Читать книгу Kodukäija - Оса Ларссон - Страница 4

318. PEATÜKK
Gloria Ackermand!

GLORIA KUULAB PEAAEGU tühjas vagunis valjuhääldist kostvat juttu. Ta ei saa millestki aru, sest räägitakse rootsi keeles.

„Isa, mis öeldi?” küsib Gloria. „Kas me oleme varsti Mariefredis?”

Hommikul hakkas Gloria koos ema ja isaga Hamburgist sõitma. Kõigepealt lennuk, seejärel rong. Gloria tahaks juba kohal olla. Ta ei jaksa enam hetkegi kauem kannatada.

„Gloria Ackermand! Lõpeta jauramine!” ütleb isa. „Ma ei saa aru, mis sul viga on! Istu vaikselt ja ära pressi nina vastu akent. Kas sul pole raamatut kaasas, mida lugeda?”

Gloria võtab välja oma Harry Potteri raamatu. Ehkki ta on kõigest seitsmeaastane, loeb ta väga hästi. Iris õpetas teda. Aga praegu ei suuda ta ridagi lugeda. Kui tal on õigus, siis on tema vanem õde Mariefredis. Ja Gloria kavatseb ta üles otsida. Ta peab õe leidma.

„Lõpuks ometi näed sa Gripsholmi lossi, Gloria,” ütleb ema ja naeratab. „Sa oled seda ju nii kaua soovinud! Kas ootad juba põnevusega?”

Gloria noogutab ja manab näole ootusäreva naeratuse. Viimasel ajal on ta väga hästi valetama õppinud. Ta ei tunne seejuures enam mingit südametunnistusepiina.

„Ah nii, te sõidate siis Mariefredi!” ütleb Gloria vastas istuv mees.

Mees räägib saksa keelt rootsi aktsendiga, tal on seljas korralik ülikond ja lips ees. Kingad on nii läikima löödud, et Gloria tahaks lausa lähemale kummarduda ja vaadata, kas ta näeb nende pealt oma peegelpilti.

„Oo, te räägite saksa keelt,” ütleb Gloria isa rõõmsalt.

Hetk hiljem nad juba vestlevad – isa, ema ja läikivate kingadega mees.

„Meie tütar käis muudkui peale, et me Mariefredi sõidaksime,” naerab Gloria isa ja vangutab pead. „Nii et võtsimegi nüüd nädalavahetusel kogu perega selle reisi ette.”

Mitte KOGU perega! tahaks Gloria karjuda. Tal tuleb selline tahtmine iga kord, kui vanemad räägivad nii, nagu poleks Irist olemaski.

Irise nõiasõnad mõjusid isale ja võõrasemale nii tugevasti, et ta tuleb neile meelde ainult siis, kui nad Irist näevad. Kui keegi küsib, siis meenub neile äärmisel juhul, et Iris käib internaatkoolis ega ela enam kodus. Muul ajal on ta nende mõtetest täiesti minema pühitud.

Ent Gloriaga on teine lugu. Nõiasõnad temale ei mõjunud. Ta mõtleb kogu aeg oma vanema õe peale. Ta tunneb Irisest väga suurt puudust ja samal ajal on õe peale väga vihane. Gloria tahab, et Iris koju tuleks. Et kõik oleks nii nagu enne vanaema surma. Enne, kui isa ja Iris tülli läksid ning Iris kodunt jalga laskis.

Irise kadumisest saadik on Gloria teda interneti kaudu otsinud. Ta guugeldas eri keeltes sõna „nõid” ja lootis, et avastab mingi märgi Irisest. Jõululaupäeval leidis Gloria Instagramis pildi. See oli udune, aga Gloria tundis Irise otsekohe ära. Tal oli käes puur, ja Google’i tõlkimisprogrammi abil sai Gloria aru, et jutt oli mingist nõiajahist ning salapärasest haiguspuhangust Mariefredis.

Järgmisel päeval, kui nad jõulukinke avasid, hakkas Gloria nutma. Pisarad olid ehtsad, sest tema meelest oli nii hirmus, et Iris nendega koos ei ole ning ta emale ja isale meeldegi ei tule. Aga kui nad küsisid, miks ta nutab, valetas Gloria, et ta oli unustanud jõuluvanale kirjutada, mida ta kogu südamest soovib: reisi Mariefredi. Seejärel luniski ta seni, kuni ema ja isa järele andsid. Mõnikord saab mõtteid mõjutada ka täiesti ilma nõiduseta.

„Me läheme Mariefredi meie tütre ajaloohuvi tõttu,” kuulutab Gloria ema läikivaks poleeritud kingadega mehele. „Gloria tahab tingimata Gripsholmi lossi näha.”

„Nii et sind huvitab ajalugu!” naeratab mees ja pöörab oma jääsiniste silmade pilgu Gloriale.

Kui Gloria mehele silma vaatab, tekib tal tahtmine end kerra tõmmata ja peitu pugeda. Mehe juures on midagi hirmutavat. Gloria langetab otsekohe pilgu raamatule ja teeskleb lugemist.