Читать книгу Talve - Oskar Luts - Страница 6

Lumi sätendab allavaatava täiskuu heledal helgil. Taevas pole ainsatki pilvekest liikumas ja pole ka tuult, mis neid liigutakski. Pika sihvaka varju heidab üle õrna härmatisega kaetud vanade puude Paunvere kirikutorn. Pisut eemal särab tuledemeres suur kahekordne valge hoone, mis alles mõne aasta eest on püstitatud. Vanade hiiglapuude alla on lasilapuude külge köidetud terve rida hobuseid, kes tasaselt krõmpsutades närivad neile ettepandud märssidest ristikheinu, sealjuures tasa helistades kurinaid – ka aisakellade helinat on mõnelt kuulda. Kuid miski nagu hoiaks isegi hobuseid täna tagasi, et nad püha öö rahu liigse krõmpsutamisega ei rüvetaks. See salapärane “miski” hõljub nagu karges talveõhus püha jõuluöö taustal.

Kirikust kostab jälle mürisevat oreliheli ja sellele kaasneb koguduse üha valjenev laul. Jõuluteenistus jõuab peagi lõpule. Lõpuks ometi avaneb kiriku uks ja hele valguseriba lõikab kiilu kaugele kiriku varjusse.

See on nii aga ainult üheks hetkeks. Siis juba muutub vana Paunvere kiriku esisel elavaks. Mustad ja hallid kogud, väljunud kirikust, sammuvad lume krudisedes ja tasaselt kõneldes hobuste suunas. Hobused, kellel aeg igavaks on läinud, muutuvad inimeste hääli kuuldes erksamaks, hirnahtavad vaikselt ja mõni helistab pead raputades kurinaid.

Pikk kõhn väikese habemetutiga vanamees tõuseb kirikupingist, kus ta nagu jalgu puhates on istunud, astub ukse poole, ühes käes väike reisukohver ja teises vanadusetugi – läikivaks poleeritud kepp. Jõudnud kirikuuksele, surub ta musta läikiva karvaga torukübara sügavale pähe, astub inimvoolust veidi kõrvale ja, pannes kohvrikese maha, võtab taskust villase salli, et seda ümber suu ja kõrvade mässida. Sidunud selle lõpuks sõlme, toetab end uuesti kepi najale, haarab kohvrikese käe otsa ja astub pikkamisi krudisevale lumele.

“Jah, vana Paunvere, – palju-palju oled sa muutunud nende aastakümnete jooksul, mil mina sind ei näinud,” sõnab vanamees enesele habemesse ja heidab pilgu üle kuuvalguses sädeleva aleviku. “Palju uusi ehitusi on siia püstitatud, aga see vana kirik seisab muutumatult omal kohal! Isegi vanad puud on nagu kasvus peatuma jäänud, et meenutada aega, mil ma siin veel koolipoisina jooksin. Siiski – muutust on olnud! Kirikusse on ju heledad elektrituled sisse seatud, ilusad valged elektriküünlad vanades kroonlühtrites, – aga muu on kõik endine. Jaa, ka õpetaja on uus, teda pole ma enne näinud! Tõesti imelik: ühed asjad muutuvad maailmas alaliselt, teised aga püsivad oma endises seisus kauakaua...”

Mõned hobused-saanid pöörduvad kirikumäest alla Kiusna silla poole, aga seda rada ei pööra keegi, mille ääres võõras oodates seisab.

“Ei tunne neist küll enam ühtegi,” sõnab võõras endamisi, “ei jää muud üle, kui pean mõnda peatama või jalgsi minema!”

Pikkamisi astub ta kirikumäest ühte rada mööda allapoole, jääb siis seisma ja vaatab tagasi. Eemal kaugemal mustab kõrgem metsafoon ja selle ees valendab kuuvalguses heledam riba – Suure-maa järv, mida nüüd valge lumevaip katab. Korraga segatakse võõrast tema mõtetes ja ta pöörab kähku vaate kiriku poole. Kuljuste kõlinal pöörab üks saan just samale teerajale, mille ääres temagi seisab. Ta astub sammu kõrvale ja jääb ootama. Liginevast saanist kostab heledaid naisterahvaste hääli, millele ühe vanamehe jäme hääl vahetevahel mõned sõnad sekka üüeb. Saan ligineb ja nüüd juba möödub hobune seisjast kiirel kõnnakul.

“Tprrr!”... kostab saanist ja tüse habemessekasvanud näoga vanataat tõmbab ohjad pingule. “Näh, inimene käib kallil jõuluööl jalgsi ja meil on ju ruumi! Hei, külamees, kaugele lähed? Istu peale ja sõidame üheskoos!”

“Palju tänu, – ega ma just väga kaugele lähe. Mul omalgi oli just nõu mõne hobusemehe saanipärale küsida, et edasi saada. Te ju mõistate – vanad jalad! Kaugele teie tee viib?”

“Oh, meie tee viib kaunis kaugele soode ja metsade taha,” naerab vanataat. “Istu aga peale!”

Saanis trooniva tüseda, paksu kasukasse kõverdunud vanamehe kõrval istuv naisterahvas tõmbub vähekese ettepoole ja samuti nihkub ettepoole nende mõlemate jalgade peal istuv paksus palitus noor naisterahvas, tehes niimoodi ühte saaninurka võõra jaoks ruumi.

“Pole viga,” kostab see peale istudes, paljuke minu jaoks vaja, – olen ju peenike kui vorstitikk! Küll mahun siia nurka ära! Mul ainult see suur kasukmantel! Aga see annab ju kokku suruda...”

“Tõsi, tõsi! Noh, peal või? Pista aga jalad teki alla, egas muidu! Laseme nüüd siis sõitu! Muidu jääme Ülesoo omadele j algu!”

Kirikumäest tuleb kellade kõlisedes jällegi terve voor alla, aga need pööravad teist teed.

“Imelik!” mõtleb võõras eneses, kui saan juba liikuma hakkab. “Kirik seisab nagu ämblik oma võrgus, kust talvised teed hiigla-võrguniitidena kuuvalgel laiali viivad ja igas küljes kaugusesse kaovad! Ja igal teel on nüüd sõitjaid, – noored ei ole oma vanematelt päritud kombeid unustanud – jõuluõhtust kirikussesõitu kellade helinal!”

Mõnest saanist kostavad isegi heledad huiked kargesse õhku.

“Kaugele külamees siis ka läheb?” alustab paks vanamees juttu.

“Ega Paunverest mitte väga kaugele,” kostab võõras. “Olin kord ju ka siitnurga elanik, aga nüüd on kõik kuidagi nii võõraks jäänud.”

“Ei – tõesti ei tea,” kostab suure habemega vanamees. “Nii, et siis kaugele polegi minna?”

“Noh, on ikka... ei tea, kas leian ülessegi õige koha, kus kord paljude aastate eest sai elatud.”

“Kui kaua ära olla ja siis tagasi mõelda endistele radadele, kaob nii mõndagi meelest, aga koht, kus on elatud, ei unune ometi mitte kunagi...”

Võõras on nagu sügavasse mõttesse vajunud ja vaikib. Siis teeb aga saan vastu juhuslikku mätast põrgates järsu tõuke ja äratab ta jälle tegelikule elule.

“Ja-jah,”jätkab ta. “Kes teab, kas leiangi õige koha. Praegu, kuuvalgusel ei näe ju kuigi kaugele. Päeva ajal, noh siis on palju parem igal pool orienteeruda, aga ma ei teagi ju, kuidas siinne maailm nüüd välja näeb ja on...”

“Või tas'n'd viimase veerandsaja aasta jooksul palju muutunud on!” jätkab hobusemees oma juttu. “Mõni juurdeehitus... ja see on siis ka kõik. Aga kui teie veel paarikümne aasta eest siin käisite, siis peaksite vanu kohti ikkagi veel tundma.”

“Muutunud... hm-jah, – muidugi on ta muutunud,” sõnab võõras nagu endale habemesse. “Kui mitte tegelikult, siis vähemalt minu mõtetes. Võib olla, et mäletan Paunveret ja tema ümbrust päris hästi, kuid seda Paunveret, mida mina mäletan, pole vist nüüd küll enam olemas. Juba see suur valge maja aleviku kirikupoolsel serval, suurte akendega ja kahekordne – juba seegi muudab aleviku ilmet...”

“See on ju meie uus koolimaja ja küllap vist ka kõige suurem ehitus, mis Paunveresse üldse on püstitatud. Seal on nüüd ka keskkooliklassid avatud, nii et noortel pole enam vaja Tartusse või mujale edasi õppima minna, kes algkooli-osa on lõpetanud.”

“Noh, eks seegi ole suur muutus... Enne oli siin ju ainult köstrikool ja sellest pidi küllalt saama. Sain minagi oma alghariduse just siin vanas kihelkonnakoolis. Hm, – kui mõtelda tagasi veel neile aastatele, mil siin sai koolis käidud, siis tuleb nii mõndagi huvitavat meelde. Ei tea, kas endistest kooliõpetajatest kedagi ka veel peaks siin elama?”

“Kes teab? Kui just nimepidi mõnda meele tuletada, siis ehk vast teab öelda. Eks neid ju lähe siit nüüd iga aasta minema ja tule ka jälle juurde, praegugi seal õpetajaid vist kümne ümber...”

“Minu ajal oli siin kihelkonnakooli õpetajaks keegi Lauri-nimeline, nagu mul veel meeles on...

“Laur? Hm – siis olete teie küll vist sama põlve mees, mis minagi. Just minu kooliajal oli Laur siin õpetajaks. Aga tema on siit ammugi ära ja kes teab, kas ta enam elabki. Ta peaks siis küll juba väga vana mees olema. Jah, tema oli siis õpetajaks või nagu teda sel ajal nimetati – koolmeistriks; köster ise oli teiseks õpetajaks. Oli teine üks lühike paks mees ja kutsuti teda ikka Julk-Jüriks. Tema puhkab ka ammugi juba Paunvere kirikuaial. Ei mäletagi neid kõiki nii hästi enam, aga see on ikka veel meeles, et köster oli üks igavene isekas ja tige mees. Koolipoisid said teise käest alatasa sugeda.”

“Jaa-jah! Mäletan seda minagi, kuigi minu kõrvad ja juuksed just tema pihku ei ulatanud. Mul on meeles veel seegi, et tol ajal oli siin kiriku kellalööjaks üks ühe silmaga vanamees, kange kiskleja ja viinamees...”

“Oh, miks ma teda ei mäleta! See oli ju va ühe silmaga Lible! Noh, temagi puhkab juba üle paarikümne aasta hauas, olgu rahu tema põrmule!”

“Siis veel... mis mulle siin kohe silma hakkas, on see, et kogu alevikku on elektrivalgus sisse seatud. Kas siin on oma jõujaam ehitatud või tuleb vool kusagilt kaugemalt?”

“Oma alajaam on meil küll, aga vool tuleb ikka Ulilast, ainult sel juhul, kui seal teda ei jätku, antakse kõrgepingeliinidesse Ellamaa voolu. Sõja ajal lõhuti Ulila jaam päris ära, maatasa, aga nüüd on kõik jälle ammugi juba üles ehitatud, ning isegi paremini, kui see oli esialgu. Nüüd on kõik Eesti jõujaamad lülitatud ühisesse võrku ja jaotavad oma voolu üle kogu maa vajaduste kohaselt.”

“Eks seegi ole ju üks suursaavutus meie väikerahva juures, et vähemalt valgustuse küsimus on suudetud lahendada. Nüüd on küll vist juba igas talus vool sees?”

“Igale poole ta siiski veel ei ulata. Liinile ligemates taludes muidugi, aga kaugemates metsanurga kohtades ja kehvemais majandeis igalpool siiski veel pole. Ei ole minagi veel sinnamaale jõudnud. Hea asi ta ju on, aga meile on siit üle soo ja metsa kaunis kauge maa, ning eriliin läheks üsna kalliks maksma. Mul on kodus praegu oma elekter. Tegin ise tuuleturbiini ja saan sellest kenakese hulga häda-valgust. Eks tulevikus näe, mis ette võtta. Kui poeg veel elas ja oli, siis unistas temagi elektrist, ta õppis ju ise tehnikakoolis seda ala, aga sõda viis mult poja ja nii jäi tookord kõik ehitus seisma.”

Vanamees ohkas sügavalt ja vaikis tükiks ajaks. Võõrale tuli kange köhahoog peale ja kui ta jälle hinge tagasi sai, jätkas ta endisel teemal oma juttu.

“Siiski on siinseis taludes ka heledamaid tulesid näha, – ju sinna siis liin ikka ulatab?

“Jaa, – siin on pealiin ligidal, mis siin viga sisse seada! Raja omadel on juba paar aastat valgus majas. Möödunud sügisel panid veel ühe traadi juurde ja nüüd on isegi nii seadinud, et saab palju koduseid töid elektri abiga ära teha. Seal kõrval rinnaku varjus on aga Saare, näed, vilgub tuluke, pisike nagu hundisilm, – seal küll veel elektrit pole. Nii on ju ka teisigi talusid, kuhu veel pole jõutud seada, kus veel ei tunta elektri suurt kasu, või kus jälle pole õiget peremeest majas...”

“Ah see suur tuli seal on Raja oma, eks siis vist lõpeb minugi teekond pea, sest siin ligidal elasin kord minagi...”

“Ega külamees ometi mitte Saarelt pärit ei ole? Vast ehk koguni – kui ma ei eksi – härra Tali?”

“Seda olen ma küll kogu oma elusuuruses...” kostab võõras ja jällegi surub esiletikkuvat köhahoogu maha.

“Või Tali? Nojah, sellepärast siis ühised mälestused vanast koolielust ja lapsepõlvest! Minu nimi on Tõnisson, – kui te seda veel ehk mäletate...”

“Tõnisson? Jah, – miks mul meeles ei ole, aga ega ei tunne küll – vast ehk siis, kui päevavalges oleks näinud...” vastab võõras.

“Nii et tulite kaua aja tagant jälle oma sünnipaika külastama, härra Tali? Mäletan küll, kui kord siit lahkusite ja pärast ei olnud teist enam midagi kuulda. Või siis Saare Arno on ikkagi elus! Ja mina uskusin küll ammugi, et olete Peetruse juurde kolinud! Ei olnud teist ju kippu ega kõppu kuulda.”

“Ega sinna Peetruse juurde minekugagi enam pikka pidu ole. Aastad juba niikaugel ja ka tervis tahab vägisi ülesse ütelda.”

“Tõesti suur uudis jõuluööl koju viia,” jätkab Tõnisson peale väikest vaikust. “Ja kus kandis te siis veetsite need pikad aastad? Kas olite ehk koguni Ameerikas?”

“Oh ei! Merede taha pole mu jalad siiski mitte saanud, kuigi nii kaua olen kodumaalt ära olnud. Olin pea kõik selle aja Alpi mägestiku algul ühes väikeses külakeses kooliõpetajaks. Arvasin, et veedan seal oma päevad lõpuni, aga saatus tahtis siiski teisiti. Surm riisus mult kõik, mis mind selle võõra maaga köitis ja siis ei jäänud enam muud üle, kui kord jälle isamaale tagasi pöörduda, et siin oma vanadusepäevad lõpule saata. Muidugi on nüüd Saarel hoopis võõrad inimesed sees... ega minu isa-ema küll enam ei ela?”

“See on õige küll. Teie isa-ema puhkavad juba üle kümne aasta Paunvere kirikuaias. Eks talus on olnud selle järel mitugi peremeest, aga nüüd on Saare juba mõnda aastat olnud teie isa õepoja käes. Jüri on tubli tööinimene, samuti ka ta naine, aga neil pole jälle lapsi. Rühmavad küll tööd rabada, aga – ei tea, kellele! Talu ise on küll väga lagunenud seisukorras... Polnud seal ju õiget peremeest vana Tali surmast saadik... Ei tea, kas Jüri omad tunnevadki tulija ära... Noh, nüüd jõuamegi teelahkmele. Seal nende suurte pajude juures keerab roobastee Saarele sisse...”

“Seda muidugi... jah, et kas tunnevad,” sõnab Arno Tali nagu omaette, “kas tunnevad ja kas võtavadki vastu?”

“Tprrr!” peatab tüse vanamees hobuse. Pead raputades jääb see seisma ja vaatab nagu imestusega tagasi, kusjuures ta kurinad veidi kõvemat heli sünnitavad. Siinkohal pole taju harjunud peatuma. Võõras astub saanist maha ja jääb jällegi kepile toetudes tee äärde seisma, kuhu ta ka oma kohvri on asetanud. Ta heidab pilgu kuuvalgusest üle külvatud ümbrusele, silmitseb sätendavat lund ja ütleb siis:

“Oleks nagu ikka meeles küll! Vähemalt need kaks vana paju siin teeotsal. On teised ikka samasugused vanad, nagu neid nägin juba lapsenagi, ainult nagu pisut rohkem längu on vajunud...”

“Eks neilgi ole aastaid palju turjal... Küllap on seest mädanud, aga koore alt on veel haljad ja tugevad, et isegi kõvad tuuled pole suutnud neid maha murda. Ka oksi on teistel sageli maha võetud, aga seda tihedamad võrsed tulevad jälle asemele... Nii kui jonni ajaksid teised inimestega...”

Arno Tali kohendab oma kasukahõlmad jällegi koomale ja haarab siis Tõnissoni käe pihku, tänades väga jalavaeva lühendamise eest.

“Ega siis muud, kui astun aga siia tallu sisse. Olge tänatud mind edasi küütimast. Jõudsin õhtuks rongiga jaama. Pakid jätsin sinna ja tulin Paunveresse just parajasti kirikuteenistuse alguseks. Nii istusingi siis kirikus pingil ja puhkasin jalgu seni, kui algas kojusõit. Lootsin mõnele hobusemehele pära peale saada ja nõnda see ka läks. Olgu siis – jumalaga – koolivend Tõnisson, ja häid pühi teile kõigile!”

“Paremaid teile, härra Tali, ja head vastuvõtmist Saarel!” kostab Tõnisson ja raputab endise Saare perepoja kätt. Siis alustab habemik vanamees jällegi kuljuste kõlisedes sõitu.

Tüki aega seisab võõras teeotsal ja silmitseb mõttes olles ümbrust, kuulab, kuidas sõitjate kurinate heli kaugenedes kaob. Siis ärkab ta nagu unest üles, võtab kohvri käe otsaja hakkab astuma lumist teed mööda vana talumaja poole.