Читать книгу Kanarbikukartus - Olivia Saar - Страница 6

Petmisetendus

Selle üle, kas juhi kohale on sobivam mees või naine, on palju arutletud ning ega paikapidavat järeldust pole osatud teha, kuid küllap on enamikul juhtudel saanud määravaks ikkagi inimene ise, tema isiksus ja isikupära.

Minul on oma kolmekümne viie aasta pikkuse ajakirjanikuperioodi jooksul olnud mitu peatoimetajat, neist ainult kaks naisülemust.

Ma ei saa salata, meestoimetajatega on mul kujunenud mõistvamad suhted ja meeldivam koostöö, midagi pole parata. Kas on see mingil määral ka minust endast, minu suhtumisest ja hoiakust olenenud või on see siiski üldisem, paljude poolt kogetud tähelepanek, ma tõesti ei tea.

Juhan Jürna oli energiline, erudeeritud ja loomupärase suhtlemisoskusega mees parimates aastates, kellel hiljuti Moskva kõrgem parteikool seljataha oli jäänud. Ta oli vaimukas vestleja, innustus omaenese ideedest, kuid oskas ka teisi kuulata, kui midagi kuulata oli.

Tema ideed, eriti mis puudutasid ajalehetööd, olid julgelt lennukad ning selles osas klappisid kaks Juhanit ja Heino omavahel suurepäraselt. Kuid see energiatulv nakatas kogu kollektiivi ning toimetuses kujunes meeldiv loominguline – tehatahtmise ja edasipüüdlemise õhkkond.

Jürnal oli komme hommikuti toimetusetoad läbi käia ja igaühel kätt suruda ning paar sõna öelda. Esialgu tundus see üllatavana, aga aja jooksul harjusime ära ning kui siis toimetajahärral – vabandust, sel ajal loomulikult seltsimees toimetajal – polnud mahti või tahtmist tervitama tulla, tundsime end häirituna, eriti puudutatud oli naispere.

See mehine käesurumine, veider küll, lisas päevale ilmet. Tõstis tuju. Andis hoogu.

Toimetus oli kolinud vahepeal Pärnu maanteelt Toompea lossi. Me nautisime kaunist lossimiljööd ja imetlesime roosiderohket lossiaeda, sest asusime aiapoolses lossitiivas.

Olime jõudnud end juba oma uutes ruumides sisse seada, kui ühel kenal päeval teatas toimetaja, et Moskvast üleliidulisest komsomoli keskkomiteest on saabunud kontroll, kes meie ajalehe poliitilist orientatsiooni pidi uurima.

Ülemus kamandas Heino ja Juhani kui pioneeriosakonna töötajad kõrge kohtumõistja palge ette, istus ka ise laua taha, kus lebas kaust „Sädeme” aastakäikudega, ning hakkas ilusas soravas vene keeles lehes avaldatud lugusid tõlkima-tutvustama.

Heino ja Juhan, kelle vene keele oskus nigelavõitu kippus olema, ei jõudnud imestada, et mida see Jürna ometi teeb?

Ta tõlkis kõik kunsti-, käsitöö- ja tehnikaringilood ning ka spordist pajatavad kirjatükid pioneerikoondusteks, poliitilisteks üritusteks, ta tegi seda nii veenvalt ja peatuspausideta, et ka noormehed söandasid tasapisi asjasse sekkuda ning hoogu juurde lisada.

Selle ettekande põhjal pidi jääma mulje, et „Säde” on otsast lõpuni purupoliitiline ajaleht.

Kõrge kontroll, kena suurlinna daam, andis toimetuse tööle kiitva hinnangu, Moskvast saabusid aukirjad ning ei Juhan Jürna ise ega noormehed tundnud hiilgavalt korda läinud etteaste pärast vähematki süümepiina.

Palju aastaid hiljem kohtasin Moskvas ajakirja „Murzilka” toimetuses meie kunagist revidenti, kes nüüd ajakirjanikuna tegutses.

Ta palus mul Juhan Jürnale südamlikud tervitused edasi anda ning lisas, et ta polnud senimaani meie toimetaja nauditavat petmisetendust unustanud.

Kuna Jürna esinemine oli olnud nii ehe ja veenev, siis ei söandanud ta märku anda, et teab kõiki neid lehelugusid peast, et ta oli lasknud need enne Tallinnasse sõitu endale sõna-sõnalt Moskvas õppivatel Eesti üliõpilastel ära tõlkida.

Kahjuks ei saanud ma neid tervitusi enam edasi anda, olin jäänud hiljaks, nagu me siin maises elus sageli juhtume hiljaks jääma.