Читать книгу Aja kirju - Olev Remsu - Страница 11

KAS KEEGI TEAB EUROOPA RIIKI, mille piirid poleks 20. sajandil muutunud, mille piire poleks rikutud? Andorra ja San Marino on valed vastused. Õige on Šveits ja Liechtenstein.

Euroopale on omane pigem Poola linna, Podlaasia vojevoodkonna pealinna Białystoki kibe saatus. See linn on möödunud sajandil kuulunud 13 riigi koosseisu. (Kes hakkab lugema, ärgu unustagu Valgevene Rahvavabariiki, Leedu Vabariiki, ka on Nõukogude Venemaa ja Nõukogude Liit loetud eri riikideks nagu ka Poola Vabariik ja Poola Rahvavabariik.) Niisugune on karm tõde. Usun, et siit vaatab vastu inimese loomus.

Euroopas on see häda, et piire püütakse kehtestada igaveseks. Veidi targemad on olnud mõned aborigeenrahvad, kes on omavahel sõlminud ajutisi ja liikuvaid piire. Korjakid ja itelmeenid Kamtšatka kandis sõdisid omavahel mitu tuhat aastat – järelikult tegid nad seda põhjalikult, võime oletada, et nad teadsid piiride pidavusest märksa rohkem kui meie. Üllatavalt pragmaatiliselt arvestasid kirjaoskamatud lepingusõlmijad seal kaugel Kaug-Idas aastaaegu, sambla (poro põhitoit) kasvu ja muid tähtsaid tegureid ning sõlmisid vaherahu järel ajutised piirid. Et niikuinii läheb kunagi sõjaks, loodame, et vähemalt niikaua vastu peab.

Euroopa pikim sõda kestis vaid tühised 107 aastat ning on selle järgi ristitudki Saja-aastaseks sõjaks. Ehk pole Euroopa piiride küsimuses veel küpseks saanud?

Meenutame Euroopa julgeoleku ja koostöö konverentsi Helsingis 1975. aastal, mille sätetest kinnipidamisel poleks me tohtinud taasiseseisvuda. Jumal tänatud, et neid ei järgitud, lasti asjadel kujuneda loomulikku, piiride muutumise teed. Seejärel meenutame Budapesti memorandumit 1994. aastal, mis garanteeris jäädavaks ajaks Ukraina terviklikkuse – ka sellest pole kinni peetud.

Rääkida Euroopas igavestest piiridest tähendab justkui don Juani truudusvannet oma järjekordsele nii-öelda objektile.

Tartu rahu sõlmiti 2. veebruaril 1920, sellega kehtestus Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vaheline piir, mis lühikest aega oli piiriks ka NSV Liidu sees ENSV ja VNFSV vahel. 15. augustil 1945 määras Stalin Setumaa idaosa koos Petseri linnaga Leningradi oblastisse, nädalapäevad hiljem vast loodud Pihkva oblastisse. Meie riik kaotas ligikaudu 40 000 inimest, mis moodustas viis-kuus protsenti rahvastikust. Territooriumikaotus oli samuti viis-kuus protsenti.

Muuseas, pärast augustit 1944 muutus ENSV peaaegu täielikult eestlaste maaks, kahjuks vaid lühikeseks ajaks.

Tsaariajal Pihkva kubermangu koosseisus olnud Petseri linn oli tulnud Eesti Vabariigi koosseisu Tartu rahu jõustumise järel põhjusel, et Eesti sõjavägi oli linna Vabadussõja käigus… mida kirjutada?… Kas vabastanud? Või vallutanud? Ütleme neutraalselt, et võtnud. Muide, seda verbi armastas Stalingi, alles tema surma järel hakati rääkima Saksamaa ja teiste maade linnade vabastamisest Teise maailmasõja lõpuaastatel Punaarmee poolt. Vahest täitub kellegi süda praegugi uhkusega seda Petseri-seika meenutades? Territooriumiiha on zooloogiline…

Narva administratiivne kuuluvus on aga erakordne. Linn oli kuni 1917. aastani Petrogradi kubermangu Jamburgi maakonna koosseisus, siis korraldati seal rahvahääletus ning 80 protsenti elanikkonnast otsustas ülemineku kasuks Eestimaa kubermangu meie uutes piirides. Aasta alguses oli Eestimaa kubermanguga liidetud eestlaste alad Liivimaa kubermangu põhjaosas. Muuseas, Narvas valitsesid tol hetkel bolševikud.

Miks Stalin ei liitnud Leningradi oblastiga Narva linna, piirdus vaid Narva-tagusega? Me ei tea, aga vahest peitus põhjus referendumis?

Miks Stalin ei korraldanud 1944. aastal ära võetud piirkondades Narva taga ja Setumaal referendumit? Propagandaüritust, mida oleks reklaamitud kui sotsialistliku ja Nõukogude demokraatia pidupäeva? Rahvaküsitluse tulemus oleks muidugi olnud ette teada, omistatakse ju Stalinile temale iseloomulik sarkastiline repliik: tähtis pole mitte see, kes kelle või mille poolt hääletab, tähtis on see, kes hääli kokku loeb. Võib-olla oli 1944. aasta tema jaoks liiga ärev, et korraldada suuremaid ettevõtmisi, ei tahetud rahvast aktiveerida.

Alates Eesti taasiseseisvumisest on tehtud katseid kehtestada taas Tartu rahu järgne piir, mille Nõukogude Venemaa deklareeris lepingu sõlmimise ajal igavesti kestma. Väga huvitav on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna auesimehe, president Arnold Rüütli öeldu, et temal olnud Eesti Vabariigi ülemnõukogu esimehena Venemaa presidendi Boriss Jeltsiniga maha tehtud, et Eesti saab vana piiri tagasi. Kas uskuda? Ehk tulevad kunagi välja dokumendid, mis seda kinnitavad või siis ei kinnita. Igatahes tõestab see Rüütli arusaamist riikide suhetest, tema meelest oleneb palju riigijuhtide subjektiivsusest, nende omavahelistest suhetest. Ja kui nii, siis on meil veel vähem põhjust rääkida igavestest piiridest.

Lisaks Rüütli versioonile on tehtud ka muid katseid nihutada piir Tartu rahu järgi määratud joonele. 2. septembril paigaldas rühm kaitseliitlasi Leningradi oblastis Komarovka külas kaks Eesti Vabariigi piiriposti vanale piirile. Kindlasti oli postide seadjate hulgas ausaid ja lihtsameelseid, rahvuslikus vaimustuses tulipäid, ent julgen oletada, et operatsiooni mõtles välja ja käivitas Vene eriteenistus siinsete agentide initsiatiivil ja juhtimisel. Oleks see intsident kestnud kauem, oleks Moskval olnud ettekääne meile sõjavägi saata, püüda peatada taasiseseisvumisprotsess ja korraldada näiteks Ida-Virumaal referendum küsimusega, kumba liiduvabariiki kuuluda soovitakse. Mäletame, mida Stalin kostis hääletajate ja häälte lugemise kohta.

Idapiir pole meie ajaloos ainus probleem. Ka lõunapiiriga on olnud möödunud sajandi teisel aastakümnel tegemist, peamiselt vaieldi lätlastega Valga/Valka ning Heinaste/Ainaži linna ning Ruhnu saare pärast. Eesti esines siin Vabadussõja võitja ja lätlaste vabastaja positsioonilt, nõudis segarahvastikuga asustatud alasid endale. Eesti Ajutine Valitsus kuulutaski 1919. aasta alguses vaidlusalused alad meie omaks. Konflikt pidi kasvama lausa sõjaks, ajakirjanduses see puhkeski. Ka meie ülemjuhataja Johan Laidoner ei välistanud sõjategevust.