Читать книгу Tootsi pulm. Äripäev - Oskar Luts - Страница 9

Ja tõesti, mõni aeg peale Kiire minekut kobistatakse uuesti eeskojas. Seekord kuulukse tulijaid koguni rohkem olevat kui üks. Kohkunud kirjanik võrdleb end mõttes “kimbus oleva kalendritegijaga” ning lükkab kirjutatud paberilehed ruttu kõrvale. Jajah: sisse, sisse! Jumal tule appi, siin ole justkui postkontoris või kohakuulamisbüroos: üks inimene läheb, teine tuleb. No, sisse, pagana pihta, siis tuleb vähemalt sellele koppimisele kord lõpp!

Väljas trambitakse veel kord jalgu vastu maad, siis venivad kaks kasukatesse ja tuisukottidesse mässitud isikut aeglaselt tuppa nagu kaks künnihärga. Esimese mulje järgi otsustades tulevad uued võõrad otseteed põhjanabalt, nii rängalt on mõlemad raskete riietega koormatud.

“Tere, Lesta!” kostab viimaks esimese tulija tuisukotist. “Ole nüüd hea mees, too kähku keeva vett ja katsu, kas sa saad meie külmanud liikmed veel lahti sulatada. Tont võtku, ma olen justament nagu suur jääpurikas ja poeks kõige parema meelega küdevasse ahju. Ei tule mina enam hobusega linna talve ajal!”

“Toots, juudaline!” hüüab Lesta. “Sind ei tunne enam äragi, sa oled justkui lumine heinakuhi. Tõmma ruttu maha kasukas, kui sa nii külmanud oled. Oota, ma aitan.”

“Jäta mind rahule,” tõrjub Toots Lestat kaugemale, “parem katsu, kuda sa selle puntra lahti saad harutada.”

Seejuures tähendab koolivend labakinnastatud käega oma kaaslasele, ühele naisterahvale, kes jalalt jalale tammudes oma suurrätiku sõlmi püüab lahti päästa.

“Muidugi mõista!” tõttab Lesta riietesse mässitud köhmusele appi. “Väga huvitav, kelle ma siit mässakutest viimati välja koorin.”

“Tee lahti, tee lahti,” ütleb Toots tuisukotti peast võttes, “küll siis näed, kes ta on.”

Viimaks on mõlemad külalised pealmistest riietest vabastunud ning sammuvad laua juurde, prisked ja punased nagu kaks punast õuna.

“Noh, Lesta,” ütleb Teele käsi hõõrudes ja rusikatesse puhudes, “nüüd loe meile ruttu midagi ette oma uuematest töödest – sellepärast me just tulimegi.”

“Sellega on aega,” arvab Toots, “see ei anna sooja. Parem katsu tõesti kuskilt kuuma vett saada, nagu ma ütlesin; mul on pudel ühes – teeme paar klaasi mõistlikku krokki. Kas seda Tossovit või Nossovit siin ei ole – see saaks niisuguse asjaga rutem valmis?”

“Nossovit ei ole, Nossov teeb äri, aga kuuma vett peab ilma tematagi saama. Oodake siin, istuge natuke, ma vaatan kohe järele.”

“Mine, mine vaata järele jah, ma annan senikaua pruudile paar mõnusat musu – siis tuleb talle jälle eluvaim sisse ja hakkab veri kiiremini käima.”

“Vaata, kus mul õige...” püüab Teele pahast nägu teha. “Siia tuleb tema musutama!”

“Jah, noh, kas ta ükskõik ei ole, kus musutatakse – maal või linnas. Ah jah, pea kinni, Lesta, ära mine veel – ma ütlen sulle enne, mispärast me linna tulime, pealegi hobusega.”

“Noh?” seisatab Lesta ukse juures.

“Noh, neid... tite asju tulime ostma. Et paneme siit kohe koorma peale, siis on pärast hea hooletu võtta. Ega minul põleks neist nii häda olndki, aga Teele hakkas peale ajama, et: lähme ja lähme, toome ära!”

“Joosep!” hüüab Teele muiates. “Ütle õigust: sul on ikke vist mõni kruvi puudus?”

“Kruvi... Võib olla, et on puudus, aga sellest peavad teised aru saama, mitte mina.”

“Mis jutt see siis niisugune on! Mine, mine, Lesta, ma annan talle siin musude asemel hea nahatäie, nii et ta maal mäletab, mis ta linnas sai. Eks ta ole ükskõik, kus peksetakse – maal või linnas.”

Senikaua kui Lesta vigvamis teemasinasse tuld paneb, sorib Teele mõnd Tali raamatut ja ütleb muu seas peigmehele:

“Sa, Joosep, ära ole nii alp võeras kohas.”

“Jah,” vastab peigmees, “see’nd mõni võeras koht! Vaata parem, kui palju siin on kõiksugu volukaid ja võrke. Need on kõik selle Tossovi või Nossovi omad. Suvel olid nad seal üle kalidori, vigvamis; ma ei tea, mispärast nad nüüd siia on toodud. Ah jah, Teele, mis on ühe musuga, peale pika tee ja suure vaeva?”

“Mis?” küsib Teele, silmi raamatult üles tõstes. Neiu on raamatu vahelt leidnud väikese sedelikese mõnesuguste märkustega ja võõra keele sõnadega; lõpule on mitu korda kritseldatud üks ja sama nimi: Virve, Virve, Virve...

“Ma küsisin: mis on ühe musuga?”

“Ah sind oma musuga! Vaata parem, kui palju on Talil raamatuid. Ahah, ja siin, näe, ongi vist Lesta uuem kirjatöö. Vaata – “Kodunev palm”. Siin on ümberringi teadus ja kunst – siin tuled sina oma... noh, nii... päris hariliku musuga.”

“Siin on soe ja hea olla, siin istub üks armastaja-paar -ja siin tuled sina oma... noh, nii... peris hariliku jonnimisega. Siia see musu, muidu sean ma võrgud ja abarad üles ja püüan selle musu ikkagi kinni!”

“Joosep!”

“Teele!”

Peigmees on poolvägisi ühe musu omanikuks saanud ning vaatab nüüd mõrsjale süütult silma nagu tuvikene. Lesta tuleb tagasi, peseb süsiseid käsi, küsib:

“Noh, kas on juba soem?”

“Jah,” vastab Toots, “juba läheb. Üks musugi sulas juba lahti minu armsa kooliõe huultelt.”

Lesta punastab ja vaatab nurga poole.

“Lesta, kas sa Talist oled midagi kuulnud?” küsib Teele.

“Jah. Kirjutas, lubab varsti kodumaale tulla. Muud ei ütelnud midagi.”

“Ega sa ei tea, mispärast ta siit, ära läks?”

“Ei.”

“Tali on muidu kena poiss,” võtab Toots sõna, “aga nii... natuke iseäralik või mis ta on. Elab iseendale, või tont teab... Aga muidu tubli poiss, ega ei mõista midagi ütelda. Noojah, nii et siis kuum vesi on sihher^[1.], mh, ah? Räägi siis oma asi ära, Teele, senikaua kui vesi keema läheb, siis hakkame – mh-mh-pup-pup – karva võtma. Kahju, et Tossovit kodus pole! Jajah, tule aga tule, Lesta, pühadeks Paunveresse, siis pannakse mul rõngas ninast läbi ja veetakse abielu randa. Siis võite jälle laulda, et: “Nüüd surnukeha matame ja...” Noojah, kas sa siis aru ei saa: me tulime sind pulma kutsuma.”

“Ah nii,” venitab Lesta. “Tänan väga!”

“Ei noh, mis seal tänada. Muudkui tule!”

“Nimelt, nimelt, Lesta!” tõendab Teele peigmehe kutset. “Kui sina ei tule, kes siis veel peab tulema?”

“Ei noh, ma tulen ilmtingimata, kui ma aga aega saan. Ma ei ole ju prii mees, et võta aga kätte ja mine, kuhu süda kutsub. Teenistus...”

“Kas sa sellest teenistusest siis ikka veel lahti ei saa? Hakka ometi peris kirjanikuks ja ära janda apteegiga. Kirjuta! Kirjuta teine niisugune raamat veel, nagu sul suvel ilmus. Ei, see on kena raamat, Lesta, ma lugesin ta läbi ja... ei mõista midagi ütelda. Kirjuta! Tont võtku balsum vulnerarum kuntsumi ja seitsme nõia eli ja jänese testamenti ja ülemere kuradi vanaema soolikavenituse teri! Kirjuta! Haiged mõistavad ilma sinu kurjasilma elitagi surra ja palderjani juurikas ei tee muud kui ajab kassid marru; naba kruvid ja juudi kõrvad ei päästa enam kellegi hinge vanatondi küünte vahelt, kui hing kord juba sinna on sattunud. Kirjuta!”

“Jaa...” kehitab Lesta õlgu, “ei tule välja. Ei tule omaga välja – see on see asi. Aga et nüüd korra kirjandusest jutt tuli, siis... Oota, ma annan õige ühe osa omast võlast ära. Kõike ma kahjuks anda ei saa, aga poole... Poole annan ära, siis on mul natukene kergem elada.”

“Ahah,” hüüab peigmees. “Näed nüüd! Tähendab siis, et kirjastuseäri läheb peris kenasti, kui sa juba võlgasid maksad?”

“Ei, ei... Selle raha olen palgast kokku hoidnud.”

“Heakene küll, aga komisjoni mees – mis see siis ütleb?”

“Komisjoni mees ütleb, ta pole veel aega saanud arvet teha. Tulgu mina nii... edaspidi, sinnapoole.”

“Aga müünud ta sinu raamatuid ometi on?”

“Müünud on; seda ta ei salga.”

“Ei, siis lähme hommen päev ja nõuame raha müüdud eksemplaride eest välja. Mitte sellepärast, et ma oma raha tahan kätte saada, vaid sinule endale on tarvis.”

“Ega see ei aita. Ta ütleb: “Tulge uue aasta algul.” Enne ütles: “Tulge aasta lõpu poole,” nüüd ütleb: “Tulge edaspidi, sinnapoole... nii, uue aasta algul.”“

“Susi sit – või hm, hm – tema silgukarpi! Kas siis, tont võtku! sel kirjastusel alati peab mõni vemp sees olema?”

Lesta saab vaevalt õlgu kehitada ja pisut kuulatada, siis avaneb uks suure hooga, keegi komistab, kukub ja laseb ühe tulise kuradi õhku; ühtlasi sellega lendab tuppa üks väikene kaubakast, üks suitsev sigarijunn ja kõige viimaks ärimees Kippel neljakäpakil. Noor kirjanik taganeb selle veidra nähtuse ees kohkunult kõrvale, ärimees aga ajab enese kähku püsti ja annab asjaoludele vastava seletuse.

“Nüüd on nummer,” ütleb ta, “kõik tee tule ilusti nagu iga viisakas inimene, aga siin, oma ukse peal hakka käperdama nagu peni. No mina ei saa aru! See tänavune lumi on justkui kitt, kõik kogub kontsade alla kokku... käi nagu karkude peal. Ega te ei näind, kirjaniku-härra, kuhu mu sigar lendas? Ah soo, vabandage, siin on ju võõrad! Lubage lahkelt, see on ju opmani-härra ise! Tere, tere! No mis nüüd viga, nüüd on kohe üks kunde värske kauba jaoks. Mis, see obadus, mis ma lävel sain, see ei tee mulle midagi, see on niisama nagu vana venelase käes “netu”; peaasi, et Tootsi-isand just parajal ajal linna tuli. Ja, nagu ma näen, pole siin laual miski muu kui vana aus kolmetärniline Saradšev. Jah, õigus – kolmetärniline.”

Tuttavad raputavad kaua teineteise kätt, siis esitleb Toots Kippelile oma pruuti. Ärimees teeb ütlemata viisaka kummarduse, kusjuures ta uuesti kukkuda ähvardab, aga õigel ajal laua nurgast kinni haarab ja tasakaalu kätte saab.

“Aga nüüd,” jätkab ta kohe, “on ilmtingimata tarvilik, et me teemasina keema ajame ja teed teeme, sest ilma teeta on isegi kolmetärniline justkui “i” ilma peata ehk nagu koer ilma sabata. Ma lähen vaatan silmapilk.”

“On juba tehtud,” ütleb Lesta.

“Ahah, ahah – see on tore! Ega te ei näind, kuhu mu sigar lendas?”

“Siin nurgas suitseb üks junn. Aga mis junn see on, seda ma ei tea.”

“Hmhühüh, seesama ongi,” ütleb ärimees, sigarijuppi kähku suhu torgates. “Nüüd võtame selle kasti lahti ja vaatame õige järele, mis see Engelsvärk saatis. Olge nii lahke, kirjaniku-härra, tooge mulle sealt minu toast ahju serva pealt see vana peitel – sellega on hea kangutada. Ja visake süsi masinasse; puhkuge, puhkuge, see vana toos ummistab vahel ära.”

Mõninga töö järel on saadetis lahti võetud ning õnnest särav Kippel laob kauba laua peale.

“Vaadake, vaadake, opmani-härra,” ütleb ta, “ja teie kah, preili, sest oma silm on kuningas. Niisugust kaupa te siit juba ei leia. Nüüd ostke ruttu tosin või teine oma tulevase majapidamise jaoks, võib-olla on nad juba homme kõik edasi müüdud. Siinsed kaupmehed on maiad niisuguse kauba peale.”

“Ei tea,” kehitab Teele õlgu, “see on Joosepi asi. Minul ei ole midagi selle vastu.”

“Minu asi!” hüüab Joosep. “Tont võtku, noad ja kahvlid on alati perenaise mure olnud. Osta, osta, Teele, ära kirise, ega sa Tõnisson ei ole! Nuge ja kahvlid on igatahes rohkem vaja kui minule uut ülikonda. Ütleme, näituseks...”

“Uue ülikonna pead sa niikuinii tellima.”

“Ei mõtlegi. Mul on endalgi hea ülikond. Ja kui sa mulle selle uue ülikonnaga nii väga peale käid, siis lükkame pulmad edasi, kuni ma oma vana ülikonna ära kannan. Siis tellime uue ülikonna ja teeme pulmad. See on nii... aasta viie pärast.”

“Hmh,” tõmbab Teele oma ilusa nina pisut kirtsu, “ma ei tea, kellele seda vanameest aasta viie pärast veel vaja on.”

“Luba lahkelt! Sa pead teadma, et selle aasta viie sees ei lähe sa ise sugugi nooremaks. Et ma sust aga üleüldse natuke vanem olen, siis peab see just nii olemagi; mees peab alati pisut vanem olema kui naine, Aadam oli ka vanem kui Eeva – kas sul’s piiblilugusid enam meeles ei ole?”

“Ei noh, ilmtingimata on opmani-härral õigus,” arvab Kippel, nuge ja kahvleid oma narmendava varruka külge pühkides. “Aga kus on ikka kaup! Ei, hea tutvuse pärast ei võta ma teie käest omale rohkem vahekasu kui kakskümmend protsenti. Ja see ei ole tähtis, palju ma opmani-härra käest kasu saan, peaasi – tal on õnnelik käsi, las avab kauba.”

“Tehtud!” ütleb Toots. “Pakkige sisse üks tosin! See olgu pruudile pulmakingituseks. Kuuled, Teele, teist kingitust ära enam oota, – mina olen kokkuhoidlik inimene ega armasta pillamist.”

“Tehtud! Tehtud!” noogutab neiu peigmehe poole naeratades pead.

“Niisugune asi meeldib mulle!” hüüab ärimees rõõmsalt. “Nüüd on sihher, et ma teiste tosinate pealt oma kolmkümmend protsenti puhast teen. Kas te pole tähele pannud, et kaup siis alati hästi läheb, kui esimesel ostjal on õnnelik käsi? Siin on tosin nuge ja kahvlid – nendega võite süüa kogu oma eluaja, kui te väga palju äädikat ei tarvita. Aga nüüd lähen ma ja puhun oma kopsu välja, kui see teemasin muidu keema ei lähe.”

“On juba tehtud!” ütleb Lesta, tossavat teemasinat lauale tuues.

“Kroki” juures tõuseb Tootsi meeleolu nii kõrgele, et ta isegi Kippeli maale pulma kutsub. Ärimees on kutsest vaimustatud, lubab ilmtingimata minna, kui aga kirjanikuhärra ühes tuleb; muidu olevat võõras kohas, võõraste inimeste keskel natuke õudne.

Keset lõbusat juttu ja nalja jääb Toots järsku tõsiseks, kortsutab kulme ning pomiseb otsekui iseendale: “Tont teab... vaja ära käia.”

“Kus kohal?” küsib Teele tähelepanelikult.

“Oota, oota,” vastab peigmees, “lase ma võtan veel selle lonksu krokki sisse... need viimased kakskümmend tilka suhkruveega... siis küsin Lestalt nõu – eks näe, mis tema arvab, kas maksab minna või ei.”

“Kuhu, kuhu?” pärib Lesta.

“Lutsu juurde, selle “Kevade” kirjutaja juurde. Tema on seal ilmast ja maast kokku valetanud – ma tahaks minna ja temaga rääkida paar tõsist sõna.”

Lestale läheb järsku natuke kuuma joomaaega hingekurku, ta hakkab köhima ja vaatab naerdes kõneleja poole. “Köh, köh, ei, see on ju –”

“Kentuki Lõvi on vihane, et temast nii palju kirjutati,” tähendab Teele. “Muidu ei olegi seal palju valet. Need lood on meil enestel meeles.”

“Oodake, oodake,” vehkleb peigmees kätega, et teisi rahule sundida, “laske ma seletan. Ütleme, näituseks... noo-jah, Luts kirjutab, et Toots tegi nii ja nii, selle ja selle koerustüki – hea küll, laseme olla! Aga kust teab Luts, et ma seda ja seda mõtlesin, kui ma nii ja nii tegin? Vastake mulle selle küsimuse peale. Seda te ometi kunagi ei näinud, et ta mulle oleks augu pähe teinud ja vaadanud, mis seal sees on. Noh – see on esiteks. Teiseks on seal siiski paar vigurit minu selga aetud, mida sugugi mina ei teinud, vaid tont teab kes. Kolmandaks, kui te teada tahate –”

“Vast aitab juba?” peatab Teele hoogu sattunud peigmeest.

“Ei aita veel – kõige tähtsam punkt tuleb alles. Noojah, teiseks –”

“Kolmandaks, kolmandaks!” parandab Teele.

“Olgu! Kolmandaks käis Lible üleeila Ülesool ja teadis kõnelda, et va punapea Kiir on lubanud linna minna, Lutsu üles otsida ja siis veel alles kõnelda ja üles lugeda kõik need minu teod... ikke selle teise “Kevade” jaoks. Vaadake, mis armas koolivend Kiir tahab teha! Armsale koolivennale põle vist esimesest “Kevadest” veel küll; nagu näha,

tahab ta mulle terve oma eluaja hundiaukusid kaevata. Olgu kudas on, aga nüüd on vist küll viimane aeg, et ka mina selle Lutsu üles otsin ja talle paar õpetlikku sõna ütlen. Võtab ta kuulda Kiire juttu, siis peab ta ka mind kuulama, kui ta vähegi õiglane tahab olla oma koolivendade vastu; annab ta aga Kiirele siiski millegi pärast eesõiguse, siis vaja teist õige hirmutada ja ütelda, et ka mina temast nii mõndagi tean, mis võiks üles tähendada ja kokku seada ja Laakmanni juures trükkida lasta. Nii on asjad, kui te teada tahate. Ma ei tea, mis sina arvad, Lesta, – sina oled ju ka kirjanik, – aga minu plaan on küll Lutsu juures ära käia... kas või praegu.”

“Oota natuke,” arvab koolivend naeratades. “Lutsu juures on praegu keegi ees.”

“Ees?” imestab Toots. “Kust sa seda tead?”

Kõik vaatavad küsivalt Lestale otsa, isegi Kippel võtab grokiklaasi suu juurest.

“Ta just siit minu juurest läks natuke enne teid.”

“Kes see’s oli?” küsib Teele.

“Ei keegi muu kui armas koolivend Kiir.”

Tootsi silmad lähevad suureks ja ümmarguseks, siis kostab vaikseks jäänud toas tuttav naer: mh-mh-mh, pup-pup-pup.

“Tohoo tont!” hüüab peigmees. “Jälle Kiir! Ei, ei, ei, ma ütlen ju: Kiir on mul igal pool ees, kuhu ma iganes jala tõstan. Ja pange tähele, kui ma ükskord põrgu lähen, siis on Kiir seal kah juba ees ja hakkab mulle puid katla alla laduma. Oi, oi! Või juba jälle Kiir ees! Mis sa selle kohta ütled, Teele?”

“Ei mõista midagi ütelda,” naerab küsitav.

“Mina ei mõista küll enam kahte lugeda. Ei, mis seal kahte! – ühte ka ei mõista enam lugeda. Et ta Lutsu juure pidi tulema – las’nd see olla pealegi, aga et ta siin juba ees on, see on... tont teab mis see on! Siis ta vedas enese täna hommikuse rongiga linna. Kas ma ei ütelnd: sõidame meie kah masinaga? – Ei, lähme hobusega! Seal on nüüd – juba Kiir siin ees nagu igavene kehkadivei.”

“Mis see siis teeb,” kaitseb end Teele, “eks sa või nüüd kah minna. See on veel parem: viimane jutt jääb Lutsule paremini meelde.”

Toots pigistab ühe silma kinni ja mõtleb pisut.

“Õigus! Viimane jutt jääb paremini meelde.”

“See on tõesti naljakas,” arvab Lesta, “kuidas Paunvere omad linnas käivad. Kui ei ole, siis ei ole mitu kuud ühtegi näha; kui tulevad – siis korraga, puntras nagu vähid.”

“Lubage nüüd, saksad, lahkelt küsida,” lõpetab Kippel oma groki, “missugusest Lutsust on siin õieti jutt? Kas see viimati ei ole seesama Luts, kes ühe näitemängu on kirjutanud: “Ärimehed”?”

“Seda ma ei tea,” kehitab Toots õlgu. ““Kevade” ta on kirjutanud – seda ma tean; aga kas ta peale selle veel on midagi kokku seadnud – seda ma ei tea.”

“Seesama jah,” turtsatab Lesta.

“Nojaa, seda ma arvasin,” sõnab ärimees mõrult. “Selle mehe juurde on minulgi asja. Teate, opmani-härra, see rüblik on minust kah kirjutanud.”

“Tõesti? Mh-mh-mh...”

“Jumala õige. “Ärimehed” – see on üks näitemäng – seal olen mina sehes. Nüüd teevad siin “Vanemuises” ja igal pool igavest kometit ja vigurit... Kippel ja Kippel!”

“Ei noh, siis lähme ühes!” hüüab Toots rõõmsalt.

“Ilmtingimata!”

1 sihher (saksa k.: sicher) – kindel.[ ↵ ]