Читать книгу Kodukäija - Оса Ларссон - Страница 3

317. PEATÜKK
Kuidas ma toime tulen?

VIGGO RINDA LÖÖB valu. Jalgrattaparklas seisab Alrik. Täiesti üksi.

Kuidas Alrikul noortekodus minema hakkab, mõtleb Viggo. Alrik on seal kõige noorem. Ja kuidas mina ilma temata toime tulen?

Ta sörgib oma suure venna juurde.

„Noh,” ütleb Viggo. „Mis teed?”

Alrik heidab talle väsinud pilgu.

„Kas oled juba ära unustanud?” küsib ta vaikselt.

„Mille?” küsib Viggo, silmad ümmargused.

„Anders ja Laylah pidid meile ju järele tulema,” ütleb Alrik. „Pidime poodidesse minema.”

Viimasel nädalal on Anders ja Laylah ennast pärast lõunat töölt vabaks võtnud, et rohkem Alriku ja Viggoga koos olla. Pärast kooli on nad teinud palju toredaid asju: käisid kinos, vaatasid Guifi ja Sävehofi vahelist käsipallimängu, möllasid veekeskuses. Täna on plaan minna Södertäljesse, osta natuke uusi riideid ja kummalegi poisile kohver. Alrikul ja Viggol pole kunagi oma kohvrit olnud. Mariefredi tulles olid mõlema asjad mustas prügikotis.

Anders ja Laylah on nii metsikult head, et Viggo meelest teeb see kõik peaaegu veel hullemaks. Mingil kummalisel kombel oleks kergem, kui nad enne tema ja Alriku Mariefredist lahkumist tõsiselt tülli läheksid.

„Õige jah,” ütleb Viggo. „Kohvrid. Vabandust! Mul läks meelest ära.”

„Sa ei pea kogu aeg vabandust paluma!” ohkab Alrik ja hakkab oma mobiili näppima.

„Okei,” sosistab Viggo ja vahib oma saapaninasid.

Nad vaikivad tükk aega. Enam polegi nagu sõnu, mis midagi tähendaksid. Lootusetus rõhub neid nagu tinaraske tekk.

Viggol hakkab kõris nöörima. Ta tahaks midagi teha, et Alrik rõõmsam oleks, aga see on raske. Ta püüdis Alrikule näidata filmiklippe oma tempudest, mis ta koolis viimasel ajal on teinud. Mõnikord Alrik koguni naeris nende peale, aga seejärel muutus ta kiiresti taas zombiks. Ja Viggo rinda kriipisid otsekohe jälle katastroofimõtted.

Kuidas. Tuleb. Ta. Toime. Ilma. Alrikuta!

Ta lihtsalt ei saa aru, kuidas see õnnestub. Alrik on ju alati tema kõrval olnud.

Ära mõtle selle peale, mõtleb ta ja hammustab kõvasti huulde. Ma ei tohi nutma hakata. Mitte siin. Kooliõuel.

Viggo kukub jahvatama meilist, mille ta Tööõpetuse-Thomase arvutis direktorile kirjutas, aga Alrik näperdab ainult telefoni. Viggo satub segadusse, jääb vait ja veab saapaninaga lume sisse mustreid.

Kooliõu jääb õpilastest tühjaks. Viggo vahib tee poole. Kas Anders ja Laylah ei tule juba?

„Teie kaks oskate ennast tõesti hästi peita!” kuuleb ta järsku enda kõrvalt häält.

Viggo pöörab ringi ja näeb Irist, tüdruk seisab, käed jopetaskus ja patsid kapuutsi alla topitud.

„Kus te terve nädala olnud olete?” küsib ta kurjalt. „Miks te isegi SMS-idele ei vasta? Meil on vaja tegeleda musta nõiaga, kes võib iga hetk põranda all magava koletise üles äratada. Kas unustasite juba ära või?”

Alriku pilk tõmbub mustaks.

„Kas sa unustasid juba ära, et me peame minema kolima?” küsib ta vastu.

„Ja eraldi kolima!” ütleb Viggo. „Sa ei saa aru, mida see tähendab!”

„Kui on üldse keegi, kes aru saab, siis olen see mina!” pahvatab Iris. „Mina olen samuti õe juurest ära kolinud, te olete selle võib-olla juba unustanud!”

Viggo plahvatab. Järsku tunneb ta, kui vihane ta Irise peale on.

„Sinu väikese õega polnud üldsegi sama lugu!” karjub ta. „Sina kolisid tema juurest VABATAHTLIKULT ära. Sa ISE otsustasid niimoodi! Meie ei otsusta MITTE MIDAGI! Sa ei hakkagi sellest kunagi aru saama! JA SEE ON SINU SÜÜ!”

„MINU SÜÜ?” karjub Iris vastu. „Kuidas see saab MINU SÜÜ olla?”

„Kui sa ei oleks lasknud mustal nõial end kinni võtta, poleks me pidanud sind päästma,” karjub Viggo. „Ja me poleks sattunud selle kuradi valvekaamera filmi peale … ja siis …”

Viggol on hing kinni. Ta on nii vihane. Tal on tunne, justkui kerkiks ta kõrvadest musta tossu. Iris turtsatab põlglikult. Viggo meelest näeb see välja peaaegu nii, nagu irvitaks tüdruk nende üle.

„Sa oled KÕIK ära rikkunud!” röögib Viggo.

Siis tormab ta Irisele kallale. Ta lööb ja vehib kätega, pisarad purskavad silmist, kuid Iris hüppab ta hoopide eest kergelt kõrvale. See ajab Viggo täiesti hulluks. Ta muudkui lööb ja lööb, ent ei taba tüdrukut. Lõpuks vajub ta maha ja ainult nuuksub.

Iris seisab liikumatult paigal, tema näost pole võimalik midagi välja lugeda.

Alrik astub lähemale ja haarab ahastuses väikevenna oma käte vahele. Kiigutab teda. Täpselt nii nagu siis, kui Viggo oli väike ja ema järele nuttis. Neil on nüüd juba täiesti ükskõik, kas keegi koolist näeb neid. Praegu pole sel mingit tähtsust.

„Kuidas ma … ilma sinuta … toime tulen, Alrik,” nuuksub Viggo.

„Küll sa tuled,” pomiseb Alrik. „Tõuse püsti!”

Viggo ajab end jalgele. Ta vahib kurjalt Irise poole ja pühib jopevarrukaga silmi.

Siis kuulevad nad autot signaalitamas.

„Need on Laylah ja Anders,” ütleb Alrik, haarab Viggol käest ja veab ta kaasa auto poole.

Kumbki neist ei lausu Irisele sõnagi.

Iris vaatab, kuidas Alrik ja Viggo autosse istuvad ja minema sõidavad, ilma et heitnuks tema poole pilkugi.

See oligi siis hüvastijätt, mõtleb ta. Pärast kõike seda, mida ma olen nende heaks teinud.

Iris on samuti vihane. Alrik ja Viggo tunnevad kohutavat enesehaletsust. Aga neid ei lahutata teineteisest igaveseks nagu Irist ja Gloriat. Alrik ja Viggo võivad teineteisega igal õhtul telefonis rääkida. Nad on teineteisel olemas, ehkki nad ei ela koos. Aga nüüd on nad vihased ja käituvad nagu egoistlikud jõmpsikad, kes mõtlevad ainult iseenda peale. Täpselt nii, nagu must nõid tahab.

Jah, must nõid. Irisel pole aimugi, miks raamatukogus pole midagi veel juhtunud. Kui Luupainaja Estridi unenäos koodi sai, siis ootasid nad, et koletis võib iga hetk läbi põranda välja ilmuda. Aga nüüd on möödunud juba rohkem kui kaks nädalat ja ikka veel ei ole midagi juhtunud. Tegelikult teab Iris, et suur osa nõiakunstist nõuab pikka ettevalmistusaega. Võib-olla see ongi põhjus?

Üks asi on igal juhul kindel. Must nõid Migreeni-Maggan ei anna iialgi alla. Mitte iialgi.

Viggo sõnad Gloria kohta tabasid Irist valusalt. Kuidas võis Viggo öelda, et Iris jättis Gloria vabatahtlikult maha? Mida tema sellest ka teab? Iris oli sunnitud põgenema, et nõiaks saada. Elu kodus ja püüd „normaalseks” saada, nagu isa ütles, tundus talle täieliku vanglana.

Gloria läks marru, kui Iris oma perekonna mõtteid manipuleeris. See toimis isa ja tema uue naise, ent mitte Gloria puhul. Sellepärast et see ei langenud kokku Gloria tahtega. Temal ei olnud Irisega mingeid probleeme. Gloria ei tahtnud Irist unustada.

Tagantjärele on Iris hakanud mõtlema, kas mõttemanipulatsioon võis olla viga. Aga tol hetkel oli ta nii vihane ja kurb, et ei osanud midagi paremat välja mõelda. Ja nii läkski kõik nii, nagu läks. Nüüd on juba liiga hilja kahetseda, sest mõttemanipulatsioonide tagasipööramiseks pole võlusõnu.

Mitu korda on Iris mõelnud, et saadab Gloriale sõnumi. Siiski pole ta seda teinud. Viggo jutust jäi mulje, nagu oleks Iris alatu ja südametu. Aga ta tahtis ju ainult Gloriat ja ka iseennast kaitsta. Sest iga mõte perekonnale teeb nii kohutavalt haiget.

Ja mida ma talle kirjutaksingi? mõtleb Iris. Mida oskan ma öelda, et Gloria mõistaks ja mulle andeks annaks? Gloria on kõigest seitsmeaastane. Tema mälestused minust tuhmuvad. Ükskõik, kas ta seda tahab või mitte. Ka sellele on kohutavalt valus mõelda.

Kooliõu on nüüd tühi. Hakkab pimedaks minema. Tänaval sõidavad autod mööda. Kõik on teel koju oma perekonna juurde.

Iris seisab veel natuke aega liikumatult ja mõtleb oma väikesele õele Gloriale, kes elab Saksamaal Hamburgis. See on väga kaugel.

Iris tunneb tema järele nii suurt igatsust, et see teeb lausa haiget.

Kas ma näen üldse kunagi veel Gloriat? mõtleb ta. Arvatavasti mitte.

Aga Gloria ei ole Hamburgis. Ta on lähemal, kui Iris arvab.

Märksa lähemal.