Читать книгу Supilinna poisid - Olev Remsu - Страница 6

MIS PAGANAMA tähtis asi see Haraldil oli? Mida ei tohtinud Kolla maha magada?

Uudishimu kipitas.

Siuh-säuh oli villane raudteesinel seljas, raudtee-läkiläki peas. Mõlemad olid kunagi olnud isa omad, isa oli saanud raudteelt uue sineli, vana Kollale andnud. Müts oli peaaegu paras, kuna Kolla oli suure peaga, kuid sineliäär lohises mööda maad, sinna polnud midagi parata.

Miks ta küll on nii pisike? Miks ta ei kasva nagu New York?

Kolla tormas vöörusesse nii et sinine jutt taga, tahtis esitrepist hooga alla hüpata. Aga Benita-tädi seisis trepil ees, vedas end käsipuud pidi viimase jõuga üles, peatus ja tõmbas igal astmel hinge. Kolla ei saanud ometi talle krapsti näkku karata, pidi ootama, mis sest, et poiss tundis end erutusest nagu nõeltel.

Ja Benita-tädi rääkis! Rääkis üksinda. Või täpsemini – häälitses ja muigutas huuli.

Kolla ei saanud kunagi pihta, mida ta pobiseb, teised küll.

Tädi Benita avaldab armastust oma peigmeestele, oli lausunud punase pea ja valge tutiga Siiri, see, kelle käed olid küünarnukkideni rahased.

Preili Benita panub jumalalt oma raskeid patte andeks, oli öelnud Jehoova-Friida.

Ise üle üheksakümne aasta vana ja ikka veel preili, oli imestanud Kolla. Ka mõned teised majaelanikud peale Friida-tädi kutsusid Benita-tädi preiliks, ise kõgistasid poole suuga naerda.

Kolla mõtles – ei tea, kas see on hea või halb, et Benita kohta preili öeldakse? Naljakas igatahes.

Habemeudemetega preili Benita tuli Kollale trepil tihti vastu, moor käis allkorrusel antrees, mille kohta mõned ütlesid ka eeskoda, postkastidest ajalehti kaemas.

Lehti telliti vähe, need kooldusid pisikeste plekkpostkastide piludest välja. Postkastid ise olid kinnitatud kummalegi antreeseinale.

Kolla-perele käis kuus korda nädalas Tartu leht edasi, kord nädalas pioneeride Säde ja kord kuus ajakiri eesti Loodus. Säde tuli muudkui edasi, mis sest, et Kollalt oli kaltsukandmise õigus ära võetud.

Pioneerirätt oli vene keeli „galstuk” ja see lühendati kaltsuks, nagu mõned lollid lühendasid pisikest, tema pisikest kasvu.

Sädemes oli kirjutatud ka Kollast!

Et Kolla on laisk ja lohakas nagu Oskar Ohakas. Isegi pioneerikaelarätt on tal tindiplekke täis. Aga muidu on andekas poiss ja kole kiire peastarvutaja. Ajalugugi tunneb, teab, mis aastal sündis Lenin ja millal toimus Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon. Teadmiste poolest võiks Nikolai Mjarg astuda isegi komsomoli. Just sellepärast on tema laiskus ja lohakus väga halvad, Nõukogude riigile läheb kaduma talent, kellest võiks abi olla kosmosevallutamisel ja tööviljakuse suurendamisel.

Ema sattus hirmsasse hüsteeriasse, kui see lugu ilmus, muudkui kärtsus ja särtsus nagu tuline pressraud – mida rahvas ütleb, mida rahvas ütleb, vaju häbi pärast maa alla!

Isa tögas, et vaata, poiss, kunagi, kui sa saad suureks ja kuulsaks, otsitakse see följeton üles ning kirjutatakse – kaasaeg ei mõista kunagi oma geeniusi.

Ja kuulsaks saada Kolla tahtis, kohe kohutavalt! Hambad ristis, ta selle nimel ponnistada ei viitsinud, kuulsus võiks niisama sülle kukkuda, ilma et sa selle nimel lille liigutama peaksid.

Väga imelik leht käis Malle isal elmaril, sellel mootorimehel. Õhtuleht! Tellida Kilulinna häälekandjat Tartusse, see näitas, et inimene on ennast täis ja ei hooli teistest.

Õhtulehes tuleb priimasid kuulutusi, oli vabandanud ennast elmar, kui majaelanikud temalt sellise äraandliku teo üle aru pärisid.

Mida teeb tartlane Kilulinna kuulutustega? Sellele elmar vastust ei andnud.

Kuid paar nädalat tagasi toimus suur pööre. Kui Kolla tol õhtul koolist koju jõudis, nägi ta, et paremale antreeseina oli kinnitatud teiste pisikeste plekkpostkastide alla suur pruunikas puukast ja selle peale kleebitud pabersilt kirjaga „Korter 1a”. Läks veel mõni päev ning kirjakandja hakkas sinna hommikuti panema ajakirjandust igavese hunniku, nagu kasti pilust ja aukudest oli näha. Oli isegi venekeelseid väljaandeid ning see äratas majaelanikes samasugust vaenu nagu Õhtulehtki. Vokrug Sveta, Literaturnaja Gazeta ja mis kõik veel!

Polnud kahtlust, et lehed käisid perenaise uuele kostilisele, tollele heleda peaga teklikandjale, kellega Kolla polnud veel ainukestki sõna vahetanud.

Preili Benital oli lehti õudselt vaja, ta käis lehtedest uurimas, mis kuupäev täna on. Kallutas postkastist paistva lehe enda poole ja sai lehenime alt kätte vajaliku informatsiooni.

Perenaine urises, et võõrast vara ei tohi käppida, kuid Benita ei hoolinud sellest.

Täna oli Benita-tädi eksinud, täna oli esmaspäev, täna lehti ei toodudki.

Nii, hingeldaval mutikesel jäi end vinnata veel kaks astet ning nüüd sirutas ta Kolla poole oma kontkäe.

„Aita mind, noorsand, aita,” habises preili Benita.

Kolla tõmbas kõnksu üles.

„Welches Datum ist heute?” küsis preili Benita, kes mõnikord tödises saksa keeli.

See näitab taset, kiitsid teda selle eest mehed.

Kollal oli hea harjutada, ei pidanud minema Saksamaale keelepraktikale:

„Dritte.”

„Mis? Mis? Ma ei kuule?” kähistas naine.

„Kolmas. Kolmas aprill,” karjus Kolla Benitale kõrva.

„Dritte... Siis tuleb pinsitooja alles ülehomme,” kaebas otsajäänud, keppkuiv mutike.

Benitat aidati alati. Tädi Friida tõi talle koguduse raha eest Marja mäelt poest leiba ja heeringat, Kolla lõhkus talle kuuris puid ning tassis halud üles. Kõik Benita sugulased olid endale ammu surnuaiale krundi võtnud, vaid vana surm oli üksi elus.

„Ma tahan sulle ühe raamatu kinkida. Sa oled viks noorsand,” lausus Benita.

Mis sai Kollal olla selle vastu?

Benita-tädi oli talle ilmlõpmatult midagi kinkinud – puust lennuki, hõbedase fanfaari, vanaaegseid rahasid, nii rublasid, markasid, kroone kui ostmarkasid, muudki põnevat träni. Lud mich zum Himmel ja sulle jääb minust mälestus, oli siis Benita alati öelnud.

Benitat kutsutakse taevariiki? Püha perse, enne tõuseb päike solgipangist, kui see kõlvatu taevariiki pääseb, vangutas selle peale perenaine ikka oma halli pead.

Jehoova-Friida oli preili Benita värvanud jehovistiks, tõotanud talle vastutasuks taevariiki, ükskõik, mis ka varem oleks juhtunud. Ja Benita-preili uskus tädi Friidat, temast oli saanudki usklik.

Veel torises perenaine ühtevalu, et Benita ei suregi ära, ei vabasta tuba, elab meist kõigist kauem, kuna jumal on ülekohtune – õiged saadab ta kähku mulla alla, patukoorma all püherdajad elavad igavesti.

Viimane kord oli Benita Kollale andnud pühademuna. Niisuguse piraka ja pudelrohelise, mille oleks võinud vabalt muneda jaanalind, kui ta oskaks endast välja poetada klaasmune.

Tulevad Kristuse taevamineku pühad, olgu teie pere laual kah muna, oli öelnud Benita mõni päev tagasi.

Kus sa sellega! ei meie ei pea mingeid munadepühi. Vangi tahad minna või, oli ehmatanud ema, kui Kolla oli talle muna näidanud.

Lihavõttepühad olid keelatud nagu jõuludki. Ainult et vähem keelatud. Munapühadel ei käinud õpetajad kirikutrepi juures põõsastes piilumas, kes nende klassi õpilastest käib jumalateenistusel. Jõululaupäeval olid nad kindlalt vahipostil, sadagu taevast või vene poisikesi.

Väikest munakoksimist tohib ikka teha, oli lubanud isa. Selle munaga lööd sa kõik teised puruks.

Raamatut polnud Benita-preili Kollale varem kunagi kinkinud.

Muldmutike ees, poiss järel, sisenesid nad korterisse number 5, mis oli kööktuba nagu Kollagi elaminegi.

Terve Marja tänav rääkis, et vana surm on tegelikult tohutult rikas, pordutöö eest maksti vanasti heldelt, juhtus koguni, et kui mõni rahajõmm sinu pärast pea kaotas, tassis see armuvalust sulle kullamägesid kokku. Rahvas uskus, et Benita-preilil on oma toas tuha all peidus ropult tsaariaegseid kuldmünte ja muud varandust.

Võib-olla oli see tõsi, kust võis Kolla teada?

Ainult see oli kindel, et Benita-preili ei kasutanud enam ammu õuepealset kemmergut, ajas oma asja purkidesse. Ka ei tassinud ta kunagi pliitatuhka välja. Kui purgid said täis, mattis moor nende sisu seinaveerde tuha alla, seetõttu lehkas tuba vängelt.

Maja laguneb! Ainult Nõukogude võim lubab seda, et inimene kuseb ja situb oma tuppa, oli ahastanud perenaine.

„Vaata, poiss, mis raamat see on, ulatas Benita Kollale hästi säilinud ilusa kõvade kaantega raamatu. „Weißt du, wer dieser Mann ist?”

„Natürlich weiß ich,” oli Kolla pisut haavunud, et temalt nii elementaarseid asju küsiti. Kes siis Konstantin Pätsi ei tea!

Raamatu kaanel oligi eesti Vabariigi president tugitoolis istumas, frakk seljas ja lint ordenitega üle kõhu.

„Päts war ein braver Mann, ein sehr braver Mann. Venelased tapsid ta maha. Või ei tapnud? Kust mina tean, kas tapsid või mitte. Ein sehr braver Mann. Mina lähen taevariiki, minul pole seda raamatut vaja. Sina jääd siia, võta! Usu, Nikolai, su läheb seda väga vaja,” kahistas Benita-preili.

Mis seal uskuda! Pätsist rääkisid nad klassivendadega nii mõnigi kord, sellesama raamatu korrektor oli Axel Koolmeister, tema klassivend Kiuri professorist isa. Kolla oli seda pildialbumit näinud Kiuri pool, teiste raamatute taga peidus nende otsatus koduses raamatukogus.

Supilinna kuttidega Pätsist juttu polnud, nemad vist ei teadnudki, mis mees president oli. Või vähemalt ei läinud see neile mitte üks põrm korda.

Kolla oli kingi üle õnnelik, kuid kauem ta jõletus haisus vastu ei pidanud, tänas ja kiirustas vöörusesse, värske õhu kätte.

Isa vanal sinelil oli hoolimata selle päevi näinud väljanägemisest üks hea omadus – nimelt oli põuetasku kohalt vooder lahti ning voodri ja välisriide vahele võis laadida metsikult nodi otsekui pagasiruumi. Talviti Kolla kooliportfelli ei kasutanudki, suskas oma õpikud ja vihikud voodri vahele, nii olid jäid kaks kätt vabaks, mis sest, et sineliäär peksis vastu kederluud. Aga see polnud üldsegi valus.

Konstantin Pätski vajus sinna.

Nüüd oli tuli takus.

„Pissu, Pissu!” kuulis Kolla.

Alati, kui sul on kiire, tuleb ette ootamatuid takistusi.

Malle oli paotanud oma ukse, vilksas, kollane ja lilleline hommikuhõlst üll, poikvel ukse vahelt välja.

Ei tea, kas tal selle rüü all midagi rohkemat ongi? Vahest on puhta paljas?

„Benita pool sa käid, minu poole sa ei tule,” nähvas tüdruk. „Benita meeldib sulle rohkem.”

„Harald ootab. Tähtsad asjad, ponimaješ?” vabandas ennast Kolla.

„Keegi lubas mu kodused tööd ära teha,” meenutas Malle.

See oli tõsi, Kolla oli seda eile õhtul sõudetrennist tulles lubanud.

Olgu pealegi, et Malle käis Kollast klass kõrgemal, ometi lahendas poiss tüdruku matemaatikaülesandeid, teinekord vehkis kirjandigi valmis.

Asi oli selles, et koolil ja koolil on vahe.

Malle õppis Komsomoli tänava koolis nagu vist enamjagu Supilinna lapsi, kuid Kolla käis päris südalinnas, väga kuulsas koolis.

Komsomoli-kooli kohta öeldi koguni, et see on nõrgaandeliste oma, ja õigust oli selles sedavõrd, et sealsamas kõrval asus abikool, kus käisid väärakad. Ja Komsomolil ning abikatel oli üks õu, kus kõvasti kakeldi, nagu kuulda oli.

Kui kristalselt aus olla, siis midagi Malles hakkas Kollale vastu, mis sest, et nad trihvaamängu ajal end üheskoos Malle isa samkompunni peitsid. Mitte väga hullusti, aga pisut hakkas vastu plika kitsas linnunägu, ülearu terav lõug ning eri värvi silmad. Üks silm oli tal pruun ja teine rohekas. Kusjuures tüdrukute pruunid silmad Kollale muidu istusid, kuid Malle pruun oli pruun ainult poolenisti – teine silm oli kahkjas ja vesine. Niisugused silmad tundusid Kollale kuidagi valelikud. Ja kõigele lisaks kutsus Malle teda Pissuks!

Ent tüdruku nägu täpitasid samasugused vistrikud nagu Kollalgi ning poisil oli kange himu neid pitsitada. Seni polnud ta seda veel teinud, ta polnud julgenud selleks luba küsidagi.

„Tule, tule, vihik on laua peal,” ütles Malle. „Mis sa selle lõbutüdruku juures tegid?”

Malle kööktuba sarnanes Kolla omaga, ainult et oli pisut suurem, 16 ruutmeetrit, ja sellel oli kaks akent, mõlemad tänava poole. Kollal oli ainult üks ja seegi hoovi.

Ja veel! Kollal oli ikka kaks voodit, tema oma ning teine ema ja isa jaoks, Malle toas paljalt üks lai-lai säng. Ema Mallel polnud. Kas tõesti magab ta oma isaga ühes voodis?

Seda Kolla ei julgenud küsida.

Kolla vaatas Malle aknast välja, nägi, et Harald seisab teisel pool tänavat oma värava ees.

Kõik teised majad paiknesid otse kõnnitee ääres, Haraldi maja ees oli aga suur hoov, kuhu lapsed alati mängima kogunesid.

Praegu oli lumi maas, praegu ei olnud muidugi ei tüdrukute keksumängu ega poiste rahamängudega midagi peale hakata.

Kolla lahendas ludinal ära Malle geomeetriaülesanded, mis sest, et geomeetriat kuuendas veel ei õpitudki, isegi nende koolis mitte. Ainult viimane tubakas, kellel kruvid peakolus lahti, ei tee täis- ja nürinurksel kolmnurgal vahet, ei oska arvutada kolmnurga ümbermõõtu ja pindala.

„Sa oled taibu. Mitte niisugune nagu too puupea Heino. Käib minuga ühes klassis, kuid ei ütle mulle teregi,” kiitis Malle Kollat. „Läheb mööda, nina püsti.”

Kolla teadis – Heino kuulab perenaise, oma vanaema sõna. Ja oma ema Elleni ja oma isa Arturi sõna.

Aga ikkagi võttis veidi kõhedaks. Ei tea, mis juttu Malle Heintsile minu kohta ajab?

Malle hommikumantlihõlmad olid pisut rohkem lahti läinud, Kolla märkas üht küpset vinni otse tüdruku rinnal, umbes selle koha peal, kust üks kaksik algab.

Voh, seda ihkas Kolla pigistada. Kindlasti pritsiks sellest mäda lupsti välja. Pritsiks väga kaugele!

Aga mis siis, kui Mallel pole rinnahoidjat, mis siis, kui rind paljastuks? Ühelt poolt tahtis Kolla seda õudselt, teiselt poolt kartis paljast rinda veel õudsemini.

„Ma siis lähen. Näed, Harts ootab mind,” näitas Kolla läbi akna Haraldit, kes oli suitsu suhu pistnud ja kimus oma hooviväravas.

„Harald käib abikoolis. Ta on veel suurem puupea kui Heino,” laitis Malle Kolla sõpra.

Kollal oli piinlik.

Ära peksa keelt! Kolla ema ütles, et see on suuseitung ja läheb haisema.

Iseenesest oli see tõsi, mis Haraldisse puutus, kuid teist taga rääkida? Seda teeb vaid tölla-mölla. Ja kes valib sõpra selle järgi, mis koolis too käib? Ainult mõni mölla-tölla. Kui nii teha, siis peaks Kolla Marja tänava poistest läbi käia ainult eugeniga, kes oli Kolla koolivend ning lisaks veel samuti sõudja. Ainult et eugen käis linna sõudebaasis ja oli koolis mitu klassi kõrgemal, tema isa oli hõreda ja halli kitsehabemega advokaat ning paistis, et eugen Ülemaantee nagu häbenes Supilinnas elamist, rääkis ühtilma, et kohe-kohe kolivad nad siit vaestepatuste alevist minema, neil valmib ülal Tähtveres maja.

„Kas Harald on su pruta või? Oled temaga nagu püks ja särk, kokku laulatatud,” torises Malle. „Näe, võta! Ma annan selle raamatu sulle. Homme hommikul anna tagasi. Annad või?”

Poiss võttis ja vaatas – raamatu halli-pruunikirja, tüdruku silmade karva ümbrispaberi kirjaruutu oli tahapoole kaldus, püüdliku, kuid ebakindla käekirjaga maalitud

MATEMAATIKA ÕPIK. TARTU LINNA XI 8-KLASSILINE KOOL. 7B KLASS. MALLE LEIVATEGIJA.

„Äh, mis ma sellega teen? Mul pole sellega midagi teha,” tõrkus Kolla. „Ma annan kohe tagasi.”

„Täitsa mööda kuju!” naeratas Malle kuidagi salapäraselt. „Loe neid kohti, millele joone alla tõmbasin!”

Ei tea, kellele see meeldib, kui talle täitsa mööda kuju öeldakse? Äkki peab tots silmas tema pikkust? Või tuleb öelda – lühidust?

„Pole mulle vaja mingeid kohti! Ma tean neid ise!” suurustas Kolla.

„Kõik poisid on jobud. Küll sa näed, et ei tea!” ei andnud Malle järele. „Õpi selgeks, siis vaatame.”

„Mida me vaatame?” küsis Kolla.

„Vaatame, mida vaatame,” kõkutas Malle ning ta pilgus süttis mingi kelmikas tuluke.

Või ei süttinud? Või polnud kelmikas?

Kolla võis ka eksida, oskad sa siis alati teiste pilke õigesti mõista.

Hakka vasikaga võidu jooksma! Ta võib seda kapsast homseni voodri vahel kanda, tükki see küljest ei võta.

Matemaatikaõpik vajus Konstantin Pätsi kõrvale ning Kolla tegi sääred.

„Sealt saad kõike teada,” kavaldas tüdruk, kui Kolla oli juba hüppel esitrepist alla.

Ikka peavad plikad sind õrritama.