Читать книгу Tootsi pulm. Äripäev - Oskar Luts - Страница 6

II

Ühel õhtul kuuleb Lesta eeskojas arglikke samme ja jääb uudishimulikult kuulatama. See on kindlasti keegi võõras, – Kippeli sammud on talle ammugi tuntud. Siis koputatakse ukse pihta.

“Vabandage,” ütleb keegi võõras neiu, “kas elab siin härra Tali?”

“Jah, jah...” kogeleb Lesta. “Õigemini: ta elas siin, või elab praegugi... aga... teda ei ole kodus.”

“Ah nii. On ta üleüldse Tartus?”

“Eijee... ei ole.”

“Läks ta ammugi ära?”

“Jah, juba suvel.”

“Vahest olete nii lahke ja annate mulle tema aadressi.”

“Ei tea, kahjuks, tema aadressi. Ta pole mulle kirjutanud.”

“Ah nii. Vabandage, et eksitasin.”

Jälle kostavad pimedas eeskojas arglikud sammud, siis käib välimine uks ning ümberringi on endine vaikus. Lesta vaatab kaua aega ukse poole, ohkab siis millegipärast, istub laua juurde ja vajub mõttesse. Mis tähendas see käik? Kes oli see võõras? Noormees heidab pilgu Tali lahtise raamatu peale, kuid selleltki ei tule vastust. Siis leiab kirjaniku mõttelend võõra käigust uut toitu – sõbrale pühendatud novell pole kaugeltki lõpul – sinna tuleb veel nii mõndagi juurde lisada. Tõesti, kas polnud sõbra kadumine tema novellis nõrgalt, õieti mitte millegagi põhjendatud? Talil võisid ju olla kadumiseks hoopis teised põhjused, aga novellis pidi ta selle võõra neiu ilmumisega ühendusse viima. Ei, see oli lihtne fantaasiavaesus, mis teose loomisel elult eneselt tõuget ootas, – nii kaugel oli lugu. Või ei käinud siin praegu üldse keegi, võib-olla oli see ainult tema novelli unustusse jäänud tegelane, kes end nüüd ise käis meelde tuletamas? – Ah, ei, niikaugel polnud lugu veel mitte.

Nagu läbi une kuuleb Lesta, kuidas Kippel koju tuleb, eeskojas jalgu puhastab ja siis kaubakaste lõhub. Kord nagu oleks teda eeskojast isegi hõigatud. Hommikul leiab ta enese sealtsamast laua juurest ja ei tea õieti: on ta maganud või ei? Ta on muu seas siiski vist ka maganud, sest tal oli öösel liig palju tegemist kadunud sõbraga ja võõra neiuga ja palmidega... liig palju.

Talle ei anta kuigi kaua aega mõtlemiseks, sest juba klopib Kippel ukse pihta ja kiitleb uue lumehangega, mis öösel tema sängi alla olla tekkinud. Nüüd avab tema, Kippel, vigvamis varsti uisutee ja võtab tuli-kallist piletiraha, sest äri on äri. Igatahes on ta nüüd otsusele jõudnud, et õhtuti enam kütta ei maksa: niikuinii on vigvamis hommikul 3° külma... Reaumuri järgi. Selle asemel võib magada riietega, saabastega, mütsiga, kinnastega, põlev piip hambais... ja nii edasi.

Seepeale joovad naabrid üheskoos teed ja lähevad tööle: Lesta apteeki, Kippel postkontori... sest väljamaalt olla iga päev ja tund värsket kaupa oodata.

Lõunaajal tuleb Lesta jälle natukeseks ajaks koju, loeb öösel kirjutatud lehekülgi, parandab mõnd kohta ning leiab, et tema laidetud fantaasia öösel väga erk on olnud, liigagi erk. Nüüd, päeval, peab ta oma luulehobu tiibu pisut kärpima, muidu läheb liig kõrgele öine lend. Veel pole ta oma tööga kaugeltki lõpul, kui eeskojast jälle kellegi võõra sammud kostavad. “See on arglikkude sammude ajajärk,” ütleb noormees enesele mõttes. “Väga huvitav, kes tuleb siis täna.”

Kuid täna ei tule Lesta juurde keegi, võõras logistab vigvami ukse käsirauda. Kuuldavasti pole ärimeest kodus, Lesta vaatab eeskotta.

“See onkel, kes siin elab, pole vist kodus,” ütleb kirjakandja, “vahest annate teie temale edasi selle kirja.”

Sellega on noormees nõus ja võtabki juba kirja enda kätte; kuid samal silmapilgul ilmub juba “onkel” ise välisuksele ja ajab kirja nähes habeme kikki.

“Minule – ahah!” hüüab ta. “Seda ma just ootasin kõik aeg. See on Saksamaalt, Engelsvärgi käest. Nojah – pühadeks uus kaup. Sähke, posteljon, siin on natuke jootraha, teinekord tooge mu kirjad kohe hommiku vara siia – teate, ärimeeste asi peab kähku käima.”

Rõõmsas erutuses tormab ärijuht otseteed Lesta tuppa, istub sohvale ja rebib kirja lahti.

“Nii,” ütleb ta sealjuures, “nii, kirjaniku-härra, aetakse äriasju! Kõik peab minema klipp-klapp. Ruttu tellitud, ruttu saadud, veel rutem müüdud – jälle uus tellimine sisse! Ei noh, ilmtingimata, ma ütlen ju, et kui mina aasta pärast pole Tartus Engelsvärgi asemik kõigi kolme kubermangu jaoks, siis... siis...”

Lugedes venib ärijuhi nägu järsku pikaks ja habe langeb sorgu.

“Mis on?” küsib Lesta seda muutust märgates.

“Hmh,” teeb ärijuht, “hmh, see kiri ei ole Engelsvärgi käest. Kuradi rüblikud, mis asja nad seal siis venitavad oma kaubaga, kui nad ei saada.”

“Kust see kiri siis on?”

“Kas mina tean, kust ta on.”

“Kes siis kirjutab?”

“Oodake, oodake, seda ei tea ma kah veel. Ahah, ahah... Ah soo! Arvake ära, kirjaniku-härra: kelle käest on see kiri?”

“Seda ei tea ma kuidagi arvata. Ega ometi... ega ometi...”

“Jajah,” naeratab ärijuht, “ometi, ometi!”

“Mis te räägite? Tali?”

Selle hüüdega tõmbab noormees kirja ärijuhi käest ning loeb suure põnevusega selle sisu. Ühtlasi lähevad ta silmad niiskeks ja käed hakkavad värisema.

“Härra Kippel!” kirjutab Tali. “Mõne aja eest saatsin Lestale kirja, kuid pole seni vastust saanud. Võib-olla on ta sealt korterist ära läinud. Pööran nüüd Teie poole palvega: võtke Teie minu korter oma hoole alla (kui see veel pole edasi antud), kuni ise tulen. Tulen varsti. Kirjutada mulle enam ei maksa. Tervitades, Tali. Kui Lesta veel

Tartus on ja Teie teda näete – tervitage!”

“Ei, ma ütlesin ju kohe,” algab Kippel peale vaikust, “egas inimene mõni rahakott ei ole, et ta sootumaks ära kaob. Seal ta nüüd on! Kadunud Nossov sõitis omal ajal kah väljamaale, oli kaks kuud väljamaal, aga ega ta sellepärast siis kaotsi ei läind. Te ise olete kangesti hädaline, kirjaniku-saks, ja kärsitu.”

“Aga jumal tule appi,” hüüab Lesta, “mina pole temalt ühtki kirja saanud!”

“Noh, see tuleb vahel ette,” ütleb Kippel rahulikult, “kiri läks lihtsalt kaduma.”

“Nojaa, aga peaasi – ta elab! Elab! Tali elab!”

“Ei noh, ilmtingimata. Teisest ilmast ju ei saadeta enam kirju.”

“Tõesti?” satub Lesta järsku ütlemata heasse tujju. “Kas Nossov pole teile kirjutanud? Saatke talle ometi telegramm: Põrgu, Katel nr. 77, kuulsale ärimehele Nossovile, kes eluajal kolme kubermangu nülgis ja nülitud kohtadele soola raputas. Ütelge talle, et Engelsvärk on omale vembu sisse löönud ja ei saada tellitud kaupa ära: kaks paari nuge ja kahvlid, kolm lusikat ja kiri nõelu.”

“Lubage lahkelt!” hüüab Kippel pahaselt. “Siin pole jutt kahest ega kolmest paarist, vaid viiest tosinast – kui te teada tahate. See on kõik asjata pilkamine ja tülinorimine, mis te praegu ütlesite. Ma võiks teile palju pikemalt vastata, aga mul on natuke tähtsamaid asju ajada. Kõigepealt pean ma oma krempli nüüd siia üle vedama.”

“Mis krempli? Kuhu?” küsib Lesta paha aimates.

“Heldene aeg, no siin kirjas seisab ometi, et ma tema korteri pean oma hoole alla võtma, kuni ta ise koju tuleb. Ja kui ma tema korteri oma hoolde võtan, siis ei või ma ometi enda varandust jumala hoolde jätta. Volukad ja abar on juba niikuinii lõhki kistud; pagan teab, kas neist enam asja saabki. Vaja siiski päästa, mis päästa võib.”

“Heakene küll, aga...” vaatab Lesta nõutult maha, “aga siin on lilled – need ei kannata teie suitsu ja tossutamist.”

“Ärge pellake,” vastab Kippel, “minul on lilledega en-nemaltki tegemist olnud. Suitsetamine on lilledele aina kasulik.”

Veel teisigi ettekäändeid otsib Lesta, et rahutust seltsilisest lahti saada, kuid kõik on asjata – Kippel kolib sel päeval Tali korterisse kõige oma “krempliga” ja tunneb end seal täieliku peremehena. Õigupärast polegi Lestal tegu-rõõmsa ärimehe vastu midagi, ainult kadunud on nüüd tema vaiksed ööd, kus ta võis lugeda ja kirjutada, kuni silmad tuhmiks läksid. Ärimees istub õhtuti harilikult ka laua juures, sorib mingisuguseid arveid, rehkendab, “kalkuleerib”, nagu ta ise oma toimetust nimetab, ning tõmbab alalõpmata oma hirmsat piipu või mõnd vastikut sigarijunni. Siis vaatab Lesta ohates palmi poole ja kirjutab ühel iseäranis suitsusel õhtul Talile: “Tule ruttu, Arno, muidu ei jää su lilledest muud järele kui paljad raod.”

Jälle läheb päev päeva järele, aga oodatud peremees ei ilmu veel silmapiirile.