Читать книгу Kadunud riigid - Norman Davies - Страница 6

I

Vouillé, varem Vouillé-la-Bataille, on väike, umbes kolme tuhande elanikuga linnake ja halduskeskus Prantsusmaal Poitou-Charentes’i departemangu de la Vienne’i maakonnas. Linna lähedalt möödub Route Nationale 149 ehk Rooma-aegne maantee, mis viib Poitiers’st Nantes’i, samuti Atlandi ookeani poole looklev kaunis Auzance’i jõgi. Linnas on kaks kirikut, kaks kooli, väike triumfikaarega keskväljak, suur terrain de pétanque, paar kaunist jõeäärset parki, raekoda, mõned restoranid, tagasihoidlik staadion, kõrge veetorn, vanas lossis paiknev hotell Le Périgny ja laupäeviti tegutsev turg, aga siit pole pärit ühtki kuulsust. Samuti olevat 6. sajandi algul peetud siin kandis suur lahing. Kohaliku ajalooseltsi eestvõttel lahingu 1500. aastapäeval 2007. aastal avatud mälestustahvel on nii varjulises kohas, et isegi väljakul tegutsev office de tourisme ei oska alati öelda, kus see täpselt asub.22

Tänu ühele prantsuse keele nauditavale nüansile saavad Vouillé elanikud ütelda enda kohta vouglaisiens ja vouglaisiennes ning kogu ronirooside poolest kuulsa ümbruskonna kohta Pays Vouglaisien. Ja pole põrmugi imekspandav, et nad on oma patrimoine’i ehk esivanemate pärandi üle väga uhked. Väide, mille tõi 1972. aastal kuuldavale kohaliku algatusrühma esimees, kaunistab nüüd nii linnavalitsuse kodulehekülge kui ka de Clovise ristmikule püstitatud lihtsat monumenti. Igasuguse liigse tagasihoidlikkuseta öeldakse otse: „L’histoire de la France commença donc a Vouillé” („Prantsusmaa ajalugu sai alguse Vouillés”).23

II

24. augustil 410 saavutas läänegootide kuningas Alarich I lagunevat Rooma riiki läänest ründavate barbarite arvukate juhtide ülima eesmärgi. Kolmandal katsel vallutas ja rüüstas ta Rooma linna.

Piiranud linna sisse ja jätnud jälle kord linna elanikud nälja piirile, tungis ta öösel Salaria värava kaudu linna … Seekord polnud kuningal mõtteski maailma pealinna säästa. Rüüstati kaks või kolm päeva. Mõningast respekti ilmutati kirikute puhul … [aga] Sallustiuse palee põletati maha; ja väljakaevamised Aventinuse künkal, mis toona oli peen aristokraatlik rajoon, on toonud päevavalgele palju jälgi rüüstatud majades möllanud tulekahjust. Saadi rikkalikult saaki ja võeti palju vange, kelle hulgas oli keisri õde Galla Placidia.

Kolmandal päeval viis Alarich oma võidukad väed uuesti liikvele … ja marssis edasi lõunasse … Tema eesmärk oli minna üle mere Aafrikasse, arvatavasti sihiga asustada see rikas maa oma inimestega … Paraku olid tema elupäevad loetud. Alarich suri Consentias [Cosenza] veel enne sama aasta lõppu.24

Nimi Alarich tähendab „kõikide valitseja”.

Alarichi alamad, lääne- ehk visigoodid – saksa keeles Westgoten – olid esimesed germaani hordid, kes tungisid Rooma riiki. Kauge Läänemere ümbrusest pärit, aga tolleks ajaks mahajäetud Daakiasse (tänapäeva Rumeenias) ammuilma ümber asunud läänegoodid olid rändpõlluharijad, kes tavaliselt elasid ühes viljakas piirkonnas üsna kaua, enne kui rändasid edasi järgmisse kohta. Nad olid vastu võtnud kristlusest välja kasvanud arianismi.25 Senisest elupaigast lahkuma sunnitud läänegoodid otsisid uut kohta, kuhu asuda. Aafrikasse nad aga ei jõudnudki. Selle asemel, jäänud pärast Rooma rüüstamist pidama Lõuna-Itaalias, alustasid nad roomlastega läbirääkimisi uue kokkuleppe üle. Läänegootide edu andis julgust ka nende hõimlastele, kes olid jäänud maha kaugele Ida-Euroopasse. Kolme põlvkonna jooksul leidsidki ka ida- ehk ostrogoodid tee Itaaliasse.26

Läänegoodid polnud hõim selle sõna tavapärases tähenduses ja seetõttu on mõneti kaheldav, kas nende nime on võimalik etümoloogiliselt seostada mõistega „lääs”. Alarichi retkede tulemusena moodustusid nad mitmest etnilisest koostisosast ja said eesliite „lääne-” alles pärast eraldumist ülejäänud gootide kogumist.

Alarichi vägiteod murdsid uskumused, mis hoidsid paljusid teisi barbareid tagasi. Nagu üks Bütsantsi kommentaator märgib, ei kaitsnud keisririiki mitte „jõed, järved või kaitsevallid, vaid hirm”: hirm olla „see takistus, mida ükski inimene ei suuda ületada, kuni ta peab end kellestki teisest alamaks”.27 Tänu Alarichile vabanesid barbarid oma alaväärsustundest.

Suurejoonelised kombetalitused Alarichi matustel leidsid toona laialdast kommenteerimist ja on andnud tänapäeva ajaloolastele ning antropoloogidele põhjust arvukateks spekulatsioonideks.

Barbarite metsik loomus tuli ilmsiks oma kangelase matustel … keda leinati sügavalt … ja isegi pandi uues sängis voolama Consentia [Cosenza] linnamüüre ümbritsev väike Busentinuse jõgi. Tühjaks jäänud sängi rajati Roomast saadud uhke röövsaagi ja trofeedega kaunistatud kuninglik hauakamber, seejärel lasti vesi tagasi vanasse sängi ning Alarichi puhkepaiga saladus tagati igaveseks ajaks, korraldades kogu töö sooritanud vangide kallal ebainimliku veresauna.28

Oma kõmulisest kuulsusest hoolimata ei saavutanud kõikide valitseja siiski ühtki oma pikemaajalist eesmärki. Ta oli igavene ringirändaja, kes pidevalt valis ja vahetas liitlasi. Nii oli ta kord Rooma liitlane, kord Rooma vaenlane, Rooma hävitaja, seadusliku keisri kaitsja ja usurpaatori partner.29

Alarichi ajal ujutasid Lääne-Rooma riigi üle mitmest suunast riiki tunginud barbarite hordid. Britanniat ründasid piktid põhjast, šotlased Iirimaalt ja germaanlastest sissetungijad kagust. Roomlastele kuuluvasse Galliasse tungisid talvel 406/407 üle jääga kaetud Reini tulnud „hordide hordid”. Vandaalide, alaanide ja sueebide sõjasalgad rüüstasid Gallia lõunapoolset osa Akvitaaniat ja liikusid ka üle mägede Pürenee poolsaarele.

Järgmised sõdalaste hordid, nende hulgas hunnid, valmistusid aga tungima läänegootide marsruuti kasutades läbi Doonau-äärsete provintside.

Seetõttu läkski Alarichi järeltulija läänegootide juhi kohal tehingule keiserliku Roomaga. Ataulf – Õilis Hunt – nõustus lahkuma Itaaliast ja ajama teised barbarid Galliast ja Hispaaniast välja. Üks tema tingimusi oli, et ta saab vastutasuks keisririigi foederatus’e ehk liitlase tiitli, mille omal ajal oli saanud ka Alarich. Nagu ütleb toonane ajaloolane Paulus Orosius, kujutab Ataulfi deklaratsioon enesest huvitavat lugemismaterjali.

Kunagi tahtsin [ütles ta] … pühkida Rooma nime maa pealt, rajada selle varemeile gootide valduse ja võita nii Augustuse eeskujul uue impeeriumi rajaja surematu kuulsuse. Pärast korduvaid katseid jõudsin [siiski] järk-järgult veendumusele, et seadused on täiesti hädavajalikud … ning et gootide juhitamatu ja tuline meel ei talu … tsiviilvalitsuse … kasulikku koormat, mistõttu nüüd on mu siiras soov, et tulevased ajad tunnustaks tänulikult selle võõramaalase teeneid, kes ei kasutanud gootide mõõka mitte selleks, et kukutada, vaid taastada ja kaitsta Rooma riigi heaolu.30

Alarichi surmale järgnenud kümnendit iseloomustavad nii läänegootide ja nende rivaalide kui ka läänegootide juhtivate suguvõsade konfliktid. Ataulf viis oma väed Itaaliast Lõuna-Galliasse ja Hispaaniasse, kus nad ründasid vandaale, sueebe ja alaane. Samal ajal süttis uue jõuga Alarichi enda dünastia ja rivaalitseva Amalfingide suguvõsa vihavaen. Ataulf, kes oli abiellunud vangistatud Galla Placidiaga, mõrvati 415. aastal koos kolme lapsega oma palees Barcelonas. Sama saatus tabas tema vahetut järeltulijat Sidericust ehk „kuningat viieks päevaks”. Seejärel juhiks tõusnud meest, vaprat sõdalast ja kavalat diplomaati nimega Vallia, on mõnikord nimetatud ka Alarichi sohipojaks. Just Vallia oli see, kes pidas läbirääkimisi lepingu üle, millega taastati läänegootide seisund keisririigi liitlasena ja neile anti alaliseks asupaigaks Roomale kuuluv Akvitaania.

Nii alustas Tolosa kuningriik oma elu keisririigi sõltuva, aga autonoomse osana. Sellele kuulus üks kolmest Gallia traditsioonilisest alast ja keisririigi hospitalitas’e kombe kohaselt valitses seda mõni hõimupealik. 418. aastal said läänegoodid keiser Honoriuse dekreedi alusel endale uueks pealinnaks Palladia Tolosa (tänapäeval Toulouse). Pärast Valliat valitses seda ülejäänud sajandi jooksul veel viis kuningat: Theoderich I, Thorismund, Theoderich II, Eurich ja Alarich II. Theoderich I ja Alarich II said surma lahingus. Thorismund ja Theoderich II mõrvati. Eurich, kes oli nii Thorismundi kui ka teise Theoderichi noorem vend, viis oma riigi jõukuse ja võimu tipule.31

Läänegoodid võtsid Akvitaanias võimu üle pärast pikka rahutusterohket aega, kohtamata sealjuures nähtavasti tõsisemat vastupanu. Gallia-Rooma ülikkond, kes omal ajal liitus mässulise Gallia riigiga, ei paistnud silma erilise sõnakuulelikkusega. Sellegipoolest olid uued isandad agarad Rooma ideaalide jäljendajad ja tugeva valitsuse põhimõte ei leidnud erilist vastuseisu. Läänegootide kuningatele anti õigus võtta pantvange ja karistada truudusetuid alluvaid, aga nad ei lubanud endale põhjuseta vägivalda. Nende teenistusse astus arvukalt roomlasi, näiteks väejuht Nepotanius, admiral Namatius ja dux super septem civitates ehk Septimania komtuur Victorius.32 Läänegoodid ei rakendanud Gallia roomlaste kohta eraldi seadusi, soodustades assimileerimist; uus maavaldussüsteem ei toonud kaasa kuigi palju konfiskeerimisi ja religiooni asjades jäid läänegootide vaimulike arianistlikud kombetalitused toimima kõrvuti hästi välja kujunenud Rooma piiskopkondade ja maakirikute võrguga. Asjaolu, et 506. aastal võis läänegootide territooriumil Agde’is toimuda kirikukogu, näitab, et mitteariaanid ei kartnud siin eriti oma julgeoleku pärast.33

Lisanime Palladia andis Tolosa linnale, mis oli rajatud künkale ehitatud iidse keldi kindluse naabrusse tasandikule, keiser Domitianus kunstide eestkostja jumalanna Pallas Athena auks. Augustuse-aegsetest viinamägedest ümbritsetud linnas oli palju akvedukte, teatreid, kümblusasutusi ja keeruline kanalisatsioonisüsteem ning see teenindas läbi Gallia lõunaosa Vahemere äärest Atlandi rannikule viivat Via Aquitania maanteed. Alates 4. sajandist sai Tolosast keisririigi kristluse aktiivne keskus ja piiskopi residents. Üks Gallia esimesi ristiusu kuulutajaid püha Saturninus suri umbes 257. aastal Tolosas märtrisurma, kui ta metsiku pulli järel läbi linna lohistati. Basiilika, kus puhkasid tema säilmed, oli Nikaia peamisi reliikviaid. Ariaanide peakirik oli Nostra Domina Daurata, mis rajati 5. sajandi keskpaiku omaaegse Apolloni templi asemele.

Akvitaanias olid juba pikemat aega käinud ägedad usuvaidlused. Poitiers’ Püha Hilarius (u 300–368) sai tuntuks kui Malleus Arianorum ehk Ariaanide Vasar. On teada, et Tolosa piiskop Exuperius (surn 410) sai paavst Innocentius I-lt kirja, mis kanoniseerib ametlikult pühakirja. Preester Vigilantiust (elas u 400) seevastu peeti julgeks teisitimõtlejaks, kes mõistis pühakute ja reliikviate kultuse kui ebausu hukka. Akvitaania Püha Prosperus (u 390–455) oli ajaloolane, püha Augustinuse õpilane ja esimene Hieronymuse kroonika jätkaja,34 Narbonne’i püha Rusticus aga propageeris seda, mida hiljem hakati nimetama katoliikluseks, võideldes ühtaegu nii Nestoriuse eksiõpetuse35 kui ka oma läänegooti isandate tunduvalt vanema arianismi vastu.

Kui läänegoodid olid võimule tõusnud, hakkas riik hoogsalt laienema. Uusi territooriume hõivati peaaegu igal 5. sajandi kümnendil. Kui vallutati Narbo Martius (Narbonne), saadi otsene juurdepääs Vahemerele. Hiljem lisandus sellele keisrivõimu kingitusena kogu Septimania. Pärast hunnide ootamatut sissetungi sajandi keskpaiku liikusid läänegoodid kaugele põhja poole, juba tublisti üle Loire’i ja jõudsid 470. aastal Gallia keskossa, hõivates nii Civitas Turonumi (Tours) kui ka Arvernisi (Clermont-Ferrand’i). Seejärel võeti oma valdusse Arelate (Arles) ja Massilia (Marseille) ning Pürenee poolsaare kavakindla vallutamise tulemusena jõuti välja Heraklese sammasteni (Gibraltar). Alates 474. aastast valitses Pürenee poolsaart kuninga asemikuna (dux hispaniarum) läänegootide teenistusse astunud roomlane Vincentius. Sajandivahetuseks oli läänegootide käes suurim kõikidest Rooma riigi läänepoolsetele aladele tekkinud riikidest ja nad näisid kujunevat barbaritest kõige edukamaiks.

Theoderich I (valitses 419–451) oli õnnistatud arvukate poegade ja tütardega, kelle abiga ta rajas ulatusliku liitlassidemete võrgustiku. Ta sai surma keisririigi väejuhi Flavius Aetiuse ustava liitlasena, juhtides oma vägesid 451. aasta juunis verises Katalaunia lahingus,36 mis kindlustas veelgi gallide kui hirmuäratavate rohtlaratsanike kuulsust.37 Theoderichi järel tõusid valitsejaks järgemööda tema kolm poega.

Gibboni andmetel etendas Thorismund (valitses 451–453) võtmeosa võidulahingus, kus hukkus tema isa, hoides oma vägesid läheduses olevatel küngastel reservis, kuni ründas sealt hunne ja pühkis nad lahinguväljalt minema. Võidust aga polnud talle suuremat kasu, sest tema oma vend Theoderich mõrvas Thorismundi veel enne, kui ta jõudis oma võimu kindlustada, vennatapu põhjuseks peetakse asjaolu, et Thorismund olevat ähvardanud katkestada liidu Roomaga.

Theoderich II (valitses 453–466) on jäänud ajalooannaalidesse osalt oma naise, kuninganna Pedauco – tõlkes Hanejalg – värvika nime tõttu ja osalt tänu haruldasele kirjeldusele, mille on andnud ladina kirjanik Sidonius Apollinaris. Sidonius (432–488) oli Arvernisi piiskop ja seetõttu läänegootide riigi alam. Üks tema säilinud kirjadest on vastus sõbra palvele kirjeldada kuningat üksikasjalikult.

Ta on mees, keda tasub tunda … Ta on hea rühiga, kasvult keskmisest mehest pikem, aga mitte hiiglane. Ta on ümara peaga, lokkis juuste piir nihkub kukla poole … Tema tugeval kaelal pole inetuid sõlmi. Kulmud on puhmas ja kõrge kaarega. Kui ta langetab laud, ulatuvad ripsmed peaaegu poole palgeni. Kõrvade ülaosa varjavad pikad lokid, nagu on tema rahva hulgas kombeks. Nina on kongus, suu on kitsaste huultega ja mitte [liiga] suur … Sõõrmetest esile ulatuvad karvad lõigatakse iga päev tagasi … ja habemeajaja puhastab ta näo alaosa usinalt rikkalikust karvakasvust. Palged, kõrisõlm ja kael on täidlased, aga mitte rasvased, ning terve jumega … ta punastab sageli, aga seda tagasihoidlikkusest ja mitte vihast. Tema õlad on ühtlased, õla- ja küünarvars tugevad ja jõulised, käed suured, rind võimas, vöökoht sale. Laia selga poolitav selgroog ei tõuse esile, küll aga on näha roided, jõulistel külgedel paisuvad eenduvad lihased. Tema reied on otsekui tugevad sarved, põlveliigesed tugevad ja mehised, põlved ise aga kõige kaunimad ja siledamad kogu maailmas. Tugev pahkluu toetab hästi jalga, labajalg aga näib väike, et kanda nii vägevaid jäsemeid.

… Enne koitu käib ta koos väga väikese kaaskonnaga preestrite jumalateenistusel. Ta palvetab usinalt, aga … seda võib pidada rohkem harjumuseks kui jumalakartlikkusest tulenevaks kombeks. Valitsejakohustustele … kulub ülejäänud osa hommikust. Kuninga aujärge ümbritsevad relvastatud ülikud, hulk nahkadesse riietatud ihukaitsjaid … ootab madalamal … Esitletakse välissaadikuid. Kuningas kuulab nad ära, aga ei räägi eriti palju … küll aga tõukab tagant asju, mis on küpsed, et need ära teha. Algab teine tund ja ta tõuseb troonilt, et kontrollida oma aardekambrit või talle.

Ilmselgelt kuningat imetlev piiskop läheb oma ülesandest hoogu.

Kui päevakavas on jahiretk, osaleb ta selles, aga ta ei kanna oma vibu kunagi ise, pidades seda kuningaseisusele alandavaks. Kui ta märkab lindu või metslooma … sirutab ta käe selja taha ja võtab paažilt pingutamata nööriga vibu … Ta võib teie käest küsida, missugust kohta ta peaks teie meelest tabama, teie peate siis ütlema, ja ta laseb noole lendu. Kui nool ei taba … on viga enamasti teie silmanägemises ja mitte vibuküti oskustes. Tavalistel päevadel meenutab tema söögilaud lihtsa kodaniku oma. Laud ei äga suure hulga tobedate ja halvasti viimistletud hõbedast lauanõude all, mida tassivad hingeldavad teenrid, tähelepanu on pigem vestlusel kui taldrikul, käib mõistlik arutelu või siis vaikitakse. Kardinad ja drapeeringud … on vahel purpurpunasest siidist, vahel lihtsast linasest riidest; siin on määrav kunst, mitte hind … Tooste öeldakse vähe … Lühidalt öeldes leiate siit Kreekale omast elegantsi, gallialaste rõõmsat meelt, itaallaste taibukust … ja kuninga õukonnale iseloomulikku distsipliini … Pärastlõunapuhkus … jääb mõnikord pooleli. Kui tuleb soov mängida lauamänge, otsib ta kähku täringud välja, uurib neid hoolikalt, raputab peekrit vilunud moel, teeb kiiresti heite, räägib nendega naljatamisi ja jääb kannatlikult tulemust ootama. Hea heite puhul ta tavaliselt vaikib, aga halvale viskele reageerib elavalt … säilitades alati filosoofilise meele … Mõnikord, ehkki seda juhtub harva, elavdavad õhtust söömaaega näitlejad oma etteastega, kuid ükski külaline pole kunagi pidanud kartma saada teravast keelest solvatud. Liiati ei tee siin lärmi vesiorel ega koorid, pole kuulda lüüra- või flöödimängijaid ega muid muusikuid või neidiseid kitara või tamburiiniga; kuningale meeldib pigem mõttepinge kui pingul pillikeeled, mille helidega püütakse tema kõrvu hellitada. Kui ta tõuseb, et lahkuda, algab varakambri valvurite tööaeg, relvastatud tunnimehed on valves alates uneaja esimestest tundidest … Pean nüüd sulejooksu lõpetama, sa ei küsinud ju midagi rohkem kui üht-kaht fakti … ja minu enda eesmärk oli kirjutada kirja, mitte ajalugu. Hüvasti.38

Theoderich II valitsemisaeg lõppes keisririigi poliitika kapriiside tõttu kurvalt. 455. aastal külastas Tolosat Eparchius Avitus, äsja ametisse määratud Rooma komtuur Gallias. Tema külaskäigu ajal läks liikvele uudis, et Roomat on teist korda rüüstatud, rüüstajateks vandaalid, ja Theoderich kasutas juhust, et kuulutada Avitus keisriks. Seejärel alustas ta esimest läänegootide sissetungi Pürenee poolsaarele, õigustades oma vallutusretke kui püüdu võtta keisririigile kuuluvad alad tagasi. Tema väited aga ei veennud järgmist keisrit Maiorianust, keda Gibbon iseloomustab kui „suurt ja kangelaslikku isiksust”, kes taastas keisrivõimu Gallias kiiresti ja energiliselt.

Theoderichi noorem vend Eurich (ka Evarich või Erwig, valitses 466–484), haaras võimu ajal, mil täies hoos olid nii läänegootide ja Rooma riigi vägede konfliktid kui ka läänegootide endi rühmitiste vastuolud. Ta tappis oma venna, lõi puruks riigis märatseva keldi sõjapealiku Riothamuse, läks üle Püreneede ja moodustas tema aladel Rooma teenistuses olevatest idagooti palgasõduritest omaette üksuse. Eurich oli ühtaegu seadusandja ning sõjapealik ja üldse üks oma dünastia mitmekülgsemaid isiksusi. Ehkki ta oskas ladina keelt, suhtles ta välissaadikutega tavaliselt gooti keeles ja tõlgi vahendusel. Ka arianistlikke jumalateenistusi tema kuninglikus kabelis peeti gooti keeles. Eurich laiendas oma valdusi üle kogu Pürenee poolsaare. 471. aasta „Codex Euricianus” oli Rooma riigile järgnenud ajal esimene katse panna kokkuvõtlikult paberile germaanlaste tavaõigus.39 See aga oli poliitilise küpsuse märk. 476. aastal läks Eurichil korda veenda Lääne-Rooma riigi eelviimast keisrit Julius Nepost loobuma niigi ainult paberil olevast süseräänsusest läänegootide maa üle. Veel enne tema surma varises Lääne-Rooma riik täielikult kokku. Tolosa kuningriik jäi orvuks ja iseseisvus.

Läänegootide kuningriigi arengut 5. sajandil on uuritud vägagi hoolikalt. Alguses ilmnes püüd jäljendada igati Rooma seadusandlust ja ladinakeelseid tiitleid. Keskmisel ajajärgul pidasid gootide riigi juhid end tavalistest lihtliitlastest juba mõnevõrra paremaks. Ja viimase staadiumi ajal, juba keisririigi pärijatena, pidasid nad end sama tähtsaks kui iga teinegi keiser. Samade kümnendite jooksul kaotasid läänegootide kõrgkihid ehk optimates järk-järgult aina rohkem mõjuvõimu. Germaani traditsioon oli alati rõhutanud kõikide sõdalaste võrdsust. Pärast Rooma riigi langust hakkas monarhia eriti rõhutama hierarhia ja kuningliku väärikuse tähtsust.40

Frangi krooniku Tours’i Gregoriuse (534–594) mõjul sai Eurich külge katoliiklaste tagakiusaja sildi. See süüdistus on ebaõiglane. Mõned vähesed rahulolematud kirikutegelased, nagu näiteks Civitas Rutenorumi (Rodez) piiskop Quinctianus, saadeti tõepoolest maalt välja. Ei juhtunud aga midagi, mis oleks võrreldav nende metsikute repressioonidega, millega paistsid Põhja-Aafrikas silma ariaanidest vandaalid.41

Varsti pärast Eurichi ja Rooma riigi viimase keisri Romulus Augustuluse surma võttis Flavius Theodericus ehk Theoderich Suur vastu Bütsantsi ettepaneku minna Itaaliasse sõjaretkele ja taastada keisririigi võim. Ta ületas 488. aastal suure väega Alpid, lõi Rooma riigi järeltulijate kaitsjad puruks ja tappis pärast kolm aastat kestnud Ravenna piiramist oma käega nende juhi Odoakeri. Kutsunud appi hõimlastest läänegoodid, vallutas ta Apenniini poolsaare otsast lõpuni ja teenis ära asekeisri nimetuse. Bütsantsi sõjalise ja kultuurilise mõjuvõimu toel ja tänu oma laevastiku tugevale potentsiaalile ähvardas Theoderichi idagootide riik pealinnaga Ravennas varsti jätta varju kõik naabrid ja rivaalid. Peale läänegootide Tolosa kuningriigi oli sellel ka piir (teise) burgundlaste riigiga, mis oli äsja rajatud Rhône’i orgu (vt lk 119–124).42

Eurichi poeg Alarich II, kes asus troonile poisikesena 484. aastal, oli kuningate reas kaheksas. Ta kulutas palju energiat, et rahustada nii naabreid kui ka alamaid. Tema suurim saavutus oli kuulsa „Breviarium Alarici” ehk väga põhjaliku Rooma õiguse koodeksi koostamine. Selle töö, milles esitati seaduste tõlgendusi ja anti nende kokkuvõtte, kiitis enne väljakuulutamist 506. aastal heaks ülikutest ja kirikutegelastest moodustatud erikomisjon. Sellest sai Gallias pärast Rooma riiki kuni 11. sajandini normatiivne seadustekogu.43 Alarich ripsutas tiiba ka idagootidega. Ta abiellus Theoderichi tütrega, kes sünnitas talle poja, mistõttu silmapiirile kerkis väljavaade moodustada hiiglaslik gootide föderatsioon.

Alarichi allakäigu põhjustajaks sai germaani frankide kuningas Chlodovech, kes võttis 480. aastatel nõuks laiendada oma valdusi Gallias alates Reinimaast ja oli juba asunud alistama burgunde. Hiljuti katoliku usku läinud Chlodovech oli äärmiselt suurte ambitsioonidega valitseja, kes väga tõenäoliselt pidi end gootide liidust ohustatuna tundma.44 Aastal 497 oli ta liitunud bretoonidega, et alustada pealetungi piki Akvitaania läänerannikut, kus mõneks ajaks hõivatigi Burdigala (Bordeaux) sadam. Varsti pärast seda saavutas ta hävitava võidu oma idanaabrite alemannide üle ja tundis nüüd, et saab pöörata rohkem tähelepanu lõunasuunale. Vaistlikult tahtis Alarich konfrontatsiooni vältida. Ta oli kunagi saatnud tagasi frangi põgeniku Syagriuse, kes oli julgenud Chlodovechile vastu hakata. Tours’i Gregorius kirjeldab, kuidas läänegoot läks Ambaciensisesse (Amboise), kus ta kutsus Chlodovechi kohtuma ühel Loire’i jõesaarel.

Igitur Alacrius rex Gothorum cum viderit, Chlodovechum regem gentes assiduae debellare, legatus ad eum dirigit, dicens: „Si frater meus vellit, insederat animo, ut nos Deo propitio pariter videremus.” …

Kui gootide kuningas Alarich nägi Chlocovechi vallutusi, saatis ta tema juurde saadikud, kes ütlesid: „Kui mu vend on nõus, siis teen ettepaneku, et võiksime omavahel jumala abiga aru pidada.” Ja kui Chlodovech ei vastanud, läks Alarich ikkagi temaga kohtuma ning nad ajasid juttu ja sõid ja jõid ning läksid rahus laiali.45

Nagu selgus, polnud Chlodovechi siiski nii lihtne lepitada. Ta oli hiljuti sõlminud liidu nii burgundlastega (abielu kaudu) kui ka Bütsantsi keisriga, kes andis talle keiserliku konsuli tiitli, ja kavatses rivaalidest ette jõuda. Lepiti kokku ühises sõjaretkes läänegootide riigi vastu. Bütsantslaste ülesanne oli võtta oma hoolde lõunarannik. Frangid pidid ründama põhjast. Idagootide valitseja Theoderichi ettepanek alustada läbirääkimisi lükati põlglikult tagasi. Käes oli 507. aasta kevad ja öötaevast valgustas „leegitsev meteoor”.

Igitur Chlodovechus rex ait suis: „Valde molestum fero, quod hi Arriani partem teneant Galliarum …

Seepärast ütles kuningas Chlodovech oma sõdalastele: „Mind vaevab, et nii suur osa Galliast on nende ariaanide käes. Mingem jumala abiga sõjaretkele ja allutagem nad meie võimule …” Nii suunduski armee [Tours’ist] Poitiers’ peale … Jõudnud vihma tõttu üle kallaste tõusnud Vigenna [Vienne] jõe äärde, ei teadnud frangid, kuidas sellest üle pääseda, kuni tuli hiigelsuur emahirv ja näitas, kust seda ületada saab … Seades Poitiers’ lähistel künkal üles oma telki, nägi kuningas, et Hilariuse kirikust tõuseb suitsu, ja ta pidas seda märgiks, et saavutab ketserite üle võidu.

Saatuslikuks lahingu näitelava oli valmis.

Nii läksidki Chlodovech ja gootide kuningas Alarich kokku Vouillé väljal [campo Vogladense] kolme kolmikpenikoorma kaugusel linnast. Nagu neil kombeks, teesklesid goodid põgenemist. Aga Chlodovech tappis Alarichi oma käega, pääsedes ise [varitsusest] tänu tugevale rinnaturvisele ja kiirele hobusele.46

Lõpptulemus oli seega vaieldamatu. Läänegootide võim Gallias sai mõne tunniga murtud. Frangid aga tungisid edasi. Osa neist liikus üle keskmägede, et hõivata Burgundia piiri äärsed alad. Chlodovech läks Burdigalasse talvitama, enne kui rüüstas järgmisel kevadel Tolosa. Alarichi vägede riismed koondusid Narbonne’i, suurem osa neist taganes aga Püreneede joonele. Nende riigi keskosa Gallias tuli maha jätta. Pärast seda jäi läänegootidele valitseda üksnes Pürenee poolsaar ja nad säilitasid seal oma võimu kuni mauride saabumiseni kaks sajandit hiljem.

Frankide võitu on seletatud väga erineval viisil. Võitjate versioon, mille edastab Tours’i Gregorius, rõhutab katoliikliku jumala osa, sest just tema olevat abistanud katoliiklastest sõdalasi. Isegi Edward Gibbon toonitab religiooni tähtsust, omistades Gallia-Rooma ülikkonnale katoliikliku viienda kolonni rolli. Tema hinnangutele on nüüd leitud tugevaid vastuväiteid.47 Kindlamal pinnal liigub Gibbon siis, kui kirjutab muutlikust sõjaõnnest. „Fortuna võimuvallas (kui me ikka tohime varjata oma võhiklikkust selle populaarse nimetuse taha),” kirjutab Gibbon kõrgelennuliselt, „on peaaegu ühtviisi raske näha ette sõjasündmusi ja seletada nende tagajärgi.”48

Kümme või rohkemgi aastat ajas idagootide kuningas Theoderich taga oma unistust allutada kõik goodid. Ta määrati oma lapselapse, Alarich II noore pärija Amalrichi eestkostjaks ja väidetavalt tekkiva, Alpidest Atlandi ookeanini ulatuva impeeriumi süserääniks. Paraku olid tema võimu alussambad hakanud murenema. Ta ei suutnud tagada korda Itaalias, rääkimata juba frankide ohjeldamisest Gallias või läänegootide abistamisest Hispaanias. Hetk oli küps, et Ida-Rooma riigi keisrid Konstantinoopolis võiksid alustada veel üht strateegilist pealetungi. Varsti pärast Theoderichi surma 526. aastal asus keiser Justinianus tegema ettevalmistusi, et viia oma leegionid isiklikult läände.49 Ülejäänud 6. sajandi jooksul, kui Alarichi järeltulijad tugevdasid positsioone Ibeerias, jäid keisri väed Itaaliasse, frankide kuninga Chlodovechi järeltulijad aga panid õla alla pikaajalisele ülesandele, kuidas kujundada Gallia Frankiaks ja Frankia Prantsusmaaks.

III

Kuigi läänegootide Tolosa riik pidas suurel maa-alal vastu 89 aastat, leidub väga vähe füüsilisi tõendeid selle olemasolu kohta. Arheoloogilised väljakaevamised pole andnud peaaegu mingeid tulemusi.50 Ehkki on säilinud üks kuldne solidus Alarich II kujutisega, on enamiku läänegootide Tolosast leitud münte välja andnud keisrivõim. Mitmesajal tollest ajast pärineval marmorsarkofaagil pole tunnuseid, mille abil määrata nende täpsem päritolu. Peaaegu kõik, mis on teada, pärineb fragmentaarsetest kirjalikest allikatest. Isegi Chlodovechiga peetud lahingu paik pole päris kindel. Üks rühm uurijaid seostab Gregoriuse sõnad campus Vogladensis Vouilléga, teine rühm paigutab lahingu naabruses oleva Vouloni küla lähistele.51 Toulouse’is ja Akvitaanias toimunuga seoses läänegoote peaaegu ei mainitagi.52 Alles päris hiljaaegu koostati põhjalik bibliograafia, et aidata teadlastel mosaiikmõistatuse tükke kokku panna.53

Toulouse’i Jumalaema kirik – Notre-Dame de la Daurade –, mille päritolu on seotud läänegootidega, lammutati 1761. aastal maani maha, et teha ruumi kaldapealse rajamiseks. Kirik oli andnud peavarju Musta Madonna altarile. Originaalne pühapilt varastati 15. sajandil ja selle esimene asendus põles 1799. aastal revolutsioonikeerises ära. Säilinud gravüüridel on jäädvustatud varakeskaegne marmorsammaste ja kuldsete mosaiikidega kaunistatud kaheksakandiline kabel. Praegune basiilika, nagu ka püha Saturninuse peakirik, on täiesti tänapäevane ehitis.54

Õnneks pole kaardid ja muuseumid siiski päris tühjad. Hulk kohanimesid järelliitega -ens, näiteks Douzens, Pezens ja Sauzens, kõik de l’Aude’i departemangus, arvatakse reetvat läänegoodi päritolu. Küla nimi Dieupentale (Tarn-et-Garonne) on aga ainus puhtalt läänegoodi päritolu nimi: diup tähendab „sügav” ja dal on „org”. Mõningaid tagasihoidlikke pronksesemeid, näiteks kotkakujulist rinnanõela ja klaasesemeid, on klassifitseeritud samal moel, tuginedes samasugustele leidudele Rooma Doonau-äärsetes provintsides. Ja Narbonne’ist Carcassonne’i viival maanteel möödume imposantsest vaala meenutavast Alarichi nime kandvast mäest. Kohalikud allikad viitavad seda nime selgitades Ataulfi ajal rajatud kindlustustele ja laialt levinud müüdile, mis puudutab Tolosa riigi viimase kuninga viimast puhkepaika. Mäe varjus seisavad keskaegse püha Pierre d’Alarici abikloostri varemed ja samas, selle põhjanõlval, laiub tunnustatud viinamarjakasvatusala, kus toodetakse Corbières’i margiveine.55

Tänapäeval leiame kõige kindlamaid viiteid läänegootide minevikule Lõuna-Prantsusmaal ootamatul kombel pöörastest legendidest, ajaloolise sisuga kirjandusest ja iseäranis ühest väikesest külast Püreneede jalamil. Pays de Razès’s asuv Rennes-le-Château on müüriga ümbritsetud küla mäe tipus, kus leidub umbes kakskümmend maja, kirik ja keskaegne kastell. Siit avanevad nõiduslikud vaated Val des Couleurs’i orule ja samas kõrgub ka püha mägi Bugarach, kust algas Jules Verne’i kangelaste teekond maakera sügavusse. Seda peetakse iidseks Rhedae linnaks ja 19. sajandil sai küla kuulsaks kui läänegootide vallutamatu kindlus pärast nende minemakihutamist mitte kuigi kaugel asuvast Tolosast. Kohaliku kiriku kivisambad olevat läänegooti päritolu ja laialt on levinud muinasjutulised kuuldused sinna maetud aardest.56

1885. aastal võttis siinse koguduse üle erakordne, et mitte öelda kurikuulus vikaar Bérenger Saunière (1852–1917). Koostöös naabri ja ametivenna abee Boudet’ga, kes töötas läheduses Rennes-les-Bainsis ja oli vanu keldi keeli käsitleva kummalise teose autor,57 asus isa Saunière asja tundmata nii ajaloo kui ka salateaduste kallale. Enda sõnul avastanud ta oma kirikut korrastades kolm läänegootide ajast pärinevasse sambasse peidetud pärgamenti, millel olevat kirjas kodeeritud sõnumid. Varsti pärast seda jäi mehest mulje, nagu oleks ta seletamatul kombel rikkaks saanud; hunnitu villa ja keskaegses stiilis maja, mis ta ehitas, on praegugi alles. Kui Saunière oli suremas, vapustas tema surivoodil tehtud pihtimus pihiisa niivõrd, et vikaar keeldus tegemast viimset võidmist. Saunière’i armastatuim moto olevat olnud tsitaat Balzacilt: „Il y a deux histoires: l’histoire officielle, menteuse, et l’histoire secrète, où sont les véritables causes des événments” („On kahesugust ajalugu: valelik ametlik ajalugu ja salajane ajalugu, kust võib leida toimuva tõelised põhjused.”).58

Ausalt öeldes kujutab läänegootide lugu enesest ainult üht paljudest fantastiliste lugude segapudrust, mis läksid pärast isa Saunière’i surma liikvele. Nendes lugudes on taas elustunud katarid, templirüütlid, roosiristlased, salapärane Siioni prioraat ja koguni Püha Graal ise. Dan Browni „Da Vinci kood” on kõigest üks kümmekonnast raamatust, mille aines on ammutatud nendest müstilistest lugudest.59 Nii kuidas kellegi maitsele on sobinud, on Rhédae aaret kirjeldatud kas „läänegootide juveelidena”, mis on toodud ära Roomast või Tolosast, või siis kui „Jeruusalemma varandust”, mille läänegoodid said kätte Bütsantsist. Seos niinimetatud Kristuse sugupuuga on rajatud veelgi rohkem otsitud oletustele, nimelt olevat Maarja Magdaleena rännanud välja Lõuna-Galliasse ja tema järeltulijad olevat abiellunud kohalike läänegootide peredesse.

Ja ometi ei suhtu tänapäeva prantslased Vouillé ja Rennes-le-Château (mitte segi ajada Rennes-les-Bainsiga) elanike pingutustest hoolimata läänegootidesse kuigi soojalt. Nende jälg on tunduvalt märgatavam Hispaanias kui maal, kus pandi nende riigile alus. See on ootuspärane. Tõmbunud Akvitaaniast välja, haarasid läänegoodid Pürenee poolsaarel tooniandva positsiooni. Nende teine riik, Toledo kuningriik, pidas vastu kaks korda kauem kui Tolosa ja on sööbinud sügavale tänapäeva hispaanlaste teadvusse.60 Läänegootide kuningatele, nende hulgas ka Tolosa valitsejatele, on püstitatud ausambaid küll Madridis,61 aga mitte Toulouse’is.

Seepärast tulekski välja töötada mõni vägagi leidlik meetod, et rääkida läänegootide kadunud kultuurist Akvitaania ajajärgul. Küll aga võib olla võimalik teha seda näiteks tuginedes materjalile, mis teadaolevalt kuulus Hispaania läänegootidele. Lõppude lõpuks olid usu ja kunstiga seotud kombetalitused, mille läänegoodid võisid Akvitaaniast kaasa võtta, mitmel pool Pürenee poolsaarel laialdaselt kasutusel kuni 6. sajandi lõpuni; gooti keel, mida Sidonius kuulis Tolosas, säilitas Toledos oma positsiooni kuni 7. sajandini; ja läänegootide poliitiline kultuur, nagu selle esimesena sõnastas Eurich, pidas vastu 8. sajandini. Muidugi peab alati olema väga ettevaatlik. Kaugeltki mitte kõik, mis kannab läänegootide silti, nagu näiteks nn läänegootide laul või läänegootide käsikiri, ei ole läänegoodi algupära. Ja ehkki Rooma kultuurist oli tugevasti mõjutatud ka Pürenee poolsaare kultuuripinnas, kuhu läänegootide kombed istutati, ei olnud see samasugune kui Akvitaanias.

Aga ikkagi on mitu juhtlõnga, mille kallal edasi töötada. Kui võtta kirikuarhitektuur, siis Zamoras asuva läänegootide San Pedro de la Nava kiriku peenele lihtsusele leidub paralleele ka Rooma-järgsest Galliast. Selle säilinud hobuserauakujulised võlvid ja võlvistikuga galerii on ilmselgelt inspireeritud mõnest varasemast ehitisest. Läänegootide kirikliku kunsti sümbolismil ja stiilil on Bütsantsi juured, aga see on käinud läbi ka Tolosast. Gooti keele mõju sealsetele elanikele oli küll piiratud, aga seda on täheldatud mõlemal pool Püreneesid. Niisugused sõnad nagu suppa (supp) või bank (pink) kuuluvad sellesse germanismide pikka nimekirja, mis on jõudnud uusladina tekstidesse.62 Ja kuna lapsepõlves õpitud palved säilivad mälus kõige kauem, võime suure tõenäosusega eeldada, et see gootikeelne variant meieisapalvest, nagu seda loeti kõikjal läänegootide teel Doonau äärest Douro (Duero) kallastele, kõlas samal moel ka Nostra Domina Daurata kirikus:

³⁸ http://rickmk.com/rmk/pray/got-our.html (2010).

Tolosa kuningriigi saatus innustab muidugi arutlema nn alternatiivajaloo üle. Mis juhtunuks, kui Chlodovech oleks puruks löödud ja läänegoodid peale jäänud? Nii oleks võinud täiesti vabalt juhtuda. See alternatiiv oli üks võimalus ja see lubab arutleda realiseerumata jäänud tuleviku üle. Vouillé lahingu eelõhtul oli ligikaudu kolmandik Rooma-järgsest Galliast frankide kontrolli all. Ariaanikristlastest läänegoodid valitsesid Pürenee poolsaart ja Gallia lõunaosa ning olid liidus Itaalia idagootidega. Rooma piiskopil polnud kristlaste viie patriarhi hulgas mingit erilist seisundit ja suurem osa Euroopast oli jäänud paganlikuks. Saavutanuks Alarich II Chlodovechi üle võidu, võiksime täiesti põhjendatult oletada, et Lääne-Euroopa oleks jäänud gootide hegemoonia alla, Rooma kirik aga oleks pidanud nii arianismi kui ka Bütsantsi õigeusu ees taanduma. Sel juhul poleks Prantsusmaa võib-olla mitte kunagi tekkinudki või oleks see tekkinud kuhugi mujale või arenenud hoopis teises suunas. Tulevasest paavsti mõjuvõimust, mille edendaja rolli määras saatus frankidele, ei oleks võib-olla saanudki asja. Miski pole vältimatu. Miski pole täpselt ennustatav.

Siiski pole mõtet pühendada lõpututele alternatiivsetele stsenaariumidele, mida leidub igal ajalooetapil, liiga palju tähelepanu. Minevik pole lauamäng, mida saab soovi järgi mängida ja uuesti mängida. Mis juhtus, see juhtus. Mida ei juhtunud, seda ei juhtunud. Frankide valitseja Chlodovech tappis läänegootide juhi Alarichi. Frangid tõrjusid läänegoodid välja, mitte vastupidi. Mistõttu pole ka põhjendamatu väita, et „Prantsusmaa ajalugu algas Vouillé all”.

Rooma riigile järgnenud aeg on niigi küllalt keeruline. Ajaloolased peavad arvesse võtma barbarite suuri erinevusi ja sellest tulenevaid äärmiselt mitmekesiseid kultuurilisi ja rahvuslikke mõjutusi neil aladel elanud rahvaste segunemisel. Nende rahvaste läbikäimisel tuli ette arvukalt ootamatuid pöördeid. Kõigele lisaks oli ajavahemik äärmiselt pikk. Lääne-Rooma riigi kokkuvarisemisest 476. aastal kuni ajani, kui tekkisid esimesed niisugused tänapäevalgi olemasolevad riigid nagu Prantsusmaa ja Inglismaa, kulus vähemalt viissada aastat. Pärast Rooma riiki alanud hämar aeg vältas kaks korda kauem kui Lääne-Rooma riik ise.

Eelöeldut silmas pidades on läänegootide näide omamoodi eeskuju kogu barbarite Euroopale kui tervikule. Nende viibimine Akvitaanias oli ju kõigest üks peatus väga pikal teekonnal. Nii nagu nende sugulased idagoodid ja langobardid, aga ka mõnda aega naabriks olnud burgundid, kuulusid läänegoodid nüüdseks täiesti välja surnud etnilisse ja keelelisse alamrühma. Nagu kombed ei olnud ka nende keel kuigi lähedane frangi keelele, mis on tänapäeva hollandi ja flaami keele eelkäija, ning toimis katalüsaatorina Gallia-Rooma ladina keele kujunemisel vanaprantsuse keeleks. Pole sugugi tõenäoline, et Alarich II suhtles Chlodovechiga Amboise’is ladina keele või tõlgi abita. Pealegi kohtasid läänegoodid oma teel palju teisi barbareid, kes kahtlemata mõjutasid nende keelt, kultuuri ja genofondi. Nendest vandaalid kuulusid idagermaani, švaabid keskgermaani, hunnid türgi ja alaanid (nagu tänapäeva osseedid) iraani rahvaste hulka.63

Rahva mälu kujunemisprotsess viskab sageli ka vingerpusse. Üht nendest võiks nimetada ajaperspektiiviks. Piiludes tagasi minevikku, näeb tänapäeva eurooplane esiplaanil lähiajalugu, keskaeg jääb taamale ja Rooma riigile järgnenud aeg paistab vaevumärgatava ribana eemal silmapiiril. Niisugused tegelased nagu Alarich või Chlodovech jäävad kaugeteks ja väheütlevateks täpikesteks, kui neid just tänapäeva poliitika või rahvusliku uhkuse huvides oma ajaloolisest keskkonnast välja ei rebita, ei suurendata ja üles lööda ega heroiseerita. Vouillé lahingu võitja, frankide kuninga Chlodovech I mälestust jäädvustab uhke hauakamber Pariisi Saint-Denis’ kloostri kirikus. Alarich II, kelle Chlodovech tappis, valitses tunduvalt suuremat riiki kui Frangi riik. Sellegipoolest pole teada isegi tema haud ja tal pole ühtki mälestusmärki.

Ajalooline mälu pole alati erapooletu. Läänegoodid pidid seda teadma. Nii nad matsidki oma surnuid traditsioonilisel viisil, milles suhtuti lahkunusse aupaklikult, aga temast ei jäetud järele mingit jälge. Kõikide valitseja Alarich I haud uhuti mereliiva ammu enne seda, kui tema järeltulijad rajasid Tolosa kuningriigi. Mitte keegi peale ühe juhusliku saksa romantiku pole vaevunud seda hetke meenutama.

(Kus Cosenza, seal Busento kaldal / öiti kostab kurba laulu / vete vool on justkui pomin / vaid veekeeris kah lööb laulu.)64

Bibliograafiline märkus. Kuni üsna viimase ajani ei kohelnud ajaloolased läänegoote kuigi sõbralikult. Rooma keisririigi allakäiku läänes vaadeldi tavapäraselt impeeriumi seisukohalt ja kasutades ladina allikaid. Ja üleminekuaja 5. sajand ei leidnud kuigi palju käsitlemist. Näiteks New Cambridge Medieval History 1. kd (Cambridge, 2005) ei käsitle aega enne aastat 500 pKr. Inglise keeles on saadaval kaks asjakohast teaduslikku uurimust: P. Heather (toim), The Visigoths from the Migration Period to the Seventh Century: An Ethnographic Perspective (Woodbridge, 1999) ja A. Ferreiro (toim), The Visigoths: Studies in Culture and Society (Leiden, 1999). Hea käsitlus ilmus hiljuti saksa keeles: Gerd Kampers, Geschichte derWestgoten (Paderborn, 2008). Peter Heatheri raamatus The Goths (Oxford, 1996), lk 181–215 leidub hästi peidetud peatükk esimesest gootide riigist.