Читать книгу Kadunud riigid - Norman Davies - Страница 5

Kogu elu on mulle suurt huvi pakkunud näilist ja tegelikkust eristav lõhe. Asjad pole kunagi täpselt nii, nagu nad näivad. Sündisin Briti impeeriumi alamaks ja lapsepõlves lugesin lasteentsüklopeediast „meie impeeriumist”, mis on nii suur, et selle kohal „ei looju päike kunagi”. Nägin, et kaardil on punasega kaetud alasid rohkem kui ühegi teise värvi all, ja see tegi heameelt. Peagi pidin aga nägema, kuidas impeeriumi päikeseloojak valgustab verise vägivallamere laineid sõjajärgse pilvise taeva all. Tegelikkus, nagu hiljem selgus, on midagi muud kui mulje, mille jätab piiramatu ja näiliselt igavene võim.

Samuti lugesin oma entsüklopeediast, et maailma kõrgeim mägi, 29 002 jalga kõrge Mount Everest, on ja saanud nime Briti India peageodeedi, kolonel Sir George Everesti järgi. Loomulikult tegin – nagu oligi mõeldud – järelduse, et maailma kõrgeim tipp on Briti valdustes, ja seegi jättis sügava mulje. Kõik tundus lihtne ja selge. Selleks ajaks kui sain 1953. aastal jõulukingiks Sir John Hunti raamatu „Tõus Everestile” („The Ascent of Everest”), ei olnud India muidugi enam impeeriumi osa. Hiljem sain veel teada, et Mount Everest pole kunagi olnud ei India ega Briti impeeriumi koosseisus. Kuna Nepali kuningas ei andnud Everesti meestele luba oma riiki tulla, mõõdeti mäge väga kaugelt ja järelikult polnud 29 002 jalga (8840 m) täpne kõrgus; mäe inglise keeles kasutatav nimi oli aga lihtviisilise eneseupitamise tagajärg, sest õigemad nimed on Sagarmāthā (nepali keeles) ja Džomolungma (tiibeti keeles).1 Teadmised, olin sunnitud möönma, on sama ebapüsivad kui asjaolud, milles neid omandatakse.

Poisikesena võeti mind korduvalt kaasa Walesi, kus räägiti kõmri keelt. Kuna mul on vägagi walesipärane nimi, tundsin end seal kohe otsekui kodus ja see maa võitis alatiseks mu sümpaatia. Külastades Bethesda lähedal mägikülas sõpru, kes nagu meiegi kandsid nime Davies, nägin, et nad ei räägi igapäevaelus inglise keelt, ja mulle kingiti esimene inglise-kõmri sõnaraamat, T. Gwynn Jonesi „Geiriadur”,2 mis tegi minust eluaegse võõrkeeltehuvilise, ehkki kahjuks mitte kõmri keele oskaja. Näinud inglaste losse Conways, Harlechis ja Beaumarisis (mida tavaliselt ja ebaõigesti hüütakse Walesi lossideks), hakkasin rohkem kaasa tundma alistatutele, mitte vallutajatele, ja kui olin kusagilt lugenud, et Inglismaa kõmrikeelne nimi Lloegr tähendab tegelikult „kaotatud maa”, ja olin selle üle järele mõelnud, sain aru, kui suurt kaotustunnet see nimi väljendab. Üks õpetatud kolleeg ütles mulle hiljem, et mu kujutlusvõime on etümoloogiast mööda kapanud. Siiski, kui keegi võtab jutuks Inglismaa kui oma keskkonna, pean mina ikka imestama, et kõik see, mida me tänapäeval nimetame Inglismaaks, pole olnud kaugeltki mitte alati inglaste maa. Niisugusest imestusest on tõukunud palju ka sellest, mis on kirjas käesolevas raamatus „Kadunud riigid”. Näiteks Dover ja Avon on puhtalt kõmrikeelsed kohanimed.

Kui ma teismelisena koolikoori tagumises reas laulda jorisesin, meeldis mulle eriti üks Charles Villiers Stanfordi laul. Mingil põhjusel puudutasid laulu „They told me Heraclitus” stoilised sõnad ja rauge meloodia mu hingekeeli. Nii läksin koju, võtsin välja Blakeney väikese klassikasõnaraamatu ja otsisin sealt Herakleitose nime ning sain teada, et tegu on 6. sajandil enne Kristust elanud Kreeka filosoofiga. Just Herakleitos oli see, kes ütles, et kõik voolab ja kunagi ei saa astuda samasse jõkke kaks korda. Tema ütles esimesena välja mõtte kõige kaduvusest ja temast räägib ka üks esimesi värsse minu kooliaegses laulikus:

Herakleitose ja tema ööbikute varjatud mõju avaldub ka minu töös.

Lõpetanud kooli, võtsin kuulda ajalooõpetaja soovitust lugeda suvevaheajal läbi Edward Gibboni „Rooma impeeriumi allakäik ja hukk” („Decline and Fall of the Roman Empire”) ja samuti tema „Autobiograafia”. Õpetaja sõnul käsitles Gibboni peateema „arvatavasti kõige suurejoonelisemat ja kohutavamat episoodi inimkonna ajaloos”.4 Ma pole kunagi lugenud midagi, mis oleks sellest parem. Raamat näitab suurepärases jutustavas stiilis, et ka kõige vägevamate riikide eluiga on piiratud.

Aastaid hiljem, juba elukutselise ajaloolasena, süüvisin Kesk- ja Ida-Euroopa ajalukku. Londoni ülikooli lektorina oli mu esimene ülesanne valmistada ette üheksakümnest loengust koosnev Poola ajaloo kursus. Kursuse keskmes oli Poola-Leedu unioon ehk Rzeczpospolita, mis 1569. aastal sündides oli Euroopa suurim riik (või vähemalt kuulus sellele meie maailmajao suurim asustatud ala). Sellegipoolest hävitati Poola-Leedu riik 18. sajandi lõpul pisut üle kahekümne aasta jooksul nii põhjalikult, et tänapäeval teavad selle olemasolust üksnes vähesed. Kusjuures tegu polnud ainsa niisuguse juhtumiga. Veneetsia vabariik lakkas olemast samal ajastul kui Saksa-Rooma riik.

Suurema osa minu teadlasekarjääri ajast oli Nõukogude Liit mu peamisi uurimisobjekte ja üks maailma kahest üliriigist. Tegu oli pindalalt maailma suurima riigiga, millel oli tohutu tuuma- ja tavarelvade arsenal ning suur hulk kõikvõimalikke julgeolekuorganeid. Aga ei relvad ega julgeolekumehed suutnud seda päästa. Ühel 1991. aasta päeval kadus see igaveseks maailmakaardilt.

Seetõttu pole üllatus, et kui asusin kirjutama raamatut „Saarte ajalugu” („The Isles: A History”),5 hakkasin paratamatult mõtisklema selle üle, kas ehk pole loetud ka selle riigi päevad, kus olen sündinud ja elan – pean silmas Ühendkuningriiki. Leidsin, et on küll. Range protestantlik kasvatus oli mind õpetanud suhtuma kahtlustavalt võimu välistesse tunnusmärkidesse. Mu peas helisevad veel praegugi laulu „St Clement” suursugused, aga tasakaalukad helid:

Suurbritannia kuninganna ja India keisrinna Victoria soovis seda laulu kuulda ka oma teemantjuubeli pidustustel.

Ajaloolased ja nende kirjastajad kulutavad liiga palju aega ja energiat niisuguste riikide ajaloole, mida nad peavad võimsateks, silmapaistvateks ja mõjukateks. Nii nad ujutavadki raamatukauplused ja lugejate mõtted üle lugudega suurtest riikidest, suurtest saavutustest, suurmeestest ja – naistest, võitudest, kangelastest ja sõdadest – iseäranis muidugi sõdadest, mille oleme võitnud „meie” – ja suurtest kurjusejõududest, millele me vastu astume. 2010. aastal ilmus üksnes Suurbritannias Kolmandast Reich’ist 380 raamatut.7 Nende kõigi moto võiks olla kui mitte „Jõud on õigus”, siis vähemalt „Miski pole edukam kui edu”.

Tavapäraselt koondavad ajaloolased tähelepanu niisuguste riikide ajaloole, mis on olemas tänapäevalgi, kirjutades Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa, Ameerika, Hiina, India, Brasiilia ja teab veel mis riigi ajaloost sadu ning tuhandeid raamatuid. Kas teadlikult või mitte, aga nad kõik otsivad tänapäeva juuri, seades end ohtu, et ajalugu hakatakse lugema n-ö tagurpidi. Niipea kui esile tõuseb mõni suurriik, olgu siis Ameerika Ühendriigid 20. või Hiina 21. sajandil, kuuldub kohe üleskutseid tuua ohvreid Ameerika või Hiina ajaloole ning sireenide hääled asuvad laulma, et tänapäeva tähtsamad riigid on ühtlasi need, mille minevik väärib rohkem uurimist ja et ajalooliste teadmiste põhjalikuma spektri võib julgesti unarusse jätta. Niisuguses minevikku käsitleva infodžungli padrikus jäävad alati võitjaks suuremad kiskjad. Väiksematel või nõrgematel riikidel on raske teha oma hääl kuuldavaks, juba surnud riikidel aga ei leidu peaaegu üldse eestkõnelejaid.

Meie vaimusilma ette kerkivad kaardid on seetõttu paratamatult moonutatud. Meie aju saab luua pildi üksnes nende andmete alusel, mis on parasjagu käibel, saadaval olevad andmed aga sõltuvad tänapäeval võimul olevatest jõududest, moest ja üldtunnustatud teadmistest. Kui me ignoreerime pidevalt teisi mineviku lõike, suurenevad valged laigud meie mõtteis veelgi ja nii kuhjatakse ikka rohkem ja rohkem teadmisi nendesse sahtlitesse, mis on juba niigi täis. Puudulikud teadmised muutuvad veelgi puudulikumaks ja nii hakkab rumalus ise ennast kasvatama.

Olukorda pole parandanud ka professionaalide hulgas leviv tendents senisest veelgi põhjalikuma spetsialiseerumise poole. Tänapäeva maailmas, kus tooni annab internet, haarab infotsunami kõik endasse; ilmuvate ajakirjade ja uute allikate hulk suureneb geomeetrilises progressioonis ning palju noori ajaloolasi tunneb vajadust piirata oma uurimisala lühikese perioodi ja võimalikult napi territooriumiga. Nad kalduvad arutama oma tööasju vähestele mõistetavas akadeemilises žargoonis, mis on mõeldud üha vähenevale, endasarnastest tegelastest koosnevale kildkonnale, kusjuures ikkagi kostab sageli tõrjuvaid hüüdeid: „See pole minu periood!”. Seetõttu – sest akadeemilised vaidlused (ja õigupoolest ka teadmised ise) saavad areneda tänu uustulnukatele, kes seavad eelkäijate meetodid ja järeldused kahtluse alla – ongi igas vanuses ajaloolased üha rohkem raskustes nii tundmatul territooriumil kui ka püüdes maalida kõikehõlmavat laiaulatuslikku panoraami. Väheste eranditega – millest mõned on eriti väärtuslikud – kipuvad asjatundjad jääma hästi sisse töötatud rööbastele.

Seetõttu olin meeldivalt üllatunud, kui avastasin, et üks minu noorusaja suurnimesid on juba ammu seda tendentsi märganud. Minu enda juhendaja Oxfordis, A. J. P. Taylor on käsitlenud ulatuslikult ja julgelt paljusid Suurbritannia ja Euroopa ajaloo tahke, olles sellega meile kõigile heaks eeskujuks.8 Aga ma ei teadnud kuni päris hiljutise ajani, et Taylori suur rivaal Hugh Trevor-Roper on esitanud probleemi talle iseloomulikus elegantses vormis.

Tänapäeval „spetsialiseerub” enamik professionaalseid ajaloolasi. Nad valivad perioodi, mõnikord väga lühikese perioodi, ja üritavad aina kasvavate andmete tulvaga meeleheitlikult võideldes saada teada kõik faktid. Nii relvastatult suudavad nad kergesti alla tulistada iga amatööri, kes juhtub … nende raskelt kindlustatud alale ära eksima … Nende maailm on staatiline. Neil on oma eraldi ja endassesulgunud majandus, oma Maginot’ liin ja suured reservid … aga neil pole mingit filosoofiat. Sest ajaloo filosoofia ei sobi nii kitsaste piiridega kokku. See peaks olema rakendatav inimkonna kohta mistahes ajajärgul. Et seda proovile panna, peab ajaloolane julgema sõita välismaale, isegi vaenulikku riiki; et oma mõtteid väljendada, peab ta olema valmis kirjutama esseesid ka teemadel, mida ta ei tunne nii hästi, et kirjutada raamatuid.9

Oleksin seda meelsasti lugenud juba varem. Ehkki Taylor nähtavasti imetles Trevor-Roperi teost „Esseed”,10 ei soovitanud ta neid siiski oma üliõpilastele.

Ülaltoodud tähelepanekute üle tasub ehk edaspidigi mõtiskleda, kuigi n-ö peavoolu ajalooteadus huvitub endiselt ainult suurematest riikidest, lugudest tänapäeva juurte otsingutest ja ülimalt spetsiifilistest teemadest. Lõpptulemusena saadav minevikuelu pilt on seetõttu paratamatult puudulik. Tegelik elu on kaugelt keerukam, siin on nii läbikukkumisi, peaaegu ebaõnnestumisi ja julgeid üritamisi, aga ka triumfe ja edulugusid. Keskpärasust, kasutamata jäetud võimalusi ja valestarte tuleb ette igal sammul. Mineviku panoraampildi kujundavad muidugi tähtsad sündmused, aga lõplikult kujundavad selle väiksemad riigid, väiksemad inimesed ja väiksemad emotsioonid. Mis kõige tähtsam, ajalooüliõpilastele tuleb kogu aeg meelde tuletada võimu kaduvust, sest just kaduvus on üks nii inimeste kui ka poliitilise korra peamisi tunnusjooni. Varem või hiljem ootab kõike lõpp. Varem või hiljem ei suuda keskus olukorda kontrollida. Kõik riigid ja rahvad, ükskõik kui vägevad nad ka on, õitsevad oma aja ning asendatakse teistega.

„Kadunud riigid” sai eostatud just niisuguseid, aga siiski mitte eriti pessimistlikke mõtteid heietades. Mitu juhtumit käsitlevad riike, „mis kunagi olid vägevad”. Nii mõnelgi juhul on tegu riikidega, mis ei püüdnudki olla vägevad. Veel mõnel puhul on juttu riikidest, millel polnud lootustki püsima jääda. Kõik need riigid olid Euroopas ja kõik need kokku moodustavad osa sellest kummalisest sündmuste padrikust, mida me nimetame Euroopa ajalooks.

„Kadunud riigid” on fraas, mis nagu ka „Kadunud maailmad” kätkeb endas palju kuvandeid. Seda kuuldes meenuvad kõrgel Himaalajas või ääretus Amasoonia džunglis edasi rühkivad maadeuurijad või siis vana Mesopotaamia või Egiptuse asulakohtades väljakaevamistel töötavad arheoloogid.11 Siit pole kuigi kaugel ka müüt Atlantisest.12 Kes on lugenud vana testamenti, on selle looga eriti hästi tuttav. Piibli järgi oli vana Egiptuse ja Eufrati vahel seitse kuningriiki ning vana testamendi uurijad on kaua teinud rasket tööd, et selgitada välja nendega seotud daatumid ja kohad. Täie kindlusega ei saa Siklagi, Edomi, Arami, Moabimaa, Gileadi, Vilistimaa ja Gesuri kohta kuigi palju väita.13 Enamik infot nende kohta pärineb kaudsetest vihjetest, nagu näiteks: „Aga Absalom oli põgenenud ja läinud Gesuri kuninga Talmai, Ammihudi poja juurde. Ja Taavet leinas oma poega kõik need päevad.”14 Tänapäeval, pärast tuhandet aastat muutusi ja konflikte, on nende seitsme kuningriigi kaks tõenäolist järeltulijariiki olnud juba aastakümneid peaaegu täielikus ummikseisus. Üks neist pole oma määratust sõjalisest jõust hoolimata suutnud saavutada tõelist rahu, teine aga, mis on juba peaaegu surnuks kägistatud, võib-olla ei näegi kunagi tõelist päevavalgust.

Muidugi sisendab inimloomus igaühele mõtteviisi, mille kohaselt õnnetused juhtuvad ainult teistega. Impeeriumide ja endiste impeeriumide rahvad ei kipu sugugi meelsasti tunnistama, kui kiiresti võib tegelikkus muutuda. Elanud 20. sajandi keskpaigast saadik ilusat elu ja pidanud vastu ootusi kenasti vastu ka oma „tähetunni”, riskivad britid sattuda enesepettuse ohvriks, uskudes, et nende olukord on endiselt hea, et nende institutsioonid on teistest paremad, et nende riik on mingil moel igavene. Eriti just inglased oskavad olla õndsas teadmatuses, et Ühendkuningriigi lagunemine algas juba 1922. aastal ja jätkub arvatavasti edaspidigi; neil pole ka nii selget identiteeditervikut kui waleslastel, šotlastel ja iirlastel. Seetõttu tuleb lõpp, kui see ükskord kätte jõuab, neile üllatusena. Need, kes tõsimeeli usuvad, et „Inglismaa jääb alati püsima”, otsivad pimedas toas musta kassi, keda seal ei ole. Ometi oli just üks Inglismaa tuntumaid luuletajaid see, kes vaikses kirikaias oma „Eleegiat” kirjutades pani paberile vääramatu saatuse, millega seisavad paratamatult silmitsi nii riigid kui ka inimesed. Thomas Grayd võib nimetada lausa meie edevuse mõõdupuuks:

Varem või hiljem antakse lõplik hoop. Pärast Suur-Saksamaa lüüasaamist 1945. aastal on järelehüüdeid kirjutatud veel mitmele Euroopa riigile. Nende hulgas on Saksa Demokraatlik Vabariik (1990), Nõukogude Liit (1991), Tšehhoslovakkia (1992) ja Jugoslaavia Föderatsioon (2006). Ja neid tuleb kahtlemata veel. Raskem küsimus on, missugune riik on järgmine? Praeguse olukorra järgi otsustades võib selleks olla Belgia, aga võib-olla ka Itaalia. Kuid seda on võimatu kindlalt öelda. Ja mitte keegi ei oska vähegi täpselt ennustada, kas Euroopa riikide pere noorim liige Kosovo läheb põhja või ujub välja. Igatahes kõik, kes arvavad, et kaduvuse seadus nende kohta ei käi, elavad pilvekäomaal – Nephelokokkygias (sõna, mille Aristophanes mõtles välja selleks, et sundida publikut peatuma ja järele mõtlema).

Siinkohal peaks midagi olema öelda ka nüüdisaja haridusel. Mitte eriti ammustel aegadel, kui haritud eurooplased kasvasid üles kristliku evangeeliumi ja vanade klassikute toel, oli mõte surelikkusest kõigile väga hästi tuttav, ükskõik kas see käis riikide või inimeste kohta. Ehkki kristlikud arusaamad on tihtipeale ära põlatud, õpetasid need meile selle riigi asju, mis „ei kuulu siia maailma”. Klassikud, kes propageerisid väidetavalt üldisi väärtusi, olid pärit austatud, aga surnud tsivilisatsioonist. Vana-Kreeka ja Rooma olid kadunud juba tuhandete aastate eest, jagades Kartaago ja Tüürose saatust, aga inimeste mõtetes elasid nad ikka edasi.

Mul õnnestus kooli- ja ülikooliharidus kätte saada enne, kui asi päris läbi mädanes. Boltoni koolis õppisin ladina keelt ja alustasin kreeka keele õpinguid ning osalesin igapäevasel piiblilugemisel suures saalis. Minu ajaloo- ja geograafiaõpetajad Bill Brown ja Harold Porter julgustasid oma kuuenda klassi õpilasi lugema raamatuid võõrkeeltes. Prantsusmaal Grenoble’is veedetud aasta jooksul istusin aina raamatukogus ja süüvisin Michelet’ ning Lavisse’i loomingusse lootuses, et see tuleb kasuks. Oxfordi Magdaleni kolledžis aga ootas mind võrratu juhendajate trio: K. B. McFarlane, A. J. P. Taylor ja John Stoye. Juba esimeses tunnis ütles McFarlane – endal hääl sama mahe nagu tema kassidel – mulle, et „ei maksa uskuda kõike, mida loete raamatutest”. Hiljem aga soovitas Taylor mul unustada doktorikraad ja kirjutada ise raamat, sest „need doktorid on teisejärgulised tegelased”; tema vaated põhjustasid hämmeldust, ta suhtus õppuritesse nagu hea onu, tema loengud olid suurepärased ja vestluslaad nauditav. Stoye, kes sel ajal uuris Viini piiramist, aitas laiendada mu silmaringi ida poole. Sussexis magistrantuuri ajal õppisin vene keelt, aga üksnes selleks, et terveneda panslaavi illusioonidest, mille võrku olin langenud pikemat aega Poolat uurides. Krakówis Jagiełło ülikoolis sattusin vanema põlvkonna ajaloolaste, näiteks Henryk Batowski ja Józef Gierowski hoole alla. Mõlemad olid pühendanud oma karjääri röövellike totalitaarrežiimide uurimisele, mistõttu nad uskusid kirglikult ajaloolise tõe olemasolusse. Uuesti tagasi Oxfordis St Antony kolledžis kuulasin niisuguseid suurmehi nagu William Deakin, Max Hayward ja Ronald Hingley, kes sulatasid ajaloo, poliitika, kirjanduse ja hämmastavad sõjaaegsed vägiteod üheks tervikuks; minu juhendaja oli Poola ja Venemaa uurija ning Solženitsõni tõlkija, kadunud Harry Willetts, kelle erialaseminarid toimusid Churchi puiesteel tema kodu köögis, kus kuulsin tema poolatarist abikaasalt Halinalt esmaallikast, mida tähendas tegelikult küüditamine stalinlikku Siberisse. Kui leidsin endale viimaks töökoha Londonis Slaavi ja Ida-Euroopa uurimise instituudis, mõjutas mind tublisti määratu teadmistepagasiga polüglott Hugh Seton-Watson, kes ei unustanud kogu külma sõja jooksul hetkekski, et Euroopa koosneb kahest poolest. Hugh kirjutas mu esimese raamatu kohta retsensiooni, mis Times Literary Supplementi toonase tava kohaselt oli anonüümne, ja tunnistas selle üles alles kümmekond aastat hiljem. Me kõik Slaavi ja Ida-Euroopa uurimise instituudis püüdsime selgitada suletud ühiskondade tegelikkust auditooriumile, kes ise elas avatud ühiskonnas, üritades hoida elus nõrka intellektuaalset leeki, mis kippus vägisi kustuma. Kõik see kokku oli haridus iseeneses.

Tänapäeval on meie haridusaed täis barbareid. Enamik kooliõpilasi pole kunagi kokku puutunud Homerose või Vergiliusega, nii mõnigi pole saanud vähimatki juhatust usuasjades ja korralik keeleõpetus on peaaegu lakanud olemast. Isegi oma vähendatud ruumi eest õppekavas peab ajalugu võitlema tähtsamate ainetega, nagu majandus, infotehnoloogia, sotsioloogia ja meediauuringud. Materialism ja konsumerism on üldlevinud. Noored on sunnitud õppima otsekui võltsoptimismi pungil täis kookonis. Erinevalt oma vanematest ja vanavanematest kasvavad nemad üles peaaegu tajumata aja halastamatut kulgu.

Seetõttu ulatubki ajaloolase ülesanne kaugemale kui kohustus hoolitseda kõige üldisema mälupagasi eest. Kui ainult väheseid minevikusündmusi mäletatakse põhjalikult, unustades samasugust mäletamist väärt inimesed, tekib vajadus sihikindlate uurijate järele, kes on valmis sissetallatud rajalt kõrvale kalduma ja taastama mõningaid vähem moekaid mäletamist väärt sündmusi. See sarnaneb nii ohustatud liikide eest hoolitsevate loodusteadlaste ja keskkonnakaitsjate kui ka dodode ja dinosauruste saatust uurivate teadlaste tööga, mis aitab luua tõepärase pildi meie koduplaneedi oludest ja selle väljavaadetest. Käesolev käsitlus kadunud riikidest on samal määral tõukunud ka uudishimust. Ajaloolast, kes asub teele eesmärgiga teha tutvust Kaljukuningriigiga või ühe-päevavabariigiga, ootab sama palju põnevust kui seda, kes võtab nõuks uurida lumeleopardi või amuuri tiigri koobast. „Nägin kahvatuid kuningaid,” kirjutab poeet, „ja vürste samuti. / Kahvatuid sõjamehi ja kõik nad olid surmkahvatud …”16

Inimkonna kõrkuse teema pole muidugi uus. See on isegi vanem kui kreeklased, kes selle sõna laialt kasutusele võtsid ja kes oma hiilgeajal avastasid juba pooleldi kõrbeliiva mattunud Egiptuse vaaraode raidkujud.

*

Käesoleva raamatu idee sünnist saadik koondasin tähelepanu kahele prioriteedile: juhtida tähelepanu praegusaja ning möödunud aegade kontrastile ja uurida, kuidas toimib ajalooline mälu. Sellise lähtekoha tõttu peavad kõik teemakäsitlused koosnema kolmest osast. Seetõttu maalibki iga peatüki esimene osa põgusa pildi mingist paigast Euroopas niisugusena, nagu see on tänapäeval. Teine osa jutustab loo kunagi samas piirkonnas olnud kadunud riigist. Kolmandas osas vaadeldakse, kuivõrd seda kadunud riiki kas mäletatakse või on see unustatud; harilikult mäletatakse halvasti või on see pooleldi või täiesti unustatud.

Samuti püüdsin tuua nii rohkelt näiteid kadunud riikidest võimalikult paljudest perioodidest ja piirkondadest, kui raamatu maht võimaldab. Näiteks Tolosa on Lääne-Euroopas, Leedu ja Galiitsia Ida-Euroopas. Alt Clud ja Éire asuvad Briti saartel, Borussia Läänemere ääres, Crna Gora Balkanil ning Aragoonia18 Pürenee poolsaarel ja Vahemere ääres. Peatükk „Burgundia – viis, kuus või seitse riiki” räägib keskajal hargnenud loo, mis ulatub tänapäeva Prantsusmaale ja Saksamaale; Sabaudia puhul on kõne all uuem aeg, mis puudutab Prantsusmaad, Šveitsi ja Itaaliat; Rosenaud ja NSV Liitu käsitlevad peatükid piirduvad aga 19. ja 20. sajandiga.

Ei ole vist mõtet täpsustada, et kadunud riikide teema ei ammendu siinkohal esitatud piiratud arvu näidetega. Peaaegu unustatud Euroopa ajalugu on tunduvalt ulatuslikum kui mistahes valik suudab kajastada. Hulk varem pähe tulnud kandidaate tuli kõrvale jätta kas või üksnes ruumipuudusel. Üks uurimus pealkirjaga „Kerno” oleks võinud vaadelda kuningas Marki riiki Cornwallis pärast Rooma aega ja jutuks tulevate teemade hulgas võinuks olla kultuuriline genotsiid ning leiduda katkendeid korni luuletaja Norman Daviese teostest. Veel üks uurimus, „De Grote Appel – lühikese elulooga Hollandi koloonia”, võinuks rääkida Uus-Amsterdami loo enne seda, kui sellest sai New York. Kolmas, „Carnaro – esimese duce valitsus”, jutustanuks erakordse loo Gabriele d’Annunzio tegevusest Fiumes 1919. aastal ja oleks lõppenud tema suurepärase luuletusega „La pioggia nel pineto” („Vihm männimetsas”).

Siinsetes katsetes olen pidanud paratamatult toetuma teiste töödele. Ühelgi teadlasel ei saa olla põhjalikke teadmisi Euroopa kõikide paikade ja perioodide ajaloost, pealegi naudivad kõik gurmaanid heal meelel rooga, mille on serveerinud tema teistsuguste teadmistega sõber. Igaüks, kes võtab ette teekonna tundmatul territooriumil, peab end varustama kaartide ja teejuhtidega ning seal varem käinutelt pärinevate ülevaadetega. Uurimistöö alguses olid mulle väga suureks abiks nõuanded niisugustelt kolleegidelt nagu kadunud Rees Davies Britannia Vana-Põhjala asjus, David Abulafia Aragoonia asjus ja Michał Giedroyć Leedu asjus, kusjuures peaaegu iga peatükk on võitnud palju asjatundjate uurimustest ja konsultatsioonidest. Ühe sõnaga: rajasin küll hoone, aga kõik selle osad on ehitatud kellegi teise valmistatud tellistest, kividest ja joonistustest.

Mulle on alati meeldinud Platoni metafoor riigilaevast. Mõte suurest laevast, mis oma roolimehe, meeskonna ja reisijatega künnab ajaookeani laineid, tundub vastupandamatu. Sama lugu on seda ülistavate luuletustega:

Või siis:

Need Longfellow värsiread saatis president Roosevelt 20. jaanuaril 1941 Winston Churchillile. Väike saatesõna ütleb: „Minu arvates kehtivad need värsid teie rahva kohta niisama nagu meiegi kohta.”21

Samasugused mõtted tulevad pähe, kui ragistatakse ajusid, et uurida riike, mis on juba kadunud. Sest riigilaevadki ei seila igavesti. Mõnigi kord saavad nad tormist jagu, aga mõnikord lähevad ka põhja. Teinekord veavad nad end vaevu sadamasse remonti, kusjuures vahel, kui vigastused on liiga suured, need lammutatakse. Vahel jälle nad upuvad ja vajuvad põhja nuivähkide ja kalade juurde varjulisse igavesse puhkepaika.

Mõtteis tekib veel teinegi kujutluspilt, kus ajaloolasest saab rannas uitav aardekütt, kes otsib sinna uhutud kraami, või sukelduja, kes otsib merepõhjas seda, mis on ammu kadunud. Käesolevat raamatut võib vabalt pidada ajaloo päästeoperatsiooniks. See aitab leida uppunud riigilaevade jälgi ja kutsub lugejat – ehkki küll ainult paberil – olema tunnistajaks, kuidas lüüa saanud galeoon ajab mastid uuesti sirgu, hiivab ankru, heiskab purjed tuulde ja asub jälle teele üle ookeani.

Norman Davies

Peterhouse’is ja St Antony kolledžis

aprill 2011