Читать книгу Kadunud riigid - Norman Davies - Страница 7

I

Dumbartoni kalju ei kuulu tähtsaimate Briti ajalooliste paikade hulka. See pole nende Suurbritannia viiekümne koha hulgas, mida peaks tingimata külastama. See ei ole võrreldav Stonehenge’i või Hampton Courtiga ega ka oma kuulsamate Šotimaal asuvate naabrite Stirlingi ja Edinburghiga. Kui keegi ka teab Dumbartoni kaljut, ei hinda ta seda eriti kõrgemalt kui üht silmapaistvat kohalikku vaatamisväärsust.

Siiski on just tagasihoidlik Dumbarton üks neid erilisi kohti, mis suudavad manada meie silme ette praeguse ja kunagi olnu terava kontrasti. Minevik ei tähenda üksnes mõnd välisriiki, mille olemasolust on meil udune aimus; minevik peidab selle kunagise riigi taga veel teist kadunud maad, too aga omakorda veel üht ja siis veel üht – see on nagu matrjoškade komplekt, kus suurema nuku sees on peidus väiksem. Kindlasti pole pealispind usaldusväärne teejuht rääkima, mis on peidus selle all. Praegusel juhul on pealispind maa, mida meie teame kui Šotimaad. Selle piiri taga laiub teine maa, mille nimi on Inglismaa. Dumbarton kutsub meid maailma, mille õitseng jääb aega, kui Inglismaa ja Šotimaa nime polnud veel väljagi mõeldud.

Geoloogilises mõttes kujutab Dumbartoni kalju enesest vulkaanilist korki, eelajaloolise vulkaani jäänukit, mida ümbritsenud koonuse on erosioon aegade jooksul minema uhtunud. Viimasest jääajast saadik kõrgub see Clyde’i lahe põhjaranna lähedal kohas, kus Leveni jõgi voolab Šoti mägismaalt lahte. Kalju strateegiline tähtsus oli määratu. Sajandeid kontrollis see lahe laevaliiklust, valvates sissepääsu sisemaale. See hoidis eemal sissetungijaid ja vallutajaid, kes üritasid siitkaudu Iiri merest vastuvoolu edasi liikuda, ning ühtlasi pakkus see varju kõikidele, kes ootasid sobivat tuult või mõõna, mis viiks nad ookeani. Kaljust lõunasse, vastasrannale jäävad Paisley, Greenock ja Gourock. Neist esimeses leiame uhke keskaegse kloostri. Ida poole jääb tööstuskeskus Clydebank ja selle taha suurlinn Glasgow. Põhja pool kõrguvad Kilpatricku kõrgustik ja Loch Lomondi imekaunid kaldad. Läänes, sedamööda, kuidas laht laieneb aukartustäratavaks estuaariks ehk lehtersuudmeks, tõusevad veest Bute’i, Arrani ja Ailsa Craigi saar, veelgi kaugemal inimtühi Kintyre kaljuneem. Võiks arvata, et midagi Šotimaale iseloomulikumat on raske leida.

Dumbartoni kalju asendi tähtsust on kõige parem hinnata õhust enne maandumist Glasgow lennujaamas. Peamine lennutee toob lennukid siia põhja poolt, üle roheliste ja sõnajalgadega kaetud nõlvade kohani, kus kitsas Clyde’i jõgi läheb üle Clyde’i laheks. Lennuki parempoolsest aknast näeb päris lähedalt moodsat Clyde’i rippsilda ja võib imetleda sellest kaugemal laiuvat sätendavat vetevälja. Eriti dramaatiline vaatepilt avaneb ilusal suveõhtul. Päikeseloojaku punane kuma tõstab hästi esile kauged järved (loch) ja saared. Lai laht sillerdab hõbedaselt ja Dumbartoni kalju kaks tippu sarnanevad heledamal taustal kahe Egiptuse püramiidiga.65

Clyde’i laht elab tõusude-mõõnade rütmis. Nagu kõigis Suurbritannia lääneranniku merelahtedes ja jõesuudmetes vahelduvad looded siingi iga kahekümne kuue tunni jooksul neli korda: kaks tõusu ja kaks mõõna, mida on siin nähtud sellest saadik, kui ookean jõudis Euroopa selle osani. Vanasti seisis Dumbartoni kalju tipus rauaaegne kindlus. Aastatuhandeid jälgisid vahimehed, kuidas kaluripaadid ning kauba- ja sõjalaevad sõidavad tõusulaine turjal lahte või lahkuvad siit mõõna ära kasutades. Rooma aja lõpu poole hoiatasid nad Iirimaalt tulnud mereröövlite eest, kelle kohta roomlased ütlesid Scotti.66 9. sajandil jälgisid nad siit hirmuäratavaid viikingite laevastikke. Hilisematel aegadel võisid nad aga näha möödumas Briti impeeriumi võimsuse vundamendiks olnud sõja- ja kaubalaevu, samuti Atlandile suunduvaid Cunardi laevakompanii suursuguseid reisilaevu.

Sestap ei ole üllatus, et kalju varju kerkinud linn elatas end peamiselt laevaehitusest. Dumbartoni laevatehas oli siiski liiga väike, et mahutada suuri ookeanilaevu, mida ehitati naaberlinnas Clydebankis, siin spetsialiseeruti väiksematele aurikutele ja rataslaevadele, mis on liikunud Clyde’i lahes juba viimased kakssada aastat. Tõepoolest, laevasõit Glasgow’st allavoolu on pikka aega olnud üks siinse piirkonna iseloomulikemaid tegevusalasid.67 1812. aastal avati siin Euroopa esimene aurulaevade kommertsliin, kui laev Comet hakkas sõitma Glasgow ja Greenocki vahet. Järgmistel kümnenditel laiendati liine lisaks kõikidele Clyde’i lahe sadamatele ka nii kaugetesse sadamatesse kui Oban ja Stornoway. David MacBrayne’i laevakompanii puna-valgete ja musta otsaga korstnatega aurikud, postilaevad ja parvlaevad liikusid kõikjal ning meelitasid kohale miljoneid lõbusõitjaid ja rännumehi. Kompanii järeltulija, Caledonian-MacBrayne või lihtsalt Cal-Mac, on seal kandis praegugi silmapaistev tegija.68 Üks kõnekäänd väidab: „Maa ja kõige seal leiduva isand on jumal, aga Šoti mägismaa ja saared kuuluvad MacBrayne’ile.”

Tööstuse areng haaras kaasa ka need kaheksa kilomeetrit Leveni jõe orust, mis lahutavad Dumbartoni Loch Lomondi ääres paiknevast Ballochist. Värvalikojad, trükikojad ja valukojad olid koondunud Alexandriasse, Jamestowni ja Bonhilli. Dumbartonis oli Leveni oru tööliste hüüdnimi jeelies, sest nad sõid oma moosivõileibu (jeelie) otse töö juures, samal ajal kui kohalikud töölised läksid koju lõunale.

Parim võimalus viia end kurssi siinse ajaloo ja geograafiaga on teha Clyde’i lahel aurulaevaga ringsõit. Isegi lühike ülesõit Wemyss Bayst Bute’i saarele Rothesaysse või Ardrossanist Arrani saarele Brodickisse mõjub vägagi ergastavalt, sest vähem kui poole tunniga ületame siin Šotimaa ühe kõige tähtsama eraldusjoone, mis lahutab Šoti mägismaad Kesk-Šoti madalikust. Glasgow’st umbes 50 kilomeetri kaugusele Ayrshire’i aladele jääv Wemyss Bay on Robbie Burnsi ja lallansi69 kodukant. Rothesay ja Bute’i saar on osa Gaeltachtist – klannide, tartani ja gaeli keele kodumaast. Sõit tuleks ette võtta ühel niinimetatud virgutavatest päevadest, mille poolest Clyde’i laht on kuulus. Tugev tuul hekseldab veepinda, puhudes laineharjadelt õhku veepritsmeid. Toekas parvlaev lengerdab ja õõtsub enesekindlalt, saatjaks kajakate kähedad karjed ja vetikate kirbe lõhn. Süsimustad pilved kihutavad üle taeva liiga kiiresti, et jõuda oma vihmakoormat maha heita, üksikud lapikesed sinitaevast saadavad alla päikesevalgust, mis veikleb siin-seal veepinnal ja säravrohelisel vastasrannal. Valgevahused lained tõusevad vööri alt ja alustavad tantsu koos mööda ruttavate jahtide valgete purjedega. Hoides tugevasti reelingust kinni, põsed tuulest hõõgumas ja kopsud täis värsket õhku, võite jälgida lummavat värvide ja liikumise mängu. Bute’i saart mandrist eraldava Kylesi väina kohal kaardub vikerkaar. Korraga jääb aga kõik vaikseks, kui parvlaev siseneb tuule eest varjatud sadamasse, ja te võite reipalt kindlale pinnale astuda ning tõdeda, et olete jõudnud täiesti teistsugusele maale.

Siinne maakoht on igaveseks ajaks seotud 20. sajandi alguse ühe kõige kuulsama estraadikunstniku ja väidetavalt esimesena miljon heliplaati müünud laulja Harry Lauderi (1870–1950) nimega. Lauder esitas tugeva šoti aktsendiga populaarseid sentimentaalseid laulukesi ja suutis tänu oma loomingus ainulaadsel viisil segunenud väljapeetud rahule ja õrnusele ületada kõik klassipiirid. Niisugused palad nagu „I love a lassie, a bonnie Hielan’ lassie” või „Keep right on to the end of the road” tõid talle sisse varanduse, mille eest ta ehitas endale Dunooni lähedale Laudervale’i suure häärberi. Tema arvukad sõidud Ameerika Ühendriikidesse algasid alati laevasõiduga mööda Clyde’i lahte Dunoonist Greenocki Printside kaile.

Külaskäik Dumbartoni lossi tutvustab meile mõnegi vanema loo. Neid pajatavad kõik siinsed turismijuhid ja koduleheküljed.

Dumbartoni kalju kõrgub Leveni jõe kohal, kus jõgi suubub Clyde’i lahte ja seisab linna kõige kuulsam iidne ehitis. Kastell, mis ulatub rohkem kui 70 meetrit kaljust kõrgemale … kujutab enesest Clyde’i tuntuimat maamärki. Kalju … on olnud kindlustatud eelajaloolistest aegadest alates. Kastell kuulus kuninglike kindluste hulka juba ammu enne seda, kui linn läks kuninga alluvusse ja šotlaste käest inglaste kätte ning siis jälle šotlastele tagasi. Dumbartoni kaljul oli silmapaistev osa iseseisvussõdade ajal, kui pärast arreteerimist oli siin vangis Wallace. Just siit viidi šotlaste kuninganna Mary julgeolekukaalutlustel ära Prantsusmaale. Ta oli üritanud jõuda Dumbartoni kindluse alla, aga sai Langside’is lõplikult lüüa.71

William Wallace ehk Kartmatu ja Mary Stuart on need kaks nime Šotimaa ajaloost, mida teatatakse peaaegu igal pool.

Täpsemal vaatlusel näeme, et Dumbartoni kalju kaht tippu eraldab sügav kuristik: tervelt 72 meetrit, kusjuures White Tower Crag on veidi kõrgem kui Beak. Vanim säilinud ehitis on 14. sajandist pärinev kivivõlv, mille juurest viivad 308 trepiastet tippu. Madalamal, 18. sajandil rajatud kubernerimajas on väike muuseum. Siin räägib noor heatujuline giid, et Inglismaa ajaloo isaks nimetatud Beda Venerabilis mainib Alcluithi kindluslinna ehk Clyde’i kaljut, samuti seda, et koos Ayrshire’is asuva Dundonaldi kindlusega oli Dumbarton üks peamisi Strathclyde’i kuningriigi kuninglikke kindlustusi. „870. aastal ründasid meid viikingid,” räägib giid. Kui küsida, kes need „meie” on, lausub ta naeratades: „Olen kohalik tüdruk, pikt.”

White Tower Cragi otsast avanev vaade tasub ronimisvaeva. Tänapäevane linn on otse all ja seal sagivad edasi-tagasi sipelgatega sarnanevad inimesed. Kümnekonna kilomeetri kaugusele jääva Glasgow kesklinn on mähkunud udusse. Niiskusest küllastunud õhk lääne pool aga parandab nähtavust otsekui suurendusklaas. Clyde’i laht meenutab pikalt välja sirutatud kätt, mille sõrmed osutavad Garelochi ja Loch Longi järve suunas paremal, Holy Lochi poole keskel ning silmapiiril kõrguvate Arrani ja Argylli mäele. Kaugemal põhjas kõrguvad sinakashallid Ben Lomond ja Ben Oss. Teisel pool jõge paistavad männimetsaga kaetud Glennifer Braesi nõlvad ja Stake’i mägi. Päris vasakule jäävad lennujaama stardi- ja maandumisrajad.

Holy Lochi nime nägime 1960. ja 1970. aastatel sageli pealkirjades. Tegu on lahe väikseima sopiga, mis on ainult kolm või neli kilomeetrit pikk, aga kujutab enesest täiuslikku varjulist sadamat. Üle kolmekümne aasta paiknes siin Ameerika Ühendriikide mereväe allveelaevabaas ja seetõttu korraldasid tuumadesarmeerimise pooldajad selle lähistel meeleavaldusi. Ametlikult ja eufemistlikult nimetati seda remondibaasiks ning siin paiknenud flotilli SUBRON-14 ülesanne oli patrullida Atlandi ookeanil. Baasis oli ujuvdokk, suur abilaev, hulk puksiire ja pargaseid ning kuni kümme Polarise või Poseidoni klassi ballistiliste rakettidega relvastatud allveelaeva. Tänapäeval on baas jälle kuningliku mereväe käsutuses, ehkki nii mõnigi kahtleb, kas kauaks. Praegune Šotimaa valitsus on Šoti rahvusliku partei kontrolli all. Ja kui see erakond peaks võitma nende soovitatud referendumi täieliku iseseisvuse küsimuses, nõuaks ta ühe esimese asjana baasi sulgemist.72

Praegusel industrialiseerimisjärgsel ajal võitleb Dumbarton ellujäämise nimel. Laevaehituse õitseaeg lõppes 1960. aastatel ja sellele pole senini leitud küllaldast asendust. Laevatehase mereäärne ala betoneeriti autoparklaks, omaaegsetesse hiiglaslikesse laohoonetesse on aga rajatud supermarketid. Nii mõneski Šotimaad tutvustavas turismijuhis linna isegi ei nimetata. Tööstuse allakäik tabas Leveni orgu varakult. Palju vabrikuid suleti juba enne 1939. aastat. Lakkamatu tööpuudus sünnitas eriti radikaalseid poliitikuid ja nii teenis see kant lisaks iseloomustusele „Punane Clydeside” ka lisahüüdnime Väike Moskva. 1950. aastatel püüti allakäinud piirkonda ära kasutada, rajades siia ülerahvastatud Glasgow jaoks elamuid. Nelikümmend ja viiskümmend aastat hiljem asuti uusi elurajoone rajama ka suurtesse räämas mõisakompleksidesse, nagu näiteks Ida-Ballochisse Mill of Haldane’i.

Elu sai uue tõuke siis, kui Dumbartoni kolis Šotimaa juhtivaid viskitootjaid, et leida rakendust laevatehaste töötutele töölistele. George Ballantine’s Finest on üks maailma populaarsemaid ja tuntuimaid seguviskisid. Igal selle pudelil on kirjas: „Täisküps parima kvaliteediga Šoti viski”, „George Ballantine & Son, asutatud 1827. aastal Šotimaal” ja „Kadunud kuninganna Victoria ja kadunud kuningas Edward VII loal”. Olenevalt sihtriigist on sellel veel täiendav tekst: „Finest Skotská Whisky” või „Whisky Szkocka 40 % obj.” või „Finest Skót Whisky … Származasi Ország: Nagy Britannia (Skocia)”. Sildi alläärelt võib lugeda: „Villitud Šotimaal”, „Toodetud Šotimaal” ja „Allied Distillers Limited, Dumbarton G82 2SS”.73 Olgu tegu ükskõik missuguse keelega, kahtlust ei saa olla: see on Šotimaalt pärit Šoti viski.

21. sajandi alguses on Dumbarton tõepoolest Šotimaal ja Šotimaa on osa Ühendkuningriigist. Nii pole olnud aga sugugi alati ega tarvitse olla ka tulevikus. Pruugib ainult ronida Dumbartoni kalju tippu ja hakata sajandeid loendama. Saja aasta eest oli Clydeside Briti impeeriumi tööstusettevõtteid teenindava linnastunud piirkonna tähtis ühendustee. Kahesaja aasta eest oli see sageli Põhja-Britanniaks hüütud piirkonna keskus, kus šotlaste mõju vähenes ja inglaste osatähtsus suurenes. Kolmesaja aasta eest oli see just sõlminud enneolematu põhiseadusliku liidu Inglismaaga. Neljasaja aasta eest valitses seda kuningas, kes oli hiljuti asunud Londonisse, aga jäi edasi Šotimaa monarhiks. Viiesaja aasta eest, vahetult enne Floddeni lahingut, oli see osa riigist, mis pidas end Inglismaaga võrdseks. Tuhande aasta eest, kuningas Macbethi ja teiste valitsemisajal, kuulus see ala riigile, kus tooni andis gaeli keel. Tuhat viissada aastat tagasi oli see osa niinimetatud Britannia Vana-Põhjalast.

Dumbarton on inglise nimi ja tuletatud gaelikeelsest eelkäijast Dun Breteann, mis tähendab „Brittide kindlus”. See omakorda viitab rahvale, kes elas Clyde’i ääres ammu enne inglise keelt kõnelevate inimeste ja gaelide saabumist. Kui 1889. aastal moodustati siin tänapäevane krahvkond, siis taaselustati suurest autentsuspüüdlusest lähtudes nime vanem variant Dunbartonshire. (Krahvkond likvideeriti 1975. aastal, kui see liideti suurema Strathclyde’i piirkonnaga.)

Sellest hoolimata on kõige rohkem just kaljuga seotud nimekuju jõudnud šoti emigrantide mälestuste kaudu kõikjale üle maailma. Üks Dumbarton on Lääne-Austraalias, teine Queenslandis, kolmas Uus-Meremaal ja neljas Kanadas New Brunswickis. Ameerika Ühendriikides on lugematu hulk Dumbartone: Marylandis, Virginias, Lõuna-Carolinas, Louisianas, Wisconsinis … Veel leiame Dumbarton Oaksi Washingtoni föderaalringkonnast, Dumbarton Village’i Texase osariigist Houstonist, üle San Francisco lahe viib Dumbartoni sild, pealinna föderaalringkonnas Georgetownis on Dumbartoni kirik, Baltimore’is tegutseb Dumbartoni kool ja Illinois’ osariigis Dumbartoni kolledž. Ameerika kodusõja ajal võttis USA merevägi kord kinni konföderatsiooni laeva nimega Dumbarton, Briti kuninglikul mereväel oli kalapüügi kaitselaev HMS Dumbarton Castle. Ühe Dunbartoni leiate New Hampshire’ist.74

Võib arutleda selle üle, kui palju dumbartonlasi teab, kuidas kõik algas. Vähemalt neile võib olla tähtis teada, et Dumbarton pole kaugeltki alati olnud moodsa metropoli väike satelliit. Siin, Lennoxi klanni algsel kodumaal kujunes Levanachi ehk Leveni oru viljakate põllumaade toel suure ja võimsa riigi pealinn. Tõepoolest, siin on olnud ka kuningate residents.

II

Ainult vähe tänapäeva ajaloolasi räägib „pimedast keskajast”. Teades, et selle väljendi mõtles 1330. aastatel välja vararenessansi luuletaja Petrarca, tundub ajaloolastele, et on ebaõiglane vastandada valgustatud antiikaega ja sellele järgnenud väidetavalt „vaimset pimeduseaega”.75 Briti ajaloos kasutatakse pimeda keskaja väljendit harva, kui jätta välja Rooma leegionide lahkumisele järgnenud kaks-kolm sajandit, mille kohta leidub eriti vähe allikaid. Tegu on täpselt selle ajaga, kui tegutses Kaljukuningriik.

Seetõttu iseloomustab kogu perioodi suur selgusetus. On väga raske kokku panna korralikult seostatud lugu ja ajaloouurimused eksivad tihtipeale mõttespekulatsioonide paradiisi. Üksikud faktiteadmised on otsekui väikesed saarekesed keset valgete laikude ja segaste asjaolude ääretut ookeani. Napid allikad on tihtipeale kirjutatud mõnes eriti haruldases keeles, mida oskavad ainult vähesed spetsialistid. Kõik järeldused tasub jagada vaieldamatuteks (neid on väga vähe), deduktiivseteks, analoogial rajanevaiks või esialgseteks (neid on enamik).

Samuti on siin tegu sügava probleemiga kallutatud propaganda näol. Briti saarte ja Iirimaa varane ajalugu on näinud vanade brittide, iiri gaelide, šotlaste, piktide ja germaani päritolu sisserändajatest anglosakside kisklemisi ellujäämise nimel. Nüüdisajal on mitmel nendest rühmadest oma entusiastlikud poolehoidjad. Inglased, kes moodustavad tooniandva enamuse, peavad tihtipeale – vähemalt rahva hulgas populaarses ajalookäsitluses – oma eelkäijate võitu ettemääratuks. Nad imetlevad imperialistidest roomlasi ja samastuvad anglosaksidega, aga põlgavad kelte. Eriti kõrgelt hindavad nad Beda Venerabilist, Northumbriast pärit germaanlast, keda nad nimetavad Auväärseks, aga nad ignoreerivad tema võistlejaid. Nad ei salli keltide allikaid, mida nad ei oska lugeda, ja heidavad need rutiinselt kõrvale kui vähetõenäolised või ebausaldusväärsed. Šotlased, kelle esivanemad jäid lõppude lõpuks peale Šotimaal, võivad olla täpselt sama enesekesksed. Tänapäeval leidub väga vähe Britannia Vana-Põhjala eestkõnelejaid.

Seda terminit – mille kohta waleslased ütlevad Yr Hen Ogledd – tuleb selgitada. Vanad britid ehk need kümned hõimud, kes elasid kogu Suurbritannia territooriumil enne roomlaste vallutusi ja andsid saartele nime, tõrjuti pärast roomlaste lahkumist kõrvale või lahustusid nad teiste hulgas ning nende tooniandev osa unustati suurel määral. Nende kõige silmapaistvamad järeltulijad, kelle kohta inglise keeles öeldakse Welsh, st võõrad, elavad praegu kunagise kodumaa ühes nurgas, millele hiljem saabunud inglased andsid nime Wales ehk Võõraste Maa.76 Ent oli aeg, kui kõik oli teistmoodi. Pärast roomlaste lahkumist ja anglosakside sissetungi pidasid britid kõige kauem vastu kolmes piirkonnas. Ühes neist, nimelt tänapäeva Walesis, nad jäidki püsima. Kahes ülejäänus, praeguses Cornwallis ja Vana-Põhjalas nad seda ei suutnud. Siiski olid nad seal vägagi tugevasti esindatud ja pidasid sajandeid vastu. Kaljukuningriik oli kõige kauem säilinud osa vanade brittide tugialast Britannia põhjaosas ehk alal, millest aja jooksul kujunes Šotimaa.

Seetõttu peaksime nähtavasti alustama vaieldamatust tõsiasjast. See kuningriik oli olemas. Selle lugu kajastub arheoloogilises ja keelelises tõestusmaterjalis, naabrite kroonikates, kuningate loeteludes ning viidetes poeesiale ja legendidele. Kuningriik tegutses kuus- või seitsesada aastat. Riigi esialgne nimi ja selle täpsed piirid on teadmata. Aga on täiesti kindlalt teada, et see oli siin. Rooma-aegse Britannia loojaku ning Inglismaa ja Šotimaa esiletõusu vahepeal tegutses Britannia põhjaosas mitu keltide kuningriiki. Viimasena neist läks hingusele Kaljukuningriik.

Keldid jagunesid Rooma ajal – nagu jagunevad praegugi – kahte keelerühma. Rohelisel saarel ehk Éire saarel elavad gaeli ehk goideli keldid rääkisid keelt, mida keeleteadlased nimetavad q-keldiks. Selles keeles tähendab poega sõna mac. Suuremal Prydaini (Suurbritannia) saarel elavate briti keltide emakeel oli brythonic ehk p-keldi. Nendel tähendas poega sõna map. Asjasse pühendamata inimesele tunduvad ja kõlavad need keeled erinevalt, aga hea õpetaja oskab kiiresti luua selgust protsessis, milles ühised juured arenesid kõlaliselt eri suundadesse. Iseloomulik sõnade järjestus verb-subjekt-objekt jäi muutumatuks ja morfoloogilised muutused käisid tihtipeale paralleelseid radu. Nii gaeli kui ka briti keldid arendasid välja uue rõhuliste silpide süsteemi, aga kui gaeli keldid hakkasid rõhutama sõna esimest silpi, siis briti keltidel kujunes rõhuliseks eelviimane silp. Vokaalidevahelised konsonandid pehmenesid mõlemas keelerühmas. Gaeli keltidel tuli t asemele th, briti keltidel aga d, ja nii asendus ciatus (lahing) sõnaga cath (Iirimaal) või cad (Walesis). Esialgse hääliku w asemele tuli gaeli variandis f ja briti variandis gw, nii et true („tõene, õige”) kõlab Iirimaal fir ja Walesis gwir. Inglase kõrvad pole niisuguste helidega harjunud. Aga kuna gaeli ja briti nn vanakõmri keele vahel puhkes Kaljukuningriigis olemasoluvõitlus, moodustab nende kõla – ehkki seda mõisteti puudulikult – olulise osa taustast.77

Rooma võimu nelja sajandi jooksul mõjutas ladina keel keisririigi Britannia provintsis elavaid britte tunduvalt vähem kui nende hõimlasi Gallias või Pürenee poolsaarel. Mõned neist võisid olla kakskeelsed, kes rääkisid ladina keelt ametlikel puhkudel ja emakeelt omavahel, osa piirdus ühe keelega. Kui Lääne-Rooma riik kokku varises, ei võtnud siinsed rahvad kasutusele uusladina keelevormi, nagu juhtus prantsuse või hispaania keelega. Selle asemel pöördusid nad tagasi oma vana keele juurde, kuni tuli rinda pista uute keeleliste väljakutsetega, mida esitasid mandrilt tulnud germaani sissetungijad, gaeli „šotlased” Iirimaalt ja hiljem viikingid, kes rääkisid vanapõhja keelt.

Nüüdisajal on kõik harjunud mõtlema Suurbritanniast kui Inglismaast, Šotimaast ja Walesist. See tänapäevane kaardipilt tuleb aga mälust välja tõrjuda, kui tahame mõista saare varasemat olemust. Sel ajajärgul, kui Britannia kokku varises, polnud mingit Inglismaad, sest inglaste anglosaksidest esivanemad polnud veel saabunud; ei olnud ka Šotimaad, sest šotlased polnud hakanud siiapoole tulemagi; ega olnud ka selgesti määratletavat Walesi. Rooma riigi aegsed britid ja nende p-keldi keel olid levinud üle suurema osa, võib-olla lausa kogu Prydaini, aga kui siinne etnolingvistiline mosaiikmõistatus muutus, võis „Walesi” otsida igalt poolt, kus elasid britid.

On võimalik jälgida, kuidas Rooma mõjud pärast keisririigi lagunemist Britannias levisid. Linnades ja neid ümbritsevatel aladel endise Britannia provintsi aladel oli mõju endiselt tugev. Kõrgemate alade hõimud, kaasa arvatud need, kes elasid teisel pool Hadrianuse valli, olid parimal juhul osaliste Rooma mõjutustega. Kõige kaugemal põhjas elanud piktid olid jäänud enam-vähem mõjutamata.

Tähtsa jagunemise brittide hulgas pärast Rooma riigi lagunemist tõi kaasa anglosakside sissetung 5. ja 6. sajandil. Sedamööda, kuidas anglosaksid tungisid kaugemale läände Midlandsi, lõid nad ühtlasi ka kiilu nendest ühele või teisele poole jäänud brittide vahele. Pärast 616. aastal toimunud Chesteri lahingut kindlustasid rannikult rannikule liikunud anglid end Humberi lahest Merseyni ulatuval maaribal ja lõid tugeva Mercia riigi. Sellest ajast alates osutusid põhja poole jäänud britid oma mujal elavatest hõimlastest ära lõigatuks (ehkki kontakt säilis mööda läänepoolseid mereteid). Süvenesid Walesi waleslaste ja põhjapoolsete waleslaste erinevused, sest viimatinimetatute hulka jäänud brittide kogukond ei tahtnud pikema vastupanuta järele anda.

Ehkki Britannia Vana-Põhjala piirid on ebaselged, ei saa seda siiski hinnata lihtsalt ääremärkuseks Suurbritannia uhkes ja säravas ajalooraamatus. Siia kuulus vähemalt seitse kuningriiki, mis ei tegutsenud sugugi vähem hulljulgelt kui nende anglosaksi kaasaegsed. Sellest jäi järele suur hulk kohanimesid ja kirjalike tekstide kogum – kõmri „Hengerdd” ehk „Vanad värsid” –, mille kõrval „Beowulf ” tundub hilinenud soperdisena.78

Vana-Põhjala keel arvatakse tavaliselt kuuluvat kumbri keelte hulka, need keeled moodustavad ühe alajaotuse brythonic’u ehk p-keldi rühmas ja on suguluses kõmri, korni ja bretooni keelega. Ajaloolastele tähendab suurt probleemi muidugi asjaolu, et kumbri keelt leidub väga harva kirjalikul kujul ja ainult keeleteadlased suudavad seda äärmiselt nappide infokildude alusel taastada. Üks niisuguseid infokilde on nimi Cumbria (Kõmride maa) ise, mis omal ajal hõlmas tunduvalt laiema maa-ala kui tänapäeval. Järgmise killu annavad Cumbria lambakarjuste loendamissüsteemid. On hästi teada, et oma emakeele hääbumisega silmitsi seisvad rahvad loobuvad eriti vastumeelselt kahest asjast: arvunimetustest, mille abil nad õppisid rehkendama, ja palvetest, millega nad pöördusid oma jumala poole. Hämmastava näite niisugusest nähtusest võib leida Lõuna-Šotimaa ja Põhja-Inglismaa piiriala mõningatest kogukondadest. Angliseerimine lõppes siin kandis juba sajandeid tagasi kas siis põhjainglise või tasandikušoti keele tekkimisega, aga kohalikud lambakasvatajad loetlevad oma lambaid ikka veel esivanemate arvsõnu kasutades. Sarnasused on eksimatult äratuntavad, nagu kinnitasid veel hiljaaegu Cockermouthi vanal lambaturul kasutusel olnud tekstid.79 Need ongi Britannia Vana-Põhjala viimased järelkajad.

Tabel 1. Arvunimetused põhjainglise, madalikušoti ja tänapäeva kõmri keeles

Ristiusk oli Roomale kuuluvas Britannias end sisse seadnud palju kindlamalt, kui tihtipeale arvatakse. Püha Alban tapeti oma usu pärast Verulamiumis umbes 304. aastal ja keiser Theodosius I andis kristlusele ametlikult monopoolse seisundi alles 380. aastal. Tundub, nagu oleks sellel olnud vähe aega tungida enne leegionide lahkumist kõikidesse ühiskonnakihtidesse.80 Siiski oli 313. aastal välja antud Milano edikt taganud kristlastele tolerantse suhtumise ja kristlikud tavad hakkasidki levima, ehkki küll ebaühtlaselt. Järgnenud ajastul olid ladina keele oskus ja Rooma usku kuulumine need kaks tunnusjoont, mille tsiviliseeritud britid säilitasid ka paganatest sissetungijatega silmitsi seistes.

Roomlased hakkasid kasutama terminit picti nende hõimude kohta, kes klammerdusid vana eluviisi külge – nad tätoveerisid end, keeldusid omandamast kirjaoskust ja järgisid rahvususundit –, kusjuures ka iirlased ja britid kohtlesid pikte harilikult kui eraldi rahvast.81 Iirimaa gaelid ütlesid nende kohta cruithne, mida nad tõenäoliselt pruukisid omal ajal kõikide Britannia elanike kohta. Rooma aja lõpus kasutusele tulnud kõmrikeelset terminit cymry, mida tavaliselt tõlgitakse „kaaslane” või „kaasmaalane”, kasutasid iseenda kohta nii läänes (tänapäeva Walesis) elavad britid kui ka Britannia Vana-Põhjala elanikud, aga ilmselt mitte piktid. Siin on tunda cives Romani tugevat mõju.82

Ehkki Rooma leegionid olid mitu korda käinud Rooma Britannia provintsist ka kaugemal põhja pool, ei suutnud nad kunagi vallutada kogu saart ja okupeerisid 2. sajandi keskpaiku vähem kui kolmekümneks aastaks Hadrianuse ja Antoniuse valli vahele jääva ala ehk Intervallumi. Sellegipoolest jäid nad sinna küllalt kauaks, et luua koostöövalmis hõimudega lähemad sidemed ja koguda nende käest andmeid Britannia põhjaosa kohta. 2. sajandil elanud geograaf Aleksandria Ptolemaios kohtus Britanniast tagasi pöördunud sõdurite ja meremeestega ning koostas kaardi, kus leidub palju sealsete jõgede, linnade, saarte ja hõimude nimesid. Kaugele põhja poole, Antoniuse vallist veel edasi on märgitud Caledonii. Kahe valli vahele jääval alal märgib Ptolemaios nelja hõimu: Damnonii, Novantae, Selgovae ja Votadini. Damnonias on kaardil kuus oppida’t ehk linna: Alauna, Colanica, Coria, Lindon, Victoria ja Vindogara (Colanica leidub ka teisel allikkaardil, mida teame kui Ravenna kosmograafiat). Lindon (Llyn Dun ehk Järvekindlus) arvatakse olevat Ballochi linn Loch Lomondi ääres. Alaunaga on asi vähem selge. See tähendab „neem” või „kannus” ja sobib kenasti Dumbartoni kalju ümbrusse.83

Briti hõimude ladinapärased nimed on peamiselt keldikeelsete originaalnimede tõlked, mida inglise teadlased tõlgivad harva. Kui katset võib siiski teha. Caledonii tähendas tõenäoliselt „karm rahvas”, Selgovae olid „kütid” ja Novantae „tarmukas rahvas”. Votadini (Ptolemaiosel ekslikult Otadini) olid „Fothadi alamad või järgijad”. Nimetus Damnonii on mingil moel seotud mõistet „sügav” tähistava keldi sõnaga, kõige tõenäolisem tähendus on „mererahvas”. See sobib hästi kokku nende elukohaga ja seletab ka, mispärast olid teistelgi Britannia ja Iirimaa mereäärsetel hõimudel samasugused nimed, näiteks elasid dumnoniid tänapäeva Devonis. Igal juhul on Damnonia kõige varasem väikeriik, mis asus Dumbartoni lähikonnas. Selle elanike meresõiduoskuses võib vaevalt kahelda: üks hilisem Iiri allikas mainib määratlemata lahingupaika Iirimaal, kus britt Beinnie tappis Conni poja Arti. Beinnie oli üle vee saabunud britt. Ilmselt oskasid damnonialased transportida sõjamehi üle mere.

Dumbartoni kalju oli kõigest mõne kilomeetri kaugusel Clota jõe ääres asuva Antoniuse valli läänepoolsest otsast, kus arvatavasti seisis Rooma sõjalaevastik, mis pidi ohjeldama põhjapoolsete merede piraate ja aitama tuua gallidest koosnevat abiväge Antoniuse valli ehitusele. Gallide siinviibimisest annab tunnistust raidkiri vallile ehitatud kindluse altaril kõigest mõne kilomeetri kaugusel Brittanodunumist (Dunglass). CAMPES TRIBUSET BRITANI QP SETIUS IUSTUS PREF. COH IIII GAL VS LLM (Britannia sõjajumaluste auks, Quintus Pisentius Justus, Gallia liitlasvägede 4. kohordi prefekt). Aastaarv vastab meie mõistes aastale 142 pKr. Paarikümne aasta pärast olid leegionid tagasi tõmbunud. Nende kava tagasi tulla ei täitunud kunagi. Küll aga pani keiser Caracalla (valitses 209–217) põhja pool Hadrianuse valli liikuma ratsapatrullid (areani) ja on mõeldav, et Clota jõgi pakkus üha võimalusi teenindada Rooma lääne sõjalaevastikku.84

4. sajandi keskpaiku tungisid üle Britannia põhjapoolsete kaitseliinide väed, mida roomlased nimetasid suureks confederatio barbarica’ks. Pole teada, kas Damnonia oli selle ühendusega liitunud. Igatahes varises kogu Britannia provintsi valitsusaparaat kahe aastaga (367–369) kokku. Marodöörid ja desertöörid rüüstasid maapiirkondi, võtsid kinni sõjaväe kõrgemaid ohvitsere ning tapsid provintsi ida- ja lõunarannikut kaitsvate kindlustuste juhi. Korra taastas veteransõjamees krahv Theodosius, kes rajas Hadrianuse vallile uuesti garnisonid ja moodustas nii läände kui ka põhja poole hulga sõltuvaid puhverriike. 4. sajandi lõpul seadis end läänes sisse Hispaania väejuht Magnus Maximus, kellest sai Macsen Wledigi nime all mitme legendaarse walesi dünastia rajaja. Samal ajal tõusis votadinide valitsejaks keegi Paternus või Padarn Pesrut (punase mantliga Paternus). Punane mantel tähendas kõrget Rooma auastet. Tema oletatava pealinna Marchiduni (tänapäeva Roxburgh Castle’i) asukohast on leitud suur hulk ajavahemikus 369–410 vermitud Rooma münte. 405. aastal mainib sissekanne ühes Iiri annaalis strath Cluatha ehk Clyde’i oru lahingut. See ongi kõige tõenäolisem hetk, mil rajati Rooma-järgsed ebamäärased riigid. Theodosiuse asutatud sõltuvatest puhverriikidest olid saanud tõelised rahvuslikud „kuningriigid”.85

Muidugi on tiitel „kuningas”, mida kasutavad nii allikad kui ka ajaloolased, mõnevõrra liialdatud. Toonaste riikide valitsejad polnud kroonitud monarhid, vaid sõjapealikud, kes surusid alamatele peale oma tahte ja kogusid andameid. Nende muutlikust varanduslikust seisust annab tunnistust asulate hulk, kust nad suutsid andamit koguda.

Pärast seda kui Rooma sõjavägi 410. aastal või veidi hiljem Britanniast lahkus, oli Intervallumis viis, võib-olla kuus-seitse rahvuslikku kuningriiki. Mõni neist on paremini dokumenteeritud kui teised. Galwyddel (Galloway) tekkis Novantae aladele. Rheged, mille keskus oli Caer Ligualid (omaaegne Luguvalium, tänapäeval Carlisle), ulatus mõlemale poole Hadrianuse valli. Riigil oli hilisele Rooma ajale iseloomulik pealinn oma piiskopi, linnamüüri, akvedukti ja purskkaevuga, mis töötas veel 250 aastat hiljemgi. Millalgi 5. sajandil valitses seda Coel Hen, algselt „vana kuningas Cole”, kes saatis suurema osa ajast mööda Aeronis – tulevases Ayrshire’is – sõdides ja kelle nimi on esimene Walesi genealoogianimekirjas „Põhjala inimeste põlvnemine” („Bonedd Gwyr y Gogledd”).86 Idarannikul tekkisid Forthi lahe vastasrandadele Manau (Clackmannan) ja Lleddiniawn (Lothian). Nad võisid, aga ei pruukinud olla eraldi riigid, kuid kokku peetakse neid Guotadini (mis on Votadini õige keldikeelne nimi) territooriumiks. See Gododdini maa (kui kasutada nime nüüdisaegsemat vormi) võis enne vabastamist olla ka Coel Heni valdus. Nii nagu Rhegedis avaldus siingi varakult kristluse mõju. Riigi pealinna Dun Eidyni kalmistul on palju kristlaste haudu. Naaberriik Bryneich hõlmas Gododdinist lõunasse jääva rannariba, aga ka mõlemale poole Hadrianuse valli jäävaid alasid. Kõige sellega võrreldes jäi Kaljukuningriik varju.87

5. sajandi sündmusi Intervallumis valgustab mingil määral kolme kaugemalgi tähelepanu pälvinud mehe – Cunedda, Patricku ja Niniani – tegevus. Cunedda ap Edern ehk Hea Juht oli Gododdinist pärit sõdalane, kes umbes 425. aastal juhtis sõjakäiku iiri asunike koloonia vastu kaugel Walesi põhjaosas Gwyneddis. Lõpetanud sõjakäigu edukalt, läks ta ajalukku kui üks esimesi Walesi kangelasi ja Gwyneddi valitsejatedünastia esiisa. Tema sõjakäigu põhjus – nagu kirjutab ühe tema järeltulija õukonna juures valminud ajalooteos „Historia Brittonum” – võis olla just Cymry hõimude vastastikune solidaarsus.88

Cunedda lugu näitab, kuidas napid ajalooallikad tõstatavad sama palju küsimusi, kui nad neile vastuseid annavad. Kuningate loetelude tõlgendamine on siiani ühtaegu nii keeruline kui ka pakub mõistatusi. Kõige varasemad seda perioodi käsitlevad nimistud on leitud Briti Raamatukogu käsikirjade kogust, mis on tuntud kui Harley genealoogiad, mis pärinevad küll tunduvalt hilisemast ajast, kui elasid seal nimetatud valitsejad. Peamiselt pärinevad need Walesist, mitte Britannia põhjaosast, mistõttu võib selles näha keskaegsete kõmride katset säilitada mälestust oma kadunud hõimlastest. Neis allikais leidub harva usaldusväärseid kuupäevi ning need on täis korduvaid nimesid ja tavatuid nimevorme, mida ei ole võimalik kindlalt omistada ühelegi konkreetsele isikule. Uurijad peavad leppima põlvkondade arvestuse, allikate üksikasjalise võrdluse ja lõputute oletustega. Samuti on nad sunnitud tegema mööndusi esmasünniõiguse ja pärimisõiguse selgitamisel ehk valitseja järeltulija määramisel, sest järeltulija ei tarvitsenud olla tingimata valitseja poeg. See meenutab esimeste egüptoloogide ülesannet, pidid ju nemadki vaaraode valitsemisajad ja dünastiad kildhaaval kokku panema.

Kogu selle ajastu kõige paremini dokumenteeritud ja kõige rohkem uuritud tegelane on Patrick. Ilmselt oli ta põhja poolt pärit britt, kes langes poisikesena iiri piraatide kätte ja müüdi orjusse, aga kellel läks korda põgeneda ja omandada Gallias haridus ning kes pöördus tagasi, et juhtida võitlust Iirimaa usku pööramise nimel. Paraku on kõik kuupäevad ja kohad, mis on seotud tema tegevusega Britannias, äärmiselt vaieldavad. Tema sünnipaik vicus Bannevem Taberniae lähedal, mille kohta ta kasutab oma kirjutistes sõna villula, ehk „väike mõis”, on „veenvalt” paigutatud ühte külasse 24 kilomeetrit Caer Ligualidist (Carlisle) sisemaa poole.89 Teine võimalik koht, mis kannab nime Patrick ja asub kiviviske kaugusel Dumbartoni kaljust, jäetakse sageli tähelepanuta,90 nagu jääb tähelepanuta ka kohalik lugu poisist nimega Succat, kes langes piraatide kätte, kui ta oli Clota lähistel kalastamas. Igal juhul on fakt, et kahest Patricku säilinud kirjast ühe adressaat on milites Corotici, keda ta noomib selle eest, et nad on liitunud piktidega ning sõdivad ja rüüstavad viisil, mis ei sobi roomlastele ja kristlastele.

Mina, Patrick, patune ja väga halva haridusega, kuulutan end Iirimaa piiskopiks … Ma elan barbarite hõimude seas pagulase ja põgenikuna, kuna armastan Jumalat … Panin need sõnad omaenese käega kirja, et need pidulikult saata ja edasi anda Coroticuse sõduritele. Nende nurjatu käitumise tõttu ei pöördu ma nende poole sõnadega „minu kaasmaalased” … vaid „saatana kaasmaalased”.

Järgmisel päeval pärast ristimist, kui neil oli juures veel mürri lõhn ja seljas valged riided … ja nad halastamatult maha tapeti, saatsin presbüteri ja ühe teise kirikumehega kirja. Nad naerdi välja.

Siin kohtlevad Coroticuse käsul teie lambukesi halvasti … kurjategijad. See, kes reetlikult annab kristlasi šotlaste ja piktide kätte, on Jumala armust väga kaugel. Ahned hundid on Iirimaal juba neelanud alla Issanda karja, mis tänu raskele tööle oli hakanud kenasti kasvama …

Rooma gallidel, kes on kristlased, on kombeks pöörduda frankide poole … ja osta lunaraha eest välja ristitud inimesed, kes on vangi võetud. Teie seevastu tapate neid ja saadate neid võõramaa rahvastele, kes ei tunne Jumalat. Tegelikult saadate Kristuse pere liikmeid lõbumajja …

Seetõttu ma kurvastan teie pärast, mu kallid … Aga ühtlasi ma rõõmustan, sest need ristitud usklikud on lahkunud siit ilmast paradiisi … Koos usuga Kristusesse pääseb võidule ka hea tahe. Nemad hakkavad mõistma kohut rahvaste üle ja heitma nurjatuid kuningaid igaveseks ajaks põrmu. Aamen.91

Üsna üksmeelselt arvatakse, et nimetatud Coroticus on Ceredig Gueldig või Ceretic Guletic, Kaljukuningriigi kõige varasem teadaolev valitseja. Mis oleks Patricku puhul olnud veel loomulikum, kui ta pärast piiskopiks tõusu pöördub oma kodumaa vürsti poole? Nende pahategudest rääkides oleks ta võinud pöörduda Coroticuse sõdurite kui „minu kaasmaalaste” poole. Civis, „kodanik” oli endiste Rooma brittide hulgas ülim kompliment. Kuid olgu täiesti selge, et igal juhul oli püha Patrick nagu ka püha David waleslane.

Waleslane oli ka püha Ninian, kes Beda andmetel saadeti Carlisle’ist lõunapoolseid pikte ristiusku pöörama. Paraku pole vihjeid tema tegevusajale (ehkki üldiselt peetakse selleks 5. sajandit) ja pole ka vähimatki märki, mida täpsemalt võiks tähendada „lõunapoolsed piktid”. Kui selle alla mahuvad Novantae ja Selgovae, võib Ninian olla kristliku kogukonna rajaja Galloways Candida Casas (tänapäeval Whithorn), see sündmus toimus Latinus Stone’i järgi umbes aastal 450. Kui see tähendab aga Fortriu kaledoonlasi, pidanuks ta päralejõudmiseks minema läbi Kaljukuningriigi alade.92

Kahe 5. sajandil tõestatult valitsenud põhjapoolse kuninga, Coel Heni ja Ceredig Gueldigi (Coroticus) geograafilised ja kronoloogilised seosed on selgusetud. On võimalik, et Coel Hen valitses esialgu Clyde’i lahest kuni Eboracumini (York) ulatuvat territooriumi. Siiski ei tundu sugugi liialdatud oletus, et pärast seda kui Coel Hen uputati umbes 420. aastal Tarboltoni lähedal Aeronis sohu, eraldus Kaljukuningriik, umbes nagu ka Gododdin, Rhegedist. Selle stsenaariumi kohaselt on Ceredig nii Coel Heni troonipärija ning tõenäoliselt ka järeltulija, kui ka Kaljukuningriigi dünastia rajaja. Ceredigi oletatavatest järeltulijatest – Erbin, Cinuit, Gereint, Tutagual ja Caw – on teada üksnes nimi.

Ceredig Gueldigi ajaloolise olemasolu tõestus rajaneb Harley genealoogiate samasisulistel viidetel ja seda toetab ka tõik, et hiljem mainitakse teda nn Ulsteri annaalides (seoses püha Patricku seiklustega) väljendiga „Coirtech regem Aloo”.93 Sõna Aloo, mida tuleb ette mitu korda, on ilmselt lühendatud vorm sõnast „Alauna”. St David’sis koostatud varakeskaegsed Walesi annaalid „Annales Cambriae”, ütlevad tema kohta „Ceretig Guletic map Cynlop” (rikas Ceredig, Cynloypi poeg).94 Ehkki ähmaselt, aga siiski on ta hõlpsamini identifitseeritav kui tema märksa kuulsam kaasaegne kuningas Arthur.

Kuni selle hetkeni saab Kaljukuningriigist rääkida eranditult seoses Rooma-järgsete briti hõimudega. Aga 6. sajandil toimusid muutused, mis andsid näitelavale radikaalselt teistsuguse ilme. Esiteks rajasid anglosaksidest kõige kaugemale tunginud germaani päritolu anglid, kes olid asunud vallutama Britannia lõunaosa, oma tugipunktid ka Gododdini ja Bryneichi rannikule. Teiseks lõid Ulsterist Dalriadast tulnud gaeli šotlased samasuguse tugiala looderannikule Dumbartoni lähistele. Nii sõltuski Intervallumi tulevik nelja osalise – kohalike brittide ja piktide ning äsja saabunud anglite ja šotlaste – rivaalitsemisest. Kolmsada aastat hiljem lisandus viies osaline: viikingid, kui tähtis katalüsaator, mis määras võitluste lõpptulemuse.

Beda andmetel „algas [kuningas] Ida valitsemisaeg 547. aastal”. Pärast Bedat elanud ja kaugel Gwyneddis „Historia Brittonumi” koostanud walesi munga väitel „liitis Ida Din Guauroy ja Berneichi”.95 Angli verd Tulekandja Ida oli pärit kusagilt kaugemalt lõunast. Briti/keldi päritolu nime Berneich või Bryneich kandis kuningriik, mida nüüd hakkasid valitsema ja angliseerima Ida ja tema järeltulijad ning mida kõige rohkem tuntakse ladinakeelse nime Bernicia järgi. Din Guauroy oli suurejoonelise ja peaaegu vallutamatu Bamburghi rannikukindluse britipärane nimi.

Kõigepealt lõid Ida anglid väikese ja eraldiseisva eelposti. Erinevalt teistest anglosaksidest olid nad meeleldi nõus segunema kohalike brittidega, tekitades nii „ainsa äratuntava kultuurilise ja poliitilise germaanikeldi sulami Britannias”.96 Nende pikemaajaline strateegia, mille määras soodne asukoht rannikul, oli luua side oma hõimlastega lõuna pool Deuri ehk Deira kuningriigis ning moodustada ühtne anglite riik Northumbrias (st „Humberi jõest põhja pool”). Samal ajal loodeti killustada ümberkaudsete brittide kuningriigid Rheged ja Gododdin.

Gaeli šotlased tegutsesid läänerannikul samal moel. Teooria, mille kohaselt nad saabusid Iirimaalt ühe massiivse migratsioonilaine käigus, on tänapäeval kahtluse alla seatud: väga tõenäoliselt leidus „šoti” (tähenduses „iiri”) asulaid mõlemal pool Põhjaväina juba tunduvalt varem. Veel üks tähtis poliitiline asjaolu puudutab gaelide Dalriada kuningriigi laienemist Ulsterist sellele Britannia rannikuosale, mida sealtpeale nimetatakse Argylliks ehk idapoolsete gaelide maaks, kus alates 574. aastast valitses Aedan macGabrain. Tema valitsemise fakti teatakse tänu pühale Columbale (u 521–597), kes oli äsja rajanud Iona saarele kristliku koloonia ja kelle biograaf Adamnan on kirja pannud rikkalikul infol rajaneva ja üksikasjaliku allikmaterjali.97 Argylli gaelide strateegilisi muresid pole raske ära arvata. Ühelt poolt oli neil vaja tugevdada Argylli ja Ulsteri sidemeid, iseäranis suurendades oma jõudu merel. Teiselt poolt, kui neid poleks tõrjutud tagasi merre, oleks neil tekkinud kiusatus laiendada oma territooriumi naaberriikide – eriti sisemaal elavate piktide ja Kaljukuningriigi brittide – arvel.

Niisugusesse konteksti asetub üks kuningas Arthuriga seotud lõppematu mõistatuse tahk. Seda mõistatust ei saa lahendada paaril leheküljel. Sellel teemal on tohutult kirjandust, kusjuures järeldused on risti vastupidised. Piisab, kui öelda, et meil on kaks täiesti erinevat kuningas Arthurit, üks tabamatu, aga ajalooline 6. sajandi tegelane, teine ent legendaarne keskaegne kangelane, kelle seiklustest hakkasid pajatama tunduvalt hilisemate aegade bardid ja müüdiloojad. Kõige selle juures torkab silma Inglismaa Arthuri-otsijate eeldus, et ta elas ja võitles Inglismaal, piirialade Arthuri-otsijad aga püüavad tõestada, et ta tuli Marchidunist ehk Roxburghist. Glasgow Arthuri-otsijad paigutavad ta kõhklematult Drumchapelisse, MacArthuri klanni Arthuri-otsijad ilmutavad aga julgust, mis on väärt kadunud kindral Douglas MacArthurit.98 Paraku ei ütle Beda ja Gildas sel teemal midagi, „Historia Brittonum” nimetab „kuulsa dux bellorum’i” kolmeteistkümmet lahingupaika, mille asukohta pole võimalik kindlaks määrata. Ajalooline Arthur oli kindlasti britt, sest ta sai kuulsaks just brittide vaenlaste rünnakuid tõrjudes. Pärast seda tuleb juba otsida toponüümseid nõelu poolajaloolises heinakuhjas. Sellegipoolest on muljetavaldav, kui võimsa toetuse on viimasel ajal pälvinud seisukoht, et Arthur oli põhjapoolse Britannia kangelane. Igaüks võib mõista segadusi Damnonia ja Dumnonia ümber või seoses sellega, mida luges Monmouthi Geoffrey 12. sajandil Walesi legendidest Vana-Põhjala kohta. Kuid kokkuvõttes ei ole Dumbartoni kalju sugugi vähem usutav tegevuspaik kui Tintageli kalju. Clyde’i lahes oleva kalju nimi oli vanasti Castrum Arturi ja selle lähikonnas on olemas nii Arthurs Stone [Arthuri kivi] kui ka King’s Ridge [kuninga mäeseljandik].99

Kohalikel ajaloolastel ei ole olnud erilisi sisetundepiinu.100 James Knight on oma teoses „Glasgow ja Strathclyde” üsna ilukõneline.

Hoolikas uurimistöö näib kinnitavat, et kui jälgime Arthuri legendide päritolu nende juurteni, siis jõuame välja reaalse ajaloolise isiku juurde … kes juhtis brittide föderatsiooni Strathclyde’is Ninianile järgnenud sajandil. Tema vaenlasteks olid paganatest šotlased läänes, piktid põhjas ja anglid idas … Pärast võitu Bowden Hilli (Lääne-Lothianis) all 516. aastal jagas ta vallutatud territooriumid kolme venna vahel, need olid Urien [Rhegedis], Arawn … ja Llew või Loth, piktide kuningas … Glasgow tegeliku asutaja ja kaitsepühaku Kentigerni ehk Mungo ema Thenaw … oli Lothi tütar … 537. aastal moodustati Arthuri vennapoja Modredi juhtimisel uus paganate ühendus ja Falkirki lähedal Camelonis peeti maha suur lahing, kus mõlemad juhid langesid, misjärel suruti kristlus Šotimaal terveks põlvkonnaks maha.101

Ükskõik mida me asjast ka arvame, aga siin tuleb mängu püha Mungo ehk Kentigern (Peaisand). Ta oli keskaegse Britannia populaarseimaid pühakuid, elas 6. sajandil pika elu ja suri 613. aasta paiku „väga vana mehena”. Kui „Katoliiklik entsüklopeedia” („Catholic Encyclopedia”) ei eksi, pakkudes tema sünniajaks 518. aasta, siis pidi ta elama 95-aastaseks. Ajaloolased liiguks ehk veidi kindlamal pinnal, kui Mungo elulugu, mille on kirja pannud üks 12. sajandi munk, poleks tavaline pühaku elulugu, milles on segiläbi fakte, pikki väljamõeldud lugusid ja kahtlase väärtusega teateid imetegudest.102

Väidetavasti sündinud pühak Fife’is Culsrossi mererannas. Tema ema, Lleddiniawni kuninganna Tenew olevat jäetud abielurikkumise pärast väikese sõudepaadiga merele. Naise päästnud mingil moel püha Servanus, kes – sellest hoolimata, et ta elas sada aastat hiljem – nägi last ja andis talle vana walesi nime Mwn gu ehk Kallis Inimene. Saanud Culrossi munkade juurest hariduse, läks Mungo edasi kas Rhegedisse või Kaljukuningriiki. Ühe allika andmetel olevat ta läinud Clyde’i äärde, moondunud vanameheks, kes sõitis kaarikuga, mida vedas kaks metsikut pulli, ja jõudnud kristlaste kalmistule Molendinari lähistel lausa Dumbartoni kalju külje all, kus ta võttis endale Põhja-Britannia piiskopi tiitli, mida tegelikult polnud olemaski.

Mungo karjääri kesksed aastad möödusid Gwyneddis, kuhu ta siirdus Walesi kaitsepühaku ja sealse munkluse rajaja Dewi ehk Davidi kutsel. Davidi abiga rajas ta Llanelwysse kiriku, kus diakonina teenis püha Asaph. Tänapäeval kannab Flintshire’is asuv Llanelwy nime St Asaph. Umbes 580. aastal kutsus Kaljukuningriigi Ceredigi dünastia viienda või kuuenda põlve valitseja Roderick ehk Rhydderch Hael Mungo Clydeside’i tagasi. Rhydderchi palvel rajas Mungo Glas-gausse ehk Sinirohelisele Aasale kiriku ja suri kõrges eas ning maeti samasse krüpti. Tema hauakambrist sai teenitult palverännakute sihtkoht.

Mungo imetegusid, mida hilisema aja traditsioonid on üksnes võimendanud, meenutavad kõige paremini värsiread: „Siin on see lind, kes pole kunagi lennanud, siin on see puu, mis pole kunagi kasvanud. Siin on see kell, mis pole kunagi helisenud. Siin on see kala, kes pole kunagi ujunud.”103 Need neli sümbolit, lind, puu, kell ja kala on ka tänapäeva Glasgow vapil. Lind kujutab püha Servanuse lemmikvarblast, kelle Mungo äratas ellu. Puu tähendab kuivanud oksa, millele Mungo andis isesüttimise võime. Kella on Mungo arvatavasti toonud kaasa teekonnalt Rooma. Kala aga on lõhe, kellele tõi surematuse legend „Lõhe ja sõrmus”.

Ükskord ennemuistsel ajal leidis kuningas Rhydderchi kuninganna Languoreth endale armukese, noore sõduri. Armastuse märgiks andis ta sõdurile rumalast peast sõrmuse, mille talle oli varem kinkinud abikaasa. Kui kuningas märkas sõrmust sõduri sõrmes, jootis ta talle veini ja võttis ta relvad ära. Haaranud sõrmuse, viskas ta selle Clyde’i vette. Kuningas mõistis sõduri surma. Ja kuninganna heitis ta vangikongi. Meeleheitel kuninganna küsis nõu pühalt Mungolt. Pühak saatis kohe ühe oma meestest jõest kala püüdma. Mees tuli tagasi lõhega ja kui selle kõht lõhki lõigati, oli kadunud sõrmus seal sees. Kuninga raev andis järele. Sõdur sai armu. Kuningannale anti andeks.104

Mõningad allikad nimetavad Rhydderchi ja Languorethi „Cadzow valitsejateks”. Cadzow on Glasgow’st lõunasse jääv koht, kuhu hiljem rajati kuninglik kindlus ja mis veelgi hiljem oli Hamiltoni hertsogite residents. Mungost on juttu ka mõnes kuningas Arthurist rääkivas legendis, kusjuures tekstianalüüs on avastanud „Lõhe ja sõrmuse” legendi ning Lanceloti ja Guinevere’i armastusloo sarnasusi.

Siiski pole kahtlust, et Mungo ajal oli kõige mõjuvõimsam valitseja Rhegedi kuningas Urien. Urieni ladinapärane nimi on Urbigenus ehk Linnas Sündinu. Talle allus riik, mis ulatus Glasgau lõunapoolsest ümbruskonnast Mancuniumini, kus tema võimu kinnituseks seisis eelpost nimega Reged-ham (tänapäeval Rochdale). Kuninga residents oli Galloways Dun Rhegedis (Dunragit), peamine linn Caer Ligualid (Carlisle), tähtsaim ühenduskoridor Ituna ehk Solway, mis viis mere äärde ja Iirimaale. Urien teenis endale vanawalesi lisanime Y Eochydd ehk Rip-Tide’i Isand, mis näitab, et Rheged, nagu ka Kaljukuningriik ja Dalriada, oli tähtis mereriik.

6. sajandi lõpul tajusid Põhjala britid üha suurenevat anglite ohtu ja nii moodustas Urien nende vastu suure koalitsiooni. Tema liitlaste hulgas olid Rhydderch Hael Kaljukuningriigist, Guallauc Lennoxist, Morgant Gododdini lõunaosast, Aedan macGabrain Argyllist ja Ulsteri kuningas Fiachna. 590. aastal asusid nad sõjaretkele, et pühkida Bernicia kaardilt minema. Iirlastel läks kuidagi korda vallutada Bamburghi kõrgustik ja sealse garnisoni riismed põgenesid Medcauti (nii nimetasid anglid Lindisfarne’i). Urien alustas piiramist. Ta oli juba saavutamas täielikku võitu, aga siis lasi kade Morgant ta reetlikult mõrvata. Brittide ühtsus sai tõsise hoobi ja Rhegedi vägevusel oligi lõpp.

Nagu eelmisel ajajärgul, nii kätkevad Kaljukuningriigi 6. sajandi kuningate loetelud – näiteks „Põhjala inimeste põlvnemine” („Bonedd Gwyr y Gogledd”) – üht kindlat nime ja tervet hulka kahtlasi. Just nagu Ceredigile (Coroticus) lisab tõepärasust seos püha Patrickuga, on Rhydderch Haelile olulised seosed püha Columbaga. Adamnan ütleb, et püha Columba külastas Kaljukuningriigi õukonda ja tema andmetel olevat üks pühaku ettekuulutusi puudutanud ka Rhydderchi.

Seesama kuningas, kes oli pühamehega sõbralikes suhetes, saatis talle kord salajase teate … sest ta tahtis kangesti teada, kas vaenlastel läheb korda teda tappa või mitte. Aga kui pühamees oli [käskjalga] kuninga, tema kuningriigi ja rahva kohta põhjalikult [küsitlenud] … ütles pühak: „Ta ei lange kunagi oma vaenlaste kätte ja sureb kodus oma voodis.” Ja pühaku ennustus kuningas Roderci kohta läkski täide, sest nii nagu ta oli öelnud, surigi kuningas rahulikult oma kodus.105

Rhydderch Hael on kirjas ka mainitud „Põhjala inimeste põlvnemises” ja kuna tal on kokkupuuteid püha Columbaga, peetakse tema valitsemisajaks umbes aastaid 580–618. Adamnan ütleb tema kohta filius Tothail, mis annab Rhydderchi isa Tutaguali valitsemisajaks aastad 560–580. Kõik edaspidised määratlused on aga lootusetult probleemsed. Nii ongi ajaloolased jäänud vihaselt vaidlema, kes võiks olla Rhydderchi järeltulijad. Dumnagual Hen, Clinoch ja Cinbellin on nimed ilma daatumite ja näota. Mainitakse vähemalt viit vürsti nimega Dumnagual. Üks neist, kellel oli ilmselt kolm poega, võis olla näiteks kroonik Gildase isa.106

7. sajandil raputasid Britannia Vana-Põhjalat usuvaidlused ja laostavad sõjalised kokkupõrked. Paratamatult on olemas mitmesuguseid tõlgendusi, aga kõik kommentaatorid on ühel meelel, et Catraeth, Whitby ja Nechtansmere on Vana-Põhjala kestvat tähtsust märkivad verstapostid.

Umbes aastal 600 toimunud Catraethi lahingu põhjus oli sama brittide ja anglite vaen. Konflikti teravdasid veelgi keldi kirikus levivad kartused, kuna oli kuuldud Rooma kiriku saadikutest, keda Canterbury püha Augustinus oli hiljuti Britannia lõunaosas tutvustanud.107 Pinged tõusid haripunkti kümme aastat pärast Urieni mõrvamist ja põhjuseks olid sarnased asjaolud. Seekord lõi koalitsiooni Wulfsteni poeg ja Põhja-Gododdini valitseja Yrfai. Ta kutsus kolmsada sõjameest Dun Eidynisse, söötis ja jootis neid mitu kuud ja viis siis lahingusse. Temaga liitusid piktide maa ja Gwyneddi vürstid, samuti Kaljukuningriigi valitseja Cynon, Clydno Eidyni poeg, kelle nimi viitab sugulusele Yrfaiga. Liitlased moodustasid ratsaväe eliitüksuse ja tungisid kaugele lõunasse, kaugemale Berniciast, kaugemale Hadrianuse vallist, ning jõudsid Rhegedi idaossa. Nad ise ütlesid enda kohta Y Bedydd – ristitud – ja väitsid end kaitsvat oma vana usku anglite Gynt’i ehk paganluse eest. Nende vägiteod on kirjas parimas vanawalesi eeposes. Ainus säilinud käsikiri, mida tuntakse kui Aneirini raamatut („The Book of Aneirin”), teeb kohe esimeses reas teatavaks nii poeemi kui ka selle autori nime:

Järgneb pikk rida kiidukõnesid langenud sõjameestele. Üks neist oli Madauc või Madawg.

Nagu mõnigi vaatleja on märkinud, on sõdalase eetos, poeetilised hüperboolid ning surma ja tapatalgute kultus ajatud nähtused. Siin võitlevad keldid anglitega, aga teksti kuigi palju muutmata võiks tegu olla ka Agamemnoniga Trooja all. Kaljukuningriigi valitseja oli avangardis.

Naeruaeg jäi siiski lühikeseks. Anglite eelvägi tõmbus tagasi ja meelitas vaenlase otse Deirast läheneva anglite põhiväe ette. Vaenupoolte kokkupõrge toimus Catraethi (tänapäeval Catterick) all. Veresaun vapustas isegi ühiskonda, mis elas sõjapidamisest, ja põhjabrittide vägi hävitati täielikult: kolmesajast sõjapealikust tuli tagasi ainult üks. Yrfai ja Cynon ning suurem osa nende kaaslastest tapeti.

Tee oli lahti, anglite pidurdamatu edasitung võis jätkuda.

Catraethi lahingu poliitilised tagajärjed selgusid järgmiste kümnendite jooksul. Bernicia anglid tungisid aina edasi ja ujutasid Gododdini üle, nii et 631. aastaks oli Dun Eidyn muutunud juba Edinburghiks (burgh tähenduses „kindlus” oli lihtsalt keldi sõna dun vaste). Nad pöördusid veel tagasi, et rünnata vihaselt Rhegedit, mida kaitses Urien. Varasemas vastasseisus olid Deira mehed saavutanud Aderyddi all (tänapäeval Arthuret Cumbrias Longtowni lähedal) luguvalialaste üle samasuguse võidu nagu Catraethis, mistõttu linna bard Myrddin (Merlin) oli sunnitud minema pakku „Cellydoni metsa” (mis kõlab hirmsasti Caledonia moodi). Nüüd suutis anglite mitmekordistunud vägi alustada Rhegedis hävitavat kättemaksuaktsiooni ja tuua endaga kaasa püsikoloniste. Urieni suguvõsa aga kadus kirjalikest allikatest. Rhegedi viimasele kuningale, pagulusse läinud Llywarch Henile andis peavarju Powyse õukond Walesis ja ka Rheged ise vajus unustuse hõlma. Lühidalt, anglid kinnitasid põhja pool kanda rannikust rannikuni, Bernicia ekspansioon sai uut jõudu ja Kaljukuningriigi britid lõigati kaasmaalastest veelgi rohkem ära.

Usukonflikt saavutas haripunkti 660. aastatel. Probleemid olid tihti tavandilist ja teoloogilist laadi, nagu näiteks lihavõtteaja määramine, aga tegelikult oli asi lihtsalt võimuvõitluses. Põhjas olid evangeeliumi kuulutanud keldi misjonärid, näiteks püha Ninian, püha Columba ning Urieni poeg ja Luguvaliumi piiskop Rhun – kes enda väitel olevat ristinud Northumbria Edwini – ning iirlane püha Aidan, kes asutas 635. aastal Lindisfarne’i piiskopkonna. Siiski ei kavatsenud Rooma misjonärid, kes olid kindlas liidus edasi tungivate anglosaksidega, põrmugi järele anda. Aastal 664 kutsus eelkäijatest tunduvalt tugevam valitseja, Northumbria Oswy, kokku Whitby kirikukogu. Hoolimata isiklikest sidemetest keldi kristlastega eelistas ta võimumehena Rooma esindajat ja määras Northumbria piiskopiks püha Wilfridi. Siitpeale talitas anglite võim käsikäes Rooma usumeestega. Viie aasta jooksul kuulutas Wilfrid end ka „piktide maa piiskopiks”. „Selgus, et peale ladina keele rääkis jumal ka inglise, mitte aga gaeli keelt.”112

Samuti selgus, et Wilfrid oli olnud liialt optimistlik. Nechtansmere – selle nime andsid anglid piirkonnale, mille kohta britid kasutasid nime Llyn Garan (Haigrutiik) või Dunnicken (Nechtani kindlus) – asub Forthi lahest tublisti põhja pool, tänapäeva Anguses Forfari lähistel. Beda mainib seda seoses Northumbria loojaku algusega, sest laupäeva, 20. mai 685. aasta pärastlõunal umbes kell kolm piiras Piktimaa ja Kaljukuningriigi ühendvägi Bridei map Bili juhtimisel Nechtansmere’i all sisse Northumbria kuninga, Oswy poja Ecgfrithi väe. Ecgfrith ja kogu tema kuninglik ihukaitse tapeti. „Juhtides oma väe uisapäisa rüüstama piktide provintsi,” kirjutab Beda, „ja veel vastu õndsa Cuthberti nõuannet, meelitati [Ecgfrith] ligipääsmatute mägede vahele ja seal tapeti suurem osa tema väest.”113 Anglid ei ilmunud enam kunagi nendesse paikadesse.114

„Pimedale keskajale” ebaharilikul kombel jäi Bridei võidust püsiv mälestusmärk niinimetatud Aberlemno kivi näol. Kivi on kirikuaias kõigest kümne kilomeetri kaugusel lahingupaigast ja sellel on ainus selge lahingukirjeldus, mille võib piktide sümbolkividel leida.

[Jutustus] sarnaneb ajalehtedes avaldatavate koomiksitega, kus neli stseeni järgnevad üksteisele ülevalt alla. Esimesel jälitab ratsanik, kes võib kujutada Brideid, teist ratsanikku. Kiiruga pääsu otsiv põgeneja on oma kilbi ja mõõga minema visanud. See mees peaks olema Ecgfrith … kes pööras otsa ümber ja pani põgenema hetkel, kui mõistis, et on sattunud varitsusele. Põgeneva sõjamehe Northumbria päritolu reedab tema kiiver. Väljakaevamistel Yorkis Coppergate’is leiti sellega väga sarnane, pika ninakaitsega kiiver.115

Teine stseen kujutab Ecgfrithi ehk samasuguse kiivriga Northumbria ratsanikku, kes ründab rühma pikti jalaväelasi. Kiviraidur tundis ilmselt taktikat, sest paigutas mehed korralikku kolmerealisse lahingurivisse. Kõige ees seisab sõdalane, kel on mõõk ja ümmargune kilp, mille keskel eendub kõrge kühm. Kui vaenlase ratsavägi ründas, pidi tema vastu võtma esimese hoobi. Sõjameest toetab teine mees, kes seisab vahetult tema taga, käes pikk oda, mille ots ulatub esimesest reast veel ettepoole. Nende kahe sõduri taga on kolmas odamees reservis. Piki kaugeleulatuvat lahingurivi on rida harjastena püsti odasid, mis peavad rünnaku tõrjuma, ajades ratsanike hobused perutama või tagasi pöörama. Kolmandal stseenil, mis on raiutud kivi alaossa, on Bridei ja Ecgfrith ratsudel vastakuti. Ecgfrith näib viskavat oma oda, Bridei aga valmistub seda pareerima. Ja viimases episoodis, mis on mahutatud alumisse parempoolsesse nurka, lamab surnud Ecgfrith lahinguväljal. Kaotust sümboliseeriv raipesööjast kaaren nokib juba tema kaela.

Aberlemno kivi on piktide rahvuslik manifest. Sajand pärast suurt võitu kivisse raiutud sõnum on ühtaegu lihtne ja tugev: Piktimaa on teistsugune. Ja 685. aastal „kaitsti seda ainulaadset identiteeti relvade jõul”.116

Pole mingit põhjust seada kahtluse alla Kaljuriigi monarhia järjepidevust 7. sajandil, küll aga on kõik selle kuninganimed kahtlased ja võib täheldada kattumisi Piktimaa valitsejatega. Rhydderch Haelil nähtavasti ei olnud poegi. Tema õigusjärglaseks sai Nwython (Neithon, Nechtan), kes on tõenäoliselt ühtlasi ka piktide Fortriu riigi kuningas Nechtan (surn. u 621), kelle järgi on arvatavasti saanud oma nime ka Nechtansmere. Nwython oli Beli (ehk Bili I) isa ja nii Ywaini (Owen, Owain) kui ka Brude (Bridei) vanaisa. Kaljuriigi valitseja Owen võitis 642. aastal Strathcarroni lahingu, kus sai surma Dalriada kuningas; tema vend või poolvend Bridei map Bili, kes valitses Fortriu riiki, võitis aga Nechtansmere’i lahingu.117 Aeg-ajalt kerkib Ulsteri annaalides esile veel teisigi kahtlustäratavaid nimesid, mis näitab, et Dalriadaga rivaalitsedes ei kõhelnud Kaljuriigi valitsejad viimast võitlust ka üle mere Iirimaale.

Nechtansmere’i lahingu tagajärjed jäidki kehtima. Lahing peeti niisuguse ajajärgu lõpus, kus jõudude vahekord anglite ja piktide piirialadel oli muutlik ja nende vahele jäävad maad käisid korduvalt käest kätte. Pärast Nechtansmere’i lahingut suutsid aga nii piktid kui ka Kaljukuningriigi britid enda käes olevaid alasid kaitsta. Anglid jäid pidama Forthi lahest lõunas ega söandanud tungida kaugemale oma Stirlingi kindlusest. Nad koloniseerisid Galloway ja omaaegse Aeroni (Ayrshire) edelas, aga ei liikunud edasi Clyde’i lahe äärde. Nende asualal kujunes välja vanainglise keele haru, mis arenes kohalike dialektidega segunedes lallansi ehk tasandikušotlaste keeleks.118 Pärast seda tõmmati anglitest põhja ja lääne pool elunevad gaeli šotlased, piktid ja britid uude, kolme osalisega etnilisse konflikti. Väga lihtsustatult öeldes jäid šotlased esmalt peale konkurentsis piktidega ja siis neelati alla ka britid. See võttis aega ligikaudu 250 aastat.

8. sajand ja 9. sajandi esimene pool on kõige ähmasemad. Ajaloolisi allikaid Nechtansmere’i lahingu ja viikingite sissetungi vahele jäänud kümnenditest on napilt. Juhuslikest valgusesähvatustest hoolimata pole võimalik kokku panna järjepidevat narratiivi. Kui Northumbria anglid kindlustasid end lõuna pool ning põhjas sulandusid sõjakad šotlased ja piktid pikkamööda ühte, jäid britid Clyde’i ääres omapäi. Pole teada ühtki kuulsat valitsejat, ühtki suuremat vastukaja tekitanud lahingut, ühtki meeldejäävat poeemi, ühtki säilinud kroonikat. Allikais ei leidu mingeid andmeid riikide laevastiku võimsuse kohta. Pole jäädvustatud ühtki mereekspeditsiooni. Pole leitud infot relvastatud patrullide kohta, kes võisid jälgida Clyde’i lahe laevaliiklust ja kaitsta kuningriigi maksukogujaid. Pole säilinud midagi peale juhuslike märgete teiste riikide tegemisi kirjeldavates materjalides. Mitmesugustest rahvastest, kes olid osalised Šotimaa väljakujunemises, „on just brittidest kõige vähem teada ja kõige vähem kirjutatud”.119

Saab ainult oletada, missugune oli Kaljukuningriigi territoorium selle aja jooksul. Pärast Rhegedi ja Gododdini langust jäid riigi naabrid samaks. Läänes ja loodes oli enamik saari ja neemi Dalriada šotlaste kontrolli all. Haruldane Dalriada „Senchus” ehk register – algeline maakataster – ütleb, et Kintyre oli üks nende tähtsaimaid piirkondi.120 Samuti jääb sellest mulje, et Kaljukuningriigi maksukogujad ei käinud kaugemal kui Bute’i ja Arrani saar. Kõige tähtsam mure oli arvatavasti tagada Clyde’i lahe mereteede julgeolek. Põhjas tähistas Clach nam Breatan ehk Briti kivi, mis seisab praegugi Glen Fallochis Loch Lomondi otsas, traditsioonilist eraldusjoont piktide aladest. Sellest kaugemale jäid viljakas Strathearni org ja piktide Fortriu provints. Idas ja lõunas piirnes Kaljukuningriigiga Northumbria. See hõlmas Clyde’i lisajõgede orgusid ja Clyde’i orgu ümbritsevaid ahelikke, aga mitte rohkem. Üks suurem piiripunkt oli tõenäoliselt tänapäevase Kelvinheadi lähikonnas, teine praeguse Beattocki kandis. Teedevõrk oli tihe, põhiliselt haaras see jõgesid ja merd. Leidus nii põlluharimiseks ja karjakasvatamiseks sobivat maad kui ka metsa. Ümbritsevad kõrgustikud tagasid soodsa kliima ja pakkusid häid kaitsevõimalusi.

Siiski jäid riigi ressursid naaberriikide omadele alla. Northumbria oli vähemalt kaks korda suurem. Piktide ja šotlaste ühtesulamise tulemusena oli sündimas veelgi suurem üksus. Aja möödudes oli Kaljukuningriigil nendega järjest raskem võistelda. Kõik märgid näitavad, et Dalriadal oli märkimisväärne laevastik.121 Võiks arvata, et Kaljukuningriigi isandad otsisid samasuguseid võimalusi, aga nad ei saanud sellega hakkama.

Nechtansmere’i ajal oli Piktimaa veel paganlik ja kristluse leviala ei kujunenud põhjas välja sugugi kiiresti. Mõnda aega püüdsid Northumbria anglid võistelda piktide õigesse usku pööramisel Dalriada šotlastega. Territoriaalse ekspansiooni katkemine ei peatanud nende usualaseid ambitsioone. Kaks esimest meest Northumbria piiskopitoolil Whithornis olid „piktide juht” Penthelm, ja „piktide sõber” Pentwine. Whithorn ei olnud Piktimaa otseses naabruses, aga piiskopi tegevusvalda kuulus ka mingis vormis kristlik misjonitöö. Samal ajajärgul ajas piktide kuningas Nechtan (valitses 706–724) maalt välja Iona mungad ja pöördus Beda ülemuse, Jarrow abee poole, küsides nõu, kuidas asutada Rooma tüüpi kirikut. Hilisematel aegadel omistati talle kogu Piktimaa ristiusku pööramise au. Tegelikult piirdus ta lihtsalt Rooma kombetalituste standardimisega. Tema järeltulija Oengus I (valitses 729–761) läks sammu võrra kaugemale, tuues Bütsantsist siia püha Andrease säilmed ja ehitades nende jaoks idaranniku kõige kaugemasse kohta pühamu. Kaljukuningriigi rahvast, kes järgis püha Mungo traditsioone, see tõenäoliselt otseselt ei mõjutanud.

Aastast 731 pärineb kõige ühemõttelisem viide Kaljukuningriigile. Oma teoses „Inglise rahva kiriklik ajalugu” mainib Beda, kes suri kõigest neli aastat hiljem, Clyde’i lahte: „ubi est civitas Brettonum munitissima usque hodie quae vocatur Alcluith” – „kus on tänapäevaks hästi kindlustatud brittide linn nimega Alcluith”. Teisal nimetab ta „urbem Alcluith, quod lingua eorum significavit Petram Cluit; est enim iuxta fluvium nominis illius”, „Alcluithi linna, mis nende keeles tähendab „Clyde’i kalju”, sest see asub samanimelise jõe ääres”. Ta märgib ka, et sealsamas lähedal on Antoniuse valli lääneots. Beda elas Jarrow’s, umbes 300 kilomeetri kaugusel. See, et ta ütleb Alcluithi kohta „tänapäevaks hästi kindlustatud”, on küllaldane tõend, et Dumbartoni kalju oli asustatud ja aktiivselt kaitstud.122

Kakskümmend aastat hiljem näeb „Vürstide kroonikas” („Brut y Tywysigion”) ilmavalgust veel üks lühike, aga kategooriline walesikeelne viide:

DCCL. Deg mlyned a deugeint a seith cant oed oet Crist pan vu y vróydyr róg y Brytanyeit ar Picteit yg góeith Maesydaóc, ac lladaód y Brytanyeit Talargan brenhin y Picteit. Ac yna y bu uaró Teódór map Beli.

Oli Kristuse seitsmesaja viiekümnes aasta, kui toimus brittide ja piktide lahing, [täpsemalt] Maesydogi lahing, ja britid tapsid piktide kuninga Talargani. Ja siis suri ka Tewdwr, Beli poeg.123

Selline krüptiline info on tähtis, sest on kooskõlas teiste, iiri ja walesi päritolu teabekildudega. Kaljuriigi valitseja Beli II poeg Teudebur map Beli kaasaegsena nimetatakse Harley genealoogiates Piktimaa Oengus macFergusoni, kelle vend Talorgen tapeti Maesydaócis ehk Mygedawe’s, mis tänapäeval paigutatakse Dumbartoni ja Stirlingi vahele Mugdocki. Tigernachi Iiri annaalid annavad „Taudar mac Bili” surmaajaks 752. aasta.124

Kuningas Teudeburi või Taudari surmaga algas sisetülide ajajärk, mil ajalehes oleks võinud mitu korda näha pealkirja „Katastroof Dumbartoni kalju juures”. Kõigepealt sai troonile surnud kuninga poeg Dynfwal map Teudebur, aga peaaegu otsekohe tungis tema riiki piktide ja anglite ühisvägi, kes pidas end siin ülal otsekui raisakull. 1. augustil 756 alistus kuningas Dynfwal ühtaegu nii piktide kuningale Onuistile kui ka Northumbria kuningale Eadberhtile; alistumistingimused on teadmata. Aga kümme päeva hiljem, kui Eadberht asus koduteele, löödi tema vägi „Ouania ja Niwanbrigi vahel” ootamatult puruks. Ainsana võis seda teha Onuist, keda üks Beda töö jätkajatest iseloomustab kui „türannist lihunikku”, teda selles kuritöös siiski otseselt süüdistamata. Ouania ehk Avoni jõgi peaks olema Lääne-Lothianis, aga Niwanbrig ehk Newbridge, mis on anglikeelne nimi, võiks olla kusagil teisel pool Northumbria piiri. Piktide ja Northumbria liit oligi sellega kokku varisenud ja Kaljukuningriik sai ajapikendust.

Veelgi suuremat ohtu kujutas aga piktide ja gaeli šotlaste jätkuv ühtesulandumine, millele kahtlemata aitas kaasa Piktimaa ristiusustamise lõppjärk. Kõrvuti oli käimas kolm protsessi. Kultuuri vallas võrsus juba ammu ristiusu vastu võtnud gaelikeelsete šotlaste seast palju kirjaoskajaid vaimulikke, kes aitasid inimesi usku pöörata. Neil võis olla mõnevõrra raske sundida pikte kasutusele võtma nende keelt ja ühtlasi ka usku. (Nende edu selles võib võrrelda anglosaksi vaimulike saavutusega, kes pisut hiljem pöörasid ristiusku ja viisid angli keelele üle Danelagi asustanud paganad.) Mis puutub geograafiasse, siis samal ajal rändasid gaelid ida poole, segunesid füüsiliselt piktidega ja moodustasid ulatusliku šoti asustusala Argyllist Fife’ini. Selleks ajaks kui koostati esimene teadaolev Piktimaa provintside nimistu, kandsid kaks neist gaelikeelset nime. Atholl, mis tähendab „Uus Iirimaa”, jääb mägisest veelahkmealast ida poole, Gobharaidh ehk Gowrie on aga Tay jõest põhja pool Perthi ümbruses. Poliitikas tihenesid Dalriada ja piktide dünastiate suhted veelgi, kuni viimaks nende erinevused kadusid. Kuna Edinburgh jäi veel kauaks Northumbria valdusse, oli tekkiva kuningriigi pealinn esialgu Dunkeldis. Püha kroonimiskivi paiknes aga naabruses Scone’i kloostrikirikus.125 Põhjas elavate brittide seisukohalt tähendas kahe vana vaenlase ühinemine uue ja veelgi ohtlikuma vaenlase tulekut.

Protsesse, mille tulemusena Dalriada gaeli dünastiad sulandusid pikti dünastiatega, pole võimalik täpselt taastada. Üks piktide kuningas, Oengus I macFerguson, pärineb teadaolevalt Argyllist. Oengus II (valitses 820–834) lõi sada aastat hiljem lühikeseks ajaks merest mereni ulatuva ühendkuningriigi. Vaidlused pärilusasjades põhjustasid aga kodusõja ja möödus kümme aastat, enne kui „piktide kuninga” troonile tõusis gaeli soost troonitaotleja Cinaed macAlpin, keda rohkem teatakse kui Kenneth macAlpinit (810–858). Hilisematel aegadel on macAlpinit tihti hinnatud kui esimese ühendatud Šotimaa kuningriigi rajajat, aga see auavaldus võib olla siiski rutakas. Tema poja Konstantinos I ajal (valitses 863–877, Dunkeldi asutaja) valitseti Argylli ja Piktimaad ikka veel kui eraldi üksusi ja tõenäoliselt ühendas need täielikult alles Konstantinos II (valitses 900–943). Kuningriigi gaelikeelset nime Alba pole macAlpiniaegsed allikad maininud, nime Šotimaa kasutasid ainult kõrvalseisjad.

Millalgi piktide ja gaelide sulandumise ajal hakati püha Andreast tunnistama kogu Alba kuningriigi kaitsepühakuna. Legendi järgi olevat pühaku reliikvia kingitud kuningas Oengusele, pühaku kultuse keskuseks kujunenud Cennrigmonoidi klooster (tänapäeva St Andrewsi südames) pärineb 8. sajandi keskpaigast. Alba lipul on sinisel põhjal Andrease valge diagonaalrist.

Liitu tugevdas eriti viikingite sissetung. Skandinaaviast tulnud mereröövlid ilmusid siia jõuliselt 8. sajandi lõpus. Piki rannikut edasi liikudes hävitasid nad 793. aastal Lindisfarne’i ja 795. aastal Iona, vallutasid seejärel Mani saare ning seadsid end sisse Iirimaal, Sutherlandis, Orkney ja Shetlandi saartel. Mainitud esimene rünnak Lindisfarne’ile tõi kaasa samasugused tagajärjed nagu need, mis järgnesid Tulekandja Ida saabumisele 250 aastat varem. „Anglosaksi kroonika” kurdab:

AD 793. Sel aastal said Northumbria asukad hirmsa hoiatuse, mis ajas inimesed kohutavalt hirmule: suured tulepalakad lendasid läbi õhu ja tuulispead ning tuledraakonid kihutasid üle taevalaotuse. Nendele kohutavatele märkidele järgnes peagi näljahäda ja kuuendal päeval enne jaanuari-iide tulid röövretkele paganad, kes vägistasid ja tapsid ja tegid pühal saarel Issanda kirikus palju kahju.

Viikingid, nagu šotlased ja anglid enne neid, kavatsesid jäädagi siia.

Britannia loodeosa oli eriti kergesti rünnatav. Aastaks 830 oli Dalriada valduses olev Argyll viikingitest sissetungijate tõttu juba liiga ohtlik paik, rannikuasulad olid hävitatud ja rüüsteretked ulatusid sügavale sisemaale. 839. aastal marssis viikingite vägi kaugele Fortriu piktide südamaale ja tappis Oengus II kaks poega. Nad ei jäänud siia paigale, aga nüüd avanes toonasele Argylli valitsejale Kenneth macAlpinile tee troonile.

Veelgi rohkem rüüstasid viikingid naabruses asuvat Kaljukunigriiki. Kommentaatorid kirjutavad, et Kaljukuningriik „näib olevat jäänud välise kontrolli alla”, ja „kuningriik näib olevat lakanud olemast”.126 Täpsemaid asjaolusid pole suudetud välja selgitada. Välised kontrollijad võisid olla viikingid, piktid, Dalriadast tulnud šotlased, aga võib-olla ka mitu saabujat koos. Üks konkreetne sündmus olevat juhtunud umbes 849. aastal: „Britid põletasid Dunblane’i maha.” Dunblane oli Piktimaal Stirlingi lähedal. Üks võimalus paljude seas on see, et Kaljukunigriigi britte ärritas juba piktide ja gaelide liidu üha kasvav võimsus, mis järgmistel kümnenditel võis ainult veelgi tugevneda.

860. aastate lõpul ähvardasid viikingid võtta ülevõimu kõikjal praegusel Iirimaal ja Briti saartel. Nad olid rajanud suure tugipunkti Dublinis, kust ujutasid üle kogu Iirimaa ja Britannia lääneranniku. Nende käes olid London, Ida-Anglia ja Humberside, kõik tulevases Danelagis. Wessex oli ainus anglosaksi kuningriik, mis avaldas tõhusat vastupanu. Wessexi kuningal Alfredil (valitses 871–899) oli küllalt õnne, et pääseda nende haardest. Kaugemal põhja pool olid Mersey, Solway ja Humberi lahe kaudu edasi liikunud Skandinaavia sissetungijad rajanud endise Rhegedi aladel praeguses Järvepiirkonnas (Lake District) viikingikogukonna ja Yorki viikingite kuningriigi. Nad olid täielikult hõivanud Britannia põhjaosa, mida nad nimetasid nüüd oma Lõunamaaks (Sutherland). Varasem jõudude tasakaal oli hävitatud ja tulevik avali. Kui viikingid oleks saavutanud täieliku ülekaalu, oleks kogu Britanniast saanud veel üks skandinaavlaste riik nagu Taani või Norra. Kui Wessex lõunas või Alba põhjas oleks suutnud ühte hoida, oleks võib-olla leidunud uus lepliku läbisaamise viis.

Kõik tollest ajast säilinud allikad on ühel meelel, et viikingid purustasid Kaljukuningriigi 870. või 871. aastal. Täpne aeg võib aasta või paari võrra erineda, sest tagantjärele on raske sedavõrd täpselt arvestada. Igatahes kasutavad nii Ulsteri, St Davidsi kui ka Walesi annaalide kolm varianti hävitatud riigi kohta sama nime: Alt Clud (britipärane vorm). Ja kõik nad kasutavad samu täielikku hävingut väljendavaid tegusõnu.

869 … toimus Cryn Oneni [Ash Hill] lahing.

870 Oli Kristuse kaheksasaja seitsmekümnes aasta ja paganad hävitasid

Caer Alcluti.

Deg mlyned athrugeint ac wythgant oed Krist, AC Y TORRET KAER

ALCLUT Y GAN PAGNYEIT

(Llancarvani Carodog, „Vürstide kroonika”)

869 an Cat Brin Onnnen

870 an Arx Alt Clut a Gentilibus fracta est

871 an Guoccaun mersus est, rex Cereticiaun.

(Nennius ja Walesi annaalid)

870 an Cat Brionnen annus. Cat Wrenonnen (Ashdown)

871 an Arx Alclut a Gentilibus fracta est. Alclut fracta est

872 an Guoccaun mersus est Gugan, rex Cereticiaun rex Ceredigean mersus est

(Walesi annaalid)

Obsesio Ailech Cluathe a Nordmannis, i.e. Amlaiph et Imhar ii regis Nord mannorum obsederunt arcem illam et destruxerunt in fine 4 mensium arcem et predaverunt.

Ailech Cluathet piirasid viikingid, see tähendab, et kindlust piirasid kaks viikingite kuningat, Olaf ja Ivar, ja kui neli kuud oli täis, siis nad hävitasid ja rüüstasid selle.

(Ulsteri annaalid)127

Kõiki niisuguseid inforaasukesi kokku sobitades on võimalik koostada päris usutav lugu.

Oli aasta 870, kui viikingite Dublinis asuv kuningas Olaf Valge võttis nõuks korraldada rüüsteretk Strathclyde’i brittide kuningriiki. Ta läks Dublinist suure laevastikuga merele, sõitis mööda Clyde’i lahte üles ja asus piirama Alcluti. Temaga liitus teine viikingite valitseja, Ivar Beinlaus (Lombakas või Ühejalgne), kes tuli põhja poolt Yorkist, mille ta oli vallutanud 867. aastal. Alcluti garnison pidas vastu neli kuud. Lõpuks oli see siiski sunnitud alistuma, sest kaljul leiduv allikas jäi kuivaks … Kindlus hävitati ja brittide kuningriik oli sissetungijate ees kaitsetu. Vallutajad jäid talveks Strathclyde’i, [enne kui] purjetasid laevastikuga, mille kakssada alust olid täis orje ja muud sõjasaaki, tagasi Dublini. Varsti pärast seda tapeti Strathclyde’i kuningas ja kuningriik läks mõneks ajaks naaberkuningate kontrolli alla.128

Viikingite laevastik purjetas saagiga minema, suundudes kahtlemata Dublini orjaturule, aga viikingitele iseloomulikud hauakivid siinsamas lähedal Govani ümbruses näitavad, et osa viikingeid võis jääda siia maha.129 Kuid alles oli jäänud ka kohalikke, ja nii polnud Kaljukuningriik veel lõplikult kadunud. Kuningas Arthgali täpset saatust on raske välja selgitada. Üks nüüdisaja autoriteete oletab, et ta viidi vangina Dublinisse.130 Enamasti aktsepteeritakse krooniku väidet, et „brittide kuninga Arthgali tappis 872. aastal Konstantinose nõuandja ja Kenneth [macAlpini] poeg”. Kindel on, et brittide kuninga poeg Rhun map Arthgal oli abielus või pidi abielluma kuningas Konstantinos I õega. Kõige tõenäolisem seletus, ehkki seegi pole kindel, võiks olla, et isa äraolekul pani Konstantinos võimule Rhuni ning seejärel veenis Dublini viikingeid või ostis nad ära, et nad tapaks Arthgali, et ta ei saaks enam tagasi pöörduda.131 Nii või teisiti, igatahes on selge, et šotlased kehtestasid ülemvõimu Kaljukuningriigis 870. aastate alguses, kui Konstantinos I oli võimul kui ülemkuningas ja Rhun kui alamkuningas.

Nagu märgib Walesi „Vürstide kroonika” („Brut y Tywysogion”), „olid need Strathclyde’i mehed, kes keeldusid inglastega liitumast, sunnitud maalt lahkuma ja minema Gwyneddi”. Tõenäoliselt kasutas walesi kroonik sõna „inglased” samal moel kui inglased sõna „waleslased”, tähenduses „võõramaalased”. Siiski näitab see episood, mis toimus „pimedal keskajal” tegelikult, kui üks ühiskond langes teise rünnaku alla. Osa alistatud elanikkonnast müüdi orjusse. Osa, arvatavasti kõige suurem osa, jäi kohale ja töötas edasi ning segunes ajapikku võitjatega. Küll aga tuli välja vahetada valitsev eliit. Kui läks hästi, võidi selle liikmetel lasta valida, kas alluda võitjate võimule või saada minema kihutatud. Kui ei läinud hästi, võidi nad tappa. See selgitabki, kuidas muutusid keel ja kultuur paigus, kus inimeste genofond jäi põhiliselt samaks. Esimene näide on siin see, kuidas sai pärast roomlaste lahkumist Britanniast anglosaksi Inglismaa, teine aga see, kuidas põhjas elanud brittidest said gaeli keelt kõnelevad Strathclyde’i elanikud.

Kaljukuningriigi lahkuvatel ülikutel, kes eelistasid liituda oma briti sõprade ja sugulastega, mitte aga sinna tunginud gaelidega, oli võimalik jõuda kaugesse Gwyneddi ainult meritsi. Nende laevad pidid asuma teele tõusu ajal, jätma Dumbartoni kalju selja taha, mööduma Bute’i ja Arrani saarest (mida nemad nimetasid tõenäoliselt teisiti), tegema ringi ümber Aeroni ranniku ja jõudma Ituna juures avamerele. Neil võisid olla pardal oma bardid ja kirjutajad, kes andsid Gwyr y Gogleddis talletatud teadmised edasi võõrustajatest waleslastele. Nagu nad isegi pidid taipama, võis koos nendega kaduma minna sadade, kui mitte tuhandete aastate jagu ajalooteadmisi. On võimatu öelda, millal kõnealune teekond ette võeti, aga 890. aastal on Walesi annaalides pagulastest juba juttu, teatatakse, et nad aitasid Gwyneddi kuningal sakse tagasi lüüa.132

Seega võib Kaljukuningriigi kohalejäänud britte aastal 870 või 871 juba peaaegu nimetada tõusva Alba kuningriigi alamateks. Feodaalsuhted, mis tol ajal Euroopas pikkamööda levisid, polnud veel siia jõudnud, aga muutus jõudude vahekorras oli ilmselge. Siitpeale tegutsesid Kaljukuningriigi valitsejad üheskoos oma Alba isandatega. Halduskeskus viidi üle jõe Alt Cludist Govanisse ja kogu sõltuvusse jäänud riigi kohta hakati üha sagedamini kasutama nime Cumbria. Kontroll Kaljukuningriigi ja seda ümbritsevate alade üle aitas Kenneth macAlpini pojapoegadel kindlustada oma pärandit.

Nime Strath Cluaith ehk Strathclyde, mida hiljem on Alt Cludi kohta kasutatud kõige rohkem, võtsid kasutusele Alba valitsejad ja nende kaasmaalased gaelid. Neil oli küllalt põhjust kohelda Kaljukuningriigi alamaid üsnagi leebelt, sest nende vaatenurgast polnud Strathclyde’i valitsejad midagi muud kui nende oma suguvõsa noorem haru emaliini mööda. Eochaid map Rhun (arvastavasti 878/879. aastal) näikse olevat lausa taotlenud kogu Alba trooni põhjendusega, et ta on Kenneth macAlpini pojapoeg. Üks allikas nimetab teda „esimeseks britiks, kes valitses Gaeli”. Eochaidi tõrjus kõrvale salapärane Giric MacRath ehk Fortuna poeg, kes pidas oma majas orjadena nii britte, viikingeid kui ka inglasi. Siiski ei toonud valitseva suguvõsa vanema ja noorema haru vastuolud kaasa kauakestvat vaenu. Igatahes sundis viikingite võimu peatne ja etteaimamatu kokkuvarisemine teisel pool Hadrianuse valli Strathclyde’i rahva ja šotlased uude võimuvõitlusse, milles neil tuli osaleda ühiselt.

10. sajandil kerkis Britannia lõunaosas esile tõusuteel olev Wessex. Kakskümmend aastat pärast kuningas Alfredi surma 899. aastal näis, et see võib lisaks taanlaste ja viikingite tiibade kärpimisele luua ka ühtse „kogu Britannia kuningriigi”. Alfredi pojapoeg Athelstan (valitses 924–939) päris nii Mercia kuningriigi kui ka Wessexi, 927. aastal aga tegi ta välkkiire sõjaretke põhja poole, lõi puruks Yorki viikingite kuningriigi, vallutas Northumbria kuni Forthi laheni ja sundis šotlaste kuninga Konstantinos II rahu paluma. Viie kuninga kohtumisel Cumbrias Eamont Bridge’is tunnistasid kõik Athelstani kui kõige kõrgemat isandat. Peale Athelstani ja Konstantinose osalesid veel Lääne-Walesi kuningas, Bamburghi kuningas ning Strathclyde’i Ywain map Dynfwal ehk Cumbria Owen. Truudusvanne Athelstanile andis märku enamast kui lihtsalt anglosakside võimu levimisest Tyne’i äärest Forthi laheni, nimelt tähistas see esimest sammu Inglise kuningate pikaajalises kavas allutada kõik põhjapoolsed naabrid.

Igatahes võimaldas viikingite valduses olnud Yorki ja Northumbria alistamine Strathclyde’i valitsejatel hõivata tühjaks jäänud alad ja võita tagasi palju Vana-Põhjala ajaloolisi territooriume. Järgmistel kümnenditel jõudsid nad lõuna pool endiste Rhegedi aladeni ja sügavale Penniini mägedesse. Alba vasallriigina tegutsedes nihutasid nad piiri Inglismaaga isegi kaugemale kohast, kuhu piir viimaks pidama jäi. Vana piirikivi Stainmore’i mäe tipus, mida teatakse kui Rere Crossi, Rear Crossi või Rey Crossi ja mis jääb poolele teele Penrithi ja Barnardi kindluslossi vahel, tähistab arvatavasti Alba ja Strathclyde’i kaugeimat piiri. Hulk Cumbria koguduste kirikuid, mis on pühendatud pühale Mungole ehk Kentigernile, sealhulgas ka Cockermouthi lähedal Dearhamis, annavad tunnistust Clydeside’i kestvast mõjust. Sellel ajal hakkas rahva seas tugevnema briti – ja mitte üksnes Cumbria lambaloendajate – tavade ja keele positsioon, ehkki juba välja kujunenud anglite ja vanapõhja tooniandev seisund veel ei kadunud. Suur enamik praeguse Loode-Inglismaa Järvepiirkonna kohanimesid, näiteks Bassenthwaite, Langdale või Scafell, on iseenesestmõistetavalt vanapõhja päritolu ja ainult väiksem osa, näiteks Derwent, Oak Valley ehk Helvellyn ja Yellow Moor on briti päritolu. Keswickist Grasmere’i viival teel asuv Dunmail Raise, kus tulevikus hakkas kivikangur tähistama Cumberlandi ja Westmorlandi piiri, sai endale nime ühe Strathclyde’i kuninga järgi (neid oli kolm). 10. sajandi alguses võis Dunmaili kivikangur olla Stainmore’is asuva Rere Crossi paariline.

Hingetõmbeaeg jäi siiski lühikeseks. Aastal 937 peeti Brunanburhi all (see täpsemalt teadmata lahingukoht on kusagil Merseyside’is) üks kõige otsustavama tähtsusega – aga sellegipoolest sageli kahe silma vahele jäänud – lahing Briti saarte ajaloos.133 Anglosaksi kroonika kirjutab sellest koguni värssides. Poeemi „Brunanburhi lahing” on tõlkinud lord Alfred Tennyson.

Brunanburhi all astus kogu Britannia kuningaks tituleeritud Wessexi valitsejale Athelstanile vastu waleslaste, šotlaste ja viikingite kuningate koalitsioon. Nad olid ilmselgelt häiritud Inglismaa lõunaosa võimu tugevnemisest ning tõid seetõttu oma väed Athelstani alale. Nende hulgas oli ka Strathclyde’i kuningas, tõenäoliselt Ywain map Dynfwal. See oli hetk, mil hea lahinguõnne korral võinuks mitteinglise vägi Wessexi tiibu kärpida. Inglismaa vägi polnud sugugi kindlam kui Šotimaal ja sündmuste käik oleks mis tahes hetkel võinud võtta teistsuguse suuna. Läks aga nii, et Athelstan saavutas võidu ja Inglismaa-vastane koalitsioon lagunes. Anglosaksi kroonik (jällegi Tennysoni tõlkes) kuulutab lõplikku võitu „waleslaste” üle:

Brunanburhi, inglaste kõnepruugis Suure lahingu tagajärjed ei ilmnenud otsekohe. Tõepoolest, pärast Athelstani varajast surma said ta vaenlased mõneks ajaks indu juurde ja ta pärijad olid sunnitud pidama ägedat võitlust, et kindlustada eelkäija vallutusi. Näiteks tungis Athelstani poolvend ja troonipärija Edmund Vanem aastatel 944–945 laienenud Strathclyde’i kuningriiki, alistas sealse alamkuninga Dynfwal III – keda „Anglosaksi kroonika” nimetab Dunmailiks – ja saavutas muu hulgas kokkuleppe, et Strathclyde allutatakse ametlikult Albale. Alba šotlased said korralduse hoida oma sõltlasi kindlamalt ohjes. Omaaegse Kaljukuningriigi iseseisev elu oli jõudmas lõpule.

Üks lause Walesi „Vürstide kroonikas” väärib eraldi märkimist. Nimetanud St Davidsi piiskopi Emeryse surma 944. aastal, kirjutab kroonik ilma igasuguste kommentaarideta: „Ystrat Clut adiffeithóyt y gan y Saeson” („Saksid rüüstasid Ystrat Cluti”). See peaks olema vähemalt neljas kord, kui Kaljukuningriiki rüüstatakse, kusjuures süüdlased saavad olla ainult Edmund Vanema väed või liitlased. Aga see on esimene kord, kus waleslased ei kasuta traditsioonilist briti nime Alt Clud, vaid ütlevad selle asemel Ystrad Clut, ehk siis Clyde’i org, mis on lihtsalt gaeli nime toortõlge. Kui kuningriigi britilik ja kumbrilik olemus oli kadumas, oli tekkimas gaelipärane ja Albale alluv Strathclyde, ning waleslased mõistsid seda hästi.134 Vana-Põhjala britte isegi ei mainita.

Järgmise põlvkonna ajal, nagu teatab anglosaksi kroonika, sunniti kuus vasallkuningat (reguli) rituaalsel sõidul Dee jõel Edmundi järeltulija Edgari laeva sõudjateks. See oli viikingite laadis allumiskinnitus, mida teatakse ka kui Chesteri allaheitmist. Sõudjate hulgas oli üks hilisemaid Dynfwale, kes omandas sel moel teatud positsiooni. Kaasaegsetele ei jäänud asja sümboolsus märkamata. Strathclyde oli lõiganud kasu ajutisest laienemisest ja ehkki selle poliitiline seisund oli nüüdseks nõrgenenud, polnud see ka tühine. Iseseisvuseaeg oli siiski möödas. Ometi polnud endine Alt Clud veel kaugeltki Alba riigi lahutamatu osa. Ceredigi järeltulijad säilitasid oma identiteedi ja kasutasid vanu briti nimesid, nad jäid ilmselt teadlikeks oma päritolust, aga nende võimalused tegutseda eraldi olid piiratud. Näiteks kui nad läksid sõtta, siis võitlesid nad oma meestega alati Alba isandate kõrval.135

11. sajandil kaotas Strathclyde üha rohkem oma britilikkust, ehkki mingil määral tulid sellele kasuks uued vallutused nii Inglismaal kui ka Albas. Kõiki paiku saartel vapustasid viikingiaja viimased tõmblused. Inglismaal kukutas anglosakside võimu Knud Suur (valitses 1018–1035), kes tõi lühikeseks ajaks päevakorda Anglo-Skandinaavia impeeriumi. 1066. aastal maabus Inglismaal kaks eraldi vaenulikku dessanti. Esimene, mida juhtis Harald Sigurdsson hüüdnimega Hardrada, purjetas Norrast Tyne’i suudmesse septembris ja löödi Stamford Bridge’i lahingus puruks. Teine, mille eesotsas oli frangistunud viikingite lapselaps Normandia hertsog William, ületas La Manche’i oktoobris ja hõivas pärast Hastingsi lahingut Inglise trooni. Aastale 1066 järgnenud ajal, kui Inglismaast sai normannide koloonia, kulus suur osa Vallutaja ajast sõjaretkedele põhja poole, Northumbria alistamisele ja sissetungile Šotimaale. Abernethy rahulepinguga (1072) sõlmitud Inglise-Šoti kokkulepe sisaldas ka truudusvannet, mis hiljem andis olulist kaalu inglaste väitele, et Šotimaa on siitpeale Inglismaa seaduslik läänivaldus.

Britannia põhjaosa omandas selleks ajaks vormi ja olemuse, mis jäi äratuntavaks kogu keskaja jooksul. Ehkki Orkney ja Shetlandi saared ning Sutherland ja Läänesaared (Hebriidid) jäid viikingite valdusse, ühendati põhiline osa siinsetest aladest ühe valitseja võimu alla. Pealegi hakkasid Alba valitsejad pikapeale kasutama tiitlit rex Scottorum ehk šotlaste kuningas, andes seega mõistele Šotimaa kindlama sisu; kui nad vallutasid 1020. aastal kõigepealt Edinburghi ja seejärel kogu Põhja-Northumbria, tõi see kaasa nihke šotlaste enesekäsitluses. Kui alistati šotiinglise keelt kõnelev Kesk-Šoti madalik, mille aristokraatial olid nüüdseks tugevad sidemed inglaste ja normannidega, lõi senine gaeli keele tooniandev seisund kõikuma.

Sellest hoolimata jäi macAlpini dünastia Albas või siis Šotimaal valitsema suuremaks osaks sajandist. 1031. aastal alistusid Malcolm I ja tema liitlased ilma vastuseisuta Knudile, kui too tuli põhja poole vallutusretkele. Üks vahe macAlpinite valitsemisajas algas 1040. aastal, kui MacBethad mac Findlaich (valitses 1040–1057) ehk lord Moray, keda kaasaegsed teadsid kui Punast Kuningat (Ri Deirce), Shakespeare’i lugejad aga kui Macbethi, tappis Donnchad I (Duncan). Peaaegu kõik toonast aega uurinud ajaloolased väidavad, et Shakespeare’i näidend on küll suur draamateos, aga jääb ajaloolisest tõest kaugele.136 Mitte ükski tema kaasaegne allikas ei kirjelda MacBethadi kui türanni. MacBethad oli võimul peaaegu kuni normannide sissetungi alguseni ja pakkus peavarju Inglismaalt tulnud pagulastele. Ta oli viimane Alba kuningas gaelikeelse õukonna eesotsas. Ta langes mõrvatud Donnchadi poja Malcolm III Canmore’i (valitses 1058–1093) käsilaste käe läbi.

Niisugune oli olukord Strathclyde’i poliitilise ajaloo viimase etapi eel. Riik asus piirkonnas, mille pärast võistlesid Šotimaa ja Inglismaa, ning selle huvid põimusid paratamatult Inglise-Šoti vastuoludega. Omal ajal oldi seisukohal, et Eogan II, keda teatakse ka kui Owain Pimedat (surn 1018), oli kuningate reas viimane. Tema kohalolek šotlaste ja inglaste lahingus Durhami lähistel Carhami all kas 1016. või 1018. aastal on hästi tõestatud. Aga pole tõestatud, et ta seal surma sai. Tegelikult jäid Strathclyde’i vasallkuningad ja nende riik püsima veel aastakümneteks. On arvestatavaid viiteid, et Donnchad valitses Strathclyde’i, enne kui tõusis Alba troonile, samuti pole erilist kahtlust, et Macbethi viimastel valitsemisaastatel oli Strathclyde üks inglaste eesmärke. Aastal 1054 viis mõjuvõimas Northumbria krahv Siward, kes oli tulnud Britanniasse Knudi ajal, suure laevastiku ja vägeva sõjaväe põhja ning sõjaretk päädis teadmata kohas verise Seitsmemagajapäeva lahinguga. Macbeth löödi põgenema, Siwardi poeg aga sai surma. Asjakohasem on inglise krooniku märkus, et Siward „määras Cumbria vürsti Mael Coluimi kuningaks”.137 Šotlaste arusaamist mööda oli seda vürsti harilikult peetud Macbethi vaenlaseks Malcolm Canmore’iks, aga tundub tõenäolisem, et tegu oli samanimelise mehega Cumbriast/Strathclyde’ist, kelle õigused Siward esivanemate maal taastas.138 Kui see oli nii, siis kõikus 11. sajandi Strathclyde kogu aeg Šoti ja Inglise ülemvõimu vahel.

Üks on igatahes kindel: survet, mida gaelid avaldasid Strathclyde’i brittidele ja kumbri keelele, suurendas veelgi samasugune Inglismaa surve. Järjekindlale gaelistamisele sellest saadik, kui viikingid purustasid aastail 870/871 Kaljukuningriigi, lisandus nüüd anglite mõju. Keelemuutused pole kuigi hästi dokumenteeritud, aga tõenäoliselt kulgesid need eri piirkondades ja keskkondades erineva kiirusega. Alates Rhun map Arthgalist (kellel oli gaeli naine) olid Strathclyde’i vasallkuningad arvatavasti kakskeelsed, kusjuures gaeli keel tõrjus brittide keelt järjekindlalt rohkem tahaplaanile. Inglaste sissetungi tõttu 1054. aastal hakkasid nad sajandi teisel poolel nähtavasti kasutama üha rohkem šotiinglise keelt, nagu seda tegi ka Macbethi õukond. Brittide vasallkuningad ei leppinud nende keelemuutustega arvatavasti nii kiiresti. Esimesed nendest, kes alla andsid, elasid tõenäoliselt Argylliga piirnevatel põhjapoolsetel aladel, kus gaeli mõjutused võisid olla tugevamad, või oli siis tegu üksikute väikeste linna- ja usukeskustega nagu Glasgow. Kuna valitsevatel ringkondadel oli võimalik mõjutada kirikutegelaste ametissenimetamist ja haridus oli kiriku kontrolli all, siis järgis väike haritud inimeste klass ilmselt õukonna moodi. Talupidajad ja maakohtade hingekarjased võisid kauem vastu panna. Igatahes pidi mööduma sajandeid, enne kui vanad keelekujud viimaks kadusid.

Briti keele tooniandva seisundi kadumine 12. sajandil ei tähendanud veel Strathclyde’i rahva identiteedi kadumist. Strathclyde mäletas oma juuri veel kaua ja sealse rahva tavad säilisid pikka aega. Sellele aitasid kaasa teistest erinevad seadused ja eksimatult äratuntav aktsent. Ei saa olla erilist kahtlust, et vanabriti identiteet püsis ajani, mil hakkasid tekkima Šoti mägismaa klannid. Nii mõnigi klanni nimi on ilmselgelt briti algupära ja suur hulk klanne võib uhkeldada oma briti päritolu esivanematega. Kõige selgem näide on siin Galbraithi klann, mille gaelikeelne nimi tähendab „välisbritti”. Nende esivanemate kindlus oli rajatud Loch Lomondi järve Inchgalbraithi saarele. Galbraithid teavad oma esivanemaid kuni Gilchrist Breatnachi ehk Britt Gilchristini, kes abiellus 12. sajandi lõpul Lennoxi krahvi tütrega. Nende embleem, metssea pea, on sama, mis viimastel Strathclyde’i kuningatel. Samasugused sidemed alaga, kus gaelid ja britid omal ajal kokku puutusid, on ka Lussi Colquhounidel, Kincaididel, MacArthuritel ja Lennoxi klannil.139

1113. aastal omistati Malcolm Canmore’i ja püha Margareti (1045– 1093) pojale Davidile, kes oli tihedalt seotud inglastega, Cumbria vürsti tiitel. See au võis tähendada mõnevõrra rohkem kui lihtsalt kuninga suuremeelsust (nagu keskaegse Inglismaa õukonnas Walesi printsi tiitli puhul), vaid seda võib võtta kui tõendit, et Strathclyde oli ikka veel eraldi haldusüksus ja Šoti kuningad tunnistasid selle erinevust. Cumbria vürstina rajas David Cadzow’sse (tänapäeval Hamilton) jahilossi ja juba alates Glasgow esimese piiskopi ametisse määramisest nimetasid kõik Glasgow piiskopid oma piiskopkonda Cumbriaks.140 Kakskümmend aastat hiljem, kui David oli tõusnud Šoti troonile, tõi ta niinimetatud Davidi revolutsiooni ajal Strathclyde’i normanni parunid, lisades sellega poliitika- ja keelekultuurile veel ühe kihi (tema kadunud ema oleks selle heaks kiitnud). Alates Kaljukuningriigi purustamisest 870/871. aastal toimis Govan ja selle vana kivikirik Strathclyde’i kultuuri- ja võimukeskusena. Seal oli kuninga residents ja seal valmistati hulgaliselt keldi riste. Nüüd on see aga loovutanud koha Glasgow’le, kus David I soosis püha Mungo kultust.