Читать книгу Meedium - Olivia Mind - Страница 4

Ma ei teadnud, kuhu see kõik viib. Püüdsin käsi vabastada, jäme köis hõõrus naha verele. Tegelikult ma ei kartnud, lihtsalt see silmipimestav valgus, mis tookord juba aias oli mind kõnetanud, võbeles kuskil siinsamas, teadsin, et ta on seal, kes või mis see iganes ka oli, sest tal ei olnud nime, ma ei olnud kunagi talle nime pannud. Minu jaoks oli ta lihtsalt valgus.

Alles siis, kui esimesed kollakad leegid nina välja pistsid, tabas mind äkkselge valu, mis lõi hoobi otse mu südamesse ja seal – seda teadsin ma surmkindlalt – istuvad kõik minu mälestused, kõik minu unistused, mu unenäod, inimesed, keda armastasin. Just inimestest võis lahkumine olla valus, kuid nõndaviisi nagu ilmus mu valgus, nõndaviisi jõudis kohale ka mu surm. Ja kui esimesed leegid mu kleidiserva puudutasid, said surm ja valgus minus üheks ning ma taipasin, et surm oli valguse teine vorm.

Ma lahustusin elementideks, kõigepealt kadus nägemine, seejärel kaotasin võime tunda lõhnu ja maitseid, siis tundsin, kuidas keha kaotas võime liigutada, keha lagundas ennast. Lasin end sellest maailmast aeglaselt lahti, ja kui esimesed tulekeeled mu ihu puudutasid, tõstsin oma teadvuse üles pealae kaudu, väljusin kehast, mille ma nüüd maha jätsin.

Olin teinud seda palju kordi, kuid iga kord vapustas see meeletu jõud mind endiselt ja ma teadsin, et selle kirjeldamiseks ei ole sõnu, seda saab ikka ja jälle vaid kogeda.

Alla vaadates nägin meelehärmiks, et linnuse õuele oli veelgi inimesi juurde toodud, peamiselt naisi. Iseäranis üks, Lilian oli ta nimi, mustade pikkade juustega naine, paistis teiste seast silma. Ta oli magnetiline, seda ei saanud teisiti kirjeldada. Võisin ta piinu vaid ette kujutada, kuid lohutuseks saatsin talle pähe mõtte, et enne surma võetakse ta ära, et enne piinarikast valu, sekundi murdosa enne lõplikku hoopi, lahkub teadvus ta kehast.

Ma lootsin kõigest väest, et mu järgmine elu saab olema parem.