Читать книгу Revolutsiooniline Venemaa - Orlando Figes - Страница 2

Minu eesmärk on anda põgus ülevaade Vene revolutsioonist pikema aja jooksul, kaardistada sada aastat ajalugu, mis moodustab ühe revolutsioonisündmuste tsükli. Selle käsitluse kohaselt algas revolutsioon 19. sajandil (täpsemalt 1891. aastal, kui üldsuse reaktsioon näljahädast põhjustatud kriisile viis ühiskonna esimest korda kokkupõrkekursile autokraatiaga) ja lõppes nõukogude režiimi kokkuvarisemisega 1991. aastal.

Võib tunduda kummaline paigutada revolutsioon saja aasta pikkusesse ajaloolõiku. Enamik seda teemat puudutavaid raamatuid keskenduvad ajale vahetult enne ja pärast 1917. aastat. Aga selleks, et mõista revolutsiooni põhjusi, selle vägivaldset olemust ja traagilist teekonda vabadusest diktatuurini, tuleb vaadelda seda Nõukogude riigi ajaloo laiemas kontekstis. Paljud tsaariaega käsitlevate esimeste peatükkide teemad – puuduv poliitiline vastukaal riigivõimule, haritud klasside isoleeritus tavainimestest, palju talupoegi tööstuslinnadesse paremat elu otsima ajanud tagurlus ja maapiirkondade vaesus, sunnile rajatud võimusüsteem Venemaal ning sotsialistlike vaadetega intelligentsi äärmuslus – tõusevad uuesti päevakorda ka 1917. aastale järgnenud aega ja nõukogude võimu vaatlevates peatükkides.

Millal Vene revolutsioon lõppes? Ajaloolased on pakkunud välja mitmesuguseid kuupäevi sõltuvalt loost, mida nad tahavad jutustada, ja kõiki neid on muidugi võimalik põhjendada. Osa lõpetab oma ülevaate 1921. aastal lõppenud kodusõjaga, kui relvastatud vastupanu bolševikele viimaks maha suruti ja nõukogude diktatuur tugevnes. Teised teevad seda Lenini surmaga 1924. aastal, nagu tegin minagi teoses „Rahva tragöödia” (A People’s Tragedy), põhjendusega, et selleks ajaks olid stalinliku režiimi põhilised institutsioonid, kuigi mitte tavad, juba välja kujunenud. Ükskaks käsitlust lõppevad 1927. aastaga, kui saavutati võit Trotski ja vasakopositsiooni üle, või 1929. aastaga, mis tõi kaasa uue revolutsioonilise tõusu, esimese viisaastaku plaaniga pealesurutud industrialiseerimise ja kollektiviseerimise, see aga tähendas, et stalinlik majandus oli 1917. aasta märkimisväärne lõpptulemus.

Üks nõukogude ajajärgu mõjukamaid uurijaid Sheila Fitzpatrick lõpetab oma lühiülevaate revolutsioonist 1930. aastate keskpaiku, kui loobuti utoopilistest eesmärkidest ja Stalini revolutsiooni struktuursed majanduslikud muutused olid võtnud püsiva süsteemi kuju. Fitzpatricku enda tunnistuse kohaselt pidi see vihjama, et suur terror aastail 1937–1938 oli revolutsiooni nii-öelda koletislik postskriptum ehk valitseva režiimi sõjahirmust põhjustatud hälbimus, mis tegelikult oli osa sellest: tegu oli suurimaga terrorilainetest, mille algupära saab seletada ainult nõukogude võimu juba 1917. aastasse ulatuva ebakindlusega. Jätta suur terror välja Vene revolutsiooni ajaloost, tunnistab Fitzpatrick, oleks samaväärne, kui kirjutada ülevaade 1789. aasta Prantsuse revolutsioonist terrorivalitsuseta (1793–1794), mille järgi seda peamiselt tuntaksegi.1

Suur terror polnud kaugeltki viimane vägivallalaine Nõukogude riigis. Gulagi töölaagrite, mida Solženitsõn loeb bolševistliku eksperimendi üheks olulisemaks osaks, vangide arv ei saavutanud oma maksimumi mitte 1938., vaid 1952. aastal. Seega pole kuigi mõttekas lõpetada revolutsiooni ajalugu suure terroriga. Aga siis pole kuigi mõttekas lõpetada seda ka 1939. või 1941. aastaga. Teine maailmasõda ei katkestanud revolutsiooni, vaid hoopis võimendas ja laiendas seda. Bolševism saavutas tunnustuse just sõja ajal: tänu sõjaväelisele distsipliinile ja ohvrimeelsuse kultusele, tänu valmisolekule maksta inimeludega kinni oma eesmärgid ja tänu võimele rakendada plaanimajanduse kaudu sõjavankri ette suured rahvamassid oli see eriti võitlusvõimeline. Sõda andis revolutsioonile uue hoo ja jõu. Punaarmee ja NKVD väeosade toel saavutas nõukogude impeerium tugeva kontrolli Lääne-Ukraina ja Baltikumi piirialade üle, puhastades linnad ja külad sadadest tuhandetest rahvuslikest elementidest, kes koos tagasi kodumaale jõudnud sõdurite ja sakslastega koostööd teinud isikutega saadeti Gulagi. Relvade jõul eksportisid bolševikud Vene revolutsiooni Ida-Euroopasse: esmalt aastail 1939–1940 ja uuesti 1945. aastal.

Siit jätkates võib külma sõda vaadelda kui bolševike 1917. aastal alustatud rahvusvahelise kodusõja jätku. Revolutsioonijuhtide globaalsed ambitsioonid jäid põhiliselt muutumatuks alates nende esimestest katsetest laiendada nõukogude võimu Euroopasse sissetungiga Poolasse 1920. aastal ja lõpetades nende viimase välisavantüüriga Afganistanis pärast 1979. aastat. Lenin haaras võimul olles ideest, et revolutsioon ei suuda niisuguses mahajäänud põllumajandusriigis nagu Venemaa üksi püsima jääda ja vajab tuge revolutsioonidest arenenud tööstusriikides või riikides, mis suudavad varustada seda tööstuse arendamiseks vajalike ressurssidega: sotsialismi ja kapitalistlike riikide konflikt elule või surmale olevat vältimatu niikaua, kuni kapitalism eksisteerib. Stalin, Hruštšov, Brežnev ja Andropov ning tõenäoliselt ka Gorbatšov olid selles mõttes kõik leninlased.

Kuni oma režiimi lõpuni uskusid kõik Nõukogude riigi juhid, et nad jätkavad Lenini alustatud revolutsiooni. Nende valitsemismeetodid muutusid muidugi aja jooksul ja iseäranis pärast Stalini surma, kui loobuti massilisest terrorist, aga nad pidasid end alati Lenini pärijateks, kes töötavad nendesamade utoopiliste eesmärkide nimel, mille püstitasid Nõukogude riigi rajajad: materiaalselt külluslik kommunistlik ühiskond proletariaadile ja uut kollektiivset tüüpi inimene. Sellepärast ongi minu meelest põhjust käsitleda revolutsiooni kui ühtset sada aastat kestnud tsüklit, mis lõppes nõukogude süsteemi kokkuvarisemisega 1991. aastal.

Selle pikemaajalise tsükli piires püüan vaadelda revolutsiooni tõusu ja langust kolmes etapis. Esimene neist vastab vanade, enamasti 1870. ja 1880. aastatel sündinud bolševike eluajale, kui nad polnud juba surnud või suure terrori ajal likvideeritud. Nende utoopilised ideaalid ja ranget sõjaväelist ühtsust ning distsipliini tunnistav parteiline kultuur kujunes välja põrandaaluse võitluse aastail. Oma revolutsioonilise hoo ammutasid nad Esimese maailmasõja kataklüsmidest – mis näisid ühtaegu vähendavat inimelu väärtust, aga samas muutvat oma põhjustatud hävinguga muutusi ka inimese olemuses –, kusjuures see kõike purustav hoog saavutas oma haripunkti kodusõja ajal, mille bolševikud võitsid ja mis tugevdas veelgi nende usku, et iga kindlust on võimalik rünnata. Niisuguselt lahinguväljalt asuti ehitama uut ühiskonda. Aga neil ei läinud korda jagu saada talurahva probleemist – väikemaaomanikest talunikest, kes moodustasid kolmveerandi riigi rahvast ja andsid tooni selle majanduses –, selle individualistlikest hoiakutest, patriarhaalsetest tavadest ja truudusest vanale vene küla- ja kirikumaailmale. Paljude partei uute toetajate – „tagurlikult” maalt linna paremat elu otsima põgenenud talunike poegade ja tütarde – meelest ei suutnud revolutsioon talurahva Venemaale küllalt kiiresti lõppu teha.

Siin peitusidki Stalini „revolutsiooni ülaltpoolt” juured, millest 1928.– 1932. aasta viisaastaku plaaniga algas eespool nimetatud teine etapp. Stalinistlik arusaam toimuva ajakohasusest andis bolševike utoopilistele lootustele uut energiat. See mobiliseeris kogu uue noore entusiastliku põlvkonna – sajandivahetuse paiku sündinud ja nõukogulaste väärtushinnangute vaimus kasvatatud noored ambitsioonikad töölised, ametnikud ja tehnikud –, kelle tõstis esile Stalini sundkollektiviseerimise ja industrialiseerimise poliitika ning kes 1930. aasta repressioonide tõttu hõivasid vana eliidi koha. Kollektiviseerimine oli Nõukogude riigi ajaloos tõeline revolutsioon – sajandite jooksul välja kujunenud maaelu kujundati täielikult ümber – ja katastroof, millest riik kunagi ei toibunudki. Tegu oli sotsiaalse holokaustiga – sõjaga talurahva vastu –, mille käigus rebiti miljonite rasket tööd teinud perede juured kodumullast välja ja pillutati nad laiali üle kogu Nõukogude Liidu. Niisugusest nomaadlikust elanikkonnast sai nõukogude tööstusrevolutsiooni tööjõud, mis koondus suurlinnadesse, ehitustandritele ja Gulagi töölaagritesse.

1930. aastatel Stalini rajatud tööstuse infrastruktuur jäi püsima kuni nõukogude süsteemi lõpuni. Tema viisaastakuplaanidest sai kommunistliku arengu mudel kogu maailmas. Väidetavalt olevat need ka nõukogulaste 1945. aastal saavutatud sõjalise võidu peapõhjus: nii õigustas nõukogude propaganda kõike, mida Oktoobrirevolutsioon korda saatis. Kõik need saavutused tulid aga määratult kalli inimelude hinnaga – tunduvalt suurema hinnaga, kui olime osanud kujutleda enne 1991. aastat, kui arhiivid avati –, nii kõrge hinnaga, et see sunnib meid mõtlema stalinliku režiimi kõlbelisest olemusest samal viisil, kui varem on ajaloolased rääkinud natsismist.

Stalini kuritegusid hukka mõistev Hruštšovi kõne tähistab revolutsiooni kolmanda ja viimase etapi algust. Nõukogude süsteem ei toibunud kunagi usalduskriisist, mille põhjustasid Hruštšovi paljastused 1956. aastal partei kahekümnendal kongressil. Järgmise kolmekümne aasta jooksul jäigi partei juhtkond lõhestatuks küsimuses, kui palju kõlbab kasutada Stalini pärandit või isegi tunnistada tema mõju, välja arvatud tegevus väejuhina. Kogu riik jagunes Stalini ohvriteks ja nendeks, kes pidasid kalliks mälestust temast ja olid uhked Stalini juhtimisel Nõukogude riigis saavutatu üle. Küll oli aga kõne määrava tähtsusega nooremale põlvkonnale, kes identifitseeris end nn Hruštšovi sula põlvkonnana (šestidesjatniki ehk kuuekümnendate põlvkond) ja kelle hulgas oli ka 1955. aastal Moskva ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud Mihhail Gorbatšov, kelle sotsialismi uuendamise ideede esimesed seemned külvas just Hruštšovi algatatud destaliniseerimise programm.

Kõikide järgmiste Nõukogude riigi juhtide ees seisis ülesanne, kuidas säilitada rahva usku revolutsiooni, kuivõrd see jäi üha kaugemaks ajalooliseks sündmuseks. Eriti terav oli probleem pärast 1945. aastat sündinud noorte puhul: nad olid liiga noored, et hinnata isegi Suurt Isamaasõda, ehk teist nõukogulaste suurt müüti pärast Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni. Stalini ajastu põlvkonnast parema hariduse saanud ja rohkem elu näinud sõjajärgse beebibuumi noori ei huvitanud niivõrd revolutsiooni ajalugu ja ideed, kuivõrd lääne muusika, filmid ja rõivad. Kas see tegigi nõukogude süsteemi hinguselemineku vältimatuks? Kas iga revolutsiooni saatus on kaotada energia ja surra vanadusse, kui see elab nii kaua kui Nõukogude Liit? Hiinapärane lõppmäng (liberaalsem majandus üheparteilises riigis) võinuks olla Andropovi ja Gorbatšovi ajal mõneks ajaks alternatiiv ka nõukogude juhtidele, ehkki on kahtlane, kas majanduse moderniseerimine oleks suutnud päästa süsteemi pikemas perspektiivis (nõukogude inimesed olid unustanud, kuidas tööd tehakse). Lõpuks oli aga just Gorbatšovi usk poliitilistesse reformidesse – mis rajanes tema leninlikel ideaalidel – see, mille tõttu kogu süsteem kokku varises.

2017. aastal hakkab maailma ajakirjandus meenutama revolutsiooni seoses selle sajanda aastapäevaga. Seega on õige aeg heita pilk tagasi 1917. aastasse. Nõukogude võimu kokkuvarisemisest järgmise põlvkonnana on meil võimalik näha seda selgemini, mitte osana külma sõja aja poliitikast või sovetoloogiast, vaid kui ajalugu, hulka sündmusi, millel oli algus, keskpaik ja lõpp.

Kaugemalt tagasi vaadates on meil võimalik näha revolutsiooni värske pilguga ja esitada jälle tähtsaid küsimusi: mispärast Venemaal? Mispärast Lenin? Mispärast Stalin? Mispärast see läbi kukkus? Ja mida see kõik tähendab? Neid küsimusi tasub esitada järgmise aastasaja alguses, nagu tasus seda teha ka eelmisel aastasajal.

Tänapäeva perspektiivist vaadatuna näib revolutsioon hoopiski teistsugusena, kui see tundus 1991. aastal. Rohkem kui kunagi varem tundub kommunism nüüd ajaloo näitelava episoodina, mis on juba möödanik. Kapitalismi võivad küll vaevata kriisid, aga peale Põhja-Korea ei nähta enam kusagil, isegi mitte Hiinas või Kuubal, plaanimajandust selle toimiva alternatiivina. Venemaa on maailmariigina jäänud palju nõrgemaks. Selle kadunud impeerium ja välispoliitiline mõju sunnivad imestama, kuidas läks Venemaal korda hoida Nõukogude Liitu ja Ida-Euroopat koos nii kaua. Hoolimata äsjasest sissetungist Ukrainasse, ei kujuta Venemaa enam niisugust agressiivset ohtu nagu varem. Ta ei alusta enam sõdu välismaal. Majanduslikult on Venemaa kõigest kahvatu vari sellest võimsast riigist, mis ta oli Esimese maailmasõja puhkedes. Seitsekümmend aastat kommunistide võimu laostasid selle maa. Siiski ärkas autoritaarse riigi traditsioon Venemaal kahekümne aasta eest ootamatult uuesti ellu. See Nõukogude riigi putinlikul tõlgendusel rajanev taassünd nõuabki, et heidaksime bolševismi – selle eelkäijatele ja pärandile – pikale ajaloole uuesti pilgu.