Читать книгу Alma - Oskar Lõvi - Страница 3

Kõige paremini iseloomustab minu isa, tema mõtteviisi ning väärtushinnanguid pühendus, mille ta kirjutas mulle raamatusse “Eesti talu”:

Kallis poeg!

Sinu tänase sünnipäeva puhul mõtlen suure tänutundega meie eesti talule. Ta on olnud kõigi eestlaste elulätteks ja sealt pärineme ka meie. Sealt oleme endile püsiva ja visa elujõu ammutanud. Seepärast meenuta ka Sina oma edaspidises elus austava tänulikkusega seda eluallikat ja õpeta sama ka oma lastele tulevikus.

Sinu isa

10. aprillil 1968

Isa oli üks tuhandeist teotahtelistest eestlastest, kes töötasid ennastunustavalt, et täita oma eesmärki – parandada eesti talude ja taluperede elukvaliteeti. Oma tööd tegi ta südamega, sest ta teadis, et ainult niisugune tegevus sünnitab head ja samas toob ka rahalist tasu. Endale kindlaks jäädes ta need eesmärgid saavutaski – tänu tema ja temaga sarnaselt mõtlevate inimeste tööle paranes eestlaste elukvaliteet ning tuli ka vääriline tasu.

Minu isa töötas tagasihoidlikult ning avalikkuse eest varjatult. Tema teened eesti rahva ees olid nii suured, et mitu korda kutsuti teda ministriks. Ometi ta keeldus. Tagasihoidlikkus iseloomustab kõiki ta tegemisi: tema raamatud ilmusid kirjanikunime all, ta annetused orbudele olid anonüümsed.

Isa oli üliõpilasseltsi Liivika liige ja täiskarsklane kuni 50ndate eluaastateni.

Kui okupatsioonid olid purustanud isa tööviljad ja ettevõtmised, pidi ta koos minu ema Hertaga hakkama uuesti perekonnale kodu looma. Kuna isa oli juba elanud üle bolševike revolutsiooni, oli tal kogemusi, kuidas oma peret kaitsta, seepärast suutsime me pääseda soveti jubedustest.

Isa hakkas tõsisemalt kirjutamisega tegelema pärast erruminekut 1963. aastal. Talle meeldis kirjutada Vermontis minu maakodus, mis asus ühe piimandustalu lähedal. Koos emaga lõid nad sinna väikese eestiliku majapidamise: kasvatasid marju, lilli ja juurvilju ning pidasid ka mesilasi. Nii leidsid nad natukenegi hingerahu. Ka isa töölaud oli vabas õhus järve kaldal tamme all. Isa sõbrad tavatsesid ütelda, et see oli tema õnn, et ta kunagi armus minu emasse, kellel oli otsustav osa isa elus.

Mina mäletan oma isa kui kindlat, vankumatut kaljut, sest ta ei andnud kunagi alla. Alati oli ta aus ning valmis toetama lapsi.

Põhjus, miks isa kirjutas käesoleva raamatu, on selles, et ta tahtis oma kogemusi jagada järeltulevate põlvedega. Kindlasti lootis ta, et see raamat ilmub kunagi ka Eestis. Et see nüüd on teoks saanud, on omamoodi väike ime. Seepärast tahaksin ma tänada isa ja enda nimel selle teoks saamise eest Anne Vellistet, kelle abita seda raamatut poleks olnud.

TÕNIS LÕVI