Читать книгу Loojangute värvid - Нора Робертс - Страница 8

Ratsutades mõtles Bodine, mida tuleb teha, mida saaks teha ja mis oleks kõige arukam. Kahe olulise isiku kaotamine tallides – üks kevadeni, teine vähemalt kaheksaks kuuks – oli paras pusle. Tal olid kõik pusletükid olemas, tuli lihtsalt leida viis, kuidas need kõige paremini omavahel sobitada.

Taevast pudenes lund. Praegu kuulutasid tõsisemat sadu veel vaid üksikud ebemed. Talle meeldis lume lõhn; talle meeldis, kuidas kull liugles pea kohal läbi lumesaju ning kuidas paks jänes hüppas üle laia põllu tuisates üles, kadus, hüppas uuesti üles.

Ta nügis Kolmsoki traavima ning mõistes, et hobune tahab jalad välja sirutada, lasi ta kiiremale traavile. Ta märkas teed mööda lähenevat suurt hooldusmasinat ning lubas nii endale kui hobusele mõnu teha suurem ring, kust avanesid vaated pehmesse helehalli taevasse kerkivatele mägedele.

Ta tühjendas mõneks ajaks pea. Küll ta selle pusle kokku paneb, klaarib probleemi ja teeb, mis vaja.

Ta ratsutas mööda Zen-linnaku telkidest ning läks mäenõlva mööda majakeste juurde, mida nad nimetasid Mäevaate külaks, ning seejärel tagasi teele, mis viis vanaemade maja juurde.

Maja oli teest eemal, nii et selle ette jäi ruumi aiale, mille eest hoolitsemine pakkus mõlemale rõõmu. Siniste liistudega valge nukumaja oli suurte akendega, kust avanesid kaunid vaated, ning nii maja ees kui ka taga olid istumiseks laiad terrassid.

Ta läks vanaemade väikese lauda juurde ja tuli hobuse seljast maha. Patsutanud hobust tänutäheks, sidus ta ratsu kinni.

Ta sammus läbi õhukese lume tagumisele terrassile ning pühkis jalad korralikult lumest puhtaks.

Niipea, kui ta sisse astus, tabas ta nina pliidil podiseva imeliselt hea söögi lõhna. Ta läks jopenööpe lahti tehes poti sisu nuusutama.

Kana ja porru, mõtles ta aroomi sisse hingates. Vanaema nimetas seda rooga porruhautiseks.

Ta vaatas ringi. Sööginurgaga köök avanes elutuppa, kus oli pehme diivan, paar tugitooli ja tohutu suur lameekraaniga telekas.

Vanaemadele meeldis oma saateid vaadata.

Praegu jooksis seal mingi päevane seriaal, kus esinesid võimatult ilusad inimesed. Ta märkas tikkimiskorvi – see oli vanavanaema oma – ja heegeldustöökorvi – see oli vanaema oma –, kuid vanaemasid endid toas ei olnud.

Ta kiikas külalistuppa, mis oli ühtlasi kodukontor. Tuba oli korras, aga tühi.

Ta astus edasi, kus supina podiseva kaminaga elutuba eraldas kaht magamistuba.

Ta oli just neid hüüdmas, kui kuulis paremalt vanaema häält.

„Sain korda! Ma ju ütlesin sulle, et teen selle korda.”

Cora väljus oma magamistoast, käes läikiv roosa tööriistakast. Ta surus kiljatuse maha ja pani käe südamele.

„Kullakene küll. Sa oleks mu peaaegu surnuks ehmatanud. Ema! Bodine on siin!”

Cora läks tööriistade kolinal Bodine’i kallistama.

UGG sussid, Chanel No 5, keha nii sale ja vilgas, et teda oleks võinud pidada palju nooremaks, jalas Levi’se teksad ja seljas soe kampsun, mille võis olla kudunud talle ta enda ema.

Bodine hingas sisse vanaema lõhna.

„Mille sa ära parandasid?”

„Oh, minu vannitoa kraan tilkus nagu sõel.”

„Kas tahad, et kutsun hooldusmehed?”

„Sa räägid juba nagu vanavanaema. Mina olen parandanud kogu oma elu kõiki asju, mis vajavad parandamist. Nüüd parandasin kraani ära.”

„Selles ma ei kahtlegi.” Bodine suudles Cora pehmeid põski ning vaatas naeratades ta teravapilgulistesse sinistesse silmadesse.

„Kas sul on midagi, mis vajab parandamist?”

„Mul on kohe varsti puudu kaks hobusemeest, aga küll ma selle asja korda ajan.”

„Seda me teeme tõesti, kas pole? Ema! Kas sa ei kuule, et Bodine on siin?”

„Ära karju. Tulen juba.”

Kui Cora oli lasknud tagant pisut lühemaks lõigatud juuksed hallikirjuks minna, siis Miss Fancy püsis kangekaelselt samasuguse punapeana, nagu oli olnud nooruses.

Paari kuu pärast üheksakümneseks saav vanavanaema oli valmis tunnistama, et on pisut aeglasem kui omal ajal, aga oli uhke selle üle, et tal on kõik hambad alles, et ta kuuleb neetult hästi kõike, mida tahab, ning kannab prille üksnes peenemat tööd tehes.

Ta oli väikest kasvu ja pigem ümmargune kui tüse. Temale meeldisid kirjadega särgid või mütsid j ta otsis ja ostis need netist. Selle päeva särgil oli tekst:

SELLINE NÄEB VÄLJA FEMINIST

„Sina lähed ka iga korraga ilusamaks,” märkis Miss Fancy, kui Bodine teda kallistas.

„Sa nägid mind ju kõigest kahe päeva eest.”

„See ei tähenda veel, et mu sõnad oleksid valed. Tule, võta istet. Pean minema vaatama, mis see supp teeb.”

„See lõhnab imeliselt.”

„Tahab veel tunnikese või pisut rohkem haududa – kui sul oleks aega oodata.”

„Kahjuks ei ole. Pean tagasi minema. Astusin lihtsalt teie juurest läbi.”

Miss Fancy segas suppi, Cora pani samal ajal ära tööriistakasti.

„Sellisel juhul tee ja küpsised,” kuulutas Cora. „Tee ja küpsiste jaoks on alati aega.”

Bodine’ile meenus, et ta üritab süüa tervislikumalt ja vältida magusat ning tühje kaloreid.

„Küpsetasime eile õhtul Coraga kaneeliküpsiseid.” Miss Fancy naeratas veekannu tulele pannes.

Miks küll kaneeliküpsiseid? „Ühe küpsise jaoks on vast aega. Istu sina, vanavana, teen ise teed.”

Ta võttis kannu, tassid ja teesõelad, sest kumbki vanaema ei laskunud nii madalale, et lubada oma majja pakiteed.

„Te ei näe oma saadet,” märkis Bodine.

„Oh, see läheb linti,” rahustas Miss Fancy käega lüües. „Seda on palju lahedam vaadata õhtul ning jätta reklaamid vahele.”

„Olen üritanud talle selgitada, et saate lindistamiseks ei pea see jooksma, aga tema ei usu mind.”

„Mina ei saa sellest küll tuhkagi aru,” lausus miss Fancy. „Ja ma ei taha riskida. Kuulsin, et Skinneri-poiss on Hollywoodist tagasi ja töötab rantšos.”

„Kuulsid õigesti.”

„See poiss on mulle ikka meeldinud.” Cora pani lauale küpsisetaldriku.

„Ja kena poiss kah.” Miss Fancy võttis küpsise. „Temas on just parasjagu nii palju paharetti, et ta oleks huvitav.”

„Chase oli talle oma tõsidusega heaks tasakaaluks. Ja sina olid temast sisse võetud,” lausus Cora Bodine’ile.

„Ei olnud.”

Vanaemad vahetasid peaaegu ühesuguse muigvel pilgu.

„Ma olin kaksteist! Ja kust te seda võtate?”

„Sul oli selline igatsev pilk.” Miss Fancy patsutas südant. „Kui mina oleks olnud noorem või tema vanem, oleks ka mina ise temast sisse võetud olnud.”

„Mis vanaisa oleks selle kohta öelnud?” küsis Bodine.

„Et abielus ja surnud pole üks ja sama asi. Meie olime kuuskümmend seitse aastat abielus, enne kui tema lahkus, ja me mõlemad võisime vaadata nii palju, kui tahtsime. Aga puudutamine? Vaat selles mõttes on abielus ja surnud sama asi.”

Bodine tõi naerdes tee lauale.

„Ütle sellele poisile, et ta tuleks meid ka vaatama,” nõudis Cora. „Kenad mehed teevad päeva ilusaks.”

„Saab tehtud.” Bodine kiikas küpsiste poole.

Pärastpoole võib süüa tervislikku toitu.

Selleks ajaks, kui Bodine päevaga ühele poole sai, sadas paksu lund. Ta oli tänulik, et oli söönud päeval paar küpsist, sest tal jäi lõuna söömata ja nüüd oli ta ka õhtusöögile hiljaks jäänud.

Selleks ajaks, kui ta parkis oma auto rantšo elumaja taga, oli ta valmis sööma mis aga kätte juhtub – pärast seda, kui on saanud klaasi veini.

Ta jättis õueriided kotta, võttis portfelli ja leidis Chase’i köögis külmikust õlut võtmas.

„Pliidil on loomalihahautis,” ütles Chase. „Ema käskis seda sinu koju jõudmiseni soojas hoida.”

Punane liha, mõtles Bodine. Ta üritas punast liha vähem süüa.

Oh, olgu pealegi.

„Kus teised on?”

„Roryl on kohtamine. Ema ütles, et kavatseb kogu ülejäänud elu vannis liguneda, ja isa on ilmselt seal koos temaga.”

Bodine toksas päkaga vastu pead. „Miks sa panid selle pildi mulle pähe?”

„Pilk isa silmis pani selle minule pähe. Ma usun jagamisse.” Ta võngutas õllepudelit. „Õlut tahad?”

„Ma võtan veini. Klaas punast veini päevas on tervisele kasulik. Võid kontrollida,” lisas venna muiet nähes.

Võib-olla valas ta veini klaasi üsnagi ohtralt, aga tegu oli ikkagi ühe klaasiga.

„Nii et Maddie ootab siis last.”

„Kust pagan sina seda tead?” Bodine jõi ärritunult veini, teise käega tõstis pajast hautist.

„Maddie saatis Thadile ja peaaegu kõigile teistele sõnumi, et oli sulle rääkinud, ja Thad rääkis siis minule ka. Ja sisuliselt kõigile teistele, kes olid kuulmisulatuses. Mina ootasin seda juba niikuinii.”

„Mida? Miks?”

„Bodine, see pilk. See kõik on silmades – ja siis paar sõna siin ja seal isaduse kohta ja nii edasi.”

„Kui sa kahtlustasid, miks sa seda siis temalt välja ei pinninud?” Bodine toksas venda pahaselt. „Kui ma oleks sellest paari nädala eest teadnud, oleksin jätnud mõne suvehooaja tallimehe alles. Aga sinu käest ei saa ju iial midagi teada,” ütles ta sahtlist lusikat võttes. „Sina, Charles Samuel Longbow, ei esita ju kunagi ühtki küsimust.”

„Vastus tuleb ju nii või teisiti. Lähen oma õllega teise tuppa kamina ette.”

Bodine pistis lusika hautisesse ja järgnes vennale. Ka tema istus suurele diivanile ja toetas jalad lauale.

„Helistasin läbi kõik hooajatallimehed, kes võiks juhtimisega hakkama saada. Mul on vaja enamat kui ratsutajat. Aga need, kellele ma helistasin, on endale juba talveks töö leidnud.” Ta sõi mõtlikult. „Selleni, kuni Abe oma neetud kõrbe läheb, on veel paar nädalat aega, aga mulle ei meeldi panna etteotsa inimest, keda ma ei tunne, keda mul pole õnnestunud välja õpetada. Ben ja Carol on head, aga neist pole juhti.”

„Võta Cal.”

„Cal?”

„Jah, ta võib ju kahevahet käia. Ta on hobustega hea ja tema on juht. Kui sul suur häda käes, võime meie isaga aidata auke lappida. Rory samuti või ema. Pagana pihta, isegi vanaema võib võtta mõne ekskursiooni. Ta käib ju sisuliselt iga päev ratsutamas.”

„Käisin neid täna vaatamas. Ratsutasin Kolmsoki seljas. Kui vanaema sellest kuulis, tahtis ta temaga minu asemel tagasi keskusesse ratsutada. Sai mu peale pisut pahaseks, kui ma ei lubanud tal lumesaju tõttu seda teha. Ta ei tohiks talvisel ajal ratsaekskursioone juhtida.”

Chase noogutas talle omasel kaalutleval moel, rüüpas õlut. „Ta võiks tunde anda.”

„Jah, olen ka selle peale mõelnud. See meeldiks talle. Noh, kui saan rantšo abi kasutada – vähemalt seni kui Abe ära on –, siis poleks mul vaja uut inimest otsida. Sa polegi päris kasutu.”

„Mina?” Chase võttis õlut. „Minus on avastamata tugevusi.”

„Ega need tugevused aita juhuslikult välja mõelda, kust saada kümme miili punast sametit, tosin kuldset küünlajalga – viie jala kõrgust – ja punases sametkleidis naisharfimängija.”

„Hetkeseisuga mul neid tugevusi pole.”

„Linda-Sue pulm. Täna käis ta ema meil ja lisas või muutis või kurtis peaaegu kõigi asjade üle. Täielik mimooside raiskamine,” torises Bodine.

„Sa ise tahtsid seda värki juhtida.”

„Jah, ja see meeldib mulle – isegi sellistel päevadel. Pealegi on samet ja harfimängija ja kuld Jessica probleemid. See, et ta ei käskinud Dolly Jacksonil suud kinni panna, tõestab, kui tark ma olin teda tööle võttes.”

„Mina küll ei uskunud, et ta võiks nii kaua vastu pidada.” End mõnusalt sisse seadnud Chase vaatas akna taga langevat lund. „Ja ta pole veel Montana talve üle elanud.”

„Küll elab. Miks ei peaks elama?”

„Linnatüdruk. Idarannikult.”

„Ja parim üritustekorraldaja, kes meil on olnud pärast Marthat, kes jäi viie aasta eest pensionile. Mul pole vaja tema tööd kontrollida.”

„Sa teed seda nii või teisiti.”

„Aga mitte nii palju kui varem.” Ka Bodine vaatas suurest aknast välja, jälgis, kuidas lumi pimeduse foonil langeb. „Täna tuleb jala jagu lund maha. Peaks saatma Lenile sõnumi veendumaks, et kõik teed aetakse lahti.”

„Kontrolli ja kontrolli veel kord üle.”

„See on minu töö.” Bodine tõstis pilgu lakke. „Kas sa arvad tõesti, et nad on koos vannis?”

„Olen valmis selle peale kihla vedama.”

„Ma vist ei saa veel ülemisele korrusele minna. Pean vist enne veel ühe klaasi veini võtma.”

„Too siis juba korraga minule veel üks õlu.” Chase’i pilk järgis Bodine’i oma. „Annan neile enne ülemisele korrusele minemist veel pool tundi.”

Bodine veetis enamiku järgmisest päevast, kontrollides läbi puhkekeskuse kulgevaid teid, kinnitades pakkumisi, pannes mõned ootele, ning uurides, kui kaugel on uue voodipesu tellimuse täitmine.

Ta oli just asunud talvist reklaami üle vaatama – brošüüre, meilireklaami, veebilehte, Faceboooki ja Twitterit –, kui Rory sisse astus.

Rory vajus tooli ja sirutas jalad välja, just nagu kavatseks sinna pikemaks jääda.

„Vaatan just talvist reklaami üle,” ütles Bodine.

„Väga hea, sest üks tuleb veel lisada.”

„Mis asi?”

„Idee.” Rory vaatas naeratades ukse poole, kui Jessica sisse astus. „Siin ta ongi – minu kuriteo kaasosaline. Ema on kinni, aga astub ka läbi, kui vabaneb.”

„Milles asi? Brošüürid peavad homme trükki minema ja veebileht järgmisel nädalal üles.”

„Paar päeva hilinemist pole mingi probleem.”

Mõistes, et see on Bodine’ile lähenemiseks täiesti vale viis, patsutas Jessica Rory käsivart – ning näpistas seda – enne kui istet võttis. „Ma arvan, et me võiksime kasutada ära huvi, mis on tekkinud viimase kahe aasta jooksul kauboikokkamise ja Bodine’i rodeo vastu.”

„Bodine’i rodeo müüb meil iga-aastastest üritustest kõige paremini,” lisas Rory. „Aga üksnes kakskümmend viis protsenti pileti ostnutest peatub meie juures, sööb meie restoranides, joob meie baaris, kasutab meie teenuseid.”

„Olen sellest teadlik. Suurem osa rodeohuvilisi on oma haagiselamutega või elavad motellides. Suur osa pileteid müüakse kohalikele. Juunikuine lassopäev ei too küll piletimüügist nii palju sisse, aga sellega kaasneb rohkem hotellikohtade müüki. Osaliselt on põhjuseks aastaaeg.”

„Just nimelt.” Rory vehkis sõrmega. „Mis meil talvel pakkuda on? Lumi. Ja veel lund. Siia tullakse kas idast või Californiast ja tahetakse kauboikogemust, ratsaretki, vankrite võidusõitu, piisoniburgereid – ja paksu luksusekorraga kaetult.”

Hoogu sattunud Rory ristas oma uhketes Frye saabastes jalad.

„On neid, kes tulevad talvel, kihutavad ringi mootorsaanidel või mõnulevad majakeses ja lasevad teha massaaži, aga kolm või neli jalga lund peletab nad eemale ja me kaotame potentsiaalse sissetuleku. Miks mitte lund sissetuleku saamiseks ära kasutada?”

Bodine oli omandanud tarkuse – kuigi tunnistas, et selleks oli kulunud aega –, et turundusküsimustes ei saa Rorysse suhtuda kui väikevenda.

„Ma kuulan.”

„Lumeskulptuuride võistlus. Nädalavahetuse üritus. Laiem pilt? Ütleme neli kategooriat. Alla kaheteistkümne eluaasta, kaksteist kuni kuusteist, täiskasvanud ja perekonnad. Anname välja auhinnad, laseme kohalikul meedial seda kajastada. Ja osalejatele teeme kahepäevase broneeringu puhul külalismaja hinnas allahindlust.”

„Sa tahad, et tehtaks lumememmesid?”

„Mitte lumememmesid,” sekkus Jessica, „kuigi ka see on üks võimalus. Lumekunst, skulptuurid – nagu Floridas tehakse liivaskulptuure. Eraldame selleks paar aakrit, üks osa on lastele ja neid juhendavad meie töötajad. Pakume kakaod ja suppi.”

„Lumepallijäätist.”

„Lumepallijäätist.” Rory vangutas õele otsa vaadates pead. „Oleksin pidanud ise selle peale mõtlema.”

„Meie poolt on töövahendid: labidad, sahad, muu vajalik,” jätkas Jessica, „aga soovi korral on ornamendid võistlejate enda poolt. Reedel on tervitusõhtu, näidatakse kätte asukohad ja laupäeva hommikul kell üheksa läheb lahti.”

„Väiksematele lastele on vaja tegevust,” arutles Bodine. „Ei tohi unustada, et neil hakkab kiiresti igav. Ja neile tuleb leida tegevust siseruumides, söök, suupisted. Ka täiskasvanutele, kuigi mitte planeeritud tegevusi, aga ka nemad võivad tahta hinge tõmmata.”

„Paneme söögisaali Rootsi laua. Kaela- ja õlamassaažiks soojendusega telgid. Võin mõelda lastele tegevusi.” Jessica kulm tõmbus kipra. „Tuleb jääda talveteema juurde. Võiksime pakkuda lisatasu eest kelgutamist. Laupäeva õhtul kuulutame välja võitjad ja jagame auhinnad.”

„Kontseptsioon ise on hea, aga detaile tuleb täpsustada, samuti reklaami ja hinda – ning üsna kiiresti. Tuleb hankida fotod. Lumeskulptuuride extravaganza on parem kui võistlus.”

„Pagana pihta, on jah,” nõustus Rory. „Ju sa vist sellepärast oledki boss.”

„Ja sina ei tohi seda ära unustada.”

„Võtan kohe need detailid käsile.” Jessica tõusis telefoni taskusse pistes püsti. „Rory, kuidas oleks, kui istuksime tunnikese pärast maha ja paneksime kõik paika?”

„Sobib.” Rory vaatas talle järele, pöördus siis naeratades õe poole. „Ta lõhnab hästi.”

„Tõesti või?”

Rory, näol miljoni dollari naeratus, liigutas kulme. „Väga hästi.”

„Ta on sinu jaoks pisut liiga vana – ja liiga stiilne.”

„Vanus on pelgalt meeleseisund ja minus on vajaduse korral stiili küllaga. Kuigi ma ei kavatse midagi ette võtta,” lisas ta. „Ütlen lihtsalt, nagu asi on.” Ta ajas end jalule. „Tead, ma võin sellele väga vinge turunduse peale panna.”

Selles ei kahelnud Bodine hetkegi. „Vaata, et see ära tasub,” hoiatas ta.

„Pennilugeja.”

„Unistaja. Lase nüüd jalga, mul on vaja tööd teha.”

Ja nüüd on seda veelgi rohkem, mõtles Bodine, vaadates ekraanil brošüüri praegust kujundust.

Nüüd tuleb muuta ürituste kujundust ja reklaami ning seda tuleb teha kiiresti.

Ta võttis telefoni, et helistada kujundajale.

Rory ja Jessica – Maureeni abiga – pidasid sõna. Kella viieks oli Bodine’i laual korralik pakkumine ja esialgne kujundus ja hinnad.

Selle kohendamine ja lõpliku versiooni kujundajale saatmine lisas ta päevale veel ühe tunni, aga ta leidis, et see oli seda aega väärt.

Tööpäeva lõpetades vaatas ta restorani poole, libistas pilgu üle parklas seisvate autode. Mitu Kiat ja terve rida nende õhtustajate autosid, kes olid tulnud väljastpoolt.

Pole viga.

Bodine ihkas oma õhtusööki ja vaikset hetke, mil ei pea küsimustele vastama. Võib-olla isegi pugeda varem voodisse.

Rantšo elamu juurde jõudes haaras ta portfelli ja sammus kotta, lastes peast läbi, mida õhtuga teha:

Klaas veini.

Õhtusöök.

Pikk ja kuum dušš.

Paar tundi lugemist.

Uni.

Just see mis vaja.

Ta nina tabas Clementine’i lasanje lõhna ning ta leidis, et jumal on olemas.

Kui ta kööki astus, lasi pikka kasvu Clementine – kes ei sallinud vähimatki vastuvaidlemist, vaid nõudis alati, et taldrikud tuleb tühjaks süüa – kuuldavale kägiseva naeru.

„Sina, poiss, pole ka põrmugi muutunud.”

„Mitte miski ei siin ega teises ilmas muuda minu sügavat ja vankumatut armastust sinu vastu.”

Bodine tundis seda häält, selle salalikku võlu, ning vaatas sinnapoole, kus Callen Skinner toetus õlut juues vastu kappi ja Clementine pani nõusid nõudepesumasinasse.