Читать книгу Revolutsiooniline Venemaa - Orlando Figes - Страница 4

Päikeselisel pühapäeva hommikul liikusid pikad protestijate kolonnid üle jää Peterburi kesklinna poole. Kirikukellad helisesid ja nende kuldsed kuplid särasid päikesekiirtes. Esimestes ridades sammusid oma parimais pühapäevarõivais naised ja lapsed, kes olid sinna paigutatud selleks, et soldatid meeleavaldajaid ei tulistaks. Suurima kolonni ees liikus habemik isa Gapon, seljas pikk valge sutaan ja käes krutsifiks. Gapon oli teinud endale pealinna töölisrajoonides nime hea jutlustajana. Ta rääkis kuulajatega lihtsate sõnadega ja kinnitas piiblist võetud väidetega, et tsaar on jumala palge ees kohustatud rahuldama nende nõudmised, kui rahvas läheb oma palvetega tema juurde. Palvekiri, mille Gapon oli koostanud, et meeleavaldajad saaks selle tsaarile üle anda, algas sõnadega:

Majesteet – meie, Peterburi ja mitmesuguste mõisate töölised ja elanikud, meie naised, meie lapsed ja meie vanurid, tuleme SINU juurde, OO MAJESTEET, otsima õiglust ja kaitset. Me oleme vaesed, meid rõhub ülemäärane koorem, meid koheldakse põlgusega … Meid kägistavad despotism ja seadusetus.21

Gaponi selja taga kanti tsaari pilti ja suurt valget kangast sõnadega: „Soldatid, ärge tulistage inimesi!” Marsi korraldajad olid keelanud kasutada revolutsionääride punaseid võitluslippe.

Kui kolonn lähenes Narva väravale, ründas seda ratsaväeeskadron. Mõned meeleavaldajad panid jooksu, aga enamik liikus edasi jalaväelaste poole, kelle püssid olid juba otse nendele sihitud. Kaks hoiatuskogupauku tulistati õhku, kolmas aga tabas lähedalt rahvahulka. Inimesed hakkasid karjuma ja varisesid maha, aga soldatid, kes olid nüüd ise paanikas, aina tulistasid. Nelikümmend inimest sai surma ja sajad põgeneda üritanud haavata. Gapon löödi segaduses jalust maha, aga ta ajas end püsti ja kuuldi, kuidas ta enda ümber toimuvat veresauna uskumatult silmitsedes ütles: „Jumalat pole enam! Tsaari pole enam!”22

Veriseid vahejuhtumeid oli teisteski linnaosades. Paleeväljakul oli Talvepalee ette paigutatud suur ratsaväeüksus ja mitu suurtükki, et peatada 60 000 protestijat. Kaardivägi püüdis rahvamassi piitsade ja lapiti mõõgahoopidega laiali ajada. Kui see aga edu ei toonud, võeti sisse laskeasend. Näinud enda poole suunatud püssitorusid, langesid meeleavaldajad põlvili, paljastasid pea ja lõid risti ette. Kõlas pasunasignaal ja kõmisesid paugud. Kui kõik oli möödas ja ellujäänud hakkasid ringi vaatama, otsides surnuid ja haavatuid, jõudis kätte tähtis hetk, omamoodi pöördepunkt kogu revolutsioonis, kui uskumatus inimeste meeleolus asendus vihaga. „Vaatasin mind ümbritsevaid nägusid,” on meenutanud rahvahulgas viibinud bolševik, „ja ma ei näinud ei hirmu ega paanikat. Ei, aupaklik ja peaaegu harras ilme oli asendunud vaenuliku ja koguni vihase ilmega. Nägin sõna otseses mõttes igas näos viha ja kättemaksuiha.”

Mõne sekundi jooksul oli rahva hulgas seni laialt levinud müüt heast tsaarist – mis oli valitsevat režiimi sajandeid toetanud – ühtäkki lakanud olemast. Ainult mõni hetk pärast tulistamise lõppu pöördus üks vanem mees neljateistkümneaastase poisi poole ja ütles talle, viha hääles helisemas: „Pea meeles, poeg, pea meeles ja tõota tsaarile kätte maksta. Sa ju nägid, kui palju verd ta valas, nägid ju? Nii et tõota, poeg, tõota!”23

Verisele pühapäevale, nagu 1905. aasta 9. jaanuari sündmusi hakati nimetama, järgnes streikide ja meeleavalduste laine.24 Üksnes sama kuu jooksul pani rohkem kui 400 000 töölist üle kogu riigi tööriistad käest. Tegu oli kõigi aegade suurima tööliste protestilainega Venemaal. Streigid polnud aga korralikult organiseeritud, nõudmised sõnastati alles streigi käigus, pealegi olid sotsialistlikud parteid ikka veel liiga nõrgad, politsei hoidis neil hoolega silma peal, ja nende tähtsamad liidrid olid maapaos Euroopas ega saanud juhtivas osas olla. Töölised ei saanud veel omapäi revolutsiooni teha.

Liberaalsete keskkihtide ja aadli reageering tegi verise pühapäeva sündmustest tsaarivalitsuse võimu ohustava revolutsioonilise kriisi. Liberaalidest spetsialistid ja semstvoaktivistid olid 1903. aastast saadik nõudnud poliitilisi reforme, sealhulgas rahvuskogu kokkukutsumist. Ühiselt olid nad moodustanud Vabastusliidu, mille palvekirjad tsaarile mõjutasid Gaponi.

Verine pühapäev polnud sugugi esimene tsaarivõimu tabanud löök. Venemaad tabanud sõjaline alandus sõjas Jaapaniga oli pööranud suure osa avalikkusest võimude vastu ja andnud uut jõudu Vabastusliidu kampaaniatele. On raske üle hinnata Venemaad tabanud jahmatuse suurust, kui saabus uudis kaotusest Jaapanile: esimest korda oli nüüdisaegne Euroopa riik saanud lüüa Aasia riigilt. Sõda algas jaanuaris 1904, kui jaapanlased lõid üllatusrünnakuga puruks Mandžuurias paiknenud tsaari sõjalaevastiku. Jaapanlasi oli pahandanud Venemaa agressiivne majanduslik ekspansioon Kaug-Idas ja valmimisjärgus oleva Siberi raudtee võimalik mõju. Sellest esialgsest tagasilöögist hoolimata olid venelased veendunud kerges võidus. Valitsuse välja antud plakatitel kujutati jaapanlasi armetute väikeste, pilusilmsete ja kollase nahaga ahvidena, kes põgenevad paanikas jõulise Vene soldati suure valge rusika eest. Patriotismilainest kaasa haaratud liberaalid leidsid, et Venemaa kaitseb Euroopa tsivilisatsiooni nii „kollase ohu kui ka moodsa tehnoloogiaga relvastatud uute mongolite hordide eest”. Ka semstvod asusid tegutsema ja saatma Mandžuuria rindele meditsiinibrigaade.

Oleks sõda võidetud, võinuks valitsev režiim teenida niisugusest patriotismilainest poliitilist kapitali. Aga Vene sõjaväel oli raske sõdida pealinnast rohkem kui 9500 kilomeetri kaugusel. Suurim probleem oli kõrgema väejuhatuse lihtlabane asjatundmatus, sest oldi jäigalt kinni 19. sajandi sõjalistes doktriinides ja hukutati tuhandeid venelasi, saates nad lootusetule täägirünnakule hästi maasse kaevunud suurtükipositsioonide vastu (viga, mida korrati aastail 1914–1917).

Kui sõja kulg võttis pöörde halvast veelgi halvemaks, pöördusid ka liberaalid valitsuse vastu, kasutades selle äpardunud sõda argumendina poliitiliste reformide poolt. Koguni riigi tähtsamad töösturid, kes olid varem lootnud riigi kaitsele, liitusid kriitikute kooriga, kui neid hakkasid mõjutama sõjaga seotud segadused. Valitsus oli nii ebapopulaarne, et kui terrorist lasi pommiga õhku reaktsioonilise siseministri Vjatšeslav von Plehwe, ei kostnud avalikkuselt peaaegu ühtki kaastundesõna. Varssavis tervitas rahvahulk Plehwe mõrva tänavail.

Plehwe tapmisest jahmunud tsaar oli kavatsenud vahetada ta välja teise kõva käega mehe vastu, aga rindelt saabuvad halvad uudised ja kodune tugev opositsioon sundisid teda viimaks eelistama liberaalsete vaadetega vürst Mirskit, kes ise nimetas end semstvomeheks. Julgustatuna Mirski ametissemääramisest, kogunes sada kolm semstvote esindajat Peterburis koosolekule ja võttis vastu kümnest punktist koosneva resolutsiooni, milles nõuti poliitilisi reforme, sealhulgas seadusandlikku parlamenti. Eri paleedes salaja toimunud koosolekud kujutasid enesest sisuliselt Venemaa ajaloo esimest rahvakogu. Toona võrreldi seda Prantsusmaa 1789. aasta generaalstaatidega. Kodanikuühendused korraldasid koosolekuid oma nõudmiste toetuseks. Vabastusliit korraldas sarja bankette (nagu Prantsusmaal aastail 1847–1848), kus osalesid semstvote poolehoidjad ning kus öeldi tooste vabaduse ja põhiseaduse toetuseks.

Mirski esitas tsaarile ettevaatlikult sõnastatud kokkuvõtte semstvote esindajate resolutsioonist, lootes saada valitseja toetama mõõdukate reformide kava. See nägi ette kõigest konsultatiivse (mitte seadusandliku) parlamendi moodustamist, samuti semstvote esindajate võtmist riiginõukogusse, mis oli tsaari määratud seadusandluse asjus nõuandev organ. Aga seegi oli Nikolai II-le liig, nii et ta lükkas tagasi igasugused jutud poliitilistest reformidest kui „kahjulikud rahvastele, kelle jumal on usaldanud minu hoolde”. 12. detsembril avaldas tsaar keiserliku manifesti, milles lubab tugevdada seaduste võimu, leevendada piiranguid ajakirjandusele ja laiendada semstvote võimu. Aga manifest ei öelnud midagi parlamenti puudutava vastuolulise teema kohta. Kuulnud manifesti sisu, langes Mirski meeleheitesse. „Kõik on läbi,” sõnas ta ametivendadele. „Hakakem vanglaid ehitama.”25

Kui Venemaa ajaloos on vana režiimi viimaste kümnendite jooksul olnud mõni aina korduv teema, siis on see vajadus reformide järele ja kõikide järjestikuste valitsuste sellekohased, aga tsaari vastuseisu tõttu läbi kukkunud katsed neid läbi viia. Mirski algatus oli tõenäoliselt parim võimalus, kuidas valitsus oleks saanud revolutsiooni ära hoida. Võimukriisi puhul rajaneb valitseva režiimi parim lootus küllalt kiiresti tehtavatel järeleandmistel, et rahuldada opositsiooni mõõdukama tiiva nõudmised ja eraldada see põhivoolust.

Verine pühapäev ei jätnud tsaarile enam võimalust ilmutada poliitikas initsiatiivi. See tõukas liberaalid rohkem vasakule, tekitades valitsuse vastu veelgi radikaalsema opositsiooni. Haritud osa ühiskonnast oli veresaunast nördinud. Üliõpilased alustasid streiki ja tegid oma linnakutest poliitilise agitatsiooni keskused. Veebruari lõpus oli valitsus sunnitud sulgema sisuliselt kõik kõrgemad õppeasutused kuni akadeemilise õppeaasta lõpuni. Ametiühingud moodustasid üleriigilise keskliidu, millega hiljem liitus naiste võrdõiguslikkuse eest võitlev liit ja muud samasugused poolametkondlikud ühendused (näiteks raudteetöötajate organisatsioon), mis andis intelligentsile otsesideme rahvahulkadega.

Protestiliikumine levis kiiresti mittevenelastega asustatud äärealadele. Eriti tugev oli see Poolas, Soomes, Balti kubermangudes ja Kaukaasias, kus sotsiaalseid ja poliitilisi pingeid suurendas üldine viha Vene võimu vastu. Kümnes Poola provintsis oli 1905. aasta kevadel ja suvel rohkem streike kui kogu ülejäänud keisririigis kokku. Varssavis ja Łódźis rajasid streikijad barrikaade ja oli kokkupõrkeid politseiga. Uudis Venemaa alandavast lüüasaamisest Jaapanilt tekitas rõõmsat elevust Poolas, Soomes ja Baltimaades, sest usuti, et see võib kukutada valitsuse ja sillutada teed nende enda autonoomiale.

Mässumeel levis ka maapiirkondadesse. Nähes valitsuse nõrkust, kasutas talurahvas võimalust ja hakkas korraldama maaomanike vastu rendistreike. Nad hõivasid aadlike maid, raiusid maha nende puid ja tegid nende heina. Varasuvel algasid juba täielikud rünnakud mõisate vastu, mõisnike vara omastati ja härrastemajad pandi põlema, sundides maaomanikud põgenema. Pealtnägijad on rääkinud põlevate mõisamajade kumast valgustatud taevast ja teedel liikuvatest vankrivooridest, mis olid täis kokku riisutud kraami. 1905.–1906. aasta ülestõusude ajal hävines peaaegu 3000 mõisamaja (15 protsenti üldarvust). Suur osa vägivallast koondus Moskvast lõuna poole jäävasse kesksesse põllumajanduspiirkonda, kus olid kõige suuremad mõisad ja talurahva vaesus kõige põletavam.

Kohalikud mõisnikud palusid talupoegade vastu abi ja valitsus saatis kohale soldatid. Jaanuarist oktoobrini 1905 kasutati sõjaväge talurahva ülestõusude mahasurumiseks vähemalt 2700 korda, mistõttu juba vägede Mandžuuriasse saatmisega nõrgenema hakanud armeedistsipliin lagunes veelgi kiiremini. Üha suurenev mässumeelne revolutsioonioht kodumaal koos väljavaatega saada võõrsil sõjaliselt lüüa sundis tsaari Jaapaniga rahu otsima. Osutus võimatuks – nagu uuesti ka 1917. aastal – pidada kodus rulluva sotsiaalse revolutsiooni ajal ka sõda välismaal. Suur osa jalaväelastest olid endised talupojad ja neile ei meeldinud sugugi, kui neid kasutati rahutuste mahasurumiseks maal. Terved üksused keeldusid käsku täitmast ja sagenesid soldatite ülestõusud. Koguni kasakate ratsavägi – keda teati kui kõige ustavamaid tsaari sõdureid – läks mässumeelsetega kaasa. Ja seejärel, nimelt 14. juunil, levisid rahutused Musta mere laevastikku.

Mäss sai alguse roiskunud lihast. Soomuslaeva Potjomkin laevaarst kuulutas liha söödavaks. Kui meremehed läksid kaptenile kaebama, andis too käsu nende eestkõneleja Vakulentšuk maha lasta. Meeskond tõstis mässu, tappis seitse ohvitseri ja heiskas laeval punase lipu. Mässajad viisid Potjomkini Odessasse, kus streikivad töölised olid viimased kaks nädalat olnud linnavalitsusega sama hästi kui sõjas. Vakulentšuki põrm viidi auvalve saatel sadamast linna viiva marmortrepi jalamile (hiljem jäädvustati see Eisensteini filmis). Sadamasse kogunes tohutu rahvahulk ja märtrist revolutsionääri sark ümbritseti pärgadega. Rahvast saadeti laiali ajama sõjavägi. Trepist alla liikudes tulistasid soldatid valimatult allpool sisse piiratud eraisikuid: enne kui tulistamine lõppes, oli tapetud 2000 ja haavatud 3000 inimest. Mässajad sõitsid Constanţasse Rumeenias, kus nad loovutasid Potjomkini, et saada varjupaika. Mäss polnud iseenesest kuigi suur oht. Aga see tekitas palju piinlikkust valitsusele, sest näitas kogu maailmale, et revolutsioon on levinud juba riigi sõjamasina südamesse.

Kuigi Vene keisririik oli kokkuvarisemise äärel, reageeris valitsev režiim kriisile tavapärase ebakompetentsuse ja põikpäisusega. Nikolai II näis olukorra ohtlikkust mitte mõistvat: ajal kui kogu riik oli langemas kaosesse, kirjutas ta päevikusse triviaalseid sissekandeid ilmast ja teelauas viibinud seltskonnast. Nõuandjad seletasid tsaarile, et verise pühapäeva meeleavalduse eest on vastutavad välismaa agendid. Hoolikalt välja valitud „usaldusväärsete” tööliste esindus toodi keisripaleesse ja rivistati nagu lapsed üles, et kuulata tsaari loengut, milles ta süüdistas töölisi, et nood on lasknud end „välismaa revolutsionääridel” petta, aga lubas „nende patud andestada”, sest usub nende „vankumatut andumust”. Kui uus siseminister Aleksandr Bulõgin soovitas, et riigi rahustamiseks võib vaja minna poliitilisi järeleandmisi, oli Nikolai rabatud. Ta lausus ministrile: „Võiks arvata, nagu kardaksite, et võib puhkeda revolutsioon.” „Teie Majesteet,” vastas Bulõgin, „revolutsioon on juba alanud.”26