Читать книгу Kanarbikukartus - Olivia Saar - Страница 7

Otse kümnesse!

Elasin sel ajal proua Emilie Talpsepa juures Lomonossovi tänaval. See oli kolmetoaline korter, kus ühes ruumis oli õpetaja Laidoner, Johan Laidoneri lähedalt sugulane, keskmises toas pereproua ise ning kõige väiksemas, köögitaguses kambris mina. Peretütar Helle õppis siis Tartu Ülikoolis arstiteadust.

Proua Talpsep oli tõeline kaunishing, kelle väline ilu, õrnus ja haprus ei põimunud mitte üksnes sisemise headuse ja iluigatsusega, vaid kes oskas näha ilusat ka kõiges kujuteldavas ning igas käegakatsutavas nähtuses ja seisundis.

Tema suurim armastus, võiks öelda, koguni kirg oli tütar Helle. See armastus oli ennastunustavalt imetlev, õigustav ja toetav ning ma julgen kasutada sõna – jumaldav.

Siis ilmus Helle ellu Heino Lipp, kelle spordimehekuulsus Eestimaalt kaugemalegi ulatus ning kelle tuntuseoreooli kena neiu meeleldi nautis. Nad abiellusid, ja proua Talpsep säras tütre õnnest.

Tütar oli ka igas pisemaski asjas proua mõõdupuuks. Mäletan, kuidas ta mulle instituudipäevil Hellet eeskujuks tõi, öeldes:

„Vaata, kui ilus sale on Helle, sa peaksid küll natuke alla võtma.”

Paljude aastate pärast, kui Helle oli minust soliidselt vormikamaks muutunud, lausus proua heatahtlikult:

„Olivia, sul tuleks tublisti juurde võtta, näed, kui hästi naiselikud vormid Hellele sobivad.”

Ühelt võistlusreisilt Gruusiasse oli Heino Lipp toonud abikaasale kauni karusnahast kasuka. Helle imetles oma kingitust ning lubas minulgi seda selga proovida. Äkki tuli ta mõttele, et ma võiksin tema kasukmantlis linna peal koguni väikese tiiru teha.

Taolisi mõtlematusi meenutades on mul hiljem nii mõnigi kord tulnud eneselt küsida – olin see tõesti mina? Aga tookord võõraste sulgedega eputades ma koguni mõtlesin, et nüüd peaks vastu tulema mõni huvitav meesterahvas, siis oleks asi täielik. Ma mõtlesin isegi seda, et kes see meesterahvas võiks olla, ja äkki ma teadsin – Arnold Koop, pedagoogilise instituudi rektor, paljude naisüliõpilaste suur sümpaatia.

Koop oli välimuselt kena ning parajalt ülbe ja üleolev mees, tüdrukud olid temast vaimustuses. Mina olin temaga väljaspool instituuti mitmetel koosviibimistel kokku puutunud ning teatud teemadel ägedat sõnasõda pidanud.

Jalutan mina siis südalinnas, ja imede ime – vastu tuleb ei keegi muu kui Koop ise!

Millest me tookord rääkisime, polnudki tähtis, tähtis oli, et mu kasukademonstratsioon oli läinud täie ette.

Otse kümnesse! Nii ma tookord oma naiivsuses arvasin.

Teine, lausa anekdootlik ja rahvaluulena – võib-olla ta seda oligi – tunduv lugu Heino Lipuga.

Spordimees oli kord jahilt tulles abikaasale öelnud, et ta tõi maalt vanatädi linna, olgu Helle nii kena ja mingu aidaku tädike autost välja.

Helle avanud autoukse, tervitanud viisakalt ja püüdnud vanainimest, kes üleni suurrätikusse oli mässitud, välja saada. Vanatädi millegipärast ei kõssanud sõnagi ja kui siis noorproua räti äärest sikutas, nii et see alla vajus, pidi ta küll ehmatusest karjatama – tagaistmel istus karu!

Kuidas selle karjatusega oli, ma ei tea, võib-olla ehmus ta hoopis hingetuks, suutmata häältki teha, aga väliselt nii tõsimeelse mehe nali oli vapustavalt välja kukkunud.

Elus esimest ja küllap ka viimast korda maitsesin ma Helle ema juures karupraadi. Kas oli see toosama karu, ma ei mäleta, aga eks neid karusid ja põtru oli Lipul teisigi, kes tema jahiteele ette sattusid.