Читать книгу Kanarbikukartus - Olivia Saar - Страница 9

Ülaste aegu

Me sõitsime Harju rajooni koolidesse komandeeringusse, et lehekülje „Suvi kutsub” jaoks materjali koguda.

Toimetuse päevinäinud vana „Moskvitš” turtsus ja paukus igas maanteeaugus, mis ette sattus, ning autojuht Aus vandus tulist kurja, nimetades teed sandi selgrooks ja autot vanaks künaks.

Aus kirus alati, kui tegemist oli meie „Moskvitšiga”, sest iial ei võinud teada, millal see logisev, kolisev ja tossu ajav riistapuu üles ütleb. Juhan ainult kõhistas mõne piprasema väljenduse peale temale nii omast naeru ja sõit läks tolmupilvi lennutades edasi.

Juhanil oli omapärane naer, kuid tollal ma pisut pelgasin seda täie hääle naeru, eriti oma väga viisakate korterinaabrite juuresolekul.

Olen alles nüüd seda lugu kirjutades mõelnud, et võib-olla oligi naer – nii valus kui õnnelik naer üheks Juhani isikupäraseks omaduseks, mis on aidanud tal kergemini elukühmudest üle saada, mis on aidanud tal kõigest häirivast häirimatult lahti öelda, ennast vabana tunda.

Äkki oli see eriline naer tuuleks tema purjedes?

Algav päev oli päikeseline ja metsavahelised teeperved valendasid ülastest.

„Oi, kui palju lilli!”

„Tahad korjata?”

„Ei, mitte praegu.”

„Millal siis?”

„Tagasiteel.”

„Rromantika!” põrutas Aus ning keeras järsu pöördega parajast kruusakraatrist mööda.

Koolis kohtusime erinevate klasside õpilastega, mina pidid esimese klassi mudilastega jutuotsale saama.

Kuna eesmärgiks olid laste suvemõtted, siis tuli mul kusagilt alustada ning nagu ma mäletan, polnud mu esimesed küsimused just kõige arukamalt esitatud, rohkem ikka siit nurgast ja sealt nurgast, keskpõrandal kokku saamata.

Mina: Te vist juba ootate suve?

Lapsed (kooris): Jaaa!

Mina: Miks teile suvi meeldib?

Lapsed (kooris): Siis paistab päikeee!