Читать книгу Aja kirju - Olev Remsu - Страница 8

NÕUKOGUDE AJAL OLI KA apoliitilist absurdi. NLKP Keskkomitees sündinud apoliitikat. Sest ilma selle vägeva asutuse otsuseta ei sündinud midagi tollel hiigellahmakal, isegi hiir ei julgenud krõbistada ja pilv taevas sõuda. Ja ühel kenal päeval võetigi kõrgel vastu otsus, et seal kaugel-kaugel tuleb hakata tõhustama loomakasvatust. Tõhustama oli propaganda üks lemmiknämmutusi. Ent kuidas seda teha, kui juba oma pool sajandit ei olnud seal kogemusi? Või polnud kunagi olnud. Pilgud pöörati Eesti poole, las veavad need tublid kolhoosnikudsovhoosnikud loomad kohale. Meie parteiärikad haistsid tulu. Tundus raha lõhna. Aga ka ilma selleta tulnuks otsus ellu viia. Ainsa ropsuga tekkis Eestis kolm tõuloomade varumise kontorit. Tartu oma Vaba tänaval Karlova ja Ropka piiril, Tallinna oma Luigel (paarkümmend kilomeetrit linnast väljas Raudalu ehk Viljandi maanteel) ning Tapa oma Kadrinas.

Ja nii hakkasidki kolhoosid-sovhoosid sinna ja tänna vedama oma lihtkarja. Tõuloomade kirja läks iga viimne pudulojus, sest mis on Eesti NSVst, see on väärt tõugu. Pullid, kuldid, oinad ja täkud pandi armutööle, kari muudkui sigis, vasikad-mullikad, põrsad, uted ja varsad tiriti vagunitesse, ja aidaa! Tulu tuli, Moskva maksis kõik kinni. Kolhoosid-sovhoosid ei jaksanud koguni nõnda palju anda, kui suur kodumaa nõudis. Et partei otsust täita, anti võimalus lisakopika teenimiseks ka eraisikuile. Nendegi tõprad loeti kõik tõutõbrasteks, sest muud vedada ei tohtinud.

Ja nii täitusid Tartu ja Kopli kaubajaamades ning Tapal sajad ja sajad vagunitäied, itta ja lõuna poole veeresid kümned ja kümned rongid paarikümne aasta jooksul. Rõhutan: ei olnud stalinistlikku rekvireerimist, olid juba Kossõgini (läbikukkunud) majandusreformide ajad, Eesti põllumajandusele oli see äri kasulik, ehkki mitte briljantpuhas. Aga noisse kaugetesse punktidesse veetud kari oli kindlasti paremate tõuomadustega kui sealsed pudulojused, nõnda et Usbeki või Kabardiini-Balkaaria põllumehe pilgu järgi oli tegemist ikkagi tõuloomadega. Ja neile langes kogu see sõra- ja kabjavägi sülle tasuta. Ja kes see kingitud hobuse suud uurib? Seda enam, et kingitud karjal lasti hea maitsta, kohapeal minu teada mingit karjakasvatust arendama ei hakatud. Uurisin otspunktides, et mida te selle ammuva, määgiva, hirnuva ja röhkiva varandusega peale hakkate, ning kuulsin ikka vastuseks: talve see kari üle ei elaks, pole lautu-sigalaid-talle, nõnda et etem on kohe tapamajja viia. Lõpnud loomaront ei kõlba ju süüa.

Ja kas leidub sihukest gurmaani, kes eristaks tõu- ja lihtloomašašlõki mekki? Nõnda et Eesti poolelt küll kerge sohk, kuid kes seda märkas? Ja Nõukogude majandus seisneski ainult sulitsemises, muidu see oma savijalgadel püsti ei seisnud.

Nali naljaks, ent mina tahaksin kord lugeda täpseid statistikanumbreid, kui palju loomi üldse välja veeti, missugustesse punktidesse ning kui palju meie kolhoosid-sovhoosid-lihtpõrmulised sellega teenisid.

Oli elukutselisi saatureid. Niisugune oli loomavedaja ametlik nimi. Oli olemas koguni saaturi tunnistus, mis andis teatud õigusi raudteel, võisid osta vaksalis pileti ka siis, kui need olid ammu välja müüdud. Ja ilma sabas seismata! Professionaalid küütisid aasta läbi. Saaturite põhimassi moodustas ikka juhuelement: eluheidikud ja hipitsejad, viimaste hulgas seiklejad, tudengid ja boheemlased. Meie vedasime ainult suvel. Oli ka krimkasid, kes olid tätoveeringute järgi kohe ära tunda. Oli äritsejaid, kes lõid kokku võrdlemisi suurt raha. Nõnda et kirjumast kirjum seltskond. Kui läksid esimest korda, siis lasti sul nädal-paar stardikohas rühmeldada, loomi sööta, lautu puhastada, heina tassida, vaadati üle, mis loom sa oled, kas kõlbad loomavedajaks.

Tegelikult oli inimesi tihti puudu, nõnda et tippvajaduse ajal said sõitu ka ilma, et sind oleks enne järele proovitud. Ma tean juhuseid, kus loomaveokontori juhataja käis Tartus aadresside järgi tuttavaid saatureid kodudest kutsumas. Koputas uksele ja ütles: tule, tule, saad kohe täna teele!

Leidus inimesi, kes olid spetsialiseerunud ainult pealelaadimisele. Ise nad sõidus ei käinud, kuid tirisid sul loomad vagunisse, tassisid heinad ning muu koli sisse. Sugugi mitte jumalamuidu, võtsid oma töö eest kümme-kakskümmend ruublit.

Mina vedasin ainult mullikaid. Inimesel olgu kindel eriala, siis teeb ta oma tööd hästi! Veeti ka lehmi (siis olid saatureiks lüpsinaised), hobuseid-varssasid, pulle, sigu, harva koguni lambaid. Ma olen näinud, kuidas pull ühes peatusjaamas rööbaste vahel kappas ja möirgas. Oli teine rabelenud end köidikuist lahti ja hüpanud vagunist välja. Kõik hinged püüdlevad vabaduse poole, mitte ainult inimesed. Viimaste esindaja, seltsimees militsionäär, pidi looma oma relvast maha laskma, kuna see tuiskas juba inimestele mõeldud vaksalisse. Küll paugutas, enne kui pihta sai. Samuti olen näinud, kuidas vagunis perutav hobune lööb oma kabja läbi vaguni küljeseina. Ka see loom teenis kuuli, sest inimesed ei saanud seda jalga kuidagi tagasi sisse surutud, raplev suksu murdis säärekondi.

Tavaliselt koosnes loomaešelon kahest kuni neljast-viiest vagunist, kuid ma olen ise näinud 50-vagunilist giganti. Ja välja läks see Tartust. Meie teed ristusid täiesti juhuslikult Buis, ühes Kostroma oblasti sõlmjaamas. Oi, kui palju oli seal tuttavat rahvast! See kirjamees, see laulja, see näitleja, see ja see, kõik natuke või rohkemgi kui natuke tuntud nimed. Puhas kohtumisrõõm! Ma juba ütlesin, et mul ei ole täpset statistikat, kuid mulle tundub, et näitlejaid oli boheemsaaturite hulgas kõige rohkem.

Seismist oli rohkem kui veeremist. Sõlmjaamades haagiti koosseisud lahti, moodustati uued vaguniteread ning see võttis aega. Vähemalt mituteist tundi, mõnikord isegi paar päeva. Kui olid julge, ei kartnud, et rong vahepeal minema sõidab (või et keegi su vagunit tühjaks ei varasta), siis võisid kohalikus linnas tiiru teha. Eriti pikad peatused olid alati Bologojes, raudteekeskuses Moskva ja toonase Leningradi vahel, nõnda et mina tunnen seda armetut kolgast nagu peopesa. Vahel (nagu nüüd kirjutades) tabab mind nostalgialaks, tunnen, et peaks minema vaatama, kas kõik on ikka vanamoodi, nõnda nagu „minu ajal“.

Vagunisse mahtus neliteist mullikat, kõrge kuhi risttahukakujulisi heinapalle, kaks veetünni, lisaks muudki varustust: hang, kirves, taskulamp, ämbrid. Kontor andis kaasa töökitli, kindad ja kalossidki. Kui sa olid vastutustundeline, söötsid-jootsid loomi kaks-kolm korda päevas ning hoidsid vaguni puhta, jätkus sul tööd kõige rohkem pooleteiseks-kaheks tunniks päevas, ülejäänud aja istusid vaguniuksel, kõlgutasid välja jalgu ning nautisid loodust, tundsid mõnu alistatud kaugustest. Või vedelesid heintel ning lugesid edasi kodus pooleli jäänud raamatut. Sõnnik tuli vagunist heita sõidu ajal rööbaste kõrvale. Asulatevahelistes kohtades! Mina olen korra tabanud perroonil valvel seisnud ja kollast lubasaua käes püsti hoidnud jaamakorrapidaja punast mütsi. Olgu siin enesepuhastuse korras üles tunnistatud, et see ei juhtunud kogemata. Nooruses sai ikka pulli tehtud küll, seda isegi mullikaid vedades. Kauge korrapidaja, palun sult vabandust!

Mõnest kohast, näiteks Usbeki küladest läbi veeredes tabas vagunit kivirahe – poisikesed ei sallinud võõraid.

Oli sihiks Ukraina või Moldaavia, kestis sõit umbes nädala. Kui Kaukaasia-kant, siis üheksa-kümme päeva, sama kaua vurasid vagunid Põhja-Kasahstani. Ent Kesk-Aasiasse kulges teekond juba kolm-neli nädalat. Kõrbet või steppi läbides küttis plekist katuse all vaguniõhu teinekord jõletult palavaks, siis piinlesid koos oma sarvelistega. Loomad olid kuumaga jälle loiumad ja rahulikumad, ainult jõid kõvasti. Vaeva oli nendega vähem kui jaheda ilmaga.

Mina vedasin kokku 18 korda, viimane raks koguni suure loomaveoautoga, siis läks teekond Udmurdimaale. Nõukogude Liit lagunes juba ning raudtee streikis. Ma tean üht inimest, kes vedas 33 korda. See on varalahkunud Tartu soojaettevõtja Tiit Veeberi ema Salme Veber. Vahest just selle tõttu on kangele memmele antud nii pikk iga, üle saja aasta? Kolmkümmend kolm peaks olema rekord või on vähemalt üsna rekordilähedane saavutus. Seda enam, et Salme Veber vedas ainult oma puhkuse ajal, tema ei olnud professionaal, kes aasta läbi sõidus käis.

Paljud saaturid ajasid äri. Võtsid kaasa asju, mis Venemaal olid hinnas, ning müüsid seda peatusjaamades. Kohalikud teadsid: kui saabub loomaešelon, peab minema devkat ostma. Hästi läksid kaubaks lasterõivad, sukkpüksid, kosmeetika. Eriti minev tavaar oli kilekotid. Nende eest, mis Eestis maksid paarkümmend kopikat, sai kolm kuni viis rubla. Mida uhkem pilt või kiri, seda kallim! Ja kotil ei tohtinud olla ainukestki venekeelset sõna, muidu ei võetud. Tartu kammivabriku toodetelt eemaldati atsetooni abil märkus Cделано в СССР, ja kott läks nagu soe sai. Bisnismenidel oli kaasas neid sadu. Rublad jooksid jõgedena. Mäletan juhust, kui üks kott toodi müüjale tagasi – sellel oli reetev märge kogemata kustutamata jäänud, ostja oli selle hiljem avastanud. Ja ei kõlvanud! Taheti välismaist.

Leidus neidki, kes tegid rahaks ka varumiskontori poolt kaasa antud varustuse: tünnid, viglad, ämbrid, kirve, raudnaelad, nöörid. Müüdi maha isegi loomadele mõeldud hein ja jõusööt. Viimast kutsuti toona üksmeelselt kombikormiks ning teatud hetkest alates seda enam mullikate vedajaile kaasa ei antud – niikuinii ei lähe sihtotstarbeliselt.

Ma ei taha endale õlale patsutada (kuigi ma ju seda teen!), ent minu jaoks oli see värk kuidagi madal ning mina ei parseldanud.

Mis vedas mind loomi vedama? Ei hakka salgama ega teesklema. See oli kauguste kutse, rännukihk. Ja teisele kohale paneksin ma raha. Maksti kõvasti. Kui olid üksinda vagunis, teenisid üle 20 rubla päevas. Meenutan: stipp ülikoolis oli 35 rubla kuus. Vedasin ka vabakutselise-boheemlaspõlve aegadel, siis ei saanudki ma mujalt palka. Kui viimaks koju tagasi jõudsid, ootas sind kontoris 300–400 rubla, kusjuures enne väljasõitu oli antud avanssigi, seda sihtkoha kaugusest sõltuvalt kas mõnikümmend või sadakond ruublit.

Minu jaoks algas asi seal, kus teistele lõppes. Nimelt mahalaadimisjaamas. Sealt oli ligem pääseda Siberisse ja põhja, isegi Vene Arktikasse. Loomavedu kasutasin ma seikluste stardijoone kaugele ette nihutamiseks. Nõnda said kauged kohad läbi vänderdatud.

Paljud sõidukaaslased on ikka ja jälle elavatena silme ees. Üks kena neiu. Üks viienda põlve arst. Üks filmi- ja üks teatrinäitleja. Üks astronoom. Ja paljud teised. Tänan teid hea seltskonna eest!

Igal ajastul on oma kordumatud eripärad. Loomavedamine niisugusel kujul ei tule enam eales tagasi. Ma usun, et asi on väärt üht stendi nii põllumajandus- kui ka eesti rahva muuseumis.