Читать книгу Minu Neenetsimaa - Olev Remsu - Страница 5

Saatuse tahtel USA-st Soome. Kuidas pääseda neenetsite juurde? Kes või mis on tšlenovoz? Peavari kompartei oblastikomitee võõrastemajas.

Minu reisikaaslane John (nimi muudetud) oli lühikest kasvu turjakas, kuidagi iseäranis paipoisisilmadega noorelt kiilanev ameeriklane. Kui John Washingtoni osariigis keskkooli lõpetas, tehti nende klassile ekskursioon Washingtoni linna. Ekskursioonile Valgesse Majja aga ei viitsinud mõned poisid minna – mis sest presidendipaleest ikka passida, õllerestoranis on iga naks mõnusam.

Õllerestoran Fortune oli kolmekorruseline, alaealised ronisid kõige kõrgemale, ikkagi konspiratsioonivärk. Ja seal neid teenindatigi, isegi vanust ei küsitud, järelikult ei pidanud ka valetama.

Pitsad ja õlled, uuesti õlled.

„Mis sina elus teed?” küsis üks.

„Hakkan presidendiks,” lubas teine. „Siis näen Valge Maja kah ära.”

„Päh, presidendiks! Loll oled peast või? Kuidas sa viitsid? Palju tööd, muudkui pinguta, hambad ristis,” leidis kolmas.

„Poisid, mina tahan Ameerikast ära,” teatas meie John, kui oli kolmanda õllepindiga poole peal.

Koolivennad jäid teda vaatama.

„Kuhu ära?” taheti teada.

„Jumala ükstapuha”, lõi John käega.

„Ma ei usu seda, et sul jumala ükstapuha. Kuidas saab inimesel olla ükstapuha, kuhu ta elama läheb?” ei uskunud paljud.

Fortune kolmandal korrusel leidus suur gloobus, otse kunstpalmi all. John tassis selle lauale, õllede vahele. Käed ümber maakera ei ulatunud, kuid kandam maha kah ei prantsatanud.

Maakera keerles, kui seda lükata. Kui palju riike! Kõik ise värvi.

„Teate, poisid, ma panen silmad kinni, löön gloobuse pöörlema ja siis torkan näpu ühte kohta”, lubas John.

„Ja siis?”

„Siis lähen sinna elama!” ütles John.

„Sa ei tee seda!”

„Teen, küll te näete!” ei saanud ega tahtnud John taganeda.

Ja John lõigi maakera liikuma, lasi teisel suurema hoo maha pöörelda, kastis näpu õllestele huultele ja siis torkas. Maakera jäi seisma, Johni sõrm seisis Finlandi peal. Ilus roheline laik pagan teab kus.

Klassi kõiketeadja vuristas Soome kohta statistikat – niipalju inimesi, pealinn seesugune, räägitakse soome, rootsi ja saami keelt.

„Väga huvitav! Poisid, ma hakkan õppima saami keelt!” lubas John.

„Sa ei lähe sinna, pane tähele, et sa ei lähe Finlandi,” ütlesid koolivennad.

„Lähen!”

John sai stipendiumi, maandus ühel kenal sügispäeval Helsingi Vantaa lennuväljal ja alustas seejärel õpinguid.

John leidis Helsingist häid sõpru, need olid tema õpingukaaslased keeleteaduskonnast. Üks neist, nimelt vabalt eesti keelt valdav Thomas (nimi muudetud), oli minu hea tuttav.

Kord helises mu kirjutuslaual tavaline must numbrikettaga lauatelefon. „Kuule, üks mu sõber tahab Neenetsimaale minna,” teatas Thomas. „Sina oled suur rändaja, kas sa saad teda aidata?”

„Miks mitte?” arvasin mina.

Kirjutasin Salehardi etnograafiamuuseumi direktrissile Tamara Grigorjevnale, väärikale pensionieelikust venelannast teadusdaamile, kõigi neenetsite matroonile, ning teatasin, et olen viiendat korda tulemas.

Tamara Grigorjevna muretses kutsed piiritsooni ja puha. Nendega oli alati suur jama isegi minul, Nõukogude kodanikul, rääkimata siis Johnist.

Salehard oli päramine koht, kus käisid veel suuremad lennukid, siit edasi sai lennata ainult pisikestel kahetiivalistel Annuškatel ehk An-idel ja helikopteritel.

Lennujaama lävepakk oli kõrge, vaata, et ei komista. Uksepiit madal, ettevaatust, muidu saad muhu! Otsatu palkruumi jagasid kolmandikeks kaks valgeks võõbatud vene hiigelahju, nende peale oleks mahtunud magama ehk lennukitäis rahvast.

Kaks piloodimundris meest tassisid ämbritega kivisütt, avasid ahjuuksed ning hakkasid kütust ahju loopima. Tolm lendas, pani aevastama. Toole polnud, inimesed seisid, tammusid või toetusid oma kohvritele-kompsudele.

Paar sammu sissepääsust eemal astusid meile äkki ette kaks mundris ametnikku, nõudsid passe: „Pasportaa, pliiz!”

Kõik teised meie lennuki inimesed lasti niisama läbi.

„Amerikanets^[1.],” ütles sinise randiga vormimütsis piirivalveohvitser ja see ei käinud Johni, vaid tema passi kohta, mida kroonumees sõrmede vahel vibutas.

Meie passe ei lehitsetudki, nende sisse ei visatud ainsatki pilku, anti vaid käega märku, et võime ootesaali edasi astuda.

„Kuidas nii? Kas meie siis passe tagasi siis ei saa? Me peame hotelli minema, meil on passe vaja,” protesteerisin mina.

„Saate, saate, küll näete, et saate,” ütles ohvitser.

„Ei Nõukogude Liidu ega Ameerika Ühendriikide seaduse järgi tohi inimeselt passi ära võtta,” ei andnud ma alla.

„Teie eest on ametlikult hoolitsetud, kõik saab okay,” rahustas meid halli kaabuga pikka kasvu tegelane, ainus tsiviilriides inimene mundrimeeste seas.

„Mis ta ütles?” küsis John.

„Okay ütles,” ütlesin mina.

Rühikas kaabukandja kordas:

„Okay.”

Mees püüdis seda sõna hääldada ameerikapäraselt, et Johngi aru saaks.

„Teie pagas tuuakse teile hotelli,” sõnas toosama hallis mantlis ja halli kaabuga atleedi moodi tegelane, kes oli pilguga mõõtnud, kuidas meid oma passidest ilma jäeti. „Meie teenindus on väga kõrgel tasemel – nagu välismaal. Saame minuga kah tuttavaks, minu nimi on Sergei Kern, võite mind kutsuda Sergei Sergejevitšiks. Mina hakkan teie eest hoolitsema kõik need pikad päevad, mis te meie külalislahkel Neenetsimaal olete.”

Ma hakkan Sergei Sergejevitši kutsuma Kaabuks, otsustasin mina.

„Lähme, auto ootab. Ametlikult,” pani ette Kaabu ja suunas meid kehakultuurlase ulja žestiga kauge ukse poole. Tüürisime läbi inimsumma, meile visati uudishimulikke pilke, me äratasime tähelepanu. Autoks oli must Volga, millist ka Brežnev-Mercedesteks kutsuti.

Rahvas hüüab neid limusiine tšlenovoz’ideks ehk liikmevedajateks. Aga tšlen tähendab vene keeles märksa rohkem mehe genitaali kui eesti keeles liige. Kontekstist sõltuvalt tuleks vene tšlen tõlkida eesti keelde kui suguliige või koguni mingi vänge neljatähelisena.

„Passid ja seljakotid jäid sinna,” märkis John, kui otsis turvavööd, mida sellel autol polnudki. Ohutusrihm oleks siinsete mõttemõõdupuude järgi olnud vaid sõitjate arguse ja juhi kõlbmatuse tunnistajaks.

„Mis keeles te räägite?” küsis sohver. „Neenetsi keeles või? Mulle öeldi, et te oskate neenetsi keelt. Siin ei oska mitte keegi neenetsi keelt. Mitte keegi, ainult teie.”

Kaabu köhatas tähtsalt, nõudis nagu vaikust ja parandas ülemuse vastuvaidlematul toonil:

„Siin räägivad neenetsi keelt neenetsid. Ametlikult.”

Nii uhkelt polnud ma kunagi siit lennujaamast linna saanud. Taksosid Salehardis polnud, linnake oli selleks liiga väike ja porine. Iga sõiduauto oleks siin mülkas rattad lõhkunud, nagu inimesed murdsid siin plõks ja plõks sääreluid. Pori oli libe nagu jää!

Meie limusiini kere oli raamidel kõrgemale tõstetud, et põhi vastu maad ei kratsiks.

Tavaliselt tuli lennujaama ees kaua-kaua oodata sapppruuni kökatsit poolbussi, mis Salehardi ainukese ühissõidukina rappus ja võntsles poriaugust poriauku mööda linnakese ainukest liini. See ühendas lennukeid ja laevu, lennujaama ja sadamat.

Rappusime ja vappusime jubedal karjateel, kuid enne linnapiiri pööras auto paremale, sileda asfaldi peale.

Ma polnud sellist teed ei Salehardis ega mujal Põhja-Siberis eales näinud. Igikeltsa peale ei saa ju ehitada kindlat püsiteed, kevadesula ajal laguneb see viimseni ära, tekivad künkad ja lõhed.

Ehk on see kõik ajutine pakazuhha^[2.]?

„Kuhu me sõidame?” küsisin ma Kaabult, kui nägin, et pöörame uuesti linnast välja, lumevaibaga kaetud tundrasse.

„Obkomovskajasse,” vastas Kaabu.

„Kas see on kuidagi Obi jõega seotud?” uurisin mina.

„Vaade aknast on Obi jõele,” ütles paljapäine, sõjaväelaslikult lühikeste, hallide juustega Kaabu.

„Obkomovskaja on obkomi võõrastemaja!” teatas sohver.

„Ma käisin isiklikult Tjumenis selleks luba taotlemas,” kiitis ennast Kaabu.

Obkom tähendas oblastikomiteed, seega kohalikku kõrgemat võimu, Tjumeni linn oli hiiglasliku Tjumeni oblasti keskuseks. Sõna „partei” jäeti sellistel puhkudel märkimata, sest milline muu obkom, raikom ja gorkom^[3.] sai siis olla kui mitte partei oma?

Ja kui juba partei, siis Nõukogude Liidus ei olnud neid just jalaga segada.

Pöörasime võõrastemaja ette. Sellist häärberit nägin ma Salehardis esimest korda! Puitklassitsismi hindan ma selle stiili harukordsuse pärast kõrgelt. Siin hiilgas see oma puhtas ilus!

Kujutage ette – esinduslik palee, kuus sammast, fassaadil vasakut ja paremat kätt täpselt sümmeetriliselt rõdud, aga kõik see ime on puust, isegi sambad.

„Selle kohta öeldakse, et see on oblasti parim võõrastemaja,” lausus Kaabu, kes oli nüüd kaabu pähe pannud.

Ehk polnud mujale võimalik seada lutikaid ja salakaameraid?

„Kas te teate, kui suur on meie oblast? Ametlikult?” küsis Kaabu.

„Eh, kuidas ma teid kadestan! Saate rõdult kala püüda,” lausus sohver ja avas meile kõrge-kõrge, esindusliku ukse.

„Siin on ööbinud Kekkonen,” ütles Kaabu, kui me sisenesime.

„Kes?” imestas John eesti keeles.

„Kes?” tõlkisin mina imestuse vene keelde.

„Urho Kaleva Kekkonen, Soome president,” rõhutas Kaabu. „Temale meeldis siin väga.”

Oo, vestibüüliks oli sammassaal, kõrges laes rippus lühter kilisevate tiladega, säras nagu pärlihunnik. Veidike on nad luksusega üle pingutanud. Mitte veidike, vaid päris palju on üle pingutatud, hindasin mina.

„Welcome^[4.],” tervitas meid lühtri all neenetsi rahvuskasukas neiu, tegi isegi saksapreililiku kniksu.

„Sava jalja^[5.],” vastas John, suured silmad naerul.

„Sava, sava,” naeris neiu vastu.

„Sava pevsjumba,” sain minagi näidata oma keeleoskust.

Toad olid meil esimesel korrusel ja kõrvuti.

Ma poleks uskunudki, et Siberis leidub sellist luksust – voodi, suur ja lai nagu pingpongilaud, kaetud tikandtekkide ja padjakuhjadega. Aga patjade nelja nurka olid püüridesse torgatud lohud. Kuidagi biidermeierlikult kodune, soe ja väikekodanlik detail muidu vohava suursugususe juures. Tammepuust päratu kirjutuslaud, isegi kirjutusmasin Optima ühes nurgas. Sama mark, mis mul seljakotis! Istu ja hakka klõbistama. Ainult et klahvistik kirillitsas. Huvitav, kas Kekkoneni jaoks toodi kuskilt ladina tähtedega masin?

Pesemiskoht – nitševoo. Ja külmkapp täis provianti – konjakid, õlled, viinad, heeringas pealehammustamiseks, hapukurk hommikul pohmaka peletamiseks. Ja pirukad! Kuulsad vene pirukad! Kui maitsvad nad juba välja näevad!

Ei, seda kraami ära puutu! See kõik võib maksta nõnda soolast hinda, et käib jõledalt tasku pihta.

Aga kui palju üldse öö siin Obkomovskajas maksab? Hinnast pole olnud juttu. Ehk väänatakse selle kõige eest sihuke priske kopikas, et tõsta käed üles ja anna alla? Vahest ongi passid pandis? Pärast hea välja pressida – enne tagasi ei saa, kui kõik tasutud?

Parem on selle peale mitte mõelda!

Aknaid katsid rasked-rasked plüüskardinad, kenasti voldid sees nagu lained valgel merel. Siin pidid olema ka rõdud! Aga kus on siis rõduuks?

Tõesti, rõdu all voogas majesteetlik hiigeljõgi ja loksus vaikselt vastu kallast. Rõdu äärele nõjatus hulk kalapüügiriistu, paar pika ridvaga spinningut, kahv, võrk, isegi pootshaak ilmselt eriti puraka ja eluvisa eluka püüdmiseks – et oleks, millega anda talle kabelimats.

Johngi jõudis rõdule, see oli kahe numbri peale üks.

Olime sellesse luksusesse justkui vangistatud. Linna minna oli päris kauge, pealegi valitses juba kottpime öö, silmitu taeva all kostis tintja jõe vaikne rüma. Tähed ja kuu olid veel tõusmata, kella poolest oli ikkagi veel varajane õhtu.

Mida teha need pikad tunnid homse hommikuni? Päriselt neid kõiki ära ei maga, lisaks unele peaks tegevust juurde leidma.

„Ma panen sauna küdema?” ütles John.

„Sul on saun ka! Muidugi pane!”

Mul oli vaid dušš! Jälle on nad ameeriklast eelistanud!

Saun oli koos basseiniga, polegi vaja Obi karata, kus jõehaid või teab mis muud koletised võivad su jala ära kaksata. Isegi värsked kasevihad rippusid ootevalmilt seinal. Kust need on toodud? Ümbruskonnas ei kasva mitmesaja kilomeetri raadiuses ainukestki puud! Helikopteri erireisiga kaugest taigast, ah?

Duširuumis ootasid igasugu šampoonid ja muud peened pesemisvärgid, isegi kilepakendis hambahari ja pisike tuub pastat, ilmselt üheks korraks kasutamiseks.

Täismäng.

John lülitas elektriahju tööle. See oli Soome päritolu, ameeriklane tundis seda värki nagu oma peopesa.

Telekat ei saanud käima, vajuta missugusele nupule tahad, olgu puldil või aparaadil. Ikka ei võtnud valgust sisse, kuigi juhe oli ilusti seina küljes kinni.

Laskusime päratutesse ja pehmetesse, valgetesse, pitsiliste linadega kaetud tugitoolidesse, kuhu võinuks uppuda.

„Soomes räägitakse, et Tallinnas Viru hotellis on salamikrofonid, kas siin ka?”

„Kindlasti! Kindlasti kuulasid nad Kekkoneni pealt, kindlasti kuulavad meidki.”

„Ameerikas ja Soomes võib pealtkuulamise pärast vangi panna. Siis, kui selleks ei ole kohtu luba.”

„Ameerikas ja Soomes! Sa oled Venemaal, sa oled Nõukogude Liidus, John!”

„Seda küll. Aga ma olen ka Neenetsimaal. Hea küll, Jamaalimaal!” ütles John.

„Mis sellest? Kas sa mõtled, et julgeolekul on neenetsite vastu mingi aukartus, et siin peaks demokraatia kehtima? Huvitav, kas neil on eesti keele spetsialisti? Huvitav, kes neile meie jutu ära tõlgib? Huvitav...”

Uskumatu, et meie reis algas alles täna hommikul! Uskumatu, et me polnud Johniga eile veel teineteist näinudki!

1 Ameeriklane, vn k. [ ↵ ]

2 Võltsparaadlikkus, potjomkinlus vn k. [ ↵ ]

3 Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei oblastikomitee, rajoonikomitee ja linnakomitee. [ ↵ ]

4 Tere tulemast, ing k. [ ↵ ]

5 Siin ja edaspidi: tervitus neenetsi keeles. [ ↵ ]