Читать книгу Minu Neenetsimaa - Olev Remsu - Страница 4

Neenetsimaa paikneb mõlemal pool polaarjoont Vene Kaug-Põhja ja Siberi piiril, Põhja-Jäämere ääres. Venelased kutsuvad Neenetsimaad ka Jamaalimaaks.

Mulle on Neenetsimaa ja selle pealinn Salehard saanud kohaks, mille otsa ma lihtsalt olen hakanud komistama. Kuigi piirkond asub ju päris vanajumala selja taga, maailmanurgas, kuhu keegi naljalt ei sattu. Minuga on teisiti, mina vahel kohe ei ole tahtnud sinna minna, kuid nädal-kuu hulkumist mööda Venemaad, ja siis pidin käed üles tõstma, kurvalt tõdema – paganas, jälle Salehardis! Miski asi tõmbas mind sinna nagu magnet, ma olin jõuetu.

Ja neenetsid! Nemad on lihtsalt printsid, aga eks lugege ise!

Mida kujutab endast aga Tsar-bomba ehk Tsaar-pomm (kõigi aegade võimsaim plahvatus), mille pärast ma selle raamatu kirjutamise eeskätt ette võtsin?

Esimene, kes mulle sellest pommist ääri-veeri kõneles, oli neenetsi kirjanik Anna Vampõlova, kellest siin raamatuski on juttu. Aga ma ei saanud tema ettevaatlikest vihjetest aru. Veel vähem võisin ma aimata, et ma ise selle ilmkärakaga seotud olen – nimelt olen minagi dendrokronoloogi tööd teinud.

Aastal 1976 puurisime Neenetsimaa sääserohkes tundras puusakõrgustesse üksikutesse ja harvadesse mändidesse auke, võtsime hilisemaks uurimiseks vajalikke proove. Täpselt nõnda nagu selles raamatus teevad polkovnikest teadlased.

Kaua ei osanud ma Anna mõistaandmisi ja oma dendrokronoloogitööd kokku viia. Mul polnud õrna aimugi, miks neid puuproove tegelikult vaja läheb. Rahuldusin lihtsa seletusega, et uuritakse ilmastikuolusid viimasel poolsajandil ja et lisaks sellele saavat tundlike aparaatide abil aastaringidest muudki teadusele vajalikku informatsiooni.

Eesti oli juba taasiseseisvunud, kui Eestisse tagasi kolinud tolleaegne Leningradi Arktika ja Antarktika Instituudi vanemteadur K. (rahu su hingele, hea inimene!) avaldas mulle suure riigisaladuse – noid proove läks tarvis, et määrata, kui kaugele ulatus vesinikupommi Tsar-bomba ehk Tsaar-pommi radiatsiooni- ja plahvatuslaine ning millise intensiivsusega oli kiiritus eri kaugustel lõhkamiskohast.

K. oli meid sinna dendrokronoloogi tööle kutsunud, meile selle eest kõrget palka maksnud, ma olin talle selle eest väga tänulik.

Olen talle edasi tänulik, ent mind valdab ka osalise piin.

Tuleb välja, et otsapidi olen minagi lepingulise töötaja palka saanud Nõukogude Liidu Kaitseministeeriumi tuumaprojektide rahadest. Õudne!

Tundsin, et minu kohus on maailmale sellest rääkida.

Seda ma olengi siin teinud.

Kui palju on minu raamatus unenäolist, kui palju tõelisust? Põhjala külm ja külmarohuks pruugitav kange pitevoi spirt^[1.] võivad teinekord neid piire hägustada. Ometi, tõde jääb tõeks. Tsaar-pommi plahvatus oli hullem kui Tšernobõl. Kui lõhkamiskoha jaoks asupaika otsiti, püüti seda teha nii, et kahju oleks võrdlemisi väike. Valiti välja Novaja Zemlja, mille puhul kolm neljandikku mõjuringist jääb Põhja-Jäämerele ja üksnes ülejäänu Euraasia mandrile, Neenetsi- ja Taimõrimaale. Suuri asulaid see niiviisi ei riivanud, hajusalt elavaid neenetseid ning nende porokarju aga küll...

Muuseas, Tsaar-pommi kiiritus andis end tunda Rootsiski, kus puhkesid võimsad Nõukogude-vastased meeleavaldused, nõnda et NLKP ja NSV Liidu toonane juht Nikita Hruštšov pidi oma visiidi ära jätma.

Olgu siin raamatus siis kirjas, mis tegelikult juhtus.

Olev Remsu

14. oktoobril 2010 Tallinnas

1 Joogipiiritus. vn k. [ ↵ ]