Читать книгу Kodukäija - Оса Ларссон - Страница 2

316. PEATÜKK
Kuhu kadus D-täht?

„ÜTLE, KUI TÖÖÕPETUSE-THOMAS siiapoole tuleb,” sosistab Viggo Omarile.

Käib koolipäeva viimane tund ja IV A klassil on tööõpetus. Õpetajalaua taga kummardub Viggo Tööõpetuse-Thomase arvuti kohale, millest õpetaja on jätnud end välja logimata. Kui lollid võivad täiskasvanud küll olla?

„Mis sa teha tahad?” küsib Omar, silmad imestusest ümmargused.

„Saadan direktor Agnetale meili,” irvitab Viggo. „Tööõpetuse-Thomase nimel. Kuidas „töö” kirjutatakse? D või t-ga?”

„T-ga,” sosistab Omar vastu. „Ja kahe ö-ga.”

Omar heidab närvilisi pilke maalimisklassi poole, kus on kõik ülejäänud õpilased. Tööõpetuse-Thomas on nende juhendamisele keskendunud. Nähtavasti ei hoia nad pintslit õigesti käes. See tähendab nii, kuidas Tööõpetuse-Thomas tahab.

Viggo tõstab samuti hetkeks pilgu, kuid ta ei närvitse. Ta tunneb Tööõpetuse-Thomase vastu vaid tohutut viha. Vihkan, vihkan, VIHKAN!

Möödunud on kaks nädalast kohutavast koosolekust, kus Tööõpetuse-Thomas ja sotsiaaltöötaja Björn otsustasid, et Alrikut ja Viggot ei jäeta enam Andersi ja Laylah’ juurde elama. Vähe sellest! Lisaks otsustati Alrik ja Viggo teineteisest lahutada. Niisiis ei ela nad tulevikus enam koos!

Täna on reede. See on Viggo ja Alriku viimane koolipäev. Pühapäeval kolib Viggo uue kasupere juurde Smålandi, Alrik aga kuhugi Norrtälje lähedale kohta, mida sotsiaaltöötaja nimetas noorsookoduks. Aga Viggo meelest ei kõla see sugugi mingi koduna, pigem nendele noortele mõeldud vanglana … keda keegi ei taha … või kellega keegi toime ei tule.

„Tee kähku, Viggo!” kähistab Omar. „Ta võib iga hetk tulla.”

„Jaa-jaa,” vastab Viggo ja võitleb arvutiklaviatuuriga edasi.

Ohhh! Tähed hüplevad ta silme ees. Milline lollakas küll otsustas, et neid peab nii palju olema? Kuhu d-täht kadus? … Käes!

Ema helistas mõni päev tagasi ja nuuksus telefonis nii kõvasti, et tema jutust oli peaaegu võimatu aru saada. Ta rääkis, et on taas viinaravil ja tunneb ennast täiesti kohutavalt. Nii et tema juures ei ole neil võimalik elada. Viggol on raske hingata, kui ta mõtleb, mis küll kõigest edasi saab. Mõtted katastroofist kogunevad üheks suureks äikesepilveks.

Pärast toda koosolekut on Alrik vaevu suud paotanud. Ta käib ringi nagu zombi. Viggol tuleb õudne hirm, kui ta venda säärasena näeb. Justkui oleks keegi Alriku OFF-nupule vajutanud.

Viggo käitub täpselt vastupidi, ta on täiesti metsik. ON-nupp on ööpäev läbi sisse lülitatud. Esmaspäeval, esimesel päeval pärast jõuluvaheaega, ütles Tööõpetuse-Thomas, et loodetavasti Viggo „võtab ennast kokku ja saab viimastel päevadel teistega kenasti läbi”. Et kõigile jääks üksteisest „veidi ilusaid mälestusi”. Esimese vahetunni ajal tormas Viggo välja ja jättis Tööõpetuse-Thomasele ilusa mälestuse. Suggen ja Galten pidasid valvet, kuni Viggo Tööõpetuse-Thomase auto WC-paberisse mässis. Suggen filmis kõike ja pani klipi Snapchatti üles.

Edasi läks kõik samas vaimus. Viggo on teinud pöörasusrekordeid. Nendest kõikidest saavad ilusad mälestused.

Viggo viimase koolinädala esikümme näeb välja selline.

Kohal number …

10. Alustas mitut kaklust, kui nad kooliõuel „Kivikuningat” mängisid.

9. Valas klassis kraanikausi juures vedelseebi pudelisse toiduvärvi (mitmel õpilasel värvusid käed roheliseks).

8. Läks I B klassi garderoobi, näppas sealt kõikide mütsid ja viskas need kooliõuel puu otsa (esimese klassi tatikad ulgusid kõvasti).

7. Toppis plastmassitükke ukselukkudesse, nii et neid ei saanud avada (= pääses kahest tunnist).

6. Ronis koolimaja katusele ning loopis möödujaid lumepallide ja jäätükkidega.

5. Mässis koolimajas WC-potid toidukilesse.

4. Tõmbas Antoni seljakoti kooli lipumasti otsa.

3. Sidus kõikide talvesaabaste nöörid omavahel kokku (paljud jäid koolibussist maha ega pääsenud koju).

2. Alustas sööklas söögisõda, loopides pitsasid nagu lendavaid taldrikuid (üks jäi lakke kinni).

… ja kohal number … trummipõrin …

1. Tungis kooli kantseleisse, kui seal kedagi ei olnud, röhitses ja peeretas mikrofoni, nii et seda oli kuulda kõikidest kooli valjuhäälditest (üheksandikud pidid üleriigilise tasemetöö katkestama).

Viggo ajab õpetajad lausa hulluks, ehkki keegi neist pole Laylah’le ja Andersile helistanud ega kaevanud, isegi mitte Tööõpetuse-Thomas. Kõik teavad, et see on Viggo ja Alriku viimane nädal Mariefredis.

Simon loeb päevi. Esmaspäeval ütles ta: „Viis koolipäeva veel, vaestemaja kandidaat!”, kui ükski õpetaja ei kuulnud.

Järgmisel päeval teatas Simon ja tema kamp: „Neli päeva veel, värdjas.”

Kolmapäeval jättis Viggo Simonile kolmest allesjäänud päevast ilusa mälestuse, kui hiilis võimlemistunni ajal riietusruumi ja lõikas Simoni firmaalukate tagumiku sisse kolm suurt auku.

Paljud klassi poisid on viimase nädala jooksul Viggo seltsi otsinud. Sest et kogu aeg juhtub midagi ja pole ohtugi, et sind selle eest süüdistataks.

Nimelt saab Viggo kogu süü enda kraesse, aga tal on täiesti ükskõik.

Kui maakera tabaks komeet, siis ütleksid Mariefredi koolis kõik, et see on Viggo Dellingi süü.

Viggo toksib direktor Agnetale meili. Peaasi, et ta vaid kõik sõnad õigesti kirjutaks, nii et direktoril mingeid kahtlusi ei tekiks. Niimoodi!

Viggo on tohutult rahul sõnaga „ebakompetentne”. Alrik õpetas talle, et see tähendab kedagi, kes teeb midagi väga halvasti. Kõlab tõeliselt täiskasvanuliku sõnana.

„Aeg on koristama hakata!” hüüab Tööõpetuse-Thomas maalimisklassist, nii et kõik kuuleksid. „Pidage meeles, mida ma alati olen öelnud: pole midagi efektiivsemat kui PUHTUS ja KORD!”

Viggo naeratab endamisi, kui mõtleb, mida Tööõpetuse-Thomas küll ütleb, kui ta naelte, kruvide ja mutrite kapi avab. Nimelt on Viggo need omavahel kõik põhjalikult kokku seganud. Tööõpetuse-Thomasel võtab nende sorteerimine mitu tundi.

„Ta tuleb!” sosistab Omar läbi hammaste. „Viggo! Oled sa valmis? VIGGO!”

Jah, ta on valmis. Viggo saadab meili hiireklikiga teele, kükitab kähku ja poeb õpetajalaua alt läbi. Kui ta teiste juurde läheb, tõukab Simon teda õlaga ja sisistab:

„Tead, te hakkate Alrikuga kõvasti peksa saama!”

Seda on ta mitu korda öelnud sellest saadik, kui Viggo ta firmaalukad puruks lõikas. Ent Viggo kehitab vaid õlgu. Lödimoni ähvardus teda ei loksuta.

Tööõpetuse-Thomas alustab koristamise tulemuste kontrollringi. Keegi ei tohi klassist lahkuda enne, kui kõik särab puhtusest ja iga väiksemgi asi on oma kohale tagasi pandud. Viggo ja Omar pühivad oma lauad erilise hoolega puhtaks.

Viggo nühib lauaplaadi koguni pusavarrukaga üle. Tööõpetuse-Thomas turtsatab temast möödudes kahtlustavalt.

Täpselt sel hetkel, kui ta hakkab naelakappi avama, heliseb tema mobiiltelefon. Tööõpetuse-Thomas heidab kiire pilgu ekraanile ja pöördub siis klassi poole:

„Vaikust!” ütleb ta tähtsalt. „Direktor Agneta helistab.”

Sumin vaibub. Kõigi pilgud on Tööõpetuse-Thomasele pööratud.

Viggo märkab Omari pilgus peegelduvat õudust.

„Oi ei,” pomiseb Omar. „Kõik on läbi!”

„TERE, AGNETA!” vastab Tööõpetuse-Thomas valjusti ja enesekindlalt.

Mingil põhjusel karjub Thomas telefoniga rääkides alati kõva häälega.

„Millega saan sind aidata, kaunitar?”

Seejärel jääb ta järsku vait. Kõik klassiruumis olijad kuulevad direktor Agneta kõnevalingut mobiilis. Sõnadest ei saa nad aru, kuid kõik kuulevad, et ta on vihane. Väga vihane!

Tööõpetuse-Thomase kulmud kerkivad laubal üha kõrgemale. Tema jahmatus kasvab iga hetkega. Viggo meelest näeb ta välja nagu ajusurmas viibiv keeduvorst.

„Aga … aga?” kokutab Tööõpetuse-Thomas ja teeb käega „olen-täiesti-süütu”-liigutuse.

„Kas me tohime minna?” hüüab Nadia ja osutab seinakellale. „Tund on läbi!”

Tööõpetuse-Thomas vehib klassi poole tõrjuvalt käega.

„Jah, jah, kaduge minema!” kähvab ta … „EI! Mitte sina, Agneta!”

Kõik tormavad ukse poole, aga Viggo ja Omar on kõige kiiremad.

Kohe, kui nad kooliõuele jõuavad, löövad nad käed plaksuga kokku. Highfive! Yes! Tegime ära!

Huvitav, mida direktor Agneta Tööõpetuse-Thomasele ütles? Nad itsitavad nii kõvasti, et kukuvad peaaegu pikali. Suggen ja Galten lähevad mööda ja neilegi räägitakse, mis toimub.

Nad löövad Viggoga rusikad kokku ja ütlevad, et kui ta ära kolib, läheb koolis igavaks. Siis jooksevad nad minema ja hüüavad:

„Nägudeni, Viggo!”

„Helista vahel!”

„Ma pean samuti minema,” ütles Omar. „Mul läheb varsti buss.”

Nad annavad teineteisele paar sõbralikku müksu.

„Näeme!” ütleb Omar. „Või …”

Mõlemad muutuvad hoobilt tõsiseks, sest kumbki ei tea, millal nad järgmine kord kohtuda võiksid.

Omar kallistab Viggot kiiresti. Viggo seisab ja vaatab talle järele. Ta püüab aru saada, kas ta on kurb. Aga ta ei tunne eriti midagi. Küllap on katastroofimõtetel parajasti kohvipaus. Viggo tunneb ainult, et kõik temas pulbitseb ja keeb. Nii cool, et tal õnnestus see meil Tööõpetuse-Thomase arvutist teele saata! Milline äge pauk lõpetuseks! Kättemaks on ikka magus.

Ja Omar on lahe ja tore, mõtleb ta. Omar on tõeline sõber. Loodetavasti saavad nad omavahel kontakti hoida, nagu nad kokku leppisid.

Viggo pöörab ringi, et sammud kodu poole seada. Ta märkab jalgrattaparklas kedagi seismas. Ja otsekohe matavad katastroofimõtted ta uuesti enda alla.