Читать книгу Talve - Oskar Luts - Страница 7

Saare omad on endid jõuluõhtuks ümber laua kokku kogunud, niipalju kui neid seal kogumas ongi. Peremees popsutab isegi kallil jõuluõhtul armsaks saanud piibunosu. Perenaine on särisevad jõuluvorstid ahjust välja võtnud ja juba lauale asetanud. Tädi Alma, poolkurt vanainimene talus, vist veel vana Tali ajast saadik – pidi olema endisele Saare perenaisele kaugelt sugulane –, temagi istub laua otsas ja vaatab ajaviiteks pererahva jutuajamist pealt. Ta ei kuule enam kuigi hästi ja suigub vahetevahel omaette. Siis istub laua juurde veel rõõmsanäoline noor näitsik – vast aasta seitsme-kaheksateistkümnene punapõseline Maie. Ta on pärit linnast, vaenelaps. Oli suvel Saarel loomi karjatamas ja jäi ka talveks siia perenaisele abiks, sest mis seal linnaski teha! Maal saab ometi korralikult kõhugi täis süüa, aga linnas osta kõike kalli raha eest. Kuigi maatöö on raskevõitu, aga ega linnaski kerge ole kõhutäit teenida. Maie on lihtsa töölise tütar ega ole tal sellepärast ka mingit vara. Isa on tal sõjas hukkunud ja ka ema paari aasta eest temale hauda järele läinud. Nii pidi siis orvuks jäänud Maie ise oma leivapalukese eest hakkama hoolitsema. Ta on ka juba teist aastat Saarel karja hoidmas ja perenaist abistamas. Ega Saare Jüri küll kõrget palka maksa, aga ega ta noorelt tüdrukult kontimurdvat tööd ka nõua. Perenaine Maali on samuti hea inimene. Sulast siin talus polegi, sest Jüri ja Maali rühmavad ise tööd teha ja kibedal tööajal võetakse alevist mõned päevilised abiks. Maie on neile otse tütre eest. Egas see talugi ole’ju Jüri oma – tont teab, kellele ta õieti kuulub. Talidest ei teata küll enam ammu kedagi, kellel oleks talu kohta õigusi ja Jüri on siin nagu tõeline peremees.

Jõuluõhtuks on Jüri lauale asetanud vanaaegse suure kupliga lambi, mis pärineb küll vist juba talu endise omaniku ajast. Seda põletatakse harva, sest ta tont justkui neelab õli, nagu Jüri ise armastab väljendada. Tavaliselt põleb siin ikka klaasiga seinalamp, aga kord aastas, kallil jõuluõhtul võib vanasse talukambrisse ka suuremat valgust lubada. Teistel kõigil nüüd ju elektrivalgus majas, särab nagu päike, kas võis keegi sellest Jüri lapsepõlves veel unistadagi!

Jüri ise on käsipõsakile lauanurgale toetudes mõttesse vajunud ja ta vasaku käe tüsedad sõrmekondid teevad laual energilisi liigutusi, nagu harjutades endid tulevasteks töödeks või meenutades möödunud töörohkeid päevi. Ajaleht on ta käest juba ammugi lauale langenud. Ta oli ootama jäänud, kunas vorstid veidikese jahtuvad ja siis ka ajalehest mõne sõna päevasündmusi lugenud. Et aga lehes midagi eriti põnevat ja huvitavat polnud, siis vajuski ta niisama mõtetesse, millest teda nüüd perenaise hääl ülesse äratab:

“Noh, vorstid on laual!” lausub see. “Mis seal enam oodata! Teised kõik teevad lõbusõitu kiriku juurde, meie aga istume naguvaesed patused siin ümber laua ja vaikime nagu mõned matuselised!”

Jüri ajab end toolil sirguja pistab kustunud piibu tasku.

“Vana ennemuistne komme, et jõulud ilma verivorstideta ei või olla,” sõnab ta. “Eks hakkame minugi pärast proovima, kui tulised nad õieti on või olla võivad!”

“Aga kas jõululugemist ka lugesite, nagu vanasti tehti?” küsib vanatädi sekka.

“Eks nüüd ole ajalehedki lugeda,” kostab perenaine, “ja kes nüüd enam neid vanu piiblilugusid loeb või on...”

“Tõsi ta on,” jätkab Jüri. “Kellele need muistsed lood enam huvi pakuvad! Kui mina poisike olin, siis käidi kirikus veel nii-öelda usu enese pärast, aga nüüd käiakse ainult selleks, et paljalt vanast kombest kinni pidada. Mida õpetaja kõneleb, seda kuulatakse vist küll kõige vähem. Peaasjalikult aga saadakse seal sõpradega kokku ja minnakse siis üheskoos kas restorani, või tullakse seltsis lõbusas meeleolus koju.”

“Kirik on tõesti rohkem nagu moeasjaks jäänd,” kinnitab perenaine veelkord. “Aga minu arust jõulud ilma kirikuta nagu polegi õiged jõulud! Raadioaparaadi oleks pidand ikka ära ostma; oleks olnd nagu veidigi lõbusamat ajaviidet...”

“Ah, ajaviidet teisest kedagi või...” uriseb Jüri vastu. “Näe, Rajal lõugab teine vahel, nii et isegi siia on kuulda... Eks ta üks rahaneelaja ikka ole...”

“Raja omad ütlevad, et ei tulla teine sugugi mitte nii kallis, kui arvatakse.”

“Ah, mis neil viga ütelda, neil ju elekter sees ja voolu peal tuleb muidugi odavam, aga need patareid teevad aparaadi kalliks. Küllap ta’nd midagi ju oleks olnd kah, aga või siis tööinimesel jälle aega on teisega mässata. Suure osa ajast lähevad patareid ise rikki, on teine rohkem poisikeste asi.”

Perenaine nihutab end lauale ligemale ja alustab vorstirõngast tükki murdes jõuluroa söömist.

“Ega muud jah, lapsed ja vanad,” sõnab Jüri, “hakkame aga peale! Palvelugemisest ei tule midagi välja, seda ei oska ei sina egamina teha. Aga imelik küll, et just seesugune komme on, et jõuluõhtul süüakse tulisest ahjust väljavõetud särisevaid verivorste.”

“Küllap ta nii on vanast ajast peale välja arenend. Enne jõulu tapetakse ju igas talus sigu, siis on värsket verd ja soolesid saadaval, – ju see on siin peapõhjuseks olnd...”

“Tänavu jõuluks jäi õlugi tegemata,” sõnab Jüri nagu omaette, “oleks ka nagu asjaks olnd pühade ajal keelt kasta. Pole meil ju siinkandis sugulasi ega ole ka pühade ajaks kuhugi külla sõita. Õlu oleks tõesti ära kulund...”

Perenaine lõikab nüüd suured viilakad sooja nisuleiba lahti, mis samuti just alles ahjust on võetud nagu vorstidki.

“Tulisele leivale võid peale!” ütleb ta siis naerva häälega nagu käskivalt. “Minule meeldib see kõige rohkem, ja siis head karget hapupiima peale rüübata...”

Jüri aga tõuseb laua äärest üles ja astub vanaaegse suure köögikapi juurde, mis oma seljaga suure osa Saare peretoa suitsunud seinast kinni katab. Ta avab ukse ja hakkab riiulil olevate pudelite keskel kõlistama. Tüki aega tõstab ta pudeleid ja klaase ümber, enne kui õige pudeli leiab ja sellega tagasi laua juurde astub.

“Ara peitnud teise,” ütleb muigaval näol, “aga mul jäi nagu meelde, et sinna ikka tilgake järele jäi; vaja seegi keelekasteks ära võtta.”

“Või mina teda sul peitsin,” kostab perenaine. “Said ju pühade ajaks kõik tühjad pudelid ja klaasid sinna riiulile kokku kraamitud, kas mina neid vaatasin, mis seal sees oli...”

“Noh, igaühele sõrmkübaratäie ikka saab,” kõneleb Jüri pudelit vastu valgust vaadates, “eks sa, Maali, too pitsid lauale, ma jagan selle kalli märjukese ära, et keegi ilma ei jääks!”

Perenaine tõuseb üles, kõlistab nüüd omakorda pudelite seas ja toobki pitsklaasid lauale. Jüri jagab pudeli sisu klaasidesse ära ja viimase jäägi pudelist kallab enesele kurku, ise seepeale sõnades:

“Eks olgu – pühade terviseks!”

Perenaine rüüpab oma klaasi tühjaks ja asetab lauale. Tädi rüüpab, maigutab mokki, krimpsutab nägu ja ütleb, et vahest kõhurohuks olla viin ikka päris hea asi. Nüüd on kord Maie käes. Tüdruk edvistab ja ei taha klaasi suu juurdegi tõsta.

“Egas see tilgake sind ära tapa!” hüüab perenaine naerdes. “Võta ära, ei tea kas teeb silmigi kirjuks!”

“Hakkab pähe...” kogeleb tüdruk vastuseks.

“Hakkab pähe! Noh, mõni asi, las hakkab!” hüüab perenaine. “Selleks teda ju võetakse. Kui teebki silmad veidi kirjuks, mis sellest! Näed siis viirastusi ja võib-olla, et isegi su oma tulevane tuleb silma ette...”

Nagu poolhäbenedes võtab tüdruk lõpuks klaasi ja rüüpab selle tühjaks. Pannud klaasi tagasi lauale, katab ta näo kätega, tõuseb istmelt üles ja ruttab akna juurde, et keegi ta ilmet näha ei saaks. Seal surub tüdruk kuuma palge vastu külma aknaklaasi ja vaatab välja. Väljas on selge kuuvalge talveõhtu. Murigi on oma kuudist välja tulnud, istub keset õue lumel ja vahib roobastee poole. Siis aga hüppab ta jalule ja laseb mõned heledad haugatused kuuldavale.

“Küllap vist kirikulised sõidavad koju,” arvab perenaine, “midas’ tal seal muud haukuda. Eks aeg ole ju ka kaunis hiline. Talitusega läks õhtul pikale ja sööki ei saand ka ennem lauale panna, kui vorstid hästi küpseks olid saand...”

“Keegi vist tuleb meile,” ütleb Maie. “Muri jookseb haukudes õuevärava poole.”

“Kes see nüüd jõuluööl ikka enam tuleb,” arvab Jüri ja hammustab sooja nisuleiba.

“Aga siiski tuleb,” vastab Maie aknast välja vahtides. “Pikk must kogu astub praegu õueväravast sisse ja Muri jookseb talle larinal vastu.”

Nüüd on väljast juba valju haukumist kuulda. Perenaine tõuseb istmelt ja ruttab õue, et koera vaikima keelda ja näha, kes see nii hiline tulija ometi on.

“Maiele tuleb kosilane, mis muud!” naerab peremees.

Tüdruk vahib aknast väljaja ei pane öeldut vist tähelegi. Koera kisa väljas läheb õige ägedaks ja selle hulka kostab nüüd ka perenaise hele hääl, kui ta koeraga tõreleb. Lõpuks on aga ka tulija tervitust kuulda. Siis jääb Muri väitja perenaise juhatusel astub sisse pikk musta kasukmantlisse riietatud härrasmees, peas must torukübar, näo ümber mässitud kirevavärviline villane sall. Jalas aga on tal kamassid, millele kalossid otsa tõmmatud. Kui uks tema järel on sulgunud, paneb tulija oma kepi seina najale, kohvri käest maha ning koorib näo salli seest välja. Kõigi pilgud jälgivad teda ja kambris valitseb sügav vaikus. Mees võtab kübara peast ja raputab sellelt lumekübemed maha. Lambi valgus langeb ta näole. Tal on hallid juuksed ja lõua otsas väike hall habemetutt. Seesugust meest ei ole siinkandis varem nähtud ja pererahvas arvab kohe, et võõras kusagilt kaugemalt on tulnud.

“Tere õhtust siis, siit-talu rahvas ja häid pühi teile!” hüüab tulija kõlava häälega. “Lõpuks ometi jõudsin külma käest ulualla...”

“Tere-tere, külamees!” vastab peremees. “Külamees tuleb vist alevi poolt?”

“Jah, seda praegu küll,” kostab tulija ja köhib hea hoo. Tasakaalu jälle kätte saanud, jätkab ta: “Sain end kiriku juures ühele hobusemehele rekke sokutada ja pääsesin nõnda üsna kerge vaevaga siia teeotsale. Jalgsi tulles oleksin praegu vast alles Kiusna oja kohal olnud.”

“Eks võtke aga kasukas seljast ja soojendage ennast,” ütleb perenaine. “Täna on väljas kaunis käre ilm!”

Sealjuures aitab ta tulijal kasuka maha võtta ja riputab selle varna.

“Võib-olla olete pika tee maha käind, eks puhkus kulub selle peale nagu marjaks ära,” jätkab Jüri.

“Hmjah,” kostab külamees taskurätiga nägu pühkides, “käinud olen ma võrdlemisi vähe, kui seada see kõrvuti sellega, mida olen läbi sõitnud...”

“Nii, et tulite siis päris kaugelt?” kordab Jüri teiste sõnadega oma endist küsimust.

“Üsna kaugelt, – rongiga... Jätsin oma pagasi jaama, võtsin vaid selle kohvrikese näpu otsaja tegin sealt kuni alevikuni väikse jalutuskäigu. Kirikus puhkasin veidi jalgu ja siis asusin siiapoole kõndima. Kirikumäel sain Tõnissoniga kokku, tema saan tõigi mind kuni siia roobastee otsani, minu sihtpunkti, – kui mulle siin aga ainult ulualust lubatakse. Olen siin praegu ju hoopis võõras ja arvan, et keegi teist mind ei tunne...”

“Ei,” kinnitab Jüri, teravalt võõra otsa vaadates, kes nüüd tule-valguses seisatab. “Tõesti ei tunne! Aga kuhu teie siis nüüd jõuluööl enam lähete? Ei Saarel ole ruumipuudust, öömaja pole ma veel kellelegi ausale inimesele keeland.”

“Seda küll, aga kui see võõras tahab koguni pikemaks ajaks siia peatama jääda, – kuidas siis sellega oleks?” ütleb tulija poolnaeruse näoga ja jääb siis küsivalt peremehe otsa vahtima.

“Kuidas?” küsib Jüri. “Ma ei saand teie küsimusest nagu hästi aru. Tahtsite vist küsida siia pikemaks ajaks elukorterit?”

“Just nii, just nii! Selleks ma tõesti ju tulingi, ainult küsimus seisab selles, kas võtate mind vastu, või saadate lihtsalt lumehange...”

“Ei, lumehange küll mitte mingil tingimusel...” kostab Jüri. “Aga kui küsida tohin, siis kust kandist külamees päriselt pärit on? Istuge aga laua juurde, meil parajasti soojad vorstid laual ja küllap teil võis pikal teel kõhtki tühjaks minna. Istuge aga siia, palun, – olge lahke!”

Perenaine ulatab oma istme võõrale ja läheb endale uut tooma. Võõras võtab pakutud tooli vastu ja istub laua juurde.

“Tulin tõesti kaugelt,” algab ta siis, “aga enne, kui sellest kõnelda, lubage küsida, kas teil kellelgi on meeles üks väike lugu piibliloost, jutt ühest ärakadunud pojast, kes isamajasse tagasi pöördub pärast seda, kui ta sealt kaua on ära olnud?...”

Hetkeks valitseb toas vaikus. Siis turgatab perenaisele midagi meelde... Ta müksab peremehele küünarnukiga külje pihta ja küsib tasase häälega:

“Egas külamees ometi mitte sarnane ärakadund poeg ole?”

“See on siiski just nii!” kostab võõras iga sõna rõhutades. Olen tõesti üks kadunud poeg, kes nüüd paljude aastate järel on võõrsilt kodumaale tagasi saabunud...”

“Siis pole ma oma arvamistes eksind,” lausub nüüd ka Jüri pikkamisi. “Olete ehk viimati veel sellesama talu perepoeg, kes noores põlves siit ära kusagile võõrale maale rändas?”

“Täiesti õieti arvatud,” kostab võõras, “olen tõesti siit-talu poeg Arno Tali, kes kord isamaja maha jättis ja võõrsilt läks õnne otsima. Nüüd, aastate järel, saabub ta tagasi just nagu kadunud poeg oma isamajasse ja palub siin ulualust... Kadunud pojal oli veel isagi elus, kelle jalge ette ta end kahetsusega võis heita, – minul pole aga kedagi enam, kes mind siin tunneks. Minu vanemaist pole kumbagi elus, isamajas elavad hoopis teised inimesed ja mina pean end otse häbematuks tunnistama, et neilt julgen tulla ulualust paluma.”

“Ulualust leidub Saarel ikka,” ütleb Jüri. “Aga ainult – kui vastuvõetav see teile on. Teil on ju seaduslik õigus siin ulualust saada – kuidas võiksime meie seda teile keelama hakata!”

“Ei, – õigust pole mul siin küll mitte mingisugust... Lahkusin siit omal tahtel ja otsisin uusi sihte võõral maal ja võõra rahva seas. Sellega loobusin siis ju ise isamajast ja kodumaast... Jah, õigust pole mul Saarele küll sugugi rohkem, kui mõnel teisel. Võõrsil lakkas mu kodu olemast ja seal uut otsida polnud enam minu võimuses. Nõnda pidin nüüd üles otsima vana kodumaa ja vana isamaja, et siit ulualust paluda, kuniks mulle veel elupäevi jätkub. Nii on lood, kallid sõbrad!...”

Uuesti valitseb kambris vaikus. Maie on tagasi laua äärde istunud ja silmitseb võõrast, kes kannab peent kalevist ülikonda, aga ise nimetab end kerjuseks...

Nüüd aga tõstab Jüri jällegi oma pilgu, mis sihitult ringi uitnud, võõra näole ja ütleb:

“Mis ulualusesse puutub, siis seda vaatame järele, kuidagi ikka hakkama saame. Egas inimest või hange otsa ajada! Praegu on meil ju väike kambrike hoopis tühi, ainult tühja-tähja kolu täis. Selle võib ju korda seadida, ainult ahjuga on asi halb, see on hoopis sisse langend. Seal oleks teil omaette hea elada, aga enne peame pisut remonti tegema. Talvel nüüd sisse just ei saja, aga katus on sealt kohalt väga lagund, seda peab küll veidi kohendama, muidu teeb vihmade tulekuga kambris uputust. Meie oleme siin ju ka nagu ühepäevaliblikad eland. Pisiremonte oleme ikka teind, aga midagi suuremat pole ette võtnud. Kogu aeg oli ju see arvamine, et kui meie paneme talu korda, siis ehk tekib kellelgi isu selle järele ja ta hakkab meid siit välja kangutama. Nii olemegi püüdnud parandada ainult seda, mis just väga karjuvalt nõudis... Pole meile ju kõiki ruume vaja olnd ja nii on see ka lohakile jäänd. Noh, seniks peame aseme küll siia seadima, kuni remondiga hakkama saame.”

“Ah, egas ta talvel kaelajookse, arvab külaline. Kevadel katsume uue katuse peale panna. Eks kõik kambrid vaja vist uut katust, sest see vana on ju muidugi üsna auke täis.”

“Kas nüüd just uut, aga vana vajaks ikka lappimist küll, sest kes teab, kui terved need seinadki siin enam on.”

“Teil on õigus, peremees!” kinnitab nüüd ka külamees ja noogutab peaga. “Tuleb järele vaadata, kas see maja vääribki enam uut katust! Kui juba põhjaliku ehitusega peale hakataja sellele kulutusi teha, siis tuleks alustada vundamendist peale.”

“Teil on õigus, härra Tali, – aga see nõuab jälle omajagu kapitali. .. Pealegi, kuna meie pole siin mitte omanikud ega jäädavad...”

“Kuidas, kas Saare siis nii kehvaks on muutunud, et pidamist enam ära ei tasu, nii et siit tahate ära minna?”

“Seda küll mitte, aga egas meie ei ole ju ometi Saare päris-omanikud...”

“Ei ole Saarel minu teada ligemaid pärijaid! Mina ennast ei loe, sest mina pole ju põllumees ja niikuinii siit mingit osa ei taha. Olete kord juba seda talu majandama hakanud, siis tehke seda ka edasi. Edaspidi kanname hoolt, et see kuuluks päriselt teile. Minule oleks vaja ainult nurgakest, kus ma vagusi oma viimaseid päevi võiksin veeta, sest küllap pole mu elu enam kuigi kauaks.”

“Mis te räägite! Pealtnäha olete ju täies jõus mees... Kas siis võõramaa õhk teie tervisele nii kahjustavalt on mõjund, et eluõhtut arvate ligidale jõudvat?”

“Mis puutub mu üldisesse tervislikku seisukorda, siis see on juba lapsest saadik olnud kehv ja keskeas muutus kord veel õige halvaks. Aga just tänu sellele, et elasin kõrgel mägestiku kliimas, muutus kõik nagu jälle paremaks. Viimasel ajal on aga kops end jälle tublisti tunda andnud. Vist olen kusagil veidi külmetanud ja nüüd vaevab mind tihti ränk köha. Loodame siiski, et kõik jälle paraneb ja tervis veel ehk mõne aasta vastu suudab pidada. Ma panin oma igaaastasest palgast ikka väikese osa kõrvale, nii et teile ka ulualuse ja toidu eest võin tasuda.”

“Ah, kulla sõber, mis siin tasumisest kõnelda! Kui meie ainult suudaksime teile väärilist eluaset anda...”

“Aitab sellest väikesest kambrist minu jaoks küll. Ega mul ju mingisugust koli ega kraami pole. Kõik on ainult kohvrites ja kastides. Mahub lahedasti mõne riiuli peale ära. Küllap seame ka katuse korda. Ja eks kevadel vaatame, mis edasi saab. Hea, et ikka elamise eest leidsin! On ju vahepeal siit sõjad üle käinud ja mitmesuguseid aegu läbi elatud. Võis ju sedagi karta, et Saarest enam asetki järel pole...”

“Egas need sõjad head teind kusagil! Aina elamist laostasid ja varemeid jätsid järele, kustule käisid. Aga jumal tänatud, nüüd on kõik see koledus jälle seljataga ja uus rahuaeg parandab pikkamisi need haavad, mis sõda on tekitand.”

“Ah, mis te nüüd kallil jõuluööl sõja-asjadest kõnelete!” hüüab perenaine vahele. “Asuge aga vorstide kallale – näe, äragi jahtund teised päris... Võtke siit sooja nisuleiba ja – juttu on aega pärastki ajada!”

Perenaine teeb söömisega algust ja teised järgnevad tema eeskujule.

“Mul on seal kohvris ka pisut ülejääki lõunast, mida rongis sõites sõin. Valgas peatuse ajal võtsin einelauast pisut lisa, mõned saiad ja pirukad, sest arvasin, et muidu ikka kohale ei jõua kõndida.”

Arno tõuseb laua juurest, võtab kohvri ja avab selle. Sealt tõstab ta mõne käputäie präänikuid lauale ja ka poolekslõigatud saiapäts tuleb nähtavale.

“Ka see tuleb ära tarvitada,” sõnab ta, “sest muidu kuivab ära ja läheb raisku.”

Kui ta siis kohvri jälle on seina äärde asetanud, istub ta söögilauda, kus perenaine talle vorstirõnga ette tõstab.

“Reisu alustasin küll juba mitmed head päevad tagasi. Ega see tulek ju nõnda kerge olnudki. Sai küllalt vaguneis loksutada ja ooteruumides istuda, enne kui ükskord siia pärale jõudsin – just jõululaupäevaks –, et oma sünnikohas jõuluvorsti ja sooja nisuleiba maitsta...”

“Aga natukese jäite siiski hiljaks,” jätkab Jüri naeratades. “Just enne teie tulekut tühjendasime selle pudeli siin ära ja nüüd pole mul külalisele keelekasteks midagi pakkuda. Joomamees ma pole ja sellepärast pole mul ka keelekastet kodus. Seegi tilgake oli ülejääk pudelist, mis seatapuks sai toodud... Nüüd pole tõesti enam midagi pakkuda...”

“Ega minagi viinamees pole!.. Juba tervislikel põhjustel olen sellest püüdnud hoiduda ja viina nii vähe maitsnud kui iganes võimalik. Hea, kui toit käes on, viin jäägu hoopis tagaplaanile!”

“Ei, kus sa sellega!” hüüab Jüri naerdes. “Leib võib olla, aga viin peab olema! Nii oli see alles mõne aasta eest moes! Nüüd on joomine nagu jäänd jälle vähemaks. Üksvahe oli see väga hoos...”

“Eks see olnud sõdade tagajärg... Need viivad ju rahva moraali ikka alla ja võtab aega, enne kui olukord jälle paraneb. Eks ta olnud seal, kus mina elasin ja olin, just niisamuti. Mitte küll joomises, aga nii rahva igapäevastes elukommetes... Nüüd on sealgi kõik jälle endisesse rööpasse jõudnud tagasi minna.”

“Ei-nojah, muidugi, sest egas ju ükski rahutus ometi igavesti ei kesta; kord rahunevad kõik tormid, mis kord on mässand ja pikkamisi vaibuvad ka hiiglalained, mis mässava mere kaldaid on peksnud...”

“Noh, sööge, sööge,” sunnib perenaine. “Muudkui aina kõnelevad ja kõnelevad ja toit on hoopis külmaks läind, kas pane või uuesti ahju sooja! Pärast on ju aega jutuajamiseks küllalt! Ma vaatan nüüd, kuidas magamisasemetega lood...”

“Jah, laseme aga hambad töötada,” nõustub Jüri. “Maalil on õigus, juttu saame hommegi ajada...”