Читать книгу Revolutsiooniline Venemaa - Orlando Figes - Страница 3

Pärast aasta kestnud katastroofilisi ilmaolusid pidi Venemaa kaguosa talurahvas 1891. aasta suvel näkku vaatama näljale. Eelmisel sügisel külvatud vili oli jõudnud vaevalt idanema hakata, kui saabusid külmad. Lund oli tulnud aga liiga vähe, et kaitsta noori taimi karmi talve eest. Kevad tõi kaasa tugevad tuuled, mis kandsid pinnase ülakihi tolmuna minema, ja seejärel, juba aprillis, algas pikk ja põuane suvi. Vihma ei sadanud üldse sada päeva järjest. Kaevud ja tiigid jäid kuivaks, kõrbenud maa pragunes, metsad tõmbusid pruuniks ja kariloomad hakkasid teede ääres surema.

Sügiseks oli näljahäda levinud Uurali mäestikust Ukrainasse, hõlmates Prantsusmaast kaks korda suurema ala, kus elas 36 miljonit inimest. Maainimesed jäid nõrgaks ega väljunud enam oma hüttidest. Niinimetatud näljaleiba valmistati rukkiaganatest, kuhu segati hanemaltsa, sammalt ja puukoort, mistõttu leib oli kollane ja kibeda maitsega. Need, kellel oli veel jõudu, pakkisid oma varanatukese kokku ja põgenesid, kuhu oskasid, ummistades oma vankritega kõik teed. Ning siis puhkesid koolera ja tüüfus, nõudes 1892. aasta lõpuks pool miljonit inimelu.

Valitsuse reaktsioon kriisile oli saamatu. Esmalt pisteti pea liiva alla, rääkides eufemistlikult „viletsast viljasaagist” ning hoiatades ajalehti mitte avaldama teateid näljahädast, aga ometi seda tehti, näljahäda otseselt nimetamata. Sellest oli küllalt veenmaks näljast rääkivatest kuuldustest jahmunud ja mures avalikkust, et valitsusel on salasepitsus tõde varjata. Liikus lugusid põikpäistest ametnikest, kes keeldusid andmast toiduabi, enne kui neil olid „statistilised tõendid”, et rahval, kellele see on mõeldud, pole end enam mitte millestki muust elatada. Aga kõige suurema avalikkuse nördimuse põhjustas see, et valitsus kehtestas teraviljaekspordi keelu alles augusti keskpaiku, mitu nädalat pärast kriisi algust, mistõttu kaupmehed kiirustasid täitma oma välislepinguid ja nii kadusid nälgivate talunike aitamiseks sobivad toiduained välismaale. Isegi veel siis oli keelu vastu rahandusministeerium, kelle majanduspoliitikas (tõsta tarbekaupade hinda, nii et talunikud oleks sunnitud müüma rohkem teravilja) nägi avalikkus näljahäda peamist põhjust. Nagu ütles ebaõnnestunult sõnastatud ametlik hüüdlause: „Võime süüa vähem, aga peaksime rohkem eksportima.”2

Suutmata olukorraga hakkama saada, pöördus valitsus abipalvega üldsuse poole. See osutus ajalooliseks hetkeks, sest pani alguse uuele aktiivsus- ja arutlustelainele, mida valitsus ei suutnud kontrolli all hoida ja mis kasvas kiiresti filantroopiaüritusest poliitiliseks.

Üldsus reageeris võimsalt. Avaliku elu tegelased moodustasid sadu toimkondi, et koguda nälgivatele talupoegadele raha. Tuhanded head tahet ilmutanud inimesed olid astunud semstvote – kubermangude kohalikud omavalitsused, kus andsid tooni liberaalsed maa-aadlikud – juures moodustatud talurahva abistamistoimkondadesse (rajati koole ja haiglaid, pakuti agrotehnikaalast abi ja laenu, koguti statistikat talurahva elu kohta) juba alates nende asutamisest 1864. aastal. Niisugused kuulsad kirjanikud nagu Tolstoi ja Tšehhov (kes oli ühtlasi ka arst) jätsid oma kirjatööd kõrvale, et liituda abistamiskampaaniaga. Tolstoi süüdistas näljahädas ühiskondlikku korda, õigeusu kirikut ja valitsust: „Kõik on juhtunud meie endi süül. Oleme ise end oma vendadest ära lõiganud ja siin on ainult üks ravim – kahetseda, muuta oma eluviisi ja murda maha meie ja rahva vahel olevad müürid.”3 Tolstoi sõnum puudutas liberaalse üldsuse südametunnistust sügavalt, sest tunnetati oma võõrandumist talurahvast ja süütunnet oma privileegide pärast.

Näljahäda politiseeris vene ühiskonna ja alates 1891. aastast oli selle vastuseis valitsusele veelgi paremini organiseeritud. Semstvod laiendasid oma tegevust maamajanduse elavdamiseks. Arstid, õpetajad ja insenerid hakkasid looma erialaorganisatsioone ning nõudma suuremat mõjujõudu avalikus poliitikas. Ajakirjanduses ja perioodilistes väljaannetes, ülikoolides ja teaduslikes seltsides toimusid kriisi põhjuste üle tulised vaidlused, kus Marxi mõtted kapitalistliku arengu kohta leidsid üldist heakskiitu kui kõige veenvam seletus talurahva vaesumisele. Ülemaailmne turgude süsteem jagas talunikud rikasteks ja vaesteks, tööstus lõi jalad alt maatööndusel ning hakkas tekkima maata proletariaat. Sotsialistlik liikumine, mis oli 1880. aastatel olnud sügavas unes, ärkas nimetatud vaidluste tõttu jälle ellu. 1891. aastal veel teismelise, aga hiljem Venemaa tähtsaima marksistliku partei, sotsiaaldemokraatliku partei asutajaliikmeks saanud Lidia Dani sõnul osutus näljahäda üheks revolutsiooni teetähiseks, sest see näitas tema põlvkonna noortele, „et Vene süsteem on täiesti pankrotistunud. Oli tunda, nagu oleks Venemaa millegi lävel.”4

Millal siis niinimetatud revolutsiooniline kriis algas? Trotski vastab sellele, eristades objektiivseid tegureid (inimlik viletsus), mis tegid revolutsiooni võimalikuks, ja subjektiivseid asjaolusid (inimtegevus), mis selle käivitasid. Venemaa puhul polnud selleks üksnes näljahädast küllalt. Näljahäda pärast ei toimunud ühtki talurahvaülestõusu, ja isegi kui oleks toimunud, poleks need kujutanud tsaaririigile kuigi suurt ohtu. Just kõrgemate klasside ootused – ja see, et tsaar polnud nõus neile vastu tulema – tegid näljast põhjustatud kriisi revolutsiooniliseks.

Kui Nikolai II astus pärast oma isa Aleksander III enneaegset surma 1894. aastal troonile, esitasid riigi kõige progressiivsemate vaadetega semstvojuhid talle oma poliitilised nõudmised. Nõuti, et tuleb kokku kutsuda üleriigiline rahvuskogu, mis kaasaks semstvod riigi valitsemisse. Avalikkust vihastanud kõnes mõistis Nikolai II niisugused „rumalad unistused” hukka ning rõhutas oma „kindlat ja vankumatut” ustavust „autokraatia põhimõttele”, mida ta oli oma ametivandes tõotanud kaitsta. Tsaari ülim võim oli absoluutne, seda ei piiranud seadused ega parlament, ametnikud ega avalik arvamus, ning ainuisikuliselt valitsedes juhindus ta üksnes vastutusest jumala ees.

Nikolai II uskus, et tema püha kohus on jätkata oma isa autokraatlikku valitsemisviisi, aga tal polnud selleks vajalikke domineerivaid isikuomadusi ega rahalisi vahendeid. Ta oli troonile astudes kõigest kahekümne kuue aastane. „Mis saab minust ja kõikidest teistest Venemaal,” oli ta pärast isa surma nuttes halisenud. „Ma ei ole valmis saama tsaariks. Ma pole kunagi tahtnud selleks saada. Ma ei tea midagi valitsemisest. Mul pole isegi aimu, kuidas ministritega rääkida.”5

Olnuks olud ja tema enda kalduvused teistsugused, oleks Nikolai II oma esimesel valitsemiskümnendil, kui oli veel lootust täita liberaalide lootused ja isoleerida revolutsionäärid, võinud põhiseaduslikku korda kehtestades võib-olla päästa monarhia. Inglismaal, kus heaks kuningaks olemise ainus nõue oli olla „tubli mees”, oleks ta võinud saada suurepäraseks valitsejaks. Ta polnud kindlasti halvem talle välimuselt nii sarnasest nõost George V-st, kes oli põhiseadusliku kuninga musternäide. Nikolai II oskas meeldivalt käituda ning tal oli väga hea mälu ja ta oli laitmatult väärikas, mis teinuks temast põhiseadusliku valitsejana ideaalse tseremoniaalsete ülesannete täitja. Paraku polnud Nikolai sündinud sellesse maailma: ta oli kõikide venelaste keiser ja isevalitseja ning Moskva, Kiievi, Vladimiri, Novgorodi, Kaasani, Astrahani, Poola, Siberi, Tauria Hersonesose ja Gruusia jne jne tsaar. Perekonnatraditsioonid ja trooni konservatiividest poolehoidjate surve kohustasid teda valitsema jõuliselt ja resoluutselt ning vastuseisu korral panema oma „jumaliku võimu” jõuga maksma.

Niisiis peitusid monarhia kokkuvarisemise juured siin, mitte talurahva rahulolematuses või töölisliikumises, mis köitsid nii väga marksiste ja mõningaid ajaloolasi, ega isegi mitte alanud rahvuslikes liikumistes impeeriumi äärealadel, vaid dünaamiliselt areneva avaliku kultuuri ja kivinenud autokraatia üha suurenevas konfliktis, kus viimane ei suutnud leppida ega isegi mõista teise poole poliitilisi nõudmisi.

Venemaa ühiskond oli kuni 19. sajandi viimaste kümnenditeni olnud suhteliselt stabiilne. Seda ei puudutanud teisi Euroopa monarhiaid aastail 1848–1849 raputanud revolutsioonid, kui Marx nimetas Venemaad „despootide viimaseks lootuseks”. Vene suur armee purustas peamise ohu tsaari keiserlikule võimule ehk 1830. ja 1863. aastal alanud Poola ülestõusud kergesti, riigi politsei aga tõkestas omavahel tihedalt seotud radikaalide ja revolutsionääride väikeste rühmitiste tegevuse ning sundis nad enamasti põranda alla.

Tsaari võimule suutis kõigest nõrga vastukaalu moodustada ainult maaomanikest aristokraatia. Vene aadelkonna jõukus ja positsioon ühiskonnas sõltusid oluliselt teenistusest sõjaväes või riigiametites. Samuti polnud tegelikult avalikke organisatsioone, mis oleks võinud heita autokraatiale väljakutse: enamik institutsioone (omavalitsusorganid, kutseala-, teadus- ja kunstiühendused) olid riigi moodustatud. Koguni õigeusu kiriku kõrgemad juhid määras ametisse tsaar.

Kirik säilitas Venemaa maapiirkondades endiselt eriti tugeva võimu. Paljudes külades oli vaimulik üks neid väheseid, kes oskas lugeda ja kirjutada. Kihelkonnakoolides õpetasid õigeusklikest köstrid lastele lojaalsust, aupaklikkust ja sõnakuulelikkust mitte üksnes vanemate ja kõrgemate tegelaste, vaid ka tsaari ja tema ametimeeste vastu.

Kõikidest autokraatiapüüdlustest hoolimata ei kontrollinud tsaaririik tegelikult maaelu ega suutnud juhtida paljusid talurahva elu olulisi tahke, nagu tõestas näljahäda. Vastupidiselt revolutsionääride loodud müütilisele kuvandile kõikvõimsast tsaristlikust režiimist olid kohalikud võimuorganid tegelikult peamine nõrkus. Iga Vene keisririigi 1000 elaniku kohta oli 19. sajandi lõpul kõigest neli riigiametnikku, Inglismaal ja Walesis oli see näitaja 7,3 ning Saksamaal 12,6 ja Prantsusmaal 17,6. Erinevalt poliitilisest politseist oli tavapolitsei Euroopa standardeid silmas pidades äärmiselt väike. Sajamiljonilise maaelanikkonna kohta oli Venemaal 1900. aastal kõige rohkem 1852 pristavit ning 6874 kardavoid ja urjadnikku. Tegelikult oli nii, et kui talupojad olid 1861. aastal toimunud pärisorjuse likvideerimisega maaomanike võimu alt vabastatud, jäeti nad ka iseenda hooleks.

Pärisorjuse kaotamisest hoolimata jäi selle pärand talunikke rõhuma ka järgmistel kümnenditel. Suurem osa haritavast maast jäi suurmaaomanikele, kes rentisid selle maad vajavatele talupoegadele välja hinnaga, mis 19. sajandi lõpupoolel, kui rahvaarv kasvas, hakkas järsult tõusma. Tegelikult jäi talurahvas kirja pandud seaduste mõjusfäärist ikkagi välja. Maainimeste asju aeti vastavalt külakogukonna (mir ehk obštšina) tavaseadustele, mis suures osas Venemaast lähtusid iidsest talupoeglikust arusaamast, et maa ei kuulu kellelegi peale jumala ja et igal perel on õigus seda maad harides ennast ära elatada. Selle põhimõtte kohaselt – et maa peaks olema nende käes, kes seda harivad – ei olnud maa õigusega mõisnike valduses ja näljasel talurahval oli õigus võidelda selle äravõtmise nimel. Maaomanike õigusi kaitsma mõeldud riigi kirjalike seaduste ja talurahva tavaõiguse vahel käis lakkamatu võitlus, talurahvas kasutas tavaõigust, et kaitsta oma üleastumisi seadustest: salaküttimist ja loomade karjatamist mõisniku maadel, puude langetamist mõisniku metsas, kalapüüki tema veekogudest ja nii edasi.

Maapiirkondade õigusasjade korraldamise eest vastutasid rahukohtud. Veel 1904. aastal oli neil õigus lasta talupoegi purjuspäi laaberdamise või loata maaomaniku maadel liikumise eest piitsutada. Niisuguse kehalise karistuse psühholoogilist mõju – nelikümmend kolm aastat pärast pärisorjade „vabastamist” – on raske üle hinnata. Üks talupoeg, keda oli piitsutatud selle eest, et ta ei võtnud rahukohtuniku ees mütsi peast ega kummardanud, küsinud hiljem: „Kes on vaene talupoeg härraga võrreldes? Mispärast on ta halvem koerast? … Koer saab vähemalt hammustada, aga talupoeg on vagur ja alandlik ning kannatab kõik ära.”6

Võimu sunnil rajanevat autoriteeti rõhutati kõiges: nii ohvitseride ja reameeste suhetes sõjaväes, tööandjate ja tööliste vahekorras kui ka suhtluses külavanemate, naiste ja lastega. Vene vanasõnade kohaselt pidi korrapärane peksmine tegema naisele ainult head, aga „üks peksa saanud mees on väärt kaht peksmata meest”. Jõulude, kolmekuningapäeva ja vastlate ajal toimusid küla eri osade, mõnikord ka eri külade vahel sageli surmaga lõppenud kaklused, millega kaasnesid rängad joomingud. Ükskõik kuidas seda vägivalda ka seletada – kas talurahva kultuuriga, nende raskete elutingimustega või korda kaitsvate seaduste nõrkusega –, etendas see riigivõimu kukutamisel 1917. aastal oma tähtsat osa.

Tsaarivõimu süsteem ei saanud hakkama väljakutsetega, mida 19. sajandi viimastel kümnenditel kujutasid enesest linnastumine ja moodsa turumajanduse areng, mis omakorda tõid kaasa palju demokraatlikke muutusi. 1890. aastad olid selles mõttes otsekui veelahe. Alates sellest kümnendist võime täheldada kodanikuühiskonna, avaliku sektori ja eetika tekkimist ning kõik need olid riigivõimuga vastuolus.

Leidsid aset põhjalikud sotsiaalsed muutused. Vana mõisamajandusele omane seisuste (soslovija) hierarhia, mille autokraatia oli loonud rahuldamaks oma vajadusi, varises kokku, kui kuju hakkas võtma uus ja dünaamilisem süsteem. Talupojana või koguni pärisorjana sündinud inimesed panid end maksma kaupmeeste, inseneride ja maaomanikena (nagu näiteks Lopahhin Tšehhovi näidendis, kes ostab kirsiaia). Kaupmeestest said ülikud. Ülikute pojad ja tütred hakkasid omandama vabameelsemaid elukutseid. Ühiskonna liikuvust kiirendas kõrghariduse levik. Ajavahemikus 1860–1914 kasvas üliõpilaste arv Venemaal viielt tuhandelt kuuekümne üheksale tuhandele. Avalik arvamus ja avalikkuse tegevus leidsid neil aastail üha rohkem väljundeid: päevalehtede arv kasvas kolmeteistkümnelt 856-le ja avalike institutsioonide arv 250-lt rohkem kui 16 000-ni.

Need muutused aitasid samuti kaasa rahvusliku liikumise elavnemisele keisririigi äärealadel. Kuni maakoolide ja kommunikatsioonivõrkude tekkimiseni jäi rahvuslus elitaarseks liikumiseks linnades õiguse eest kasutada rahvuskeelt koolides ja ülikoolides, kirjandusteoseid avaldades ning ametlikus asjaajamises. Väljaspool linnu jäi selle mõju piiratuks. Talurahvas polnud oma rahvusest peaaegu teadlik. „Ma ise ei teadnudki, et olen poolakas, enne kui hakkasin lugema raamatuid ja lehti,” on meenutanud üks talupoeg pärast 1917. aastat.7 Paljudes piirkondades, näiteks Ukrainas, Valgevenes ja Kaukaasias oli segiläbi nii palju rahvaid, et eelkõige eristati kohalikku, aga mitte rahvuslikku identiteeti. „Kui keegi küsiks tavaliselt talupojalt Ukrainas tema rahvust,” täheldab üks Briti diplomaat, „vastaks mees, et ta on kreeka õigeusku. Kui nõuda edasi, kas ta on suurvenelane, poolakas või ukrainlane, vastab ta tõenäoliselt, et on talupoeg, ja kui siis küsida, mis keelt ta räägib, kostaks ta, et räägib kohalikku keelt.”8

Massilisem rahvuslik liikumine sai arenema hakata koos maakoolide ja muude institutsioonide, näiteks talurahvaliitude ja kooperatiivide levikuga, aga ka tänu teede ja raudteede rajamisele ning postiteenuste ja telegraafi tulekule kaugematesse maapiirkondadesse: kõik see juhtus väga kiiresti 1917. aastale eelnenud kümnenditel. Kõige edukamad liikumised ühendasid talurahva võitluse maa eest (kus see oli välismaiste omanike, ametnike ja kaupmeeste valduses) ja nõudsid ühtlasi rahvuskeelele õigusi, mis võimaldaks talurahval lihtsamat pääsu koolidesse, kohtutesse ja valitsusasutustesse.

Niisugune kombinatsioon oli edu võtmeks Ukraina rahvuslikule liikumisele. Asutava kogu valimistel novembris 1917, mis olid esimesed demokraatlikud valimised riigi ajaloos, andis 71 protsenti Ukraina talurahvast oma hääle rahvuslastele – poliitilise teadlikkuse hämmastav muutus üheainsa põlvkonna jooksul. Liikumine korraldas talurahva võitlust võõramaalastest (peamiselt vene ja poola rahvusest) maaomanike ja niinimetatud välismaise mõju vastu linnades (kus andsid tooni venelased, juudid ja poolakad). Pole sugugi juhus, et talurahva ülestõusud puhkesid 1902. aastal kõigepealt nendes piirkondades Poltava kubermangu ümber, kus ukrainlaste rahvuslik liikumine oli kõige jõulisem.

Üle kogu Venemaa ilmnenud uued tuuled – mis puudutasid linnu ja massikommunikatsioone, rahamajandust ning eelkõige maakoole – sünnitasid uue, noorema ja parema kirjaoskusega talurahva põlvkonna, kes hakkas otsima teed, kuidas teha lõpp patriarhaalsele külaelule. Kogu keisririigi rahvastiku kirjaoskus tõusis 1897. aasta 21 protsendilt Esimese maailmasõja eelõhtuks 40 protsendile. Kõige kõrgemad maaelanikkonna kirjaoskuse näitajad olid linnalähedaste alade noorte meeste hulgas (üheksa kümnest Peterburi ja Moskva kubermangu maapiirkondadest keiserlikku sõjaväkke võetud nekrutist oskas lugeda ja kirjutada juba 1904. aastal). Kirjaoskuse ja revolutsiooni side on hästi teadaolev ajalooline fenomen. Nüüdisaja Euroopa ajaloo kolm suurt revolutsiooni – Inglismaal, Prantsusmaal ja Venemaal – leidsid kõik aset ühiskonnas, kus kirjaoskuse tase lähenes viiekümnele protsendile. Kirjaoskus aitab levida uutel ideedel ja võimaldab talurahval omaks võtta uusi tehnoloogiaid ja omandada ametnikuoskusi. Vene revolutsiooni kohalikud aktivistid olidki peamiselt pärit sellest uuest kirjaoskajate põlvkonnast, kes oli saanud hariduse vana režiimi viimaste kümnendite külakoolide buumist ja kes oli nüüd küllalt arvukas, et anda uusi ideid edasi kirjaoskamatutele. Oma hilinenud jõupingutustega anda tavainimestele haridust aitas tsaarivõim iseendale hauda kaevata.

Maakoolide laste hulgas 1900. aastatel tehtud uuring näitas, et peaaegu pooled neist tahtsid omandada „haritud elukutset” linnas ja vähem kui kaks protsenti kavatses astuda oma talunikest vanemate jälgedes. „Tahan saada poeselliks,” rääkis üks koolipoiss, „sest mulle ei meeldi tammuda poris. Tahan olla samasugune nagu need, kes on puhtalt riides ja töötavad poesellina.”9 Neile noorukitele oli parema ühiskondliku positsiooni soov tihtipeale sünonüüm mõistele „töö linnas”. Sama hästi kui iga töö linnas näis maaelu raskuse ja tuima rutiiniga võrreldes ihaldusväärne. Nende silmis oli küla ebausust ja halvavast vaesusest küllastunud „pime” ja „mahajäänud” paik – maailm, mida Trotski kirjeldas kui „ikoonide ja tarakanide” Venemaad – ning nad pöörasid oma pilgud linna ja selle moodsate väärtuste kui iseseisvusele ning eneseväärikusele viivale teele. See siin oli alus kultuurirevolutsioonile, millele bolševism võis toetuda. Partei lihtliikmeid värvati peamiselt just niisuguste talurahva päritolu noormeeste hulgast, kelle moodne ideoloogia toetus nende vana talupojamaailma eitusele. Revolutsioon pidi kogu selle külamaailma kogu täiega minema pühkima.

Olles vaesuse, ülerahvastatuse ja aina tõusva maarendi tõttu sunnitud maalt lahkuma, tulid miljonid talupojad linnadesse või läksid tööle maal asuvatesse vabrikutesse ja kaevandustesse. Vana režiimi viimase poolsajandi jooksul kasvas keisririigi linnaelanikkond 7 miljonilt 28 miljonile. 1890. aastatel oli see kasv kõige kiirem, sest näljahädast põhjustatud kriisi mõju langes kokku forsseeritud industrialiseerimisprogrammi ja raudteede ehitamisega, mida tõukas tagant krahv Witte, kes oli 1892. aastast saadik rahandusminister.

Talurahva migratsioonil linnadesse oli kindel muster: kõigepealt tulid noored mehed, seejärel abielumehed, siis vallalised neiud ja lõpuks abielunaised ning lapsed. See näitab, et põlluharijad püüdsid hoida oma raskustes talusid elus nii kaua kui vähegi võimalik. Noored mehed saatsid kaevandustes ja vabrikutes teenitud raha kodukülla, kuhu nad ise tulid tagasi viljakoristuse ajaks, nagu see on tavapärane arenevates ühiskondades. Linna ja maa vahel oli kogu aeg edasi-tagasi liikumist. Võime samavõrd rääkida Venemaa linnade „talurahvastumisest”, kuivõrd maad harivate talupoegade kadumisest.

Töötingimused vabrikutes olid kohutavad. Witte ütlust mööda oli „maaelu vähenõudlikes oludes üles kasvanud” töölist „palju kergem rahuldada” kui tema ametivenda Euroopas või Põhja-Ameerikas, nii et „madalad palgad osutusid Vene ettevõtlusele taeva kingituseks”.10 Tööliste kaitseks oli vähe õigusakte. Briti tööliste 1840. aastate ja sakslaste 1880. aastate saavutused jäid Vene töölistele unistuseks ka sajandivahetusel. Kaks kõige tähtsamat vabrikuid puudutavat seadust – üks 1885. aastast, mis keelas naiste ja laste öötöö, ning teine 1897. aastast, mis piiras tööpäeva pikkuse üheteistkümne ja poole tunniga – tuli valitsuse käest lausa välja pigistada. Väikeste töökodade kohta seadusi polnud, ehkki just nendes töötas arvatavasti suurem osa riigi tööjõust ja kindlasti suurem osa naistest. 1914. aastaks moodustasid naised 33 protsenti tööstustöölistest, tekstiili- ja toiduainetetööstuses aga olid nad selges enamuses. Järelevalvel, mille ülesanne oli tagada, et vabrikud täidavad seadust, ei olnud mingit mõjujõudu, ja nii ei teinud tööandjad sellest väljagi. Ventileerimata töökohad olid täis mürgist tossu. Põrand oli tuubil täis ohtlikke masinaid: sageli juhtus tööõnnetusi. Siiski polnud enamikul töölistel seaduslikku õigust kindlustusele, ja kui keegi kaotas silma või jäseme, võis ta loota kõigest mõne rubla suurusele hüvitisele. Tööliste streigid olid ebaseaduslikud. Kuni 1905. aastani polnud ühtki seaduslikku ametiühingut.

Paljud vabrikuomanikud kohtlesid töölisi nagu pärisorje. Vabriku väravast väljumisel otsiti töölised varguste vältimiseks läbi ja neid trahviti või koguni piitsutati ka eeskirjade väikseimagi rikkumise puhul. Niisugune alandav orjapidamiskord ei meeldinud põrmugi töölistele, kellele see oli solvav, ning üks peamisi nõudmisi pärast 1905. aastat puhkenud streikide ja muude protestiavalduste ajal oli lugupidav kohtlemine.

Vene töölised olid kõige agaramad streikijad Euroopas. 1905. aasta jooksul streikis kolmveerand kõikidest vabrikutöölistest. Ajaloolased on kulutanud palju aega, püüdes seletada tööliste niisuguse sõjakuse põhjusi. Vabrikute suurus, tööliste kvalifikatsioon ja kirjaoskus, linnas elatud aastate hulk ning revolutsioonilise intelligentsi mõju – kõik need tegurid uuriti lugematutes monograafiates mikroskoopilise täpsusega läbi, kusjuures igaüks neist lootis avastada selle otsustava tähtsusega kombinatsiooni, mis selgitaks Venemaa proletaarse revolutsiooni põhjusi. Kõige suuremaid erimeelsusi tekitasid linnastumise mõjud.

Nii mõnedki on väitnud, et just kõige linnastunumad, kõrge kvalifikatsiooni ja kirjaoskusega töölised olid need, kellest said revolutsioonisõdurid. Teised aga kinnitavad, et just äsjased migrandid – kes „rebiti adra tagant ära ja heideti otsejoones vabriku sulatusahju”, nagu kunagi ütles Trotski11 – kaldusid olema kõige püsimatumad ja vägivaldsemad, võttes uues ja vaenulikus tööstuskeskkonnas, millest nad end nüüd leidsid, tihtipeale kasutusele maapiirkondadele omased olnud spontaansed mässuvormid.

Pole kahtlustki, et talupoegadest sisserändajad tõid linnatööliskonda lisaks uut tuleohtlikku elementi. Töölisrahutused kasvasid sageli üle mürgeldamiseks, pogrommiks, rüüstamiseks ja masinate purustamiseks, või siis kihutati peremehed vabrikust minema ja visati nad lampkasti või kanalisatsiooni: kõiki neid teguviise on seostatud puruksrebitud juurtega ja halvasti organiseeritud talurahvamassiga, kes püüab kuidagi kohaneda uudse linnakeskkonna ja vabrikudistsipliiniga. Sellegipoolest oleks liialdus väita, et niisugused primitiivsed teod või nende kogemusteta korraldajad oleks olnud tööliste sõjakuse tõusu peamine tegur. 1890. aastatel kujunesid streigid peamiseks protestivormiks tööstuses ja selleks oli vaja distsiplineeritud organisatsiooni, mille suutsid luua ainult kvalifitseeritud ja kirjaoskajad töölised.

Siin oli Venemaa teravas kontrastis Euroopaga, kus viimati nimetatud töölised olid kõige vähem revolutsioonilised ja neid esindavad töölisparteid olid jõudnud juba ka parlamenti. Niisuguse töölisaristokraatia tekkimisele Venemaal ei viidanud kuigi palju märke, pealegi polnud siin parlamenti, kuhu see oleks võinud üritada pääseda. Kõige tõenäolisemad kandidaadid niisugusesse ossa olid trükitöölised. Siiski olid nemadki kindlalt marksistlike ja teiste revolutsiooniliste sotsialistlike parteide selja taga. Oleks nad suutnud moodustada oma seaduslikke ametiühinguid, oleks töölised võinud asuda ka mõõdukate reformide teele, mille valis Euroopa töölisliikumine. Venemaa poliitiline olukord tõukas neid aga äärmuste suunas. Töölised olid sunnitud asetama oma lootused põranda all tegutsevatele revolutsionääridele. Seega tekitas revolutsioonilise töölisliikumise suurel määral tsaarivalitsus ise.

Näljahädast põhjustatud kriis andis revolutsioonilistele parteidele uue hingamise, tuues neile toetajaid mitte üksnes töölisklassist, vaid ka üha laienevast liberaalsete vaadetega spetsialistide, üliõpilaste, kirjanike ja teiste intelligentsi esindajate hulgast ehk sellest kihist, kes pidas end rahva võlglaseks ja tema huvide esindajaks. Niisuguse hoiaku võtmeks olid kõlblusest lähtuvad põhimõtted: kompromissitu opositsioon autokraatiaga ja osalus demokraatlikus võitluses selle vastu.

Hoogustus narodnikute liikumine, mis kulmineerus 1901. aastal sotsialistide-revolutsionääride (esseeride) partei asutamisega. Narodnikluse juured said alguse ajast, mil intelligents võttis endale missiooni parandada talurahva olukorda ja kaasata nad pärast pärisorjuse kaotamist 1861. aastal demokraatlikku liikumisse. Narodnikud idealiseerisid maaelu. Alates 1870. aastatest olid nad hakanud maal ringi liikuma, et talurahvast harida ja organiseerida, osa narodnikuid (nad ise andsid endale nime Rahva Tahe ehk Narodnaja Volja) aga valis üha sagedamini vägivalla ja terrori tee, kuna nende pettumuseks ei järgnenud talurahvas nende revolutsioonilistele üleskutsetele. Narodnikute uskumust mööda võinuks külakogukond kujuneda sotsialistliku ühiskonna aluseks, mis pidi võimaldama Venemaal liikuda sotsialismi erinevat teed mööda kui lääs, kus kapitalistlik areng oli talurahva peaaegu hävitanud ja marksistide lootused teha revolutsiooni rajanesid tööstustöölistel. Erinevalt marksistidest uskusid narodnikud, et agraarne Venemaa võib sotsialismi üle minna otse, läbimata enne seda kapitalistlikku ajalooetappi.

Näljahädast põhjustatud kriis lõi sellel arvamusel jalad alt. Ka industrialiseerimise kulude katteks talurahvale pandud suurematest maksudest mingil määral põhjustatud kriis näitas, et talurahvas on kapitalistliku arengu surve all sõna otseses mõttes välja suremas, seda nii klassina kui ka eluviisi kandjana. Üksnes marksism näis suutvat seletada näljahäda põhjusi, näidates, kuidas kapitalistlik majandus tekitab maal vaesust. 1890. aastatel kujunes see mõte kiiresti kogu rahvusliku intelligentsi kreedoks. Sotsialistid, kes olid varem marksismis kahelnud, võtsid selle kriisiolukorras omaks, kui mõistsid, et narodnikute usust talurahvasse pole enam midagi loota. Näljahäda mõjul ärkas usk marksismi koguni niisugustes liberaalidest mõtlejates nagu Pjotr Struve: see „tegi minust palju rohkem marksisti kui Marxi „Kapitali” lugemine”.12

Esseeride partei läks niisuguse intellektuaalide liikumisega kaasa. Moskva ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud Viktor Tšernovi juhtimisel võttis partei omaks arusaama kapitalistlikust arengust sotsioloogilises mõttes, aga säilitas narodnikutele omase usu, et nii töölisi kui ka talupoegi – keda kokku nimetati töörahvaks – ühendab vaesus ja vastuseis valitsusele.

Marxi „Kapital” oli avaldatud Venemaal juba 1872. aastal. Tegu oli raamatu esimese väljaandega teises riigis ja see ilmus kõigest viis aastat pärast saksakeelset originaali ning viisteist aastat enne ingliskeelset väljaannet. Tsaari tsensorid lasksid selle läbi eksikombel, eeldades, et „väga vähesed Venemaal” hakkavad lugema paksu raamatut poliitökonoomiast ja „veelgi vähem lugejaid saab sellest aru”.13 Vastupidi ootustele viis Marxi kriitika kapitalistliku süsteemi aadressil esimesena revolutsioonini just Venemaa, mitte aga mistahes lääne ühiskonna, millele see oli mõeldud.

Haritlasi köitis marksismi teaduslik olemus – Lidia Dani sõnul nähti selles „mõistuse teed”, mis pakkus „objektiivseid lahendusi” vaesuse viletsusele ja mahajäämusele – ja selle lubadus, et Venemaa saab rohkem sarnaseks kapitalistliku läänega. „Meile meeldis selle euroopalik olemus,” on meenutanud üks selle liikumise veterane Venemaal. „Marksism tuli Euroopast. Sellel polnud juures kodukasvanud provintslikkuse hallitanud lõhna ja maitset, vaid see oli uus, värske ja erutav. Marksism pakkus välja lubaduse, et me ei pea jääma poolenisti asiaatlikuks maaks, vaid võime saada osaks läänest koos selle kultuuri, institutsioonide ja vaba poliitilise süsteemi tunnustega. Lääs oli meie teednäitav valgus.”14

Siin peituvadki võib-olla põhjused, miks marksism pakkus eriti suurt huvi juutidele, kes etendasid sotsiaaldemokraatlikus liikumises silmapaistvat osa ja kelle hulgast tuli suur osa selle juhtidest (Trotski, Martov, Axelrod, Kamenev ja Zinovjev, kui nimetada ainult mõningaid). Kui narodnikud tahtsid üles ehitada talurahva Venemaa – pogrommide ja juute diskrimineeriva maa –, siis pakkus marksism Venemaast moodsalt läänelikku arusaama. See lubas kaasata juudid üleüldisse inimkonna vabastamise – mitte üksnes talurahva vabastamise – liikumisse, mis rajaneb internatsionalismi põhimõtetel.

Koguni noor Lenin võttis marksismi peasuuna täielikult omaks alles näljahäda tekitatud kriisi kiiluvees. Vastupidiselt nõukogulaste müüdile, mille kohaselt Leninist sai kohe väga noorena veendunud marksist, jõudis bolševistliku revolutsiooni juht poliitikasse tegelikult hiljem. Viimasel kooliaastal iseloomustas kooli juhataja (saatuse irooniana tema 1917. aasta peavaenlase Kerenski isa) teda kui eeskujulikku õppurit, kes on „üles kasvanud kõlbelises ja religioosses vaimus” ning pole kunagi andnud „kooli juhtkonnale põhjust rahulolematuseks, olgu oma sõnade või tegude pärast”.15

Lenini isa oli just niisugune tüüpiline liberaalist härrasmees, keda poeg hiljem hakkas põlgama. Tema aadlipäritolu põhjustas palju ebameeldivusi Lenini nõukogulastest elulookirjutajatele. Aga see oli ka tema võimuka isiksuse võti. Seda võib näha tema sallimatus suhtumises alluvatelt tuleva kriitika vastu ja kalduvuses käsitleda rahvahulki kõigest tema revolutsiooniliste plaanide jaoks vajaliku inimmaterjalina (näljahäda ajal tuli ta välja väitega, et talurahvas peaks abist ära ütlema, sest siis oleks revolutsioon tõenäolisem). Maksim Gorki kirjutas 1917. aastal: „Lenin on juht ja Vene aadlik, kellel ei puudu selle hääbuva klassi teatud psühholoogilised jooned, ning seetõttu arvab ta olevat endal õiguse korraldada vene rahva kallal julm eksperiment, mis on juba ette määratud läbi kukkuma.”16

Lenin jõudis Marxi juurde juba relvastatuna narodnikluse terroristliku tiiva Narodnaja Volja – mis oli 1881. aastal korraldanud atentaadi Aleksander II-le – ideedega. Lenini vanem vend, kes oli kuulunud Narodnaja Volja ridadesse, hukati osaluse eest Aleksander III-le 1887. aastal korraldatud nurjunud atentaadi eest. Nõukogulaste legend väidab, et kuulnud venna surmast, olevat Lenin öelnud õde Mariale: „Ei, meie ei lähe seda teed, meie tee peab olema teistsugune.” See tähendab, et Lenin olevat juba omaks võtnud marksistliku arusaama – sellele viitab sõna „meie” tsitaadis –, mis teoreetiliselt heitis terrori kõrvale, eelistades töölisklassi organisatsiooni. See on aga mõttetus (Maria oli toona kõigest üheksa-aastane). Ja kuigi võib olla tõsi, et venna hukkamine võis osutuda katalüsaatoriks, mis viis Lenini revolutsiooniliikumisse, kaldus ta kõigepealt nagu vendki Narodnaja Volja poole. Lenini marksism, mis hakkas pärast 1889. aastat pikkamisi välja kujunema, säilitas terroristide jakobiinliku vaimu ning nende usu sellesse, kui tähtis on haarata võim.

Leninit mõjutas eriti tugevasti jakobiinlus, mida propageeris revolutsiooniteoreetik Pjotr Tkatšov (1844–1886), kes 1870. aastatel rääkis võimu haaramisest ja diktatuuri kehtestamisest distsiplineeritud ning äärmiselt tsentraliseeritud juhtimisega avangardi jõul põhjendusega, et sotsiaalset revolutsiooni on võimatu korraldada demokraatlike vahenditega: kapitalistliku arengu seaduste kohaselt toetavat rikkamad talunikud status quo’d. Tkatšov nõudis, et riigipööre tuleb korraldada nii kiiresti kui võimalik, kuni pole veel mingeid ühiskondlikke jõudusid, mis asuks valitsuse poolele, sest ootama jäämine võimaldab niisugustel jõududel tekkida.

Kõik Lenini ideoloogia peamised komponendid – rõhuasetus vajadusele distsiplineeritud avangardi järele; arvamus, et tegutsedes (nn subjektiivne tegur) on võimalik muuta ajaloo objektiivset kulgu (ja iseäranis, et riigiaparaati hõivates on võimalik esile kutsuda sotsiaalset revolutsiooni); kindel usk terrorisse ja diktatuuri; põlgus liberaalide ja demokraatide (ning muidugi nendega kokkuleppele läinud sotsialistide) vastu – pärinesid mitte Marxi, vaid Tkatšovi ja Narodnaja Volja põhimõtete hulgast. Lenin lisas marksistlikule dialektikale, mis muidu oleks jäänud passiivseks – olles valmis ootama, kuni revolutsioon objektiivsete olude arenedes küpseb, selle asemel et see poliitiliste aktsioonidega ise toime panna –, selgesti eristatavalt venepärase annuse vandenõulaslikku elementi. Mitte marksism ei teinud Leninist revolutsionääri, vaid Lenin oli see, kes tegi marksismist revolutsiooniteooria.

Lenin oli sündinud võitlejaks. Ta pühendus jäägitult revolutsioonivõitlusele. „See on minu elu!” tunnistas ta prantsuse sotsialistile (ja oma armukesele) Inessa Armandile 1916. aastal.17 Professionaalse revolutsionääri tegevuse taga polnud Leninil peaaegu üldse eraelu. Mõned üksikud armulood välja arvatud, elas ta samasugust elu nagu keskaegne provintsiametnik, kellel oli täpselt kindlaks määratud aeg söögiks, uneks ja tööks. Leninit iseloomustab tugevalt puritaanlik käitumisviis, mis hiljem avaldus ka tema diktatuuri poliitilises kultuuris. Ta surus maha oma emotsioonid, et olla meelekindel ja arendada endas karmust, mis oli edukale revolutsionäärile tema arvates hädavajalik, näiteks olla võimeline revolutsiooniürituse nimel verd valama. Tunnetele polnud Lenini elus ruumi. „Ma ei tohi muusikat liiga sageli kuulata,” tunnistas ta kord, olles kuulanud Beethoveni sonaati „Appassionata”. „See tekitab minus soovi öelda meeldivaid ja rumalaid sõnu ja silitada inimeste päid. Aga praegu on vaja neile vastu pead anda, peksta halastust tundmata.”18

Saabunud 1893. aastal pealinna Peterburi, lähenesid Lenini vaated rohkem tavapärase marksismi seisukohtadele: et Venemaa on kõigest kapitalistliku arengu alguses ja et enne kui saab toimuda sotsialistlik revolutsioon, peab tööliste demokraatlik liikumine koostöös kodanlusega autokraatia kukutama. Riigipöördest või terrorist enam juttu polnud. Alles pärast seda, kui kehtestatakse kodanlik demokraatia, mis tagab töölistele sõna- ja ühenduste moodustamise vabaduse, võivat alata revolutsiooni teine ja sotsialistlik faas.

Siin oli oluline paguluses viibinud marksismi teoreetiku Georgi Plehhanovi mõju. Plehhanov oli esimene, kes visandas kaheetapilise revolutsiooni teooria. Sellega said vene marksistid viimaks vastuse ka probleemile, kuidas saavutada kapitalismijärgne ühiskond riigis, mis alles praegu on jõudmas kapitalismifaasi. See andis tuge nende usule, et loobudes võimu haaramast – mis Plehhanovi sõnul oleks kaasa toonud ainult „despootia kommunistlikus vormis” – on siiski võimalik liikuda edasi sotsialismi suunas.

Marksistlikud rühmitised asusid propagandat tehes töölisi tulevaseks revolutsiooniks ette valmistama. Osa kvalifitseeritud ja haritud töölisi oli rohkem huvitatud oma elu parandamisest kapitalistlikus süsteemis kui selle kukutamisest. Neid toetas marksistlik niinimetatud ökonomistide rühmitis, kes püüdis suunata töölisliikumist revolutsioonilistelt eesmärkidelt kõrvale. Lenin võitles ökonomistide vastu suure ägedusega, millest sai tema retoorika kaubamärk. Nende taktika, kõlas tema väide, hävitab nii sotsialismi kui ka revolutsiooni, mis saab olla edukas üksnes Narodnaja Volja eeskujul moodustatud distsiplineeritud partei avangardi kesksel juhtimisel. Kui politseirežiimi tahetakse murda, peab partei olema samavõrd tsentraliseeritud ja distsiplineeritud. See peab olema tsaaririigile võrdne vastane.

Poleemika käigus ökonomistide vastu avaldas Lenin brošüüri, millest kujunes 1917. aasta revolutsiooni ajal bolševike õpik ja rahvusvahelise kommunistliku liikumise üks alustekste. Kui „Mis teha?” 1902. aastal ilmus, siis selle tähendust – et partei lihtliikmed peavad juhtide käskudele kuuletuma nii nagu sõjaväes – kohe täiel määral ei mõistetud. „Keegi meist ei osanud kujutledagi,” on meenutanud üks sotsiaaldemokraat, „et saab olla olemas partei, mis võib hakata arreteerima omaenese liikmeid.”19

See hakkas ilmnema alles partei teisel kongressil, mis tuli augustis 1903 kokku Londonis (kommunistide klubis Charlotte Street 10720). Lõppkokkuvõttes partei lõhenes ja tekkis kaks eraldi fraktsiooni. Lõhenemise põhjus oli näiliselt tühine: kuidas määratleda partei liikmeid. Lenin tahtis, et kõik liikmed oleks parteiorganisatsiooni aktivistid, Martovi meelest aga võinuks igaüht, kes on nõus partei manifestiga, lugeda partei liikmeks. Selle vaidluse pinna all peitus aga kaks vastandlikku seisukohta partei olemuse küsimuses: kas see peab olema sõjaväelis-revolutsiooniline avangard (mis alluks kindlalt juhile, nagu näiteks Leninile) või siis suure liikmeskonnaga lääne parlamentarismi stiilis (kus juhtkonna kontroll oleks lõdvem) organisatsioon. Lenin võitis napilt selle probleemi kohta korraldatud hääletuse, mis võimaldas tema fraktsioonil hakata end nimetama bolševikeks (enamlased) ja vastaseid menševikeks (vähemlased). Tagantjärele vaadates oli menševikest rumal nõustuda niisuguste nimetustega. See kleepis neile külge vähemuspartei sildi, mis osutus bolševikega rivaalitsemisel oluliseks puuduseks.