Читать книгу Aja kirju - Olev Remsu - Страница 10

VÕIMSAD RAHVUSLIKUD HOOVUSED mühavad meie ühiskonnas.

Ma usun, et mühajad võib jagada kaheks. Ühed, keda juhib midagi instinktitaolist, ja teised, kes üsna teadlikult on otsustanud: nüüd on aeg vajutada sellele nupule, selle nupu all võib olla vähk, kes mu viimaks ometi kõrgele lennutab. Vahest on eeskujuks ülelahehullud perussuomalaiset või võõrleegioni veteran Jean-Marie Le Pen sealt kaugelt Pariisi-maalt.

Võimalikud eeskujud siiski Karjalat või Ruhrgebieti tagasi ei soovi, meil poolt Petserimaad ja Narva-tagust nõutakse. Meil ollakse paavstist paavstimad. Koostatakse apelle, kaevatakse kohtusse ministreid ja riigikoguliikmeid, lüüakse kõvasti lokku nii internetis kui ka mujal, köetakse üksteist aina käredamaks. Vennad, meile on tehtud ülekohut, seda me ei jäta!

Ega siin oska muud öelda, kui edastada rõõmusõnum Lennart Merile: taevas on meile selgi puhul appi tulnud, mustanahaline on Tallinna volikokku valitud.

Aga siiski. Mis selliseid instinkti-käremeelseid tagant kihutab? Eluruumivajadus? Zooloogiline territooriumihõivamise tarvidus?

Mulle tundub, et meie ägedad ja veel ägedamad rahvuslased on unustanud ajaloo, isegi lähiajaloo. Mis teha, kui kirg möllab ja pimestab.

Ometi tõestab terve 20. sajand: mida radikaalsem on olnud rahvuslus, seda suurema katastroofi on see toonud riigile ja rahvale. Meenutame Hitlerit, Mussolinit, poolakaid, ungarlasi, rumeenlasi, serblasi, horvaate ja teisi, kui piirduda ainult Euroopaga. Ja kui võimsalt on domineerinud britid, kes pole kunagi rahvuslased olnud, oma impeeriumigi lõid pragmaatikast lähtudes. Millist kasu aga annaks meile Petserimaa? Turismi saaks arendada piiri- ja viisarežiimi reguleerimisega, mitte Irboska kindlust ja Petseri kloostrit enda käes hoides.

Kui nüüd küsiks: mida on meile rohkem vaja, kas lisaterritooriumi või puhast emakeelt?

Kust ma selle võtan?

Ma olen interneti vahendusel lasknud pilgu üle joosta rahvuslaste mitut sorti programmidest, minuni on jõudnud mõned karjatavad kettmeilid, ma ei ole leidnud neist keeleprobleemide puudutamistki. Küll aga keeleapse ja suisa õigekirjavigu. Kui aga eestlane eksib emakeelereeglite vastu, siis ei pea ta oma rahvusest ja meie kultuurist lugu. Ma rõhutan: eestlane!

Kuulsin televiisorist, et üks minu meelest teadlik momendikasutaja planeerib valituks osutades sisse seada Tallinna asjaajamise keeleks eesti keele, selle mittemõistja võib kasutada tõlkebüroo lahket teenust, makstes priske kopika.

Mida sellega taotletakse? Uut pronksiööd? Või on see hoopis riugas häältelisa teenimiseks lasnamäelaste sõbrale?

Keel on muidugi meie identiteet, teisi meil ei ole.

Me oleme oma põhja- ja suuresti ka lõunanaabritega ühtmoodi luterlased, vähemalt luterliku tagapõhjaga. Meil on lätlastega enamvähem ühesugune ajalugu. Me oleme oma kõigi kolme naabriga üht rassi, me ei erine neist ei temperamendilt ega välimuselt. Meid ei lahuta piirimeestest kõrged mäed ega laiad veed, meil on vaid üks ja ainus asi, mis meid eestlasteks kinnistab – meie keel. See on meile nii loomulik, et teinekord seda ei märgatagi.

Leidub rahvaid, kelle enesemäärangus on keel hoopis olematu või kolmandajärguline, meie nende hulka ei kuulu.

Julgeksin öelda, et nõukogudeaegsed keelehooldajad tegid eestluse heaks rohkem kui mõnigi teine. Ja olgugi et meil on tänagi märkimisväärne hulk pühendunud inimesi (keelekorraldajad, sõnastikeloojad, toimetajad, korrektorid jne), kes teevad tänuväärset keeletööd, tundub siiski, et meie ühiskonna keskne jõud on oma identiteedile selja pööranud.

Internetti ja Facebooki ära vaatagi! Tundub, et mõned isandad mängivad seal nimme keelega, ei tunnista ka suuri algustähti, otsekui kuulutades: jama, puhas jama on see õigekeel! Mina olen väljapaistev isik, ma kirjutan, kuidas tahan. Andrei Hvostov võttis üles funktsionaalse kirjaoskamatuse teema, kui siia lisada käegalöömine ortograafiale, siis saame kokkuvõtteks rahvusliku nihilismi.

Vaat see oleks õigete rahvuslaste tegevuspõld. Nemad aga tahavad hõivata venekeelseid territooriume.

Meie austus oma keele vastu pole siiski päriselt kadunud, see on kuskil peidus, lööb välja instinktiivselt seal, kus poleks vaja.

Meenutame üldrahvalikku ilkumist ei kommentaari puhul, mis pole kadunud tänasekski. Nii, selmet ülendada ennast oma emakeele täiusliku valdamisega (või vähemalt pürgimisega selles suunas), kasutatakse seda tigetsemisrelvana.

Tegelikult peaksime me kõrgelt hindama iga mitte-eestlast, kes püüab rääkida meie keelt. Nemad peaksidki olema ainsad, kellele me võiksime lahkelt lubada hääldus- ja kirjavigu. Täname, et proovite! Aga meil lubatakse vigu endile, teistele mitte! Pea peale pööratud maailm.

Äsja sain riigiasutusest e-kirja, milles ei olnud täpitähti. Sõnaline väljendus ja lausestus olid siiski päris talutaval tasemel, nende kohmakust ma ette ei heida.

Kas rahvuslik nihilism on maad võtnud juba sellistes institutsioonides? Meie keele omapärast loobumine peab olema ilmselt ministri tasemel langetatud otsus või kui ei ole, siis ei halda vastav minister oma võimkonda. Luges hoopis raha, osta tapitahtedega programm tuli odavam, lõi käega meie emakeelele, meie identiteedile. Või tegi seda kantsler.

Peaks suunama meie rahvuslikud hoovused õigesse sängi.

Mis oleks, kui võitleks Petserimaa tagasisaamise asemel hoopis oma keele nimel? Parlamendis võiks ühe sammuna algatada seaduseelnõu, et valitsusasutusest ametniku koostatud kirjavigadega dokument on kehtetu. Pange tähele: ametniku koostatud.

Lihtpõrmulised, kaasa arvatud mitte-eestlased, võivad eksida nii palju kui kulub. Muidugi haaravad siit kinni ka paragrahviväänajad advokaadid, kes leiavad siit konkse, mille abil suurendada oma niigi suuri tulusid, kuid mis parata – pole head ilma halvata, pole kunagi olnud. Ometi oleks see samm meie põhiseaduse preambulinõudmise täitmiseks – tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.