Читать книгу Minu Neenetsimaa - Olev Remsu - Страница 6

Brežnevi lastud karu ja Gagarini jänes. Kas John on spioon? Tundras ilma passita. Apelsinid ja piim neenetsi lastele.

Mina tõusen alati vara. Mulle kohe istus, et siin oli kell Moskva ja meie ajast mitu tundi ees.

Istusin ilmatu kirjutuslaua taha. Minu pisike, kaasaskantav Optima oli seljakotis, seljakott läbituhnimisel kurat teab kus. Siinset vene tähtedega masinat ma kasutada ei tahtnud, seega tegin märkmeid märkmikku.

Kuulsin tasast koputust uksele.

John! Kas tema ka enne kukke ja koitu üleval? Oleme siis täiesti ühte moodi!

Ei olnud John, oli hoopis Kaabu.

„Tere hommikut, Olev Andrejevitš! Ma vaatasin, et teil tuli põleb. Teie sõber magab veel, tulge, laud on kaetud,” kutsus Kaabu.

Aga kust sa vaatasid? Toaaken on ju jõe poole. Kümblesid jäises Obis? Või on siin mingid jälgimisseadmed?

Teiselt poolt – kuidas sa end nii lihtsalt vahele rääkisid? Nimme või kogemata? Kas see on mingi ähvardus või oled sa nuhinduse alal äpu?

Obkomovskaja restorangi oli šikk nagu ballisaal, ovaal, mida all ümbritses valge sammastik, üleval uhke siserõdu.

Ei, mitte balli-, vaid jahisaal!

Sammaste taga seintel kummitasid trofeed – loomapealuud ilmatu haralise ja nukilise sarvepaariga ning ulukite topised, silmad peas läikimas.

„Kas tohib, et kõigepealt teen ma teile pisikese ekskursiooni,” pakkus Kaabu, kes viisaka inimesena oli siseruumis kaabu peast võtnud. „Vaadake, selle poro lasi maha Nikita Sergejevitš Hruštšov, siin on kuldplaat ja kuupäev. Kas te teate, kes oli Nikita Sergejevitš? Muidugi teate, te olete kirjanik. Päris võimas loom, eks ole? Kirjutage ka sellest, palun! Näete karu! Ärge kartke, see ei ela. Sellele metsasaksale sai pihta Leonid Iljitš Brežnev isiklikult. Suur loom, väga suur. Päris hirmuäratav, kas pole? Kui niisugune ikka tundras vastu tuleb, siis... Näete, Leonid Iljitš ei kartnud.”

„Ma arvan, et mida suurem loom, seda kergem tabada,” arvasin mina.

„Seda küll, seda küll. Aga vaadake seda jääkaru, Juri Vladimirovitš Andropov on pihta trehvanud väiksele loomale, täpselt kahe silma vahele. Tema oli hea laskja, meistersportlane,” kiitis Kaabu Juri Vladimirovitši.

„See loom on nii nunnu, see on karupoeg. Miks ta poja tappis? Ei tea, kas neil jahipidamisluba oli?” küsisin mina.

„Milleks sulle luba, kui oled peasekretär?” imestas Kaabu. „Rohkem meil siin peasekretäre pole, ülejäänud on väiksemad ninad.”

„Aga Tšernenko ja Gorbatšov, kas nemad lasid mööda või?” pärisin mina.

„Konstantin Ustinovitš Tšernenko ei jõudnud siia, enne lahkus ta parematele jahimaadele. Ja küll Mihhail Sergejevitš jõuab veel, kui talle pikemalt võimupäevi antakse. Kas teie ka jahil käite, Olev Andrejevitš? Ma olen kuulnud, et kirjanikud on suured kütid.”

Kas öelda talle, et minu meelest võiksid jahimehed oma verejanu kustutamiseks tulistada üksteist, siis oleks kasu kõigil, nii loomadel kui ka inimestel?

„Aga mis see on? Jänese topis! Mida see siin teeb?” üllatusin mina.

„Selle laskis Juri Gagarin. Talle meeldisid jänesed,” ütles Kaabu. „Näete, ta laskis selle talvel, jänes on valge nagu lumi.”

„Kohe kosmosest sai pihta? Sirutas oma püssi kosmoselaevast välja ja põrutas?”

„Teie oma naljadega...” muigas Kaabu. „Siin algab välismaalaste sektsioon. Selle poro lasi Urho Kaleva Kekkonen, see on niisugune keskmine, ei suur ega väike,” sirutas Kaabu oma pika käe välja nagu kaardikepi.

„Soomes ei või üldse porosid lasta.”

„President võib. Presidendid on nagu peasekretärid, nemad võivad kõike,” oli Kaabu veendunud.

„Ei või, ei või. Soomes ei või keegi porodele jahti pidada,” kinnitasin mina.

„Aga milleks siis presidendiks hakata, kui niisugust väikest asjagi ei tohi teha?” ei uskunud Kaabu, siis aga tuli uuele mõttele. „Võibolla sellepärast ta siin käiski? Aga vaadake, tema saak on olnud pisike, nagu pealuust ja sarvedest näha, kuid plaat on tal suur, kõige suurem. Välismaalastele meeldivad suured plaadid ja meie arvestame välismaalaste maitsega.”

Istusime laua taha.

„Palun õlut! Rüübake, ma usun, et kulub ära,” pakkus Kaabu lahkelt. „Võtke pohli, vitamiinid! Miks peaksime need kõik karudele jätma?”

Kristallvaagnas laua keskel punas kuhi leekpunaseid ja hiigelsuuri pohli, neile oli kõvasti suhkrut peale puistatud.

„Kas karud söövad suhkurdatud pohli?”

„Mis te nüüd! Karud söövad pohladest terve talve vitamiinid endale ette, siis keeravad magama, jätkub endale ja poegadele, kes koopas sünnivad,” seletas Kaabu.

„Siis ma võtan,” ütlesin mina ja maitsesin.

„On ju priima, on ju?”

„Ühtaegu kibe ja magus,” hindasin mina. „Aga jääkarud? Kas nemad ka pohli söövad?”

„Jääkarud on terve pika talve üleval olnud, nad on kevadel tohutult näljased, ja vohh, siis ilmuvad magusad suutäied – pruunkarude pojad! Jääkarud saavad need vitamiinid, mis pruunkaruema on piimaga poegadele andnud. Niisugune on looduse ringkäik. Aga neenetsid söövad pohli, kuigi jääkarud neid ei söö. Neenetsid armastavad pohli väga, söövad sügisel endale vitamiinid terveks pikaks talveks ning lühikeseks suveks ette.

Kuulge, Olev Andrejevitš, me oleme mõlemad valged inimesed, valged nagu jääkarud, me oleme mõlemad Nõukogude Liidu kodanikud,” tegi Kaabu äkilise, kuid tegelikult ammu õhus rippunud teemapöörde.

Ma vihkan väljendit „valged inimesed”! Kas pursata välja: „Kuule, mees, kas sa tõesti nii turakas oled, et mind oma kaasrassistiks pead?”

„Ma paluksin minu juuresolekul mitte kasutada seesuguseid sõnu nagu „valged inimesed”,” märkisin ma.

„Kas te tahate aidata oma kodumaad?” oli järgmine küsimus.

„Oleneb, mida kodumaaks pidada,” ütlesin mina.

„Nagu ma aru sain, tahate te aidata meie kodumaad. Teil pole muud tarvis, kui vastata mõnele küsimusele,” jätkas Kaabu. „Teie vastate ära, ja kodumaa... Ja kodumaa teeb nii, et te ei pea selle kalli võõrastemaja eest maksma kopikatki. Saate aru, et kodumaa kingib teile unustamatud õhtud, ööd ja hommikud imetlusväärse Obi kaldal.”

„Nii et jutt käib ju minu ostmisest, mitte teie kodumaa aitamisest! Ja mis kink see on, mille ma olen nagu Juudas ära teeninud?” küsisin mina.

„Mis te nüüd, mis te nüüd, maksta öömaja eest võite alati, kui teil soovi on. Teate mis! Ma ei hoia teie eest midagi saladuses. Ma mängin lahtiste kaartidega, paistab, et te olete tark inimene, teie eest ei ole mõtetki midagi varjata. On selgunud, et teie Ameerika sõbral on kaasas spioonivarustus. Spioonivarustus! Mida te selle kohta ütlete?” ajas Kaabu end uhkelt sirgu.

„Mida ma selle kohta ütlen? Küsin loomulikult, kus on prokuröri order, mis lubab tuhlata võõras pagasis?”

„Kõik on olemas, ka order. Aga seda näidatakse, kellele vaja...” tõstis Kaabu tuure teravamaks, siis võttis jälle maha. „Näidatakse asjaosalisele.”

„John tuli siia õppima ja praktiseerima neenetsi keelt, ei muud. Teie muud ei näegi kui spioone, sest see on teile kasulik, ilma spioonideta teid ülal ei peetaks! Te mõtlete spioonid välja! Johnil on kotis tavaline diktofon, sihuke vidin, millega ta saab lindistada neenetsi keelt, nii ta ütles mulle,” püüdsin ma kummutada spioonipüüdja lootusi.

„Nii-nii. Jõuame asja juurde. Teie nimetate seda vidinaks! Kas te teate üldse, mis see nõndanimetatud vidin on?! See on tehnika viimane sõna! Sellega saab teha satelliitkõnesid nõnda, et keegi ei saa neid pealt kuulata! Teie kaaslane võib sellega helistada siit otse Ameerikasse oma Luure Keskagentuuri, ilma et meie organid seda kõnet kinni püüaksid. Ja teie olete toonud sellise inimese siia... Mõistate? Vähe sellest! See vidin – nagu teie selle kohta ütlete – pole ainult satelliittelefon. Sellega saab väga täpselt filmida ja pildistada, siin on aga raketibaasid!” sattus Kaabu hoogu.

„Ja selle jättis ta oma seljakotti üldpagasisse, et teie selle sealt leida võiksite,” osatasin mina.

„Juhtub. Ka spioonid teevad vigu,” teadis Kaabu. „Kodumaa tahab teilt vaid seda, et te teeksite kindlaks, kui palju mister John neenetsi keelt mõistab. See ei riiva teid ju sugugi, see ei riiva teie Eestitki,” jätkas Kaabu.

Ja-jaa, esimene ülesanne on süütu, selle täitmine ei teeks kellelegi kahju. Järgmine on poolsüütu... Nii see värbamine käib.

„Seda võite ju tema enda käest küsida, Sergei Sergejevitš.”

„Vaadake, meil on vaja kontrollallikaid. Muidugi küsime me tema käest ise, muidugi... Aga me vajame andmeid, millega kõrvutada. Seda nimetatakse analüüsiks, nagu te kindlasti teate. Kus mister John õppis neenetsi keelt? Miks ta seda õppis? Kes ta üldse on? Miks ta Nõukogude Liidu vastu huvi tunneb? Kui palju lihtsaid ameeriklasi tunneb huvi Nõukogude Liidu vastu? Mitte keegi! Kui palju neenetsi keele vastu? Siit võite juba ise teha loogika alusel järeldusi...” toonitas Kaabu. „Kas te teate, miks läheb vaja väikesi keeli, mida keegi ei tunne? Väikesi ja väga vähe tuntud keeli kasutab luure edastatava informatsiooni krüpteerimiseks. Kas te teate, mis on krüpteerimine? Vanasti öeldi šifreerimine, nüüd öeldakse moodsalt krüpteerimine.”

Kuulsin, kuidas söögisaali uks mu selja taga kriuksus, Kaabu tõusis, ruttas tulijaile avali käsi vastu, tervitas neid.

Vaatasin üle õla – Kaabu süleles Brežnevi karu kõrval alul muuseumidirektor Tamara Grigorjevnat ja seejärel Anna Vampõlovat, mu vana tuttavat neenetsi kirjanikku ja kohalike raadiosaadete tegijat.

Anna Vampõlova oli ehtne ja põhimõtteline neenets, too nääpsuke naine kandis alati rahvarõivaid. Tänagi oli tal laubal ehete riba, mis kuidagi täpselt sobis tema mustade mandlisilmadega, kuid tal oli seljas meeste umbkasukas, kapuuts veel peas, aga ta lükkas selle kohe taha, kuklasse.

Neenetsitel on nõnda, et mehed kannavad kinniseid kasukaid, karvkate väljaspool, naiste kasukas on eest lahti, karvkate seespool. Mehed rassivad tundras, naised küürutavad kodus, tšummis^[1.] või tšummi lähedal. Mehed on introverdid, naised ekstraverdid, vähemalt võiksid olla.

Miks Annal on meestekasukas?

Kas meil on vähe pükstes naisi?

„Tulge, tulge, mina kostitan!” kutsus Kaabu ning naised tegidki seda.

Naised olid vastandlikud, kuid vastandlikud kuidagi eriliselt kokkusobivalt, isegi harmooniliselt.

Mõlemad olid neenetsi- ja looduskaitseliikumise eestvedajad, aga Tamara Grigorjevna oli vanem, puhastverd venelane, peale selle volüümikas, kuidagi emandalikult korpulentne, Anna kõhn nagu piitsavars.

Ulatasin Tamara Grigorjevnale Tartu Etnograafiamuuseumi aastaraamatu.

„Neenetsi ja Eesti teaduskoostöö nimel, palun!”

Kaabu võttis aastaraamatu sirvida.

Kontrollib? Või näitab, et näeb esimest korda, kuigi öösel tuhnis kotis mis hull, otsis endale ordenit?

Anna Vampõlova jaoks oli mul kilo apelsine ja kaks liitrit piima tetrapakendis, mõlemad eraldi kilekotis.

Apelsine jagati siin ainult oktoobripühadeks kõrgematele parteilastele ja suhkruhaigetele erinormi alusel, pisut kukkus ülemuste sulastelegi, kuigi lõunamaiste puuviljadega polnud muidugi priisata.

Ja lehmapiim?

Seda polnud Neenetsimaal üldse, ka mitte kõige tähtsamatel riigipühadel.

Kus siin mäletses lähim lehm? Moskvas? Loomaias?

Igatahes paari tuhande kilomeetri raadiuses ei ammunud Tjumeni oblastis keegi, ei oodanud perenaist lüpsma.

Siin oli juba tühi kilekottki tohutu väärtus ja kui sellel olid peal veel ladina tähtedega kirjad, siis lausa hindamatu. Rahvas vaatas järele, kui sa oma kilekotiga läksid...

Inimesed tahtsid olla lääne inimesed, tarbimisühiskond nakatas. Seda peamiselt filmide kaudu. Kui vähe lasti neid Nõukogude Liidu ekraanile, kuid selle näpuotsatäiest piisas.

„Poisile ja tüdrukule, väikestele neenetsitele, vitamiinid ja kaltsium,” ütlesin.

„Oi, neil tuleb täna õhtul nääripidu, mis sest, et on september,” naeris Anna ning surus apelsinid ja piima endale vastu südant – see näitas erilist tänulikkust.

Olin kingitustega täppi pannud ning selle üle oli minulgi heameel.

„Ilus kott, väga ilus kott,” kiitis Kaabu seejärel kilekotti. „Ja veel kaks tükki!”

„Välk ja pauk, välk ja pauk! Lihtsalt šikk!” rõõmustas Anna, naise lai neenetsinägu oli laia naeru täis. „Suurepärane. Nendega hakkan ma nüüd terve talve poes käima. Kui sealt oleks ainult midagi tuua.”

Seejärel kirjeldas Anna Kaabule, kuidas teda täna hommikul oli bussis mõnitatud, kasuka pärast, räti pärast, viltide pärast! „Koertele ja indiaanlastele keelatud! Mis sa tikud inimeste sekka! Käi tundrasse oma porode juurde, ära määri meie linna!” oli karjutud Anna peale.

Anna ei öelnud, kes karjuvad, kuid oli ju pikematagi selge – need olid venelased, täpsemini soveedid, kellest väga suur osa olidki venelased, mingi osa aga pidas ennast venelasteks.

Neenetsite kasvav eneseteadvus perestroika-aastatel oli kutsunud esile venelaste ägeda vastureaktsiooni.

„Mul on häbi,” ütles Tamara Grigorjevna, silmad tõsised, viimaks langetas koguni laud.

„Aah, poisirajakate tembud, ärge pange tähele. Saavad vanemaks, saavad targemaks,” rahustas naisi Kaabu.

„Ei ole poisirajakate tembud, ei ole,” vaidlesin mina. „Ma olen näinud, kuidas suured inimesed neenetsitega praalivad. Ma olen kuulnud isegi, kuidas neenetseid neegriteks sõimatakse ja ennast Ku Klux Klaniks peetakse.”

Seejärel kirjeldas Anna, kuidas talle on pimedas kallale tuldud.

„Aga nad said! Kahekesi tulid väiksemale kallale. Ja veel naisele. Esimese hoobi andsin ma põlvega munadesse, seejärel virutasin teisele sirge peoga kuklasse, siis väänasin tal käed selja taha,” rääkis Anna ja ma kujutasin ette, kuidas nääpsuke naine suurte mehemürakatega võitleb.

„Oleks tulnud miilits kutsuda,” õpetas Kaabu.

„Miilits on nendega mestis,” sõnas Anna. „Kui see, kes munadesse sai, põlvili ja küürus maas oigas, sain ma plehku.”

„Kes nad olid?” küsisin mina.

„Mina ei tea, kes nad olid, igatahes ei olnud nad neenetsid,” vastas Anna.

„Mis nad tahtsid?” jätkasin mina.

„Kasukat tahtsid. Kõik vene röövlid tahavad neenetsi kasukat, Moskva turul maksab see mitu tuhat rubla,” vastas Anna. „Ja võib-olla tahtsid pealekauba natuke vägistada kah.”