Читать книгу Supilinna poisid - Olev Remsu - Страница 7

AINSA HÜPPEGA lendas Kolla ülakorruselt alla antreesse, postkastide juurde, ja ei tea, kas põrutusest või millestki muust, aga äkki hakkas kole häbi ja piinlik.

Plass ja närune tunne keerutas hinges.

Tegi ta oma margi täis? Nagu pisike poisike? Võib-olla Malle peab teda igaveseks hädaks? Kas õige mees oleks pidanud plikast kinni haarama ja talle musi andma? Kas või naljaviluks, kas või matsuga? Aga kuidas sa nokled, kui pead selleks end kikivarvule upitama? Võib-olla teine ei kummardu sulle vastu, siis ei ulatugi...

Kolla koledasti tahtis, veri kuumas sees mis hirmus, kuid ta pabistas ja lõi vedelaks.

Oli veel Tiiu-variant, kuid Tumma-Tiiu, keda Tiuksmaniks kutsuti, oli suur nagu hobune, Kolla kartis teda. Ka Tiuksmani pats, kuigi mitte kasimata ja räämas, oli kuidagi takune, selle eest aga vähemalt käsivarrejämedune. Niisugusega oleks võinud suure laeva kai külge siduda.

Võib-olla jätta Tiuksman tulevikuks, selleks ajaks, kui ta ise pikaks viskab, nagu isa oli talle lubanud?

Kui Kolla oli Malle juures, oleks ta parema meelega liini ajanud Tiiuga, kui ta Tiiuga mõnd asja ajas, siis Mallega.

Maja tänavapoolne uks logises, püsis vaevu-vaevu hingedel. Varsti kukub pikali, nagu kukkus eelmisel sügisel 16-nda eesuks.

Pool talve laskis majavalitsus tollel majal seista ilma ühe uksepooleta, alumise korruse vöörus tuiskas paksult lund täis.

Perenaine süüdistas Kollat, et poiss löövat ust jalaga lahti.

See polnud nii! See polnud enam nii. Vanasti, jah, Kolla lõi. Aga siis oli Kolla isa öelnud, et ta küll juhmakaid näinud, kuid nii juhmakat, kes oma maja lõhub, pole veel ette tulnud. Ja pärast seda polnud Kolla enam ust jalaga löönud. Paar korda oli jalg vanast harjumisest tõusnud, kuid siis oli meenunud isa „juhmakas”.

Tänaval sulatas päike rohkem, hanged kõnnitee ääres kahanesid kiiruga.

Kolla südames jõnksatas jälle – kevad, kevad tuleb!

Lumi ei valendanud, ümbruskonna vabrikute korstnad ajasid välja üks paksemat ja päris tökatmusta, teised õhemat ja hallikarva tossu, suits oli lume sopaseks määrinud.

Mis vabrikud ligidal olid?

Kolla oli neid kõiki uurimas käinud, üle plangugi hüpanud ja kui kõlbas, siis midagi kaasagi põssanud. Kõige ligemal, Lepiku tänava jõnksus asus artell Supilinna Metall, nagu rahvas plekikäitist kutsus. See tegi taskulampide keresid, sealt sai tuua peale musta pleki veel viiekopikalise mõõdus suurendusklaase, mis olid lampidele silmaks. Taskulampe nimetati seasilmadeks, kusjuures need polnud üldse sea silmade moodi. Kolla oli näinud Peetrite silmi, need olid hoopis teistsugused. Marja tänava jõepoolses otsas ajas kõige vingemat tossu asfaldivabrik, selle väravad olid ilmast ilma lahti, kuna sealt polnud midagi võtta. Ainult liiva ja kruusa, kuid neid oli mujalgi kuhjade kaupa. Endine A. Le Coqi õlletehas Tähtvere tänava otsas, Tähtvere kruusaugu ja Tähtvere prügiluha ääres oli meeste unistus, neid, kes seal leiba teenisid, peeti nagu Supilinna aadlikeks. Ikkagi vedela leiva ligi. Õlletehas ise tubrutas kasinalt üksikute pahvakute kaupa, kuid tehase taga prügiluhal leekis teinekord tselluloos, sellest tõusis hirmsaid tossukiharaid. Emajõe saun tormas nagu piip ning veidi kaugemal, seal, kus kokku said emajõgi ja Komsomoli tänav, paiknes saapavabrik, selle korsten ajas välja nahalehka ja sinakat suitsu.

Kõik see rüvetas lund ja sellest oli hiiglama kahju.

Lumi oleks pidanud valendama, kiirgama päikeses puhtalt ja õilsalt.

Kolla maja sinepikarva luitunud esiseinale, esimese korruse akende alla oli nii kriidi kui ka tõrvaga kribatud MALLE ON LITS ja MALLE MA ARMASTAN SIND.

Kolla oli paar korda Malle au eest seisnud ning nii sõimu kui armuavalduse kustutanud, kuid alati ilmus see kohe uuesti. Jõuad sa siis lohe päid maha raiuda. Ja kes seda tegi? Keegi kirjaoskamatu tüüp, kes ei tea sedagi, et ütte järele pannakse koma.

„Fiskultprivet!” hõikas Harald teiselt poolt tänavat.

„Chicago!” tervitas Kolla vastu.

Kõnnitee oli korralikult liivatatud, kuid sõidutee libe mis libe, jääs mis jääs.

Näe, leivaauto sadakond meetrit kaugemal ei saanud Marja mäest üles, mehed lükkasid masinat tagant.

Läheks kah tõukama?

Enam polnud abilisi vaja, auto punnitas juba mäkke.

Leivaauto oli moodne porte-Molotov, mitte mõni püstahjudega ning puuhalgudega köetav Kass-Ai-Ai nagu elmaril, Malle isal.

Molotov vedas mahukaid, vineerist leivakaste, neile oli vene keeles peale kirjutatud ...лебъ, jätiga lõpus nagu tsaariajal. Otsekui poleks Oktoobrirevolutsiooni toimunudki!

Kuidas see siia sai?

Ajaleht kirjutas alati, et teised liiduvabariigid annavad meile vennalikku abi. Niisiis oli see vennaliku abi korras.

Alati, kui ...лебъ lähedalt mööda sõitis, tundsid alul sooja leiva lõhna, seejärel bensiinivingu. Veel parem oli sattuda poe juurde sellal, kui leiba maha laaditi. Siis lõi leivalõhn magusalt ja vingelt ninna ja bensulehast polnud jälgegi, kuna Molotov seisis.

Inimesed ootasidki poe ees sabas leiba, pika järjekorra ots oli Kollalegi näha, kui ta üle tänava vantsis.

Malle Leivategija – temagi oli lõhnanud. Aga mille järele? Troinoi järele! Kas tüdruk oli endale enne seda, kui oli kutsunud Kollat kolmnurga pindala arvutama, vingelt odööri piserdanud?

Ohhoo, kes sealt tuleb!

Kosmoselaikagi oli aidanud leivaautot libedast mäest üles lükata, vähemasti moraalselt. Nüüd kimas koer Kolla juurde, endal saba rõngas ja koon rõõmus.

Kosmos hüppas Kolla najale üles ja Kolla kallistas koera.

„Jälle hulkusid paar päeva universumis, polnud sind näha,” ütles Kolla ja tundus, et Komsosel olid silmad häbi täis.