Читать книгу Meedium - Olivia Mind - Страница 6

„Vabandage, kas see koht on vaba?“ Vastumeelselt tõstsin pilgu, et näha enda ees mingit imelikku tegelast seismas. Poiss, kes nägi välja nagu tüdruk (või oligi ta tüdruk), kandis madala kontsaga kingi, kummalisi riideid, mis kindlasti sobiksid mõlemale soole. Kitsaid musti teksaseid, liiga suurt jakki ja halli T-särki. Märkasin, et ta ripsmed on värvitud, kuid ometigi kuulus hääl meessoost isikule. Ja tema soeng jättis veelgi imelikuma mulje. Lühikesed juuksed, aga mitte poisipea, kuid samas piisavalt pikad, et sobida tüdrukule.

Vaatasin ringi, tõepoolest oli kohvikusse inimesi juurde tulnud ja suurem osa laudu hõivatud. Võtsin kõrvaltoolilt käekoti ja asetasin selja taha. Ta istus ettevaatlikult toolile, hoidsime aupaklikult viisakasse kaugusesse, et mitte teineteist häirida. Tajusin, et ta on taktitundeline ja empaatiline inimolevus. Süvenesin uuesti töösse.

Laanisto oli ametlike paberite koopiad korrektselt mappi pannud: kaubalaev (registreeritud Maldiividel), lastiks põhiliselt tarbekaup, suurem osa kaupa Hiinast (odav hind), väljavõte kellegi nooreminspektori aruandest (tema kahtlustused arvatava relvaveo kohta). Kõige all lebas koopia, kuhu numbrite jada lõppu oli kirjutatud – radarid registreerisid anomaalia (kadus, ilmus, kadus, ilmus). Jäin mõttesse. Viimati paluti mul leida kadunud isik, see aga oli midagi uut. Selle juhtumi puhul vajasin pisut enam ettevalmistusaega, tavaliselt helistas Laanisto mulle juba järgmisel või ülejärgmisel päeval. Meie koostöö oli alanud mõned aastad tagasi, esimesel korral anti kätte ühe isiku foto, pidin rääkima, kes ta on, mida teeb, mis temaga on juhtunud. Nende üllatuseks klappis minult saadud info olemasolevate andmetega isiku tausta kohta. Tookord ütlesin midagi sellist, mis neile edasiminekuks vajaliku juhtlõnga andis.

Laanisto oli vaikne ja sõbralik mees. Kinnise loomuga, osav ja põhjalik uurija. Tema analüütiline mõistus töötas hämmastavalt kiiresti. Laanisto ülemus, ma ei teadnudki täpselt tema auastet (mind ei huvitanud kunagi auaste), oli kergesti ärrituv mees, kelle karmi pinna all peitus suuremeelne süda. Viimasel ajal helistasid nad mulle üpriski tihti, kui vajasid sõltumatult vaatlejalt teistsugust, alternatiivset infot. Kord küsis Laanisto mu käest lapsepõlve kohta, vaatasin talle vaid pikalt otsa ja ei öelnud midagi. Signaal jõudis kohale ja ta ei pärinud enam.

Kohvikusse sisenes kamp noorukeid. Nendega tuli kaasa agressiivne energia. Valjult ropendades hõivasid nad kõrvallaua, kolistasid toolidega. Hetk enne seda, kui üks neist toolil tahapoole nõjatudes väljakutsuva pilgu minu androgüünse lauakaaslase poole heitis, panin käed sülle. Konflikt heljus juba õhus. Turris juustega jõujõmm mälus nätsu ja vahtis mu lauakaaslast. „Kuule, sina seal, mingi emo oled vä?“ Mul polnud aimugi, mida see emo tähendas, aga tajusin, kuidas kohvikus häälesumin koomale tõmbus ja mingi must pilv laudkonna endasse mähkis. Minu lauakaaslane võpatas. Ta tõusis püsti ja tahtis hakata väljapääsu poole minema. Vale käik, mõtlesin ma, oleksid pidanud paigale jääma.

Ta jõudis vaevu kaks sammu astuda, kui teismeline nooruk talle ülbelt jala ette pani. Järgmisel silmapilgul toimusid välgukiirusel kaks asja. Mu lauakaaslane haaras vasaku käega tuge otsides minu õlast ja mu kohvitass liikus ülihelikiirusel kamba lauale. Ja mitte ainult minu kohvitass, vaid ka tema ja lähima kolme laua tassid. Ükski tassidest ei läinud katki. Üks kohviku külastajatest karjatas, sellest piisas. Ruumis vallandus emotsioonidega laetud energia ja hetkeks ilmus inimeste nägudele spontaanne kontrollimatu tunnetetulv. Seejärel hakkasid kõik erutatult rääkima. Kõrvallauas ütles naine mehele: „Kas sa nägid seda? Tassid lihtsalt haihtusid meie silme all!“

Istusin vagusi. Seekord toimis juba päris hästi, ma vähemalt sain aru, miks ja mille pärast. Lapsepõlves valmistasid esemete iseeneslikud liikumised mulle niisama palju peavalu nagu emalegi. Suuremaks kasvades oskasin lugeda foto põhjal infot, kirjeldada eset või inimest, aga mingi osa psüühilisest jõust jäi endiselt tabamatuks. Ma lihtsalt ei teadnud tõepoolest, kuidas ma seda teen. Võttis oma aja, et üldse jõuda arusaamiseni nähtuse seosest minuga. Aja möödudes kasvasid selgeltnägemise võimed ja esemete muundumine mu läheduses toimus aina harvemini. Ometigi täheldasin ma teatud mustrit: kui kümne meetri raadiuses oli keegi ärritunud või mina olin ärritunud, siis toimus mingi psüühiline muutus energiaväljas, hiljem aimasin juba selle taga otsest seost inimese bioväljaga. Aga endiselt ei teadnud ma, kuidas ma seda teen, teisisõnu: esemete liikumine mu ümber oli kontrollimatu.

Lauakaaslane seisis ikka veel püsti ja vaatas üllatunud ilmel nii meie kui ka nende lauda. Kamp jõllitas omakorda teda. Nad ei julgenud enam piiksatadagi. Rahulolevalt tõusin püsti ja viipasin oma tumedapäisele lauakaaslasele. Koos marssisime välja, selja taga valitsemas vaikus.

„Kuidas sa seda tegid?“ küsis ta esimese asjana, kui välja jõudsime.

„Mida tegin?“

„Noh, neid tasse lennutasid, see oli väga äge, oli see mingi trikk?“ Seda küsides kõikus ta veidralt ühelt küljelt teisele.

Fenomenaalne taju, mõtlesin ma, samal ajal mõistatades tema sugu. Ma ei hakanud keerutama. „Ma ei tea. Trikk see polnud. Kas sinuga on varem veel nii juhtunud, no, no kui välja lähed, mitte et ma tahaks uudishimulik olla ...“ Ta ei lasknud mul lõpetada: „Pidevalt, aga ma olen ikka poiss, kui sa teada tahad saada.“ Selle peale kukkus ta iseäralikult itsitama.

„Ah soo, vabandust, ma ei tahtnud tegelikult isiklikuks minna.“

„Ähh, pole midagi,“ rehmas ta käega.

Olime jõudnud Liivalaia tänavale. „Ma lähen sinnapoole, thanks sulle,“ sõnas ta ja raputas tänulikult mu kätt.

„Pole midagi, ma ei tea isegi, kuidas see toimus.“

„Lase samas vaimus edasi,“ soovitas ta, enne kui minekule pöördus. Mind ajas see miskipärast muigama.

„Sina aga hoia jamadest eemale,“ ei jäänud minagi vastust võlgu.

Koduteel Raua tänava poole jalutades mõtlesin objektile. Tee peal põikasin toidupoest läbi ja ostsin koju kohvi, mangomahla, odrakaraskit, biojogurtit ja kobartomateid. Viimased aju-uuringud näitasid, et inimese aju on plastiline, seda on võimalik mõjutada ja muuta. Kui vaid mõelda, et inimkond ei oska suuremat osa oma ajupotentsiaalist kasutada, siis ma ei imesta, miks me nii palju oma lähimate suguvendade šimpansidega sarnaneme, mõtlesin irooniliselt. Kadunud lüli ahvist arenemisel aga alles otsiti, võimalik, et see kadunud lüli näitas hoopis maavälist päritolu, et olime mõne kõrgintellekti eksperiment, kuid seda ei suutnud inimkonna ratsionaalne ajupool vastu võtta.

Kõiges, mida ei suudetud seletada, asus ego materialistliku käsitluse poolele ning salgas seotuse hingelise ja intuitiivse poolega. Kuid kas see polnud mitte üks kuulus astronoom, kes ütles, et teadus jõuab lõpuks jumalani välja, teisisõnu, teadus universumi arenemise kohta ja kõige väiksema raku, prootoni või neutroni kohta jõuab lõpuks ikkagi välja mingi seletamatu jõuni, mis nähtamatu väljana mõjutab kõike. Progressiivsemad ja ärksamad teadlased juba esitasidki katsete tulemusi, argumenteerisid loogiliselt ja põhjendatult, kirjutasid raamatuid, kuid nad olid vähemuses ja põlu all. Nad pidid kavalalt laveerima, et oma teadlase reputatsioon säilitada, kuid nii mõnigi neist langes klaperjahi tõttu rivist välja, lihtsalt murdus vaimselt, sest materialistlik maailmakord keeldus tunnistamast inimese hinge. Inimene oli saanud jumalaks, teadus oli saanud jumalaks.

Neid mitte eriti roosilisi mõtteid mõlgutades jõudsin koduukseni. Ma elasin eraklikult, ei kuulutanud ega pakkunud teenuseid. Ka ei võtnud ma raha, kuid aeg-ajalt avastasin oma üllatuseks, et keegi oli ikkagi peitnud salamahti ümbriku rahaga kuskile esikusse või jätnud elutuppa kohvilauale. Siis annetasin osa raha lastekodule ja ülejäänu eest ostsin toitu. Ma elasin tagasihoidlikult. Õigupoolest olin ma siin maailmas täiesti üksi, kui välja arvata minu nähtamatud kaaslased, keda ma silmaga ei näinud, aga teadsin, et on olemas.

Esimesed kliendid tulid mu juurde, kui olin umbes kahekümnene. Ma panin nimelt ühele endisele kooliõele taro kaarte ning seletamatul kombel ilmus mu elutoalauale tema kadunud abielusõrmus. Kukkus sulpsatusega tema teetassi. „Mis see oli?“ küsis ta. Paar minutit enne seda oli ta just kurtnud, et kaotas kaks päeva tagasi sõrmuse ära ja kindlasti on see halb enne. Panin ta ette kaardi, mõõkade kuninganna, kui see väike sündmus toimus. Minu jaoks oli see üsna tavaline nähtus, temale mitte. Ta võttis lusika ja õngitses kuldsõrmuse tassist välja. Ma ei unusta kunagi tema vapustatud näoilmet. Esialgne kerge skeptiline suhtumine segunes valjude hüüatustega. „Kas sa tahtsid mind üllatada?“ oli tema järgmine küsimus, mille peale ma mitte midagi ei öelnud.

„Ma ei tea, kuidas see juhtus, on see sinu sõrmus?“ pärisin vastu. Agaralt noogutades käis ta rõõmsalt toas edasi-tagasi. Sel õhtul hakkasin otsima materjali esemete materialiseerumise kohta. Mina ei olnud tõepoolest midagi teinud, ma vaid mõtlesin korraks tema sõrmuse peale. Hiljem ma enam nii kergelt kadunud asju materialiseerida ei suutnud. Arvan, et tollal õnnestus see vaid seepärast, et mu hingeseisund oli äärmiselt puhas ning bioväli väga positiivne. Mu peas ei olnud ühtegi halba mõtet. Aga päris sada protsenti kindlalt ei saa ma ka seda väita.

Pärast seda hakkasid jutud levima ja inimesed tulid abi küsima. Ma väitsin, et nad oskavad end ise samamoodi aidata, usun seda tõepoolest.

Valmistasin raviteed, pesin mäekristalli vee all puhtaks ja panin aknalauale päikese kätte. Pärast asetasin selle oma voodipeatsisse. Jõin teed, kuulasin lõõgastavat muusikat, enamjaolt loodushäältega, eriti meeldisid mulle vaalade ja delfiinide veealused helid.

Nagu arvasin, helistaski Laanisto hommikul.

„Olete valmis, Natali, millal te tulla saate?“ Silmitsesin üksikuid kollaseid puulehti muidu veel nii rohelisel vahtrapuul ja toksisin sõrmega aknalauda.

„Ma tulen kahe päeva pärast.“ Leppisime kellaaja kokku ja lõpetasime kõne.

Möödus umbes viis minutit, kui mobiil jälle vibreerima hakkas. „Vabandage, mina uuesti. Teate, ma mõtlesin, et kas teile sobib, kui seekord toimub seanss nii, et me salvestame? Ja seal võivad juures viibida ka mõned isikud?“

Miski mu sees tõmbus valvele. „Mis isikud?“

„Ma räägin pikemalt, kui tulete. Kas me salvestada võime?“

„Ma ei tea, kas nii saab töötada, kui see ei sega mind, siis võib küll.“

Nõusoleku andnud, vaatasin uuesti aknast välja: üksikut kajakat, kes kriisates prügikasti ründas ja õnnetut musta kassipoega, kes prügikasti alla end hädiselt peita püüdis. Tõmbasin rapsti ribakardina alla ning läksin esikusse. Panin jalga tossud ja selga halli tuulejaki. Viskasin suurest punutud korvist välja kindad ja sallid ning võtsin selle näppu. Taskusse pistsin kajakale söögipoolist.

Hoovis püüdis valge kajakas oma territooriumi kaitsta. Kassipoja hale näugumine kajas üle hoovi. Inimesed jalutasid ükskõikselt mööda. Kummardusin ja piilusin konteineri alla, püüdes kiisuga kontakti saada. Kajakas jalutas prügikonteineri ääre peal ja vaatas mind kavalalt ühe silmaga, teist silma tal polnudki. Vaeseke, mõtlesin ma. Pole ime, et sa karjud. Viskasin talle mõned kaasavõetud kõrvitsaseemned ja ühe väikese sushitüki, mis külmikusse vedelema oli jäänud.

„Ma loodan, et kala maitseb, aga riisi eest ma ei vastuta,“ sõnasin kajakale. Kiisu kössitas nagu õnnetusehunnik konteineri all ning aina näugus. Ta üks kõrvaots tilpnes katkisena ja üleüldse nägi ta räsitud välja.

„Kiss-kiss, tule siia.“ See oli küll tobe. Selle peale ta ei kavatse sealt kindla peale välja ilmuda, kuid minu üllatuseks vaatas kassipoeg mulle otsa ning nihkus ligemale. Rapsasin ta kiiresti korvi, aga ta jõudis siiski tillukese valge käpaga mulle käe pihta äsada.

Kass korvis, läksin kiiresti Faehlmanni tänava kasside turvakodusse ning koputasin uksele. Lühikest kasvu heledapäine rõõmsameelne tüdruk avas ukse, näitasin talle kassi ja ütlesin, et ma tahaks ta endale võtta, aga oskab ta loomaarsti soovitada. Selgus, et ta õpib loomaarstiks.

„Ma vaatan ta kohe üle,“ lausus neiu õhinaga. Kontrollis ta üle ja sõnas, et see on emane kiisu. „Vaat siis,“ laususin ma ja andsin talle taskus vedelevaid euromünte. Koju minnes mõtlesin, et esimese asjana pean selle väikese räpakoti puhtaks pesema.

Kodus otsustasin teda siiski pesuga mitte liigselt ärritada, valasin talle pisut vett peale ning hõõrusin ettevaatlikult haisust ja muust saastast puhtaks. Ta talus seda vapralt näugudes. „Tubli,“ ütlesin. Tüdruk oli pisut liiva kaasa andnud, valasin selle pappkarpi, jätsin kaussi tuunikala ja läksin Selverisse loomapoodi. Ostsin sealt korraliku kasti, krõbinaid ja liiva, ka ühe väikese haisva mänguhiire. Koju tulles oli esikupõrandal pisike loik. Kassike ise kössitas magamistoas mu riidekapi taga. Koukisin ta sealt välja ning näitasin, kus ta käimla asub ja kus restoran. „Kas meeldib?“ küsisin. „Olgu su nimi Nöpsik, sest su nina peal on valge täpp.“

Siis panin talle kaussi krõbinaid ja teise valasin vett. Ta nihkus ettevaatlikult aina lähemale, kuni lõpuks isukalt sööma hakkas. „Oled näljane, eks ole? Pole kerge kodutu olla.“ Ma toimetasin senikaua ringi, valmistasin endalegi õhtusööki. Ta läks uuesti kössitama riidekapi taha. „Su vanemad vist jätsid su maha,“ ütlesin talle, kui magama sättisin.

Hommikul nägin esimese asjana jalgade juures tekil väikest kassimügarikku, kes seal kerratõmbunult magas. Ta vaatas mulle oma roheliste silmadega otsa ja hakkas nurruma. „Tere hommikust, kuidas sa magasid, kas tahad süüa ka?“

Minust on saanud nõid, mul on must kass, mõtlesin ma irooniliselt kööki minnes. Ilma meheta üksik Eestimaa nõid. Keskajal oleks mind selle eest arvatavasti tuleriidale saadetud.