Читать книгу Tootsi pulm. Äripäev - Oskar Luts - Страница 7

III

Otsekui selle tasuks poetab enese üks Paunvere mees ühel lõunaajal Tali-Lesta-Kippeli korterisse, nohiseb pisut ukse kõrval ja ütleb siis heleda häälega:

“No, tere kah!”

“Tere, tere!” vastab Lesta imestades. “No, kudas sina ka linna said? Muuseas tulid sa päris parajal ajal, Kiir, ma pole enam ammugi Paunvere poolt inimesi näinud. Võta aga võta ära kasukas seljast ja jutusta, kudas te seal Paunveres siis nüüd elate ja olete.”

“Mis me ikke elame ja oleme,” vastab koolivend, “niisama tasahiljukesi. Tulin linna jõulu kraami ostma, töö juure ka ühte kui teist asja vaja, noh, siis tulin sinu poole sisse, et... Kasukat ei tea kas maksab ära võtta, ega mul palju aega ei ole; vaja veel mõnes kohas käia ja...”

“Kudas arvad. Siis tule istu vähemalt. Puhka jalgu.”

Kiir istub tooliservakesele ja laseb pilgu toas ringi käia. Tema terased silmad vahivad igale poole nagu kassil, kes võõrasse ruumi on sattunud. Isegi Kippeli piip ahju simsil ei jää temast tähele panemata.

“Sa oled õige kalameheks hakanud, Lesta, ja suitsetama kah.”

“Ei. Siin toas elab küll suur kalamees ja suitsumees, aga see ei ole mina. See on kuulus ärimees Kippel, nagu sa vahest kuulnud oled.”

“Ei ole kuulnud. Aga kas siis Tali ise veel tagasi ei ole?”

“Ei ole.”

Kiir naeratab poole suuga, nuuskab siis korralikult nina ja lausub otsekui iseendale:

“Kõik tüdruku pärast.”

“Kuidas nii? Kust sa seda tead?”

“Tean,” tõmbab koolivend kaela viltu. “See ei ole Paunveres enam uudis, et ta tüdruku pärast ära läks. Jah, jah: tüdruk läks ees – Tali tagant järele! Hihii, ei tea, kui kaugel nad juba otsaga peaks olema? Võib-olla Ameerikas?”

Lesta vaatab tõsiselt enese ette ja vaikib.

“Kas sa Mitti tunned?” küsib Kiir järsku.

Lesta jaatab peaga, koolivennale teraselt otsa vaadates.

“Noh, vat, seesama Mitt teab seda lugu algusest lõpuni.”

“Kudas siis Mitt seda teab?”

“Jah, seda ei tea jälle mina. Aga ta teab.”

“Heakene küll,” ütleb Lesta mõninga aja pärast, “mis Toots teeb?”

“Mis tal teha on,” vastab punapea hapu naeratusega, “joob ja kaaberdab niisama kui ennegi. Ah jah, pulmad on jõulu ajal, nagu rahvas räägib. Mina ei tea, mina põle teda ennast enam ammugi näind, aga nii kõneldakse. Mine tea, suurte sakste asi käib laialt. Aga vat – ega sa sedagi veel ei tea – Imelik on Paunverest ära.”

“Kuhu siis Imelik jäi?”

“Ikke niisama: naine ees ja mees tagant järele justkui Taligi! Läksivad ära sinna Venemaale, papa juure. Peris naljakas on kõrvalt vaadata, kudas mehed hädas! Hihii! Suure keeruga tehti pulmad... tead, kurg, või nii... Ega minagi ei tea, aga Lible teab. Esite läind väga kenasti, väga ilusti elanuvad. Siis hakand proua koju, papa juure tahtma. Noh, mis Imelikul muud, kui tõmma kah hõlmad vöö vahele ja lase jalga. Jah, Lesta, vaata, mis koolivennad teevad!”

“Hm,” ümiseb Lesta mõttes olles.

“Hii! Hea, et mina sellest portsust pääsin, muidu oleks kah jumal teab mis tehtud. Oi, see Teele on kolejonnakas inimene! Jumal hoidku! Mõtle ometi: tahtis, et mina mõisavalitsejaks õpiks. Noh, ma ütlesin siis kah teisele paar tõsist sõna, et: “Jäta, kui võid! Mine ja mängi teiste meestega, mina juba ennast lõõgapidi vedada ei lase.” Pane tähele, Lesta, küll sa näed, mis ta Kentuki Lõviga tegema hakkab. Head nahka sellest paarist ei saa, see on kindel.”

“Ah jah,” tuleb Lestale midagi meelde, “kudas see sinu asi selle Teelega nii järsku lõppes? Õiguse pärast olid ju sina tema peigmees, mitte Toots.”

“Kudas lõppes – nii lõppeski. Mina ütlesin, et: “Jäta rahule, mine, kellele sa tahad, mina sind küll ei võta, kui sa nii tige oled.” Mis seal lõppeda oli.”

“Hm... Mina kuulsin seda lugu natuke teisiti.”

“Tõesti?” küsib punapea uudishimulikult. “Kuda sina kuulsid? Kelle käest sa kuulsid? Ega ometi Toots siin ei käind?”

“Ah ei! Tootsi pole ma näinud. Ja ega seal palju teisiti ei olnudki. Kõneldi umbes niisama, nagu sa ise praegu ütlesid.”

“Ei noh,” arvab Kiir elavalt, “see oli just nii. Mis häda mul valetada on. Arva ise, koolivend, mis põhjus on mul valetada. Jaa... (siin pöörab kõneleja jälle pea viltu) kui ma Teelet tõesti oleks püüdnud, või praegugi püüaks – siis oleks teine asi! Aga mina ei taha teda. Ei taha!”

Kuulaja noogutab otsekui nõus olles pead.

“No, vaata, ma näen, sa saad asjast õieti aru; ja kui sulle nüüd veel keegi peaks midagi minu üle kõnelema, et nii ja nii, nagu oleks mina Raja tüdrukut püüdnud, või seal jumal teab mis teind ja olnd – siis sülga selle inimesele suhu: see inimene valetab.

Õigus, nüüd oleks ma hea jutuga peaasja ära unustanud. Selle asja pärast ma õieti tulingi siia sõna tooma, et... Kas sa ei oleks nii hea, koolivend, ja ei tuleks minuga natuke linna?”

“Kuhu siis nimelt?”

“Asjalugu on niisugune et... Ma tahaks veel ühte teist koolivenda vaatama minna... Noojah, et kas sa ei tuleks ühes? Kahekesi on nagu mõnusam.”

“Kes see niisugune on?”

“Kes ta on – kah üks kirjanik, niisamuti kui sinagi. Mina teda küll enam õieti ei tunne, aga koolis me ühes käisime – seda ma tean.”

“Koolivend... koolivend...” tuletab Lesta meelde. “Kirjanik... Ega Luts viimati?”

“Hmhühüh,” naeratab Kiir kavalalt, “Luts jah. Tead, see, kes selle “Kevade” kirjutas. Ma käisin “Postimehe” kontoris ja sain aadressi – nüüd vaja teda õige vaatama minna. Kas tuled ühes?”

“Ei tea,” kehitab küsitav õlgu. “Mina ei tunne teda kah õieti ja ei ole nagu asja minna.”

“Hii, selle eest on jälle minul asja. Lähme!”

“Sinul – asja? Ega ometi sina kah pole kirjanikuks hakanud? Siis on pooled Paunvere mehed kirjanikud.”

“Eih,” raputab rätsep oma punast pead, “kirjanikku minust vist ei saa, aga materjali, millest kirjutada, võin ma küll mõnele mehele anda, kes kirjatööd teeb. Jajah, peris ilusat, naljakat materjali – ära imesta midagi, kulla koolivend.”

“Ei, kulla Kiir, luba, et ma siiski imestan.”

“Ära imesta, ära imesta! Mina tean Tootsist nii veidraid lugusid, et kui Luts need kõik sinna teise “Kevade” sisse paneb, siis... Hii, siis saab alles nalja! Ja kui veel Teele nad kõik läbi loeb, siis... Ega sa ei tea, Lesta, juba esimene “Kevade” pidi pulmad peaaegu luhta ajama. Aga seal polnud veel pooligi asju. Lähme, lähme, Lesta! Ma olen nüüd üksiti linnas – vaja ära käia.”

“Mine siis pealegi, käi ära. Mina ei tule.”

“Mispärast?”

“Noh, nii... Kõigepealt ei ole mul aega, pean varsti tööle minema. Ei tea, kas sinulgi maksab minna.”

“Miks?”

“Võid ju minna, aga mina ei tule.”

“Siis ei ole midagi teha. Siis juhata mulle vähemalt, kuda ma sinna uulitsasse saan, kus ta elab. Näe, aadress on siin.”

Lesta juhatab koolivennale teed, mispeale viimane oma kompsu võtab ja minekut teeb. Jajah, vaja ära käia, kes teab, millal jälle linna saab – talvel kibe töö aeg. Kui taluinimestel kõige kergem, siis antvärkidel kõige raskem – vana asi! Jah, jäägu aga kallis koolivend terveks ja kui keegi jälle midagi kõnelema tuleb, siis süljaku suhu, otse suhu.

Kui koolivend kunagi Paunveresse satub, tulgu aga siis neile kah sisse – mis see’s on: tee äärest paarkümmend sammu. Jajah, igatahes, küll ta tervised kah kõigile edasi annab peale Tootsi ja Teele... need... nojah...

“Nüüd algab vist salalikkude sammude ajajärk,” pomiseb Lesta endale nina alla, koolivenna saabastelt põrandale sulanud porisele loigule vaadates.