Читать книгу Supilinna poisid - Olev Remsu - Страница 5

KES SEE vilistab õues akna taga? Või on see uni?

Kolla ärkas, avas ühe silma ja kuulatas.

Kaks pikka ja kolm lühikest. Kolla avas teise silma. Päike paistis toaseinale, mille vastu poiss harilikult pinksipalli toksis.

Mõnus on ärgata päikest täis toas.

Kolla oli üksi, empsel tegi oma aednikutööd ja isa juhtis vedurit.

Jällegi. Kaks pikka ja kolm lühikest, sõrmed suus.

See oli Harts! See oli kindla peale ületänavanaaber Harald, kes elas murruga majas, nimelt Marja 7/9-s, ning oli Kollale õpetanud sõrmed suus vilistamist.

Seda võib teha kahte moodi. Ühtede sõrmede ja kahtede sõrmedega. Oleneb, kas sa pistad suhu ainult mõlema käe sirged nimetissõrmed või mõlema käe sirged nimetissõrmed ja keskmised sõrmed korraga. Kahtede sõrmedega tuli kõvem vile. Oli ka kolmas viis – ühe käe konksus pöidla ja nimetissõrmega, kuid seda nippi Kolla selgeks ei saanud. Keelt ei tulnud üles kõverdada, vaid hoopis alla ning Kollal tuli välja sisin-susin nagu isa veduril, kui selle rattad algul tühjalt rööpail pöörlesid.

Ohhoo, ainult kaks pikka. Mida see tähendab?

„Mis asja sa siin vilistad? Kas sa saad siit minema!” pragas perenaine.

Proua perenaine elas allkorrusel, tal oli kolm tuba ja ta pidas hoovis puukuuris siga, kelle nimi oli alati Peeter. Perenaist kutsuti ka vanaprouaks, kuna tal oli tütar Ellen, kelle kohta öeldi noorproua. Keegi majaelanikest ei tohtinud oma kartulikoori visata solgiauku, kogu toidumusser tuli anda Peetrile. Perenaine jälle laskis Peetri jõuludeks ära tappa ning müüs siis majaelanikele odavat vennaliha. Enne veel, kui üks Peeter Peetruse juurde saadeti, röhkis kuuris pisike Petruška, põrsas, keda kõik armastasid.

Kõik majaelanikud said liha odavamalt kui turul, kus kõik oli kole kallis. Poes oleks olnud odav, aga seal polnud raasugi. Tapjatele anti käntsakas hoopis ilma.

Peetrile suskas noa kõrri Haraldi isa Harald, kes elas üle tänava, oli miilits ja kelle kohta kõik ütlesid – igavene supilontrus.

Jõulud, siga ja müümine olid keelatud! Kellelegi ei tohtinud rääkida, et inimesed jõule peavad, et perenaine jõululiha müüb.

Jõulud ja müümise keelas ära partei, Peetrit ei lubanud oma määrusega pidada täitevkomitee, sest linnas ei tohtinud kellelgi olla loomi. Aga kanad patseerisid Supilinnas ringi avalikumalt, kuna need olid linnud, ja käinud pidajate arvates määruse alla. Supilontruse arvates aga küll, tema nõudis kanade eest oma.

Ega perenainegi olnudki enam perenaine, maja oli natsitud, riik oli selle endale võtnud.

Maja number 6, ülejärgmine, kui mäe poole minna, oli tegelikult ruutmeetrite poolest suuremgi kui nende number 10, kuid natsimata, ja see lõi perenaise harja helepunaseks.

Ennäe raibet, milline sohk! Maksid, masuurikad, kellele vaja, sisistas vanaproua alati, kui sellest juttu tuli.

Majavalitsus tahtis neli korda vähem üüri, kui perenaine oli enne natsimist võtnud, ja siin oli jälle üks keeld – perenaisele ei tohtinud öelda, et Kolla emale ja teistele üürilistele meeldib olla majavalitsuse all. Selle oli ema raudselt ära keelanud, isa jälle õpetas, et inimene ei tohi valetada. Empsel käskis perenaist prouaks kutsuda ning talle alati öelda, et vanasti oli parem, kuna siis olid maja, hoov ja tänavaesine ilusti viksid ja viisakad, nüüd, majavalitsuse ajal, on kõik segi nagu seapesa. Keegi ei puista talvel trotuaarile liiva, keegi ei pühi sügisel langenud lehti kokku, keegi ei remondi maju! Isegi mustust ei veeta välja, kuna pole enam õigeid sibisid. Ema sundis Kollat alati naistepäeval ja perenaise sünnipäeval hommikul tohutu vara tema korteri uksele koputama, lilli viima ja õnnitlema. See pidi head tähendama, kui sulle esimesena soovib õnne noor mees.

Mees... See oli ainus puhk, kui Kollat meheks peeti.

Nadi oli valetada, nadi oli olla õnne sundtooja. Aga mis sa teed, kui ema käskis. Isale jälle tuli valetada, et ma ei valeta elu seeski. Lilleviimise kohta ütles isa, et igasugune ebausk on tšepuhaa.

Pioneerikoondusel õpetas vanempioneerijuht, valge pioneeripluusi, pioneerirätiku, lottis lõua ja krunnsoenguga ajalooõpetaja Inge Tammai, et pioneer tohib valetada küll, kuid ainult kodumaa hüvanguks.

Ise sada aastat vana, aga kandis pioneerikaltsu! Rinnaka naise pioneeripluusi valgel varrukal oli viis punast paela, kusjuures need olid samasugused nagu paelad miilits Supilontruse pagunitel.

Valetada tohtis näiteks siis, kui fašistid sind vangi võtavad, piinavad ja küsivad, kus asub partisanide staap? Siis on sul täielik õigus valetada: ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea. Nõukogude Liidu kangelane Zoja Kosmodemjanskaja valetas, et ta ei tea. Fašistid panid ta paljajalu lumel kõndima, seejärel lõikasid tal rinna maha, kuid Zoja ütles ikkagi, et ta ei tea, ei tea, ei tea, ning sellepärast anti talle Kangelase Kuldtäht.

Paljajalu lumel käia oli Kolla proovinud. Tulitas talla alt. Ja seda rinda oleks Kolla õudselt näha tahtnud, mitte seda, mille fašistid maha lõikasid, vaid seda, mille nad lõikamata jätsid.

Kangelase Kuldtähte tahtis Kolla küll, kuigi ta polnud enam pioneer! Järelikult tema valetada ei tohtinud.

Või oli Kolla ikka pioneer? Tont sellest aru sai.

Vanempioneerijuht Inge Tammai oli Kollal kaelaräti kandmise õiguse kaheks kuuks ära võtnud, kuna Kolla oli mänginud pioneeride toas nipsu. Seal võis mängida ainult tamkat ja malet, sest need on viisakad mängud.

Kes siis Kolla oli? Poolpioneer? Poolfašist?

Kolla lõi käega – mis see tema asi on, seda teab Inge Tammai, kellel on ilusad kopsakad rinnad kampsuni all.

Oh seda ruigamist, kui mehed Peetrit tapsid! Terve Marja tänav kuulis ruigami hädakisa, mis oli tegelikult kuulutus – tulge kõik pärast odavat liha ostma!

Kolla ema läks tapatöö ajaks alati kodunt ära, kuid Kolla isa oli üks meestest, kes siis siga kinni hoidsid. Et loom ei põgeneks koos oma lihaga. Paar aastat tagasi näiteks sai siga plehku. Seakuuri uks ja hoovivärav olid lahti ununenud ning Peeter pani kisades padavai tänavale. Siis Marja mäest üles, seejärel mööda Tähtveret kesklinna poole. Terve Supilinn ajas teda taga. Nalja rohkem kui rubla eest. Tundus, et Peetrit kisub Raekoja platsi poole, seal seisis näärikuusk. Perenaine kartis jõledalt, et nüüd läheb ta kinni. Ei läinud. Isa sai Komsomoli tänaval Peetri kätte, viskas talle lasso kaela ning siga topiti madratsikotti ning sõidutati kärumees Kullamäe kärul tagasi kuuri. Teine abimees tapatöös oli onu elmar, kes hoidis tagajalgadest, ja tema oligi süüdi, et Peeter kord lõikama pistis.

Kitsaste vurrudega elmar oli Malle isa, nemad elasid korteris number 4. Elmari vuntsid, nägu ja käed olid alati kohutavalt õlised ning ta kandis nii kuumal suvel kui ka krõbedal talvel sohvri kaheksakant-nokatsit. Elmar oligi sohver, ta hoidis oma krusa otse maja ees. Krusa nimi oli Kass-Ai-Ai ning see töötas puuküttega. Auto kastis oli hunnik halge ja klotse ning kahel pool kasti seisis kabiini taga püsti kaks raudahju, mille alla elmar loopis klotse ja puid, kui masin hakkas seisma jääma. Aga kõigepealt pidi krusa muidugi käima minema. Selleks väntas elmar igal hommikul oma autot, nii juba kaks aastat, sel ajal kogunesid naabrimehed alati tema juurde maailma asju arutama. Elmaril oli teinegi auto, see oli samkompunn, sõidukas ja ei sõitnud mitte üks noh. Kui Kass-Ai-Ai peeretades lõputult lubadusi jagas (nagu ütles elmar, kui masinat vändaga käivitas), siis samkompunn vaikis nagu haud, kolista käivitusrauaga palju tahad.

Elmar Leivategija õige nimi oleks pidanud olema elmar Autotegija.

Isa oli öelnud – elmar on mees, kes teeb peedist pesumasina. Ema oli öelnud – elmar ei võta magama minneski oma mütsi peast.

Isa oli selle peale öelnud, et elmaril on robot, mis nokatsi peast võtab, kui mees ise õhtul unustab.

Asi selles, et onu elmar oli vinge ratsionaliseerija ja novaator, tema piltki püsis linna autahvlil, Barclay de Tolly platsi kõrval.

Mis on peet ja mis-kes on robot, seda Kolla teadis, kuid milline on pesumasin, sellest polnud tal õrna aimugi.

Robotitest oli juttu isegi titaraamatutes, seevastu peet ajas poisi karvad turri.

Peeti kasvatas emps puukuuride taga peenramaal, suvel sundis ema teda peenraid rohima.

Kolla ei tahtnud ninapidi mullas tuhnida, tema oli linnapoiss.

Ratsionaliseerija elmari õueautol olid Pobi uksed, Mosu kapott, mingi Opeli mootor, kuid sellele vaatamata seisis see igavesti hoovis pukkidel, vänta kaua väntad. Elmar putitas seda ilmast ilma, käis prügiluhalt, täikalt ja mujalt oma automobiilile osi otsimas.

Samkompunn tähendabki seda, et mees kompunnib endale ise auto, oli seletanud isa.

Kui nad kõigi Marja tänava lastega trihvaad mängisid, peitsid Kolla ja elmari tütar Malle end samkompunni pehmesse kabiini ning olid väga tihedalt teineteise vastas. Kolla tundis, kuidas Malle veri tõttab. Kolla ei tahtnud, et otsija nad üles leiaks. Tüdruk hingas poisi lähedal nii kõvasti, et päris lõõtsutas. Siis aga tegi hoopis Kolla minekut. Avas samkompunni ukse ja pani välja. Ta oli tundnud, et peab tegema midagi sellist, mida ei oska. Kõvasti tahab, kuid jääks jänni, nõnda et pärast oleks hirmus plass.

Mallel ema polnudki, tema tegi oma isale, see tähendab onu elmarile süüa, pesi põrandad ja riputas hoovis pesu nöörile. Tegi kõike seda, mida tegi Kolla ema.

Malle käis Kollast klass kõrgemal, ent teises koolis ja sellest oli Kollal kahju. Ja ei olnud ka, kuna Mallel peaaegu ei olnud kulme. Vistrikest ja silmadest ei tasunud rääkidagi. Kollale meeldisid kulmudega tüdrukud tegelikult rohkem.

Samkompunni pagasiluuk oli ööd kui päevad paokil, seal oli nende õue Kosmoselaika kuut, põhjas vana jalamatt, et koonukal oleks mugavam kerra tõmmata.

Polnudki päris klaar, kellele Kosmos kuulus, kuid üks oli selge – ta oli ise tulnud.

Tema tuli ja valis meid, oli öelnud Kolla isa, kes ostis Kosmosele alati koerarõõmu, vorsti, mis inimestelegi mokkamööda oli. Mida suurem tong peas, seda rohkem ostis. Kui oli päris tinavile, tõi kohe viis-kuus rõngast, enamjao pani ema sahvrisse. Kollal oli kole kahju Kosmose head ja paremat ära süüa, aga mis sa teed, kui kõht urrab?

Kollale oli see pruun, jahikoera moodi krants hirmsat moodi hinge läinud. Kosmose silmad oli kurvad ja niisked, küllap sellepärast, et tal polnud õiget peremeest.

Sohvrionu elmar ütles, et tema pakub penile vaid peavarju, päris omaks ei võta, kuna neil on kass Kitty. Perenaine lõi käega, et las ta olla hoovis, haugub, kui vargad hiilivad pesu varastama. Pangas rahalugeja Siiri ütles, et nende õuekutsa on kõige mõistlikum koer, keda ta elu sees on näinud, kuid tema isa, kärumees Kullamägi looma tuppa ei lubanud. Kärumees oli saanud siis, kui ta veel voorimees oli, oma hobuselt kabjaga näkku ning seetõttu vihkas kõiki loomi ja inimesi. Teisedki pered üksnes toitsid õuekella, lõid käega, kui Kolla küsis, kas koer on nende oma.

Ainult usklik Friida Põrgova korterist number 3 ütles, et inimene peab austama jumalat, mitte mõnda hulkuvat koeramaita.

Kõige räbalam oli see, et iga pere kutsus koera omamoodi. Perenaisele oli ta Õuemuri, elmarile Autopeni, Siirile Pauka, onu Huugole Pontu-Lontu, tädi Friidale ja tädi Ellenile lihtsalt hulkuv peni. Kolla juurutas Kosmoselaikat, kuid seda nime ei pooldatud, ka mitte selle lühemat varianti – Kosmost. Isegi Heino ei suvatsenud Kollaga ühel meelel olla, põlgas Kosmost hulkuvaks peniks, nagu ka tema ema, noorproua Ellen. Ainult Heino noorem vend Jantsa oli Kollaga ühel meelel, kuigi poisikese suus lühenes Kosmos vahel Kossiks.

Koonukas silkas poisi kõrval, kui Kolla Tähtvere metsas krossijooksu trenni tegi.

Teinekord oli Kosmos päevade kaupa kadunud, käis pulmas või kuskil mujal ja Kolla tundis end reedetuna. Silitada oleks tahtnud. Ja lontis kõrvade tagant kratsida.

Sohver elmar oli koera autoaknast näinud isegi Karlova kandis. Karlova kandis! Otsekui seitsme maa ja mere taga. Teised Marja tänava poisid polnud eales nii kaugel käinud, kuid Kolla oli oma linnauurimismatkadel isegi Karlova parki jõudnud.

Uuesti kaks pikka ja kolm lühikest.

„Tohoh pele! Ikka vilistad siin. Mitu korda tuleb sulle öelda, et majas ei vilistata, muidu läheb maja põlema,” tõreles perenaine miilitsapoeg Haraldiga edasi.

Vilistamise kohta polnud perenaine täna midagi öelnud. Või ütles siis, kui Kolla veel magas?

„Riigi maja, las põleb! Mis sul, vanamoor, sest!” irvitas Harald ja Kolla teadis täpselt, mis nägu poiss sel hetkel on, kuigi ta polnud veel voodist üles saanud ning hoovil toimuvat näinud.

Erinevalt Mallest olid Haraldil kulmud ja päris tihedad. Kolla teadis, et kui Haraldi üks kulmukaar tõuseb, jääb teine paigale. Aga kumb tõuseb, parem või vasak?

Käed läksid Kollal ühtelugu segi. Aitas ainult see, et Kolla vasaku käe nimetissõrmel oli soolatüügas, selle järgi sai õige poole määrata.

„Käi õige potilaadale, pätipoiss sihuke!” pahutas proua perenaine. „Tuled siia korralike poiste hoovi. Tahad Nikolaiga mesti lüüa! Õige mul mestilööja. Nikolai ema ei luba Nikolail sinuga mängida, sa tead seda väga hästi! Minema, silmapilk käi minema! Ära sega Nikolaid, tema teeb koolitükke!”

Oeh, koolitükke!

Need jäid Kollal tundidest meelde, koduseid kirjalikke töid tegi ta rohkem selleks, et teised saaksid koolis enne tundide algust tema pealt maha puksida.

Korralike poiste hoovi...

Nende majas elas vaid kolm poissi, vennad Jaan ehk Jantsa ja Heino ning Kolla, rohkem polnud. Jaan, kes ennast kooli minema seadis, seitsmenda klassi poiss Heino korteris number 1 ning tema, Kolla, kelle õpilaspiletis seisis nimi Nikolai Mjarg, korteris number 8. Teistes Marja tänava majades oli lapsi palju, kuid number 10-s ainult neli, lisaks poistele veel Malle.

Heinoga nad suurt läbi ei käinud, Mallekaga oli Kollal sihuke imelik surimuri, kuid Jantsaga hirmus mõnus klapp. Kolla rääkis Jantsale, kuidas koolis ollakse ja mida seal tehakse. Ausõna, Kollal lõi kohe seest soojaks, kui ta sai Jantsaga koos olla. Kolla pidas Jantsat topeltsõbraks. Esiteks olid nad sõbrad omavahel, teiseks olid nad sõbrad Kosmose kaudu, sest ka pisikutt Jantsa hoolis koonukast väga.

Ainult ühest asjast oli kole kahju – Jantsat nägi haruharva, ta käis lasteaias ja viiulitunnis ning kus põrgus veel. Ja kui ta oligi kodus, oli nii temal kui ka Heinol kategooriliselt keelatud õue tulla, sest õu ja tänav rikuvad lapsed ära.

Niimoodi kuulutas Jantsa ja Heino ema, perenaiseproua Liide tütar ja majavalitsuse pasportist, hirmus range ilme, kuldkõrvarõngaste ja vesilokkidega noorproua Ellen, kes kõigele lisaks kandis alati midagi roosat. Ühtejoru ta muudkui kaagutas – kategooriliselt ja kategooriliselt. Tundus, et ta muid sõnu ei teadnudki.

Malle sisistas ikka – mida vanem eit, seda roosam kleit!

Kolla ema oli aednik, talle olid kõik moodsad vigurid vastukarva, iseäranis see, kui inimene loodust ümber värvima hakkas.

Blondeeritud pasportisti vanema poja Heino kohta ütles Harald – Heints on õudne mömm.

Supilinna keeles tähendas see memmekat, aga see, kui Heino Heintsiks ülendati, jälle seda, et sind peeti kõvaks poisiks.

Võta siis kinni, kas Harald pidas Heinost lugu või mitte.

Heino, seitsmenda klassi poiss, käis Mallega ühes klassis ning Malle ütles, et Heino on jumalast puupea.

Oli jah.

Ükskord, kui nad kõnniteel kõigi Marja tänava poiste ja tüdrukutega rahvastepalli mängisid, kui retsiisand Krill, vile plekkhammaste vahel, oli kohtunikuks, ning kui isad kõrval kobaras suitsetasid ja emad niisama omakeskis juttu ajasid, sõnaga, kui terve tänav oli koos, vaat siis tabas Kolla vise otsejoones Heino kuplit, pall põrkas sealt hirmsa hooga üles otse elektritraatidesse ja jäi nende vahele kinni, Heino aga kukkus töinama.

Seitsmenda klassi poiss vesistab, kui kuuenda klassi kutt talle palliga pihta saab. Ausõna, mömm ja puupea! Novot, Harald krahmas maast munaka ning virutas kohe esimese raksuga pallile pihta. Pall pääses juhtmetest lahti ning kukkus maha. Isegi Krill kiitis Haraldit – kuule, kutt, sust saab asja, kui jaanipäeva külm ära ei võta.

Öelge mulle, kumma te sõbraks võtate, kas selle, kes pillima pistab, või selle, kes munakaga palli tabab?

Kui nii võtta, siis oli Kolla ainus Marja tänava poiss, kellega Heinol lubati läbi käia, ja sedagi ainult jeeli-jeeli, sellepärast et Kolla õppis südalinnakoolis ning tal olid kõik viied, kuid muidu pidi ta olema paras kabajantsik nagu kõik teised Marja uulitsal.

Vähemalt oli nii öelnud Heino ema, see majavalitsuse pasportist – nii oli Heino ise Kollale teada andnud.

Heino ei tohtinud isegi Mallega mängida, kuna Malle on selline, oli Heino Kollale öelnud.

Mis selline? Mida see tähendab selline, oli uurinud Kolla.

Selline tähendab selline, oli seletanud Heino, kes Mallega ühes klassis ning ka ühes koolis käis.

Kakoi? ei jätnud Kolla.

Ma ei tea. Ema ütles, et selline, oli tunnistanud Heino.

Tegelikult oli Kollal üpris hea meel, et Malle Heinot puupeaks pidas. Heino öeldud „selline” äratas mingeid kummalisi lootusi, kuid missuguseid, sellest ei saanud Kolla sotti. Lootusi ja pelgu, et ei tea, kas mängid välja.

Peab tunnistama, et vähemalt selles oli vanaproua Liidel õigus, et ema ei lubanud Kollal Haraldiga läbi käia. Aga mis see luges? Pealegi – isa lubas!

Kolla oli juhuslikult kuulnud, kuidas ema ja isa vaidlesid. Tagavööruses, sahvrite vahel.

Mis sa vingud selle Haraldi kallal! Kas poiss on süüdi, et ta isa on miilits? ei ole, oli Kolla isa ise vastanud.

No nüüd on valge väljas! Ma ise nägin, et Harald suitsetab. Nii häbitu teine, et ei peida koni kah pihku nagu korralikud poisid. Poosetab veel oma pläruga. Temale ei saa midagi teha, tema isa käib ringi, munder seljas, oli pursanud Kolla ema.

„Piss! Piss! Põõnad, kärss, või?!” pasundas nüüd Harald.

Poiss oli üle läinud inimhäälele, müristas nagu kõu, pigem oli majasüütamist karta sellest kui vilest.

Mage värk, kui sind kogu aeg Pisikeseks hüütakse. Ja kui Harts ja mõni teine sõber selle veel Pissiks lühendab. Malle oli öelnud koguni Pissu, kui nad seal samkompunnis teineteisele nii ligi olid, et vesi poleks kah vahele mahtunud.

„Kurivaim, mis solki sa, poisirajakas, suust välja ajad! Ise oled üks paras piss!” pragas perenaine.

Perenaine Liide Praun ise ei meeldinud Kollale mitte kopika eestki. Proua oli õudselt baaba-jagaa nägu, kuid see, kuidas ta praegu Kollat kaitses, istus poisile väga.

Peab siis alati torkama, et sa kõvasti alla pooleteise meetri mees oled? Kõige lühem Marja tänaval ja võib-olla üks lühemaid terves Supikas.

Kui karjuks Haraldile voodist vastu – mu nimi on Kolla ja ma magan nagu tuhakott!

„Laadna-laadna, põõna edasi, Piss. Vaata, et sa tähtsat asja maha ei maga. Ipi läheb ära, ipi tuleb siis tagasi, kui sa maast lahti saad,” lubas Harald hoovist.

„Ei tule sa midagi! et su haisu kah enam siin ei oleks!” pahutas perenaine.

„Ära, vanamoor, mulise! See siin on riigimaa ja igaüks võib siin käia,” andis Harald vastu, ju pidas poiss silmas nende hoovi, mis oli majadel number 10 ja 8 ühine, laiutas puukuuride, pesuköögi ja sigala vahel.

Kõik jäi vaikseks, Harald lonkis ilmselt minema, kuid Kollal jäi kripeldama – mis tähtis asi see olla võis?

Hopsti kargas poiss üles.

Kolla elas pisikeses, 13-ruutmeetrilises kööktoas, ega siia rohkem mööblit ei mahtunud kui tema ning isa ja ema voodid, tema kirjutuslaud ja suur riidekapp. Palju ruumi võttis ahi, nõnda et käimiseks jäi vaid kitsuke vahekäik, ning keset tuba pisike vaba plats.

Mitu kükki tuli täna teha? eile sai tehtud kakskümmend seitse, täna järelikult üks rohkem.

Kolla raputas algul lõdvestuseks mõlemat jalga ning tegi siis paremal ja seejärel vasakul jalal kakskümmend kaheksa kükki. Õla- ja kätelihastele tegi kuuskümmend üks plaksuga pumpamist, kuid neid võis olla ka seitsekümmend üks, sest vahepeal läks lugemine segi. Alati, kui segi läks, võttis Kolla kümme tagasi – pigem eksi üle kui alla!

Kõik numbrid pani Kolla päevikusse täpselt kirja.

Nüüd pidi põie kortsu laskma.

Kemmerg asus õues, just kemmerguesiselt oligi Harald teda kutsunud. Kolla tõmbas jalga sinised dressipüksid, need olid tal alt lukuga, ja selle üle oli poiss kole uhke. Ta oli ise püksisäärtesse kääridega lõhiku lõiganud ja ise sinna vahele tõmbluku õmmelnud.

Tirdi käisid mõlemad tõmblukud kinni. Juba seda tirdit kuulata oli maru mõnus, see tegi sind meheks. Sa kandsid otsekui meistersportlase pükse, enam-vähem samasugused olid Tartu kalevlastel, kes üleliidulises sarjas korvi mängisid.

Kollal oli veel ka meistersportlase sinine dressisärk, mille kohta ema ütles pluus. Ega Kolla mõni plika olnud, et ta pluusi kannaks. Koolis õpetati, et meestel on särgid, naistel pluusid, kuid ema ütles ikka: pluus. Päris tumba!

Kolla meistersportlase dressisärgil ringles allpool kaelaauku peenike valge iluriba otsekui pärlikee. Särk oli ehtne, see polnud mingi samkompunn nagu lukkudega püksid.

Punktipealt samasugust särki kandsid kodumansa kossuässad, ainult et neil oli selja peal kiri Kalev. Sellest ei julgenud Kolla praegu veel unistadagi. Enne tuleb kõvasti trenni lõhkuda ja kasvus nii umbes pool meetrit juurde visata, siis... Isa oli lubanud, et varsti tuleb kasvuspurt, ära karda, tuleb niikuinii. Isa oli hea.

Hiinakad varba otsa ja uks lahti.

Hiinakad olid valged ketsid, ka need olid üüratu defka.

Nii meistersportlase dressipluusi kui ka hiinakad oli Kolla koos isaga isa palgapäeval ostnud kaugelt-kaugelt teiselt poolt jõge, Peetrituru täikalt. Mis sest, et mõlemad olid kantud, aga mingi noorhärraliku olemise andsid need ikka.

Esmalt vupsas vöörusesse (mida mõned ka kalidoriks kutsusid ja mille kohta koolis kästi trepikoda öelda) kass Näuka, kes oli seda silmapilku ammu oodanud.

Näuka oli üsna harilik triibu, kuid ikka armas, teinekord tuli ta Kolla kaissu magama. Siis ajas ema kassi minema – pole sul vaja karvu sisse hingata!

Näukal olid omad vigurid, nagu kõigil Marja tänav 10 asukatel. Kui kiisu-miisu oli korteris seespool, siis ei suvatsenud ta kunagi ukse avamist näugudes paluda, algul kribis uksetahvlit, siis tuli ja hõõrus end vastu su sääri. See oli eriti mõnna. Kui Näuka oli vööruses ning soovis tuppa tulla, siis näugus ta esmalt viisakalt, kui aga veidi viivitasid, siis juba nõudlikumalt ning pikapeale laskis kuulda seesugust koledat kräunumist, et nõrgema närviga majaelanikud ei sallinud teda silmaotsaski.

Iseäranis Jehoova-Friida, korterist number 3, kes oli jumala usklik ning kellel oli kass Joss, pärisnimega Joosep. Joss ei jäänud Friidast kunagi ainukestki sammu maha, tapsis ühtevalu perenaise sabas ning rahvas rääkis, et kass kardab miilitsat, kuna Friida on oma kõutsi jehovistiks värvanud.

Jehoova tunnistajad olid ka keelatud, täpselt samuti nagu siga ja jõulud. Friida sisistas alati Näuka peale – kõtt, põrguloom, kõtt! Kusjuures Friida-tädi enda perekonnanimi oli Põrgova! Oma Jossi aga hellitas see Põrgova nii et terve vöörus kajas – kiis, kiis, niiguke, liis, liis, liiguke!

Isa kutsus Näukat Kräunuks, Näuka-Kräunu teadis alati, kas keegi on kodus või mitte. Kui Kollat, ema või isa polnud, siis Näuka ei näugatanudki uksel, vaid istus pööningutrepi astmel ning ootas, endal silmad vööruse hämaruses hiilgamas.

Just pööningu pärast Näuka Jossile vahetevahel karvu kargaski, isa ütles, et Kräunu on võitlev ateist.

Nüüdki lidus Näuka-Kräunu üles pööningule, trepist, mida oleks võinud ka redeliks kutsuda. Oli seesugune vahepealne nähtus, poolredel, pooltrepp. Nagu Kolla oli poolpioneer, poolmittepioneer.

Pööninguluuki oli Kolla koos isaga kassiaugu saaginud, nii polnud tuvikütil tarvis näugudes nõuda luugi ülestõstmist.

Hiirekuningas käis seal asjal ja tuisid krabamas. Ja tõi teinekord, kui suvatses Kolla õnnelikuks teha, poisi jalge ette verise ja sulgedest kitkutud linnalinnu, uhkustas oma jubeda suutäiega, mis teinekord saputas veel tiibu.

Kollale meeldis Näuka soov kiitmist just temalt oodata. Ainult et saak oleks võinud viisakam välja näha.

Otse Kolla vastas, korteris number 6, samuti kööktoas, elas koos oma tütre Siiriga küürus, sooneliste kämmaldega kärumees Kullamägi, kel oli kabjaarm näos. Siiri kiitis Näukat, andis talle teinekord vorstinahku. Siiri ütles veel, et tuvid levitavad igasugu jubedaid haigusi ja kui poleks Näukat, peaks neile mürki panema. Tulebki mürki panna ja kassile kah, paukus kärumees, kes oli vanasti olnud hobusemees. Peetrit tema lihaks teha ei lubanud, Näukat mürgitada küll. Kus on siin loogika? Üldse – raske oleks olnud leida inimest, kelle puhul nimi, nägu ja teod vähem kokku klapiks. Nimi oli härrasmehe oma, aga kärumees ise oli vindunud vanamehekonks ahvikäppadega, selget päeva ta suurt ei näinud, ainus kullaga sobiv asi tema juures oli vanadest aegadest jäänud paks hõbedane uurikett, mis püksivärvli vahelt välja rippus. Kusjuures uuri Kullamägi kordagi ei uurinud, ei vaadanud, palju kell näitab, ja majarahvas arvas üksmeelselt, et uur on ammugi pandimajja läinud. Ja kas kettki oli hõbedast? Vanamees oli setu, laskis kõrist alla õuhkat ja liikvat, ise kiitles, et mõlemad on väärt kraam, ühest peatäiest saab mitu korda purjus olla. Jood hommikul vett peale, ja jälle auru all!

Kõrvarõngastega noorproua, vanaproua tütar, pasportist Ellen Engel ütles ühtelugu: üht asja tehti klikiajal jumala valesti, seda, et inimestel lasti võtta endale selliseid perekonnanimesid, nagu nad tahtsid. Maksa või kuldraha, pole see Kullamägi midagi muud kui üks igavene sopajoodik.

Kõrvalmaja, kivist Marja 8 oli olnud kunagi Kullamäe tall ja tõllakuur, siis oli tulnud uus aeg, hobune oli oma peremehele kabjaga vastu sihverplaati virutanud ning viisakast voorimehest sai hirmsa väändunud lõustaga kärumees, kelle otsmikul oli kõver arm selgelt paista. Mõnele toob hobuseraud õnne, kuid Kullamäega nii ei juhtunud. Uus aeg võttis temalt ära troska ja pani tema tõllakuuri venelased, kelle kohta Kolla isa ütles, et need polegi venelased.

Hoolimata kabjalöögist ei andnud Kullamägi oma kaeramootoreid tapamajja viimiseks riigile, vaid lõpetas ise Tähtvere prügiluhal täpsete pussilöökidega mõlema elu. Hobused olevat nutnud, kuid hobusemees andnud ägedalt nuga – tsahh ja tsahh, tsahh ja tsahh! Siis tirinud mees surnud hobuste verised korjused oma kärule, vedanud need öösel Raadi surnuaiale, sinna oli ta oma naise kalmu kõrvale varem valmis kaevanud sügava augu ja kuuvalgel kukutaski sinna oma kallid loomad. Seejärel ajanud Kullamägi kalmumaa tasaseks ega kõnelnud sellest kõigest mitte üht sõna.

Muidugi, hobuverine rada asjade surnuaialt, prügiluhalt inimeste surnuaiani oli olnud selgelt näha, kuid paari pudeli eest pigistas piirkonnavolinik Harald Supilontrus silma kinni.

Kõik see oli juhtunud kaua enne Kolla sündimist, ta oli sellest kuulnud oma isalt ja emalt. Aga tõsi, mis tõsi, et surnuaiapühal ajas kärumees habeme maha, pani end pidulikku mundrisse, kattis hobuste ja naise haual peolaua ning laskis õuhkal ja sakuskal hea maitsta. Lauaks oli tal tavaline istepink, mis aga asja ilusti ära ajas.

Just sellepärast ei sallinud Kullamägi silmaotsaski perenaist ja tema siga Peetrit, tema leidis, et see on selge sigadus – siga pea nii palju, kui süda kutsub ja suu matsub, kenuskaela ei lubata pidada kuldrahagi eest mitte.

Kolla kõrval, kahetoalises korteris, number 3, elas Jehoova-Friida oma tütre ja väiga, Friida meelest ei tohtinud tuvisid tappa.

Tuvi on Püha Vaim, oli öelnud tädi Friida.

Perenaine jälle kostis, et tuvide tapmine on hää, kuid asjalkäimisega kass vaid leotab pööningupõrandat, see tähendat, et ülakorruse korterite lagesid, ja varsti immitseb kassikusi teiste tuppa.

Õpetage oma kõutsivooster niimoodi välja, et ta pööngul vaid tuvisid tapaks. Las kuseb õues, nagu kõik korralikud kassid, oli õpetanud proua perenaine.

Kolla ema jälle kirus Näukat just tuvihimu pärast. Linnukaka on põlluramm, ütles ema ning sundis Kollat seda kahe kotiga kandma üle õue kuuride taha peenramaale. Heino nägi seda ja itsitas Kolla üle – sitatassija! Sel hetkel vihastas Kolla end kringliks ja oleks ema maha löönud.

Käru-Kullamäest ja Panga-Siirist vasakul, korteris number 5 elutses tädi Benita Schloss, kelle põsel kasvas hõre habe ning kes oli üle üheksakümne aasta vana ja nõnda põdur, et tal polnud Näukast enam sooja ega külma.

Korterid 3, 4, 5, 6 ja veel üks 6 paiknesid ülakorrusel. Korterit number 7 majas polnudki, ja kui mingi võõras nägu tuli otsima kedagi, keda siin majas ei elanud, ütles Kolla teinekord, kui oli lõbusas tujus, et vaadake korter 7-ndasse! Siis see nägu kolistas vööruses ringi ja turtsus nagu kevadine siil.

Vanasti, kui Kolla oli tõesti pisike, oli olnud ka korter 7, seal elas väikese munapeaga onu Hugo, kuid siis lõi ta leivad ühte kappi tädi Friida tütre Lainega, kes oli kõrvalkorteris numbriga 3, kahe kööktoa vahele seina raiuti uks, onu Hugo uks vöörusesse naelutati kinni ning numbrimärk uksetahvlil võõbati valgeks nagu ukski. Kui väga teraselt vaadata, siis võis plekist numbrimärgil aimata seitset.

Kui näiteks Malle ja Kolla peaksid paari minema, siis ei läheks see nipp läbi, kuna Malle ja Kolla korterite uksed oli diagonaalis üle vööruse.

Onu Hugo töötas naha- ja jalatsivabrikus Kastani tänaval, kaugel-kaugel, kuhu teised Supilinna kutid polnud eales sattunud. Kolla küll, tema tegi oma uurimusmatku mööda Tartu linna ning oli avastanud kotakombinaadi kõrge hoone.

Hugo tõi töölt põues salaja välja kalosse ja sandaale, Friida tütar Laine pakkus neid kõigepealt majaelanikele, kui siin kaubast lahti ei saanud, siis müütas neid käimasid hõlma alt Peetrituru täikal.

Ligi saja-aastase preili Benita kohta rääkis Malle, et ta on olnud endine lõbutüdruk ning seepärast antakse talle pensioni ainult kümme rubla viiskümmend kopikat kuus.

Lõbusaid aastaid Nõukogude võim tööstaaži hulka ei arvesta, nõukogude töö on sihuke, mida tuleb teha, hambad ristis, oli aasinud Malle isa, sohvrionu elmar.

Kolla ei teadnud, mida täpselt tähendab lõbutüdruk, kuigi aimas. Midagi jube peibutavat, eks ole? Ainult seda Kolla ei mõiganud, kuidas sai olla lõbutüdruk eit, kes väljanägemise poolest on veel hirmsam kui kontninaga baaba-jagaa? Küürus, käib kepiga nagu nõiamoor luuavarrega. Kellele ta lõbu pakub?

Mitte kellelegi!

Malle ise oli päris lõbus tüdruk, naeris ja itsitas alati, nõnda et Kollale lõi puna palgesse.

Mallelgi oli kass, emane Kitty, piimvalge ja punaste silmadega, kuid seda uksest välja ei lastud, see lõi kogu aeg diivanil nurru ning pissis tuppa kassiliiva sisse.

Kolla ja Malle olid proovinud Kittyt ja Näukat paari panna, Kolla oli Näuka Malle poole tassinud, Näuka oli poissi jõledalt kriimustanud, Malle pool oli Näuka jälle Kräunuks hakanud, hirmsasti kiununud ja niugunud, kass Kitty oli diivani alla putkanud.

Sa ise oled samasugune, oli torganud Malle.

No ei olnud! Kolla polnud eales Malle peale kräununud.

Neil on ka nii, et igaüks ei sobi, oli Malle siis üritusele kriipsu alla tõmmanud.

Neil? Kellel veel, oli küsinud Kolla.

Arva ära, oli salatsenud Malle, kuid Kolla teadis täpselt, keda Malle silmas peab.

Vanasti, kui nad veel lapsed olid, seadsid nad Mallega omavahel sisse telefoni, see oli tühjadest tikutoosidest mängutelefon, üks karp Malle ja teine Kolla toas, nende vahel must niit.

Mis sest, et selle kaudu ei saanud rääkida, kuid mingi side oli ikkagi.

Põis punnis, pööras Kolla oma uksest paremale, tagaesikuni oli üksainus samm. Nina ahmis igasuguseid lõhnu, siin paiknesid majaelanike sahvrid. Sahvriuste ees rippusid kobakad tabalukud, et keegi ei saaks midagi ära pätsata. Onu Hugo ütles ühtelugu – mis ripakil, see ära, mis pole ripakil, see ripakile ja ära.

Siiski oma maja elanikke krattimises suurt ei kahtlustatud, kui kärumees Kullamägi välja arvata. Tema oli kõva kärakamees, sellisest võis kõike uskuda. Teisena tuli arvesse kotatooja Hugo, nii oli perenaine arvet pidanud nende üle, keda ta eriti ei usalda.

Kärumehe tütar Siiri Kullamägi töötas pangas. Ta oli punapea, kelle huuli kattis maasikakarva võõp, kuid pähe oli ta sidunud alati valge ja vallatu tuti, nagu oleks ta kooliplika – ise koletu vana, kakskümmend viis või midagi nii. Siiri vuhtis päev läbi küünarnukkideni rublahunnikutes, kuid õhtul koju kaasa tuua ei saanud kopikatki, rahasaalist välja tuldi porgandpaljalt, uksel otsiti kõik kohad kehal läbi.

Toogu tuti all, soovitas sohver elmar, ja ise hakkas selle peale itsitama. Kolla sai aru küll, millist tutti onu elmar mõtles.

Siiri kutsus Kollat ikka tamkat mängima, nad tegid seda suveõhtuti hoovis, kuuride ees, sääseparv tahtis liha kontide pealt ära õgida. Siiri oli õudselt kõva vedelas tamkas, Kolla võitis pangatöötajat mõnikord paksus. Siiri oskas oma nupud nii osavasti ära anda, et Kollal ei jäänud muud üle kui lüüa, lüüa ja lüüa ning nupud laualt korjata. Aga päriskabes sai Kolla teinekord temast jagu ning selle peale oli kostnud Panga-Siiri – jumala normaalne, sina oled mees, mina naine, naine ei peagi mehele vastu hakkama. See kõlas kummaliselt, umbes nagu et minu nimi on Kullamägi, ma peangi saama hõbemedali.

See, et Siiri ei saa pangast raha koju tuua ei saa, võib tekitada tal just erilise himu midagi hõlma alla pista, oli veendunud majavalitsuse pasportist, perenaise ja vanaproua Liide Prauni tütar ning Heino ja pisikese kuti Jantsa ema, Ellen Engel, kes kandis laia valge pitskaelusega roosat kleiti.

Üks, kelle kohta perenaiseproua Liide polnud veel seisukohta võtnud, kas ta on aus inimene või varas, oli studioosus. Ta oli päris uus ja tema kombed polnud teada. Ta elas korteris 1a, mida ametlikult polnud olemaski. Perenaine üüris oma kolmetoalisest üht tuba välja ja selle välisuksele löödi lihtsalt plekist numbrimärk 1a, et kaubal oleks minekut. Vana kostilise, samuti üliõpilase, oli perenaine minema kupatanud, kuna too ei maksnud üüri.

Sihuke siga, ei anna kopikatki, endal raha laialt, sa vaata, mis riideid ta kannab. Puha pärisvillane ja kalev, oli kirunud perenaine.

Nüüd olid perenaise kolmetoalise kahes toas kõik kapid ja lauasahtlid lukku keeratud, nii polnud vaja pabistada.

Vana studioosus Lembitu oli Kollale õpetanud peastarvutamise nippe, temaga oli Kolla vestelnud telepaatiast ja lendavatest taldrikutest, uuega polnud poiss veel ainukestki sõna jõudnud vahetada. Kolla ei teadnud tema nimegi, oli teda vaid paar korda näinud, valgetel juustel sinipunavalge tekkel, Kolla unistus.

Kolla kolistas tagatrepist alla, jõudis hoovi.

Päike paistis, jääpurikad katuseräästas sirgusid, tilgutasid veepisaraid. Need helgatasid kihvtilt.

Alati võttis kevad südame alt soojaks.

Näe, lumel olid Haraldi jäljed, poiss oli siin edasi-tagasi tammunud.

Seakuur asus kemmergu kõrval ning Peeter tegi alalõpmata röh-röh, kui Kolla asjal käis. Teistele vist ei teinud. Tahtis võibolla sõbraks võtta? Aga kust ta teadis, kes nimelt mööda läheb? Lõhna järgi?

Tegelikult oli kuivkemmerguid kolm, kõik ühes viltuses sinepikarva lobudikus.

Kõige seapoolsem uks viis naiste omasse, keskmine meeste omasse, parempoolne oli pererahva erakabiin, seal kergendasid keha perenaine proua Liide, tema keskharidusega tütar, majavalitsuse pasportist Ellen, memmepoeg Heino ja väike Jantsa ning nende isa Artur, kes oli varustaja ja käis pikkadel komandeeringutel. Onu Arturil oli lõua all alati keerdus sooliklips, rinnataskus, olgu seljas pintsak või särk, igavane posu täitesulepäid, nende kinnitusklambrid särasid taskukandil reas. Kord oli Kolla üle lugenud – viis täitekat! Kolla igatses endale täitesulepead, aga kust seda saada... Kallis, kohutavalt kallis! Ometi oli kaupluses Mäng ja Kool 21. Juuni tänaval neid müügil isegi kuldsulelisi, pehme padjaga karbis, need olid vitriinis näha. Ei tea, kas keegi ostis? Kui Kolla suureks saab, siis kindlasti ostab ta endale kuldsulega täiteka, hakkab sellega raamatuid kirjutama.

Kui onu Artur Kollat nägi, tögas ta alati – poiss, kus pruut? Ausõna, ära tüütas, inimene ei suuda midagi uut välja mõelda, kuigi on käinud ära teisel pool Moskvat ja tal on viis täitesulepead.

Teisele poole Moskvat, kaugele, kaugele ihkas Kollagi. Kolla teadis küll, mis linnad Moskvast edasi on – Sverdlovsk, Omsk ja Vladivostok –, ent oma jalga ta Petserist kaugemal maha polnud saanud. Kolla silmad kohe põlesid ihast käia ära Moskva taga.

Võib-olla ta hakkab raamatuid kirjutama, võib-olla mitte, kuid üht teeb ta kindlasti – ta põgeneb ära, kaugele-kaugele, tuleb tagasi alles siis, kui on juba väga vana ja kõik teised on ka väga vanad. Emale ja isale aga saadab ilusaid postkaarte, mille taha kirjutab – üksi rändan ma võõramaa radu, pisar laugel... Järgmine sõna ei jõudnud Kollale kunagi kohale, kuigi oli raadiost laulu „Kaugel, kaugel” ilmatu hulk kordi kuulnud. See oli nii imelik, seal oli tegemist mingi meeletusega, aga jäi segaseks, mis mõttes.

Kemmergus oli kuulmise järgi võimalik täpselt eristada, mida naaberhädaline parajasti teeb, kui sattusid koos temaga asjatama. Perenaine ähkis ja puhkis, Malle oli vagusi nagu hiir.

Täna oli Kolla õnneks ainus kasutaja.

Kemmergu tahaseinale oli perenaine söetükiga kriipseldanud instruktsiooni – Ole sina sant või ole sina setu, ära sina ääre peale situ!

Kolla oli alla lisanud – Ära kõvasti peereta, kõrvalkabiinis magab inimene!

Talve jooksul oli mustus kasvanud kõrgeks, kivikõvaks külmunud koonuseks, täpselt Kremli torn, vahi, et tipp ümmargusest august välja ei paista.

Kivikõvaks külmunud pasatorni ümberlükkamiseks oli kemmergus toigas, kuid Kollal ei läinud seda praegu vaja, ta oli kergema töö peal.

Perenaine ütles alati, et kui maja oli veel natsimata, käisid sibid kaks korda aastas, sotsialismi ajal ainult korra paari aasta takka. Seal on vaks vahet, lausus perenaine.

Niristamise ajal meenus Kollale, kelleks Harald oli perenaiseproua kunagi ristinud – Klosette-Kemmergiine von Peldiksoniks.

Kolla väljus, laskis, sõrmed suus, kaks pikka ja kolm lühikest vilet.

Samkompunni pagasiluuk oli lahti, kuid Kosmose koonu sealt ei tõusnud.

Norutuju vajus Kollale peale. Kosmost oleks tahtnud silitada ja patsutada, siis oleks hommik läinud täie ette.

Ainus inimene maailmas, kes peale Kolla oli Kosmosesse tõeliselt kiindunud, oli pisike kutt Jantsa, kuid teda ei olnud näha.

Mitu päeva Kolla polnud Jantsat kohanud? Terve igaviku!

Naksti oli oma aknal hoopis perenaine proua Liide, Jantsa vanaema. Nagu oleks Kolla teda kutsunud!

„Kuule, Nikolai! Sind käis otsimas see pätipoiss sealt teiselt poolt tänavat. See, kes suitsetab. See, kelle isa on miilits. Harald või mis ta nimi on... Ütle talle, et minu hoovi pole võõrastel asja. Küll ma talle näitan,” kätsatas perenaine, ise sügas oma nõianina.

Kolla sammus oma hiinakatega mööda kevadlund vaikselt edasi, avas tagaukse.

Trepist üles tõusis Kolla kahe pika ja ühe lühikese hüppega. See viimane keks muutus aina lühemaks ja lühemaks, täna oli vaid neli astet. Kunagi saab ta üles kahe hüppega, selge see. Aga kas kunagi kaugemas tulevikus ühega? Või on ees inimvõimete piir nagu 10,0 sajas meetris?

Toas ootasid mata, esta, füss, New York ning kartul ja kaste.

Ema oli enne tööleminekut jätnud pliitale söögi.

Pliitale!

Kolla teadis küll, kuidas on õige, kuid mõnus oli lasta nii mõtteis kui valjusti kõlada pliital. „Pluusi” ta omaks ei võtnud, „pliita” aga istus.

Supilinnas räägiti teist keelt kui koolis.

Mõni ütles koguni „kartoffel” ja „soust”, kuid see tundus Kollale jällegi ülearu matslik ja tema seda ei pruukinud. Pealegi öeldi niimoodi rohkem Taga-Supilinnas, kus valitsevaks kambaks olid ämblikud.

Võib-olla just sellepärast Kolla huuled ei paindunud „kartoffeliks” ja „soustiks”?

Kunagi polnud midagi muud, alati üks kartul ja kaste. Huntnäljane Kolla vohmis kõhu täis ning asus kirjutuslaua taha tööle.

Koolitükkidega polnud mingit kiiret, Kollal oli pooleli maailma linnade edetabeli koostamine. Eile oli ta käinud Gogoli raamatukogus, sirvinud lugemissaalis entsüklopeediaid, saanud uusimaid andmeid, nüüd oli vaja tabelit parandada.

Linnade elanike arv püsis meeles üles kirjutamata. New York oma 14 458 351-ga oli esimene, ja selle üle oli Kollal raudselt hea meel. Viiendal kohal Šanghai oli samuti Kolla lemmik, poisile meeldis, kui ühe riigi suurim linn polnud pealinn. Nii peaks eestiski olema – Tartu võiks Kilulinnast mööda minna. Milano ja Barcelona kasvust oli rõõmu, las tõusevad Roomast ja Madridist kõrgemale! Aga see, et São Paulo trügib Rio de Janeirost ette, oli vastukarva. Tema oli Rio poolt nagu Tartu Kalevi pooltki.