitte erkpunane. Nii tõuseb su kleit paremini esile. Ja ma räägin, et meil on vaja harfimängijat – kes kannab stiilse kuldse äärisega punast sametit –, kes mängib sel ajal, kui külalised tulevad sisse ja leiavad istekohad.”

Jessica hingas sügavalt sisse. „Mimosasid tuleb juurde tellida.”

„Kuulsin, mis sa ütlesid.” Bodine manas näkku naeratuse ja sekkus kriitilisel silmapilgul ema ja tütre vestlusesse.

Bodine kuulas stiilselt kuldse pulma arutelu nelikümmend minutit ja põgenes siis. Nende kolme kuu jooksul, mil Jessica oli olnud ürituste korraldaja ametikohal, oli ta tõestanud, et saab tülika ema ja otsustusvõimetu pruudiga väga hästi hakkama.

Teda ootas nii või teisiti ees kohtumine restoranijuhatajaga ning tal oli vaja vastata autojuhi paarile küsimusele ning ta tahtis saada päevakorrast maha arupidamise talliülemaga.

Käänuline ja mägine kruusatee tema kontorist teemakeskusesse oli ligemale poole miili pikkune, aga niipea kui ta astus kargesse õhku, otsustas ta autoga sõitmise asemel minna jala.

Nüüd oli õhus tunda lume lõhna – võis arvata, et enne õhtut hakkab sadama. Ent praegu oli taevas lähenevate pilvede all helesinine.

Ta möödus paarist väikesest rohelisest Kiast, mida külalised said puhkekeskuses viibimise ajal territooriumil ringi sõitmiseks kasutada, ning keeras kitsale kruusateele, kus polnud hingelistki.

Mõlemal pool teed olid lume alla mattunud põllud. Ta märkas üle põllu sammumas kolme paksu tumeda talvise kasukaga hirve, valged sabad sähvimas.

Jahikulli hääl pani teda pilku tõstma ning linnu ringlemist vaatama. Puhkekeskuse lähima kolme aasta plaanis oli lisada võimalike tegevuste hulka ka pistrikujaht ning ta oli selle teemaga juba üsna kaugele jõudnud.

Tuul keerutas ta ümber helkevat tolmu meenutavat lund ning ta saapad krudisesid kivikõval pinnasel.

Ta märkas teemakeskuse juures liikumist: osa personali oli paari hobusega tuule eest kaitstud koplis. Bodine’ini kandus hobuste sooja lõhna, samuti õlitatud naha, heina ja teravilja lõhnu.

Ta tõstis tervituseks käe, kui tema poole vaatas paksus jopes ja pruuni Stetsonit kandev mees. Abe Kotter patsutas Paint tõugu mära, keda oli just harjanud, ning tuli siis Bodine’ile vastu.

„Lund hakkab sadama,” märkis Bodine.

„Lund hakkab sadama,” nõustus Abe. „Üks paar Denverist tahtis minna ratsutama. Nad teavad, mida teevad. Maddie läks nendega kaasa. Jõudsid just tagasi.”

„Anna teada, kui tahad saata kellegi rantšosse või välja vahetada.”

„Saab tehtud. Kas tulid peamajast jala?”

„Tahtsin kõndida, õhku hingata. Aga tead mis, panen vist ühele sadula selga ja lähen ratsa tagasi ning astun tee peal Bodine House’ist läbi ja vaatan, mis sealsed daamid teevad.”

„Tervita neid minu poolt. Panen sulle ise hobuse valmis. Kolmsokile kuluks jalutuskäik ära. Säästaksid minu vanu konte.”

„Mis vana sina ka oled.”

„Veebruaris saan kuuskümmend üheksa.”

„Kui sa väidad, et see on vana, siis peaksid kuulma, mis mu vanaemadel selle kohta öelda on.”

Abe puhkes naerma, taganes sammukese ja tõmbas veel paar korda üle hobuse külje. „Aga sellele vaatamata võtan talvepuhkuse, millest meil juttu oli. Sõidan koos naisega Arizonasse venda vaatama. Kohe pärast jõule ja aprilli lõpuni välja.”

Bodine ei teinud teist nägugi, kuigi tal oli tahtmine nina krimpsutada. „Me tunneme puudust nii sinust kui Eddast.”

„Aastate edenedes muutuvad talved raskemaks.” Abe vaatas hobuse kapja, puhastas selle ära. „Talvel pole ratsaretkede järele nii suurt nõudlust. Maddie võib mind asendada ja paar kuud hobuseid juhtida. Ta on nutikas tüdruk.”

„Räägin temaga. On ta sees? Pean minema niikuinii sisse Mattiga rääkima.”

„Maddie on seal. Panen Kolmsoki sulle valmis.”

„Suur tänu, Abe.” Bodine hakkas juba minema, kuid tuli tagasi. „Mida paganat sa Arizonas teed?”

„Kui ma seda isegi teaks, aga vähemalt on seal soe.”

Bodine läks sisse. Kevadest kuni oktoobrikuuni välja oli see suur küüni moodi ehitis täis gruppe, kes valmistusid minema parvetama, ATV ringile, ratsaretkedele, karjaajamisele ja giidiga matkadele.

Pärast tõsisemaid lumesadusid jäi siin tööd vähemaks ja nüüd kajasid ta sammud suures ruumis vastu, kui ta astus kaarja leti juurde, kus istus puhkekeskuse teemajuht.

„Kuidas läheb?”

„Tänan küsimast, Matt, kenasti. Ja sinul?”

„Siin on parasjagu nii vaikne, et jõuame mõned tegemata tööd ära teha. Üks grupp on murdmaasuusaretkel, üks grupp jahilaskmisel. Kaheteistkümnene perekond läheb homme suurele ringile, nii et andsin sellest ka Chase’ile teada. Chase ütles, et Cal Skinner on tagasi ja tegeleb sellega.”

„Nii see on.”

Bodine rääkis Mattiga inventarist, varustuse väljavahetamisest ning võttis siis telefoni, kus tal olid märkmed Jacksoni pulma kohta, millest ta samuti Mattiga rääkida tahtis.

„Saadan sulle kõigi küsimustega e-kirja. Praegu vaata lihtsalt, et oleksid kõige sellega arvestanud, ja võta appi, keda vaja.”

„Selge.”

„Abe ütles, et Maddie on siin.”

„Tualetis.”

„Okei.” Bodine heitis enne telefoni taskusse pistmist pilgu kellale. Ta tahtis vanaemade juurest läbi ratsutada, aga siis tuleb tal tõesti tagasi kontorisse minna. „Ootan paar sekundit.”

Ta läks joogiautomaadi juurde. Jessical oli õigus: ta peaks tõesti rohkem vett jooma. Ta ei tahtnud vett. Ta tahtis midagi magusat ja kihisevat. Ta tahtis koolat.

Paganama Jessie, mõtles ta raha automaati pistes ning sealt veepudelit võttes.

Ta võttis just ärritunult esimese lonksu, kui Maddie tualetist väljus.

„Tere, Maddie!”

Bodine läks Maddiele vastu. Talle tundus, et Maddie on pisut kahvatu, ja kuigi ta naeratas, olid ta silmad väsinud.

„Tere, Bo! Jõudsin just rajalt tagasi.”

„Kuulsin jah. Kõik korras? Sa oled nagu pisut haiglase välimusega.”

„Pole midagi.” Maddie lõi käega, kuid ohkas siis. „On sul hetk aega?”

„Muidugi.” Bodine osutas väikesele lauale. „Kas kõik on korras? Siin? Kodus?”

„Kõik on hästi. Ausõna.” Maddie, kes oli Bodine’i eluaegne sõbranna, võttis istet ja lükkas heleblondidele juustele asetatud kaabu kuklasse. „Ma ootan last.”

„Sa… Maddie! Kui tore! On ju tore?”

„See on tore ja imeline ja fantastiline. Pisut hirmutav. Leidsime Thadiga, et milleks oodata. Abiellusime alles kevadel ja mõte oli oodata aasta või paar. Aga siis leidsime, et mis mõtet sellel on. Ja võtsimegi ette.”

Ta puhkes naerma ning toksas siis Bodine’i veepudelit. „Lubad lonksu?”

„Võta kogu pudel. Mul on sinu pärast nii hea meel. Kas sa tunned end normaalselt?”

„Esimesed paar kuud oksendasin kolm korda päevas. Kohe hommikul, lõuna ajal ja õhtusöögi ajal. Väsin kiiremini, aga arst ütleb, et nii see käibki. Ja et oksendamine peaks varsti järele jääma – tahaks loota. Ongi vist juba pisut jäänud. Praegu mul üksnes iiveldas, aga oksele ei ajanud, nii et hea seegi.”

„Thad on ilmselt õnne tipul.”

„On tõesti.”

„Kui kaugel sa juba oled?”

„Laupäeval saab kaksteist nädalat.”

Bodine avas suu, kuid sulges selle uuesti – ja võttis Maddie käest veepudeli ning sellest lonksu. „Kaksteist.”

Maddie hammustas ohates huulde. „Oleksin peaaegu sulle kohe rääkinud, aga kõik räägivad, kuidas peaks esimesed kolm kuud, esimese trimestri ära ootama. Me pole sellest rääkinud kellelegi peale vanemate – neile lihtsalt peab rääkima – ja isegi siis ootasime, kuni neli nädalat oli möödas.”

„Sa ei näe sugugi rase välja.”

„Küll näen. Ja kui päris aus olla, siis mu teksad on juba vööst kitsad. Mul on need karabiinhaagiga kinnitatud.”

„Ei ole!”

„On küll.” Maddie tõstis oma sõnade tõestamiseks särgi ja näitas Bodine’ile väikest hõbedast haaki. „Ja vaata.”

Ta tõstis kaabu peast ning langetas pead, et näidata tolli jagu tumedaid juuksejuuri. „Raseduse ajal ei soovitata juukseid värvida. Ma ei võta kaabut peast enne, kui laps on sündinud. Ma pole oma loomulikku juuksevärvi näinud juba kolmeteistkümnendast sünnipäevast peale ja sina aitasid mul neid siis värvida.”

„Ja me üritasime ka minu juustesse blondid triibud teha, aga see lõppes sellega, et ma nägin välja nagu neoonkõrvitsa viil.”

„Minu arust oli see nii lahe. Mina olen hingelt blond, aga rasedana olen brünett. Suur ja paks brünett, kes käib iga viie minuti tagant pissil.”

Bodine andis talle naerdes veepudeli tagasi. Maddie silitas juues veel nähtamatut kõhtu. „Ma tunnen end teistmoodi, kohe tõesti, ja see on nii imeline. Bodine, ma saan emaks.”

„Sinust saab fantastiline ema.”

„Seda olen ma ka ise otsustanud. Aga on üks asi veel, mida ma ei tohiks teha.”

„Ratsutada.”

Maddie võttis noogutades veel ühe lonksu. „Olen seda edasi lükanud. Ma olen ju sisuliselt beebist peale hobuse seljas olnud, aga arst ei taha sellest kuuldagi.”

„Mina samuti mitte. Sa käisid täna grupiga ekskursioonil.”

„Saan aru. Olekin pidanud Abe’ile ütlema, aga leidsin, et pean enne sinuga rääkima. Ja tema räägib, kuidas ma võtan tema töö üle, kui ta talvel puhkusele läheb. Ma ei tahtnud midagi öelda, sest ta soovib nii väga seda puhkust, ja ma kujutan ette, kuidas ta lükkaks selle siis edasi.”

„Ta ei lükka seda edasi ja sina ei istu sadulasse enne, kui arst annab selleks loa. Kogu lugu.”

Maddie hammustas uuesti huulde – see oli ilmselge märk sellest, et ta on närvis – ning keeras pudelikorki kinni ja lahti. „Tunnid on ju ka.”

„Saame hakkama.” Bodine oli kindel, et ta leiab lahenduse. See oligi tema töö. „Hobustega seotud töö ei seisne üksnes ratsutamises.”

„Saan aru. Ma teengi juba paberitööd. Võin hobuste eest hoolitseda ja neid sööta ja sõita hobusetreileriga, viia külalised ratsutamiskeskusesse. Võin…”

„Tead mis? Too õige oma arsti käest nimekiri asjadest, mida sa võid teha ja mida mitte. Ja siis teed neid asju, mida tohid teha, ning neid mitte, mida ei tohi.”

„Aga arst on nii kohutavalt ettevaatlik ja…”

„Mina samuti,” katkestas Bodine ta poolelt sõnalt. „Sina tood mulle nimekirja ja pead sellest kinni, vastasel juhul lasen su lahti.”

Maddie vajus toolil kössi. „Thad ütles, et just nii sa ütledki.”

„Sa ei abiellunud idioodiga. Ja ta armastab sind. Mina samuti. Nüüd aga mine koju ja puhka.”

„Oh, mul pole vaja koju minna.”

„Sa lähed koju,” kordas Bo. „Teed uinaku. Ja pärast uinakut helistad oma beebiarstile ja ütled sellele mehele…”

„Tegelikult on ta naine.”

„Kama kaks. Ütled talle, et ta koostaks nimekirja ja saadaks selle sulle meilile ja paneks koopia minule. Ja meie läheme siis sealt edasi. Kõige hullem, mis saab sündida, on see, et sa vahetad paariks kuuks sadula tooli vastu kirjutuslaua taga.” Bodine naeratas. „Sa lähed paksuks.”

„Ma mõneti isegi ootan seda.”

„Tore, sest nii see läheb. Nüüd aga mine koju.” Bodine tõusis püsti ja kallistas Maddiet kõvasti. „Ja palju õnne!”

„Tänan. Suur tänu, Bo. Ja ma räägin enne kojuminekut ka Abe’iga. Ütlen talle, et sina hoolitsed selle eest, et kõik saab tehtud, eks?”

„Tee seda.”

„Tegelikult räägin kõigile. Olen tahtnud seda teha sellest hetkest peale, kui ma pulgale pissisin. Kuule, Matt!” Maddie patsutas püsti tõustes kõhtu. „Ma ootan last!”

„Oh sa vanakurat!”

Bodine nägi enne lahkumist, kuidas Matt hüppas üle leti, jooksis Maddie juurde ja tõstis ta maast üles.

Vanematele räägitakse lapseootusest esimeses järjekorras, aga siinne rahvas on samuti pere, mõtles Bodine tagasi õue minnes.

1 Umbes 158 cm (toim.)

2 Umbes 13 cm pikemaks, s.o u 171 cm pikkuseks

3 188 cm (toim.)