Читать книгу Talve - Oskar Luts - Страница 8

Tüki aega valitseb Saare peretoas vana söögilaua ümber päris vaikus. Kõik lasevad jõuluroogadel hea maitsta. Siis alustab külaline uuesti oma poolelijäänud jutulõnga.

“Nii-nii!” ütleb ta pikkamisi. Nüüd olen siis jällegi tagasi vanal kodumaal ja edasi juba vaatame, mis saab ja on. Aga kuidas elavad ka teised Paunvere kandi inimesed, näiteks Raja omad? On seal veel endised inimesed talus või on kõik samuti uute kätte üle läinud?”

“Eks seal ole uusi ja vanu, aga mis neil viga elada! Rikas koduväi, meistrimees pealegi... On talu nüüd nii välja ehitand, et midagi enam ei oska soovida. Igal pool aina elekter ja elekter... Nii kui siia liin veeti, nii kohe ka Raja Kaarel seadis oma tallu sisse... Eks esiti tulnd küll kallis, nagu Kaarel isegi ütles, aga pärast muutub elu jälle selle läbi hulga kergemaks. Palju koduseid töid teeb ta nüüd elektri abil ära ja nagu ta alati ütleb: elekter olla saand talle möödapääsemata vajaduseks! Tal on veski sisse seatud, kreissaag, hekslimasin, veepump ja nii mõni muugi asjandus. Rääkis alles hiljuti, et tal nüüd nõu on viljapeksumasinat osta, et siis oleks kõik nagu omast käest...”

“Hea edasipüüdlik peremees... Aga nagu ma mäletan, oli Rajal kaks tütart, vanem neist sai vist Ülesoole perenaiseks...”

“Jah, Teele sai ülesoo Tootsile mehele. Eks nemadki ole küllalt tööd teind ja vaeva näind! Vana Ülesood ei tunne äragi. Toots on selle kõik nagu hoopis uueks loond. Ainult ise on nad vanaks jäänd. Joosep on tublisti küüru vajund. Nüüd tal vanem poeg juhib majapidamist juba mitu aastat. Vana Joosep on taluasjanduse kõik tema kätte andnud. Ise jalutab, kaks kätt püksitaskus, põldude vahel, popsutab piipu ja ajab head juttu, kui kellegi tuttavaga trehvab kokku saama.”

“Nii-nii... Aga kuidas sattus siis Rajale see meistrimees-koduväi, – temast ma küll ennem ei ole kuulnud. Sinna pidi ikka koduväiks tulema kirjanik Luts, nagu ma mäletan...” päris jällegi vanamees.

“Ah, ei Lutsust saand tulijat ega kedagi. Ega apteekrist ikka põllumeest saa! Temagi õpingud jooksid niiöelda karile. Õppis küll apteekriks, aga õppis sealjuures ka alkoholist liiga suurt lugu pidama! Ei saand siis ka ühtegi apteegikohta kinni peetud. Lõi lõpuks kõige selle kraami peale käega ja hakkas kirjanikuks... Kirjutas hea kaenlatäie raamatuid. Esimese suure sõja järel tutvus ta kellegi välismaalt pärit naisterahvaga ja abielluski lõpuks sellega. Valitsus kinkis talle kui vanemale kirjanikule Tartusse Tamme Puiesteele väikese maja ja seal ta nüüd siis elab. Tema naabriks on vana elatand laulukooride juht Juhan Simm, kellele samasugune maja on kingitud. Mõlemad naabrid on väga head sõbrad ja armastavad aega mööda saata kõrtsilaua taga istudes ning möödunud aegadest kõneldes. Lapsi neil kummalgi pole, sellepärast on Lutsu kõnekäänuks saand lause, et kellele me kogume, niikuinii pärijat pole, parem siis juba oma viimane elunatuke veidi lõbusamalt mööda saata, kui seni on läind. Nõnda siis võibki nüüd Lutsu näha peaasjalikult viinaklaasi taga istumas, paljas pealagi hiilgamas nagu kaalikas... ja juba tema suur lillakaspunane nina ütleb igaühele, kellega tegemist on.

Ka kirjaniku-ametist ei taha enam midagi välja tulla, nagu ta ise seda olla öelnd. Olnd tal kord kavatsus kogu oma elulugu kirja panna, aga näe – ilmasõjast kaugemale ei ole saand. Tema viimane eluloo-raamatuke “Pikem peatus” jäändki peatuseks. Katsund siis veel korra midagi rahva elust kirjutada, aga nagu ta ise öelnd: ei ole midagi olulist meelde tulnd! Viskand siis va Pügala Jüri lood paberile ja see olndki kõik. Ei enam üht sõnakestki! Noh, pensioni ta ikka veel saavat ja sellest siis ka elavat. Toots on temaga Tartus käies mitu korda kokku saand ja teda Ülesoole külla kutsund; Luts luband ka iga kord ilmtingimata tulla, aga seniajani ei ole teda väljaspool Tartut küll keegi näind! Ja ega ta vist saagi sealt välja enne oma surma...”